Pühapäev, 29. aprill 2012

Nädalavahetuse nägu

...
Igal nädalavahetusel oma nägu.
Eelmine oli kivide ja mere nägu. 

 

Ainult et keegi on kive lõhkumas käinud.
Isegi kirve leidsime rannast. Võib-olla haakrik, aga vabalt võis olla lõhkuja tööriist.
Kivi kangesti kirvetöö moodi.

...
Selle laupäeva iseloomustamiseks oleks tulnud mõned laululinnud pildile püüda, aga mul selline kehvake aparaat, pisikesed linnud välja ei paista. Nii ma siis sihtisin luike.

Seda ma koolitusel teada ei saanud, kuidas laululuik laulab, isegi ette ei oska kujutada.

Õnneks pole hullu, sest tegu on kühmnokk-luigega ja temalt ma suurt lauluoskust ei eelda.


Laulud lauludeks, nagunii on need mul segi kui pudru ja kapsad. Parem juba keskenduda konnade kevadkontserdile, palju neid konnaliike Eesti looduses ikka on. 

Rohukonn pidi põrisema kui keskmise suurusega ringrada. 

Mulle rohukonnad ei meeldi.
Õigem oleks öelda, et mulle ei meeldi see põrin minu kambri akna all. 

Kui tõde tunnistada, pole sellel põrinal küll mingit pistmist konnadega.
Aga kui nüüd edasi mõelda, ehk suudan selle põrinaga isegi leppida... kui ikka ette kujutada, et 500 konna ja nende armuhüüd... kõlab päris inspireerivalt. 
Eriti kui kardinad ette ja tegeliku põristaja tuvastamata jätan.

Ma igatahes mõtlen sellele.

Kärnkonnad on teisest puust, nemad käuksuvad. 
See seltskond, keda meie laupäeval kohtasime, see oli päris vakka. 
Neil oli mingi puntratants, jäsemed sõlmes ja sabad-sarved segamini.


Loodetavasti igaüks leidis oma. 
Kevad südames.
...

Laupäev, 28. aprill 2012

Vastupandamatu magusavajadus

...
See algas juba eile. Poodi ma ei läinud, šokolaad jäi ostmata.

Ma suutsin seda!

Aga see ei takistanud mind sõbrantsi käest vastu võtmast kolme suurt Truffle kommi.
Vastu võtmast ja ära söömast.

Süües teatavasti kasvab isu. 

Kodus ei olnud aga muud kui Tutti Frutti kommikoti põhjas peotäis lagritsaid. 

No ei, nii hull see asi ometi veel pole. Et ma lagritsat sööks.

Baarikapist leidsin jõulukingiks saadud likööripudeli.

 

Kihiline. Koorene. Kohvine. Magus.
Sõin/jõin ära oma kolm supilusikatäit.
Nämma!
Aga väheks jäi. 
Rohkem ka ei tahtnud, magus küll, aga kraadid ees. Mul pole kommet üksi napsutada. Kui, siis ainult janu pärast. Või magusavajaduse leevenduseks...
Leevendaski, aga ära ei võtnud.

Siis tuli meelde.
Metsmaasikad sügavkülmas. 
Sõin kohe kolm portsu maasikaid piimaga. 
See oli tõeliselt hea.

Täna ka. 
Magusaisu. 
Ostsin poest 2 pisikest šokolaadi, et jagan sõbrantsiga. Aga kui ma nägin seda magusalaadungit, millega tema poest välja tuli, loobusin pakkumast. 
Lasin hoopis ennast kostitada.
Vist olid linnupiimakommid.
Igatahes väga head.

Kodus sõin need kaks pisikest šokolaadi ka ära.
Ja eilsest allesjäänud maasikad. Piima ja suhkruga.

Liköörist täna loobun.

Kui just keegi külla ei tule.
...

Reede, 27. aprill 2012

Fotojaht: kiire


...
Mõnikord on ikka väga kiire.

Siis on hea, kui see "hea koht" kohe käepärast on.





...
Fotojaht 
...

Reede, 20. aprill 2012

Fotojaht: torust läbi

...
Toit läheb maipõrnika vastse sooltorust läbi tavaliselt kolme-nelja päevaga, mille järel satub "käärimistõrde", kuhu jääb koguni kaheks kuuks. Alles selle aja jooksul jõuavad bakterid tselluloosi suhkruks muuta. Nähtavasti kasvab maipõrnika tõuk nii pikaldaselt just aeglase seedetalituse tõttu. Möödub aastaid, enne kui ta moone lõpule jõuab ja putukas soojal maiõhtul pronksikarvalise põrnikana maa alt välja tuleb.

... 

Pilt on tehtud eelmisel pühapäeval kaevamistööde käigus.
 

Toru välja ei paista, aga ma usun tarka juttu.
Kui see nüüd ikka on maipõrnikas.
Täpsemalt, põrnika vastne.

Nagu liiga roosa teine?


...
Fotojaht
...

Kohustuslik postitus

...
Sooneutraalsus.
Kuidas selle sooga nüüd ikka on?

Mul on igatahes lugu olemas.

Kui onul tütar sündis, see keskmine, otsutati talle nimeks Kersti panna.

1970ndate algusaastad, sügav nõuka-aeg, kõik lapsed pandi passi kirja.

Nii kirjutatigi - Kusti, Ilmari poeg.
Värsked vanemad polnud asjakäiguga rahul, et vale puha.
Pass anti uuesti töösse.
Uues passis oli Kusti, Ilmari tütar.

Nüüd on Kersti 4 lapse ema.
Kolm poissi ja tütreke.
...

Eilseks oli meie kodukurg ka kodumaile tagasi jõudnud.


Oksaraod noka vahel, pesa remontimas.

Kumb ta siis nüüd on, emane või isane?

Aga sookured andsid häälega märku, et nemadki olemas.

Soos, soost hoolimata.
...

Laupäev, 14. aprill 2012

Fotojaht: loss

...
Mina olen suur muinasjuttude lugeja.
Siiamaani loen, ikka on keegi, kes nõus on kuulama.

Seepärast mina tean, missugune peab üks loss välja nägema.

Kõrgel künkal, palju torne.
Torniaknast vaatab printsess välja.

Kunagi igatsesin ise ka printsess olla. Kui me Pärnus Võidu tänaval elasime - ikkagi kolmas korrus, istusin ema-isa magamistoa aknal, kujutasin ette, et olen vangistatud printsess, ja jorisesin kurba lauluviit. Just nimelt jorisesin, ma pole kunagi laulda osanud. Ainult mutionu-laulu eest sain koolis viie, siis oli ema minuga enne kõvasti trenni teinud.

Võimalik, et ma mutionu laulu seal magamistoa aknal jorisesingi.

Siis, kui ma veel printsess olin.

Kui ma esimest korda Rootsi läksin, olin täiesti kindel, et tornidega hoone, mis asus ühel paljudest saartest, ongi kuningaloss.
See oli nii eriline.

Hiljem sain teada, et seal asus hoopis vanadekodu.

Eks kuningadki jäävad ükskord vanaks.

Kui nüüd fotojahi juurde minna, siis üks tõeline loss on Orava loss.

...
Kuningaloss Rootsimaal osutus üsna tagasihoidlikuks.


Aga kui lähemalt vaadata, siis detailides ikka väga kaunis.


...
Kuressaare loss meeldib mulle ka.

...
Teised lossid.
...
Lossidest on mul üks raamat ka.
...

Pühapäev, 8. aprill 2012

Kuidas päeva peegeldada...

...
Need pühad on hästi välja mõeldud, sest olgu millal nad on, alati õnnestub nende abil nädalavahetust pikemaks venitada.

Munad jäid küll värvimata, aga mitte koksimata. Nagunii poleks raatsinud värvitud mune kohe sööma hakata, seepärast läksid käiku ühed ülimalt värvikad (pruunid!) kodukanamunad ilusa värvilise (erk-kollase!) rebuga.
Lihtsalt ära keedetud.

Üks värviline muna majapidamises on ka.
Kingitus.
Noore kunstniku näputöö.

Mu meelest näeb välja kui mõni seni avastamata planeet.


Kui Maa võib olla kolme vaala seljas, miks see tundmatu ei võiks siis toetuda sulgedele?
...

Aga peegeldust püüdsin, sest fotojahi teema selline. Mis sest, et mu esialgne postitus vanade võtetega täidetud sai.

Peegelpilt nädalavahetusest veel kujundamata, nii korjan siin kilde kokku.
Peegeldusi.

...
Meil selline nõuka-aegne kummut, kus klaasid ees ja peegel tagaseinaks.
Peegeldab mitmekordselt.

Kui õigest nurgast vaadata, peegeldub vastu nii elamine kui olemine.


Isegi talvine ilm vaatab kapist vastu.

Kui õige nurga alt vaadata.


Oli ikka tõeliselt lumine nädalavahetus.
...

Reede, 6. aprill 2012

Fotojaht: peegeldus

...
Midagi see nüüd igatahes peegeldab...


...
Fotojaht
...