Pühapäev, 26. september 2010

Oli kord üks muinasjutt...

...
Kus on veel ilusam muinasjuttu jutustada-kuulata kui just keset muinasjuttu.
Muinasjutumäel. Sest kui tema... see mägi... on ikka muinasjutu sisse pandud, siis juba ta ongi osake muinasjutust. Oluline osake mitmes muinasjutus.

Igasuguseid lugusid räägitakse sellest valgest hobusest.
Igasuguseid, aga üks on täitsa oma nägu.

Muinasjutus valgest traavlist ja karuotist ning tüdrukust kesk muinasjuttu.

Eks selle tüdruku pärast ma sinna läksingi.
Tema tehtud muinasjuttu kuulama.
Lauludes leiduvat sõnumit püüdma.

Aga kõik need teisedki olid olulised.
Muusik, tema muusika ja kitarr.
Laukahaldjad ja külapoisid.
Laukad, raba, päikesetõus.
Fotonäitus.
Kõik sedapuhku Kakerdajast.

Oli kord üks muinasjutt.
See muinasjutt sai läbi.
Aga mõned muinasjutud alles kestavad.
Mõni alles kirjutamata...
Mõni laul viisistamata...
Mõni pilt pildistamata...

...

Laupäev, 25. september 2010

Näpuga näidatud...

...
...
Üks postitamata blogijutt...

25.sept 2010
Eelmise nädala "E Ekspress" näitas näpuga ka minu peale. Õieti näitas näpuga poja, kes ütles, et loe-loe, sinust kirjutatakse. Mida sa siin vehid oma fotoaparaadiga.
Aga ma ikka vehin.
Kusjuures, mul pole midagi selle sõltuvuse vastu.
Mul on mõned hoopiski halvemad sõltuvused.

Ja mis selles siis halba on, et kasutan aeg-ajalt mälu asemel mälukaarti. Tänu sellele võin üht-teist rääkida, kus ma eelmisel suvel käisin.
Või üle-eelmisel.
Mis ma tegin ja mis ma nägin.
Millal lapsed kodus käisid ja millal ise laste juures.
Kes meie omadest viimasel kokkutulekul oli. Ja eelviimasel.

Mul pildid kenasti arvutis kaustas, aastate ja kuude kaupa süsteemis.
Või teemade kaupa.
Miinimumini kokku tõmmatud.

Loomulikult pole iga hetk jäädvustatud. Vaatan ja meenutan seda, mis on. Meelsasti lehitsen oma albumeid ja tunnen tunnet, mida tundsin pilti tehes. See tähendab, et klõpsutamine pole mind tundetuks muutnud.
Vastupidi. Tänu fotokale viitsin rohkem end metsa viia. Taevast ja pilvi vaadata. Märkan põnevat põrnikat või kõrrekese habrast ilu. Võin nendega tõtt vaadata ka siis, kui õues möllab maru ja lund on täis kõik maa ja ilm.
Nad on minu omad, nad puudutavad mind rohkem, kui kaunid klantspildid ajakirjade kaantel.

Ainult et... mõnikord sattun ma paremasse seltskonda. Nende hulka, kes hästi teevad. Pildistavad, kirjutavad, laulavad. Väärt lood ja laulud, fotodest rääkimata.
Siis küll mõtlen, et peaks vähem oma fotokaga vehkima. Laskma neil teha, kes oskavad. Laulma pole just tikkunud, aga kirjutamise patt ju natuke ikka ka on... kui blogimist kirjutamiseks arvata.

Aga mulle meeldib. Teha seda, mida meeldib.
Teistele meeldimine on kuidagi vähemoluliseks muutunud....

Miks see vana lugu just täna meelde tuli, et välja otsisin ja lõpuni kirjutasin?
Tundub, et just täna-homme on mu fotodel Nagis omamoodi ümmargune juubel. Kui õigeks lugeda klõpsude arv, mida sealne loendur näitab. 99838 pluss tänased 139.
Ja see teiste tähelepanu... tuleb tõde tunnistada, on ikka ka omamoodi meeldiv ;)
...
Lõpetatud/postitatud täna... s.o. 12. oktoobril.
...

Pöörased pöördumised

...
ehk fotojaht pööretest siis
....
Kuhu nüüd pöörata?


....
Kaua nad ikka mulle tähelepanu pööravad.
Nii kui saan, nii pööran ringi ja põristan edasi...

...
Mõned pöörlevad niisama, asja eest-teist taga...


...
Teiste pöörded ja pöördumised.
...

Neljapäev, 23. september 2010

Ühe teki tekkelugu...

...


Tegelikult on tekilool ja tekkelool ka eellugu.
Õigemini on eellugusid kohe mitu.

Esiteks - mul on juba x aastat kiiks - kõik ülearused (vanaks saanud, väikseks jäänud) kodused hilbud lappideks lõigata.
Kaltsukatest puuvillaseid hilpe a`5 krooni tükk kokku osta, puhtaks pesta... ja ikka jälle lõikuda.
Mõnikord jõuan nii kaugele, et mõni asi saab lappidest ka kokku õmmeldud.
Ma jumaldab igasugu lapitöid, arvutis on mitu kausta netist pilte korjatud, riiulisse hunnik lapiraamatuid kokku ostetud. Enda oskused on mõõdetavalt väikesed, aga see mind ei sega nautimast teiste tegemisi ja enda tööprotsessi.

Teine eellugu on see, et suurem (ja vanem) pojakestest tellis endale lapiteki. Võib olla oli see paar aastat tagasi, aga võimalik, et veelgi ammum.
Et ei pea olema suur, peaasi, et peale võtta ja tukastada saaks.

Sel suvel siis mõtlesin, et võtan kätte. Korjasin õiget nägu lapid kokku, leidsin lapikotist poja noorusaegse lemmikpluusi (ikka jälle lappideks) ja otsisin päris teadlikult ka teki tekkeks vajaliku metoodika.


Kolmandaks eellooks võib ehk pidada seda, et Isetegija kuulutas välja lapitekikonkursi. Ma pole üldse konkureerija tüüp, aga mu meelest jumalast hea mõte. Kahju, kui osavõtjate vähesus saatuslikuks saab ja asi ära jääb. Selline tunne tekkis. Nii ma end kirja paningi. Eks viimasele kohale peab ikka ka oma kandidaat olema :P
Praegu kõlab tagantjärgi targutamise ja vabanduste otsimisena, aga nii see just oli. Ega ma polnud ju õigeid tekke kunagi teinud, niisama mõne tekikese. Kõige rohkem hirmutaski mind mõte suurusest - 1,5m x 2m. Ma ei usu, et mu toanurgas nii palju vaba põrandapinda on, aga ruumi tekitegu tahab. Vahendeid. Meetrite viisi materjali.
Mul olid ainult oma pere pluusid, särgid.
Paar tuttavat kleidikest.
Mõned hilbud kaltsukatest.
Täiteks halli vatiini.
Tagaküljeks täitsa kasutuskõlbuline sinine aluslina, mis siiski liig väikeseks osutus ja tuli täiendada mingi x kardinaga.
Mõtlesin, et vahet pole, kui mahub raamidesse, siis mahub.

Õmmeldud sai Singeriga.
Õmmeldud sai põlve otsas.
Kokku pandud jupi kaupa.

Tekiteoga kõrvuti sai katki lõigatud veidi kaltsukatest varutud roosat puuvillast trikotaaži (t-särgid ja muidu jumprid) ja üks kaltsunukk ilmale toodud. Roosi nimeks tal.

Aga see on juba omaette lugu.

Lõpetuseks - tekk sai valmis. Poja jäi rahule. Mina ise ka, just minu võimetele ja maitsele kohane. Ja siis veel see, et nii paljud käisid mu tekki vaatamas (virtuaalselt)... vahva ju. Arvan, et oli vähemasti omanäoline teiste hulgas :)

Mul oli oma lemmik ka.
Värvid meeldisid.
Ja kuidagi lähedane oli.
Lihtne ja soe.
Aga neid võidutöid ma muidugi imetlen.
Tõeline kunst!
...

Reede, 17. september 2010

Fotojaht: ümmargune sinine

...
Mõni asi on ümmargune.
Mõni asi on sinine.
Mõni ümmargune on sinine ja mõni sinine on ümmargune.
Neid kahte viimast ma oma piltide hulgast välja lapata püüdsin.

Kõige ümmargusemad sinised on kindlasti pallid.


Õhupallid ja muidu pallid.


Mõni sinine ja ümmargune on niisama rõngas. Vähemasti altvaade ümmargune.


Mõni õõnes nõu on ka sinine. Pealtvaates ümmargune.


Mõni sinine ja ümmargune on mõnus suhu pista.


Aga mõni peanupp on niisama mõnusasti sinine ja ümmargune :)


Neid ümmargusi ja siniseid leidub teistelgi.
...

Kolmapäev, 15. september 2010

Kuidas seletada õudusunenägu

......
See oli ikka tõeliselt jube unenägu.
Minu köögis aknalaua peal oli mikrolaineahi (mida mul majapidamises tegelikult kunagi isegi olnud ei ole). Kaotasin tasakaalu ja toetusin vastu ahju. Ja siis see algas. Mingi sõnuseletamatult väljakannatamatu heli ja sinine valgus hakkas ahjust välja voogama. Kukkusin juhtmeid kraapima, kõik läheduses olevad pistikupesad tegin tühjaks. Aga juba tehes teadsin, et see on mõttetu, et see ahi ei olegi elektrivõrgus.
Tundsin, kuidas kõik see, mis mul pealuust seespool, hakkab paisuma. Surve pea sees oli kohutav. Kisasin ja tormasin tuppa. Kaasa naeris ainult, aga pakkus siiski, et võib appi tulla ahju välja viskama. Aga ma ei suutnud enam, jooksin õue. Hetkeks oli tunne, et hakkas parem, aga siis jõudis see heli mulle järele ja puges jälle pähe. Teadsin, et see on lõpp, et ükski peakolu sellist survet välja ei kannata.
Siis ma ärkasin... mõne hetkega oli pea normaalses olekus tagasi. Aga seda taastumist tundsin ma juba ärkvel olles.
...
Ärkamine oli natuke aega tagasi. Ja siis tulen ma arvutit kinni panema ja loen blogipostitust - Õudusunenäod võivad olla Parkinsoni tõve esimeseks märgiks.
See teeb mind murelikuks.
Kuigi... ega ma neid õudukat just sageli ei näe. Kui järele mõelda, siis varem polegi nagu näinud.
Ega ma üldse und eriti sageli ei näe.
Või siis lihtsalt ei mäleta.

Muidugi võib kõige taga olla see kole nohu, mis hingamise kinni ja kõrvad kohisema paneb.
Jätkuvalt tõbine mina. Köhas ja nohus.
Kolmas klaas sooja teed on juba alla kallatud.
...

Teisipäev, 14. september 2010

Vanavanemate päev

...
Pühapäeval see oli.
Vanavanemate päev.

100 aastat tagasi olid minu vanavanemad ligilähedaselt sama vanad kui mu lapselapsed praegu.

1910. aasta juunis oli vanaema saanud aastaseks... pisike tibu sai aastaseks 2010. aasta maikuus.
1910. aastal oli vanaisa 6aastane, teised meie pere pudinad on kes veidi vanem, kes natuke noorem.

Küll aeg lendab...

1929

1935

1943
...
ps
Aga kui stiilsusest rääkida, siis vanaisa oli stiilne ka veel siis, kui minuga oma koduõuel (täpsemalt - suvekodu õuel) jalutas.

...

Reede, 10. september 2010

Must-valge maailm...

...
Pole paremat vastandamist kui kõrvuti panna must ja valge.


Või pimedus ja valgus.

Või suur ja väike.

...
Aga mõnikord on vastandamine abstraktsem.

Näiteks koduse korra hind on sedapuhku olnud kaos metsa all.

...
Vaata, mida saab veel vastandada
...

Reede, 3. september 2010

Fotonäitus Vargamäel

...
Mõni hetk on olulisem kui teine.
Mõni hetk on erilisem kui teine.
Mõni koht on omamoodi eriline.
Mõni koht on teistmoodi oluline.
Olulised ja erilised.
Olemised ja olekud.


...

Mõni sõna jõuab kohale ja teeb haiget.
Mõni sõna teeb omamoodi haiget.
Ilus sõna teeb rohkem haiget kui kole sõna... ainult et ilusa sõna haiget tegemine ei ole valus.

...

Olid ilusad sõnad ette loetud ja ilusad sõnad ette lauldud.
Olulised sõnad ära öeldud.
Erilised pildid endasse vaadatud.


Tiit Leito näitus "Minevikumälestused" muuseumi näitusesaalis.
Koos lugemise ja laulmisega.
Koos raamatuga "Olemise olekud"
...

Udu ujub üle maa...

...


Udu puudust meil pole.

Raba siin ja raba seal, niiskus ja jahedus omast käest võtta.


Ja kui tõesti ikka väheks peaks jääma, siis ajame udujuttu või udutame niisama...

Neljapäev, 2. september 2010

Kool algab liiga vara...

......
Juhuslik lausejupp poisijubinate suust liinibussis sundis kõrvu kikitama.

"Mis kell sina täna öösel üles tõusid?"

aaa... mingid salapärased öised tegemised....

"Kolmveerand seitse!"
Küsija võidukalt:"Aga mina tõusin alles 7.20!!!"

Kool algab tõesti liiga vara...
...