Ilm ja inimesed

 ...

Väljas on talv, selline ehtne, lume ja miinuskraadidega. Silmale ilus vaadata, ihu ehk ootaks soojemat. Kütmist nõuab rohkem, lumeuputus oli vaid korraks. Nagu tellimise peale just sel päeval, kui Tallinnasse oli vaja sõita. Igasuguseid toiminguid võib ju edasi lükata või tegemata jätta, aga kasutamata ei saa jätta 3 kuud tagasi antud arstiaega! 

Kuigi asi tundus täiesti lootusetu, siis need 150 m maanteeni tänu tugevate meeste toetusele siiski läbitud said.

28.11.2023

Selle algamata talve suurim elamus, muidu oli niisama ilus. 

Mis sest, et alles november.

27.11.2023

...

Aga see, et novembris talv juba kohal on, pole mingi harukordne juhus. 

23.11.2008 hommikul tulin Rootsist. 

Olen sellest kirjutanud... 15 aastat tagasi.

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krooni).

Kaasa oli küll autoga kodus lumevangis, aga Anneli arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgus, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

23.11.2008

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Aga aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht* oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui külavahel ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

Koju ma jõudsin.

Rongis olemisest kirjutasid tol korral teisedki.

Osaline.

Ja krahv**, keda enam ei ole.

Aga noor sugulane kirjutas samal päeval oma Päevaraamatusse...

...

* Bussijuht Ülo

** Nüüd, kui tema blogi uuesti lugesin, sain temast rohkem teada.

...

Võrdlemisi

 ...

Kõigepealt võrdleks näiteks ilma. 

Ilmast rääkides saab alati suu soojaks rääkida ;)

Olen ühe olulise ilma ära tähistanud. 

18.02.2011

Sellest talvest ka üks pilt. Kuupäevad küll ei klapi, aga ega ma kuupäevi ei võrdlegi. Võrdleks näiteks... lumeolusid? Või külmakraade.

Õnneks veel talve jagub, jõuab rekordeid purustada ;)

07.01.2023... -14°

Raha on ka võrdlemisi kuum teema. Eriti kui veel kellegagi või millegagi võrrelda saab.

Eelmise kuu kulude (alapealkiri arved) alla läks solgiaugu tühjendus, 65 eurot. Nüüd peaks olema kevadeni hooleta, nii umbes 4 kuud. 

Eile tuli Õhtulehe pakkumine, soodukaga. 64 eurot. See ka nüüd neli kuud hooleta.

Kui nüüd võrrelda. Ühest küljest, täitsa tasakaalus ju. Teisest küljest... nagu ikka veidi tasakaalutu. Või mulle lihtsalt tundub nii?

Ja siit edasi. Eelmine kuu maksin elektri eest ka nii umbes 65 eurot, seekord küll rohkem, aga pole hullu, ikka veel täitsa taskukohane. Kuu aega kulutatud ka, iga päev ja mitmel otstarbel.

Tegelikult üks number veel,  eelmisel kolmapäeval kulutasin 63 eurot, kolmes toidupoes kokku. Nädal saab täis, homme-ülehomme peaks uuele ringile minema. Õnneks on see küll teema, millega saab venitada. Nagu kästud, paari nädala hädaabi toiduvaru ju kodus olemas, aastavahetuseks varutust rääkimata. 

Aga kui kestvust vaadata, siis tegelikult jagus napilt nädalaks.

Et kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? No selleni, et kõik on kenasti tasakaalus, ja ega siis võrreldamatut paremini võrrelda ei saagi.

Muidugi, võrrelda võiks ka sissetulekuid ja väljaminekuid, et kas tasakaalus ja kui tasakaalus.

No sissetulekud sel kuul ju suurenesid! 

41.39

Selline ilus summa, jääb hästi meelde! Üks number on onunaise sünniaasta, teine number onu sünniaasta.

Mulle muidugi oleks rohkem meeldinud, kui minu sünniaastaga oleks arvestatud ;) 

Ja ikka esimesel kohal!

...

Ilmateade

...

Ega tali taeva jää, aga 100 aastat tagasi tuli talv ilmselgelt liiga vara. 

Eriti hull lugu, kui oktoobrikuine lumi tuleb ja jääb. 

1922. aastal oli Virumaal talve tulek nii varane ja ootamatu, et mitmel põlluharijal alles kartul maas. 

Kaja, nr. 260, 6 november 1922

Kui nüüd oma pilte vaatan, siis tõesti-tõesti, on meilgi neid varaseid lumesadusid olnud.

Saan vaadata ja  näidata aega 10 aastat tagasi.

Siis tuli ka juba oktoobris lumi maha... aga sulas mõne päevaga jälle ära.

Hetkeks siiski oli talv.

27. oktoober 2012

Täna tulime Tallinnast.

Ma olen väga rahul, et ei ole vaja korrata lauset 100 aasta tagusest ajast: "Lumetee on igal pool üsna kena ja võib reega igasuguseid koormaid vedada."

Ei mingit lund!

Ei ühtegi rege!

8. november 2022

Täna oli nii, et hommikul sadas vihma, aga õhtuks tuli päike välja. Õhutemperatuur oli 10 kraadi ligi.

Mardipäeva-kandi ilmadest läbi aegade ja läbi rahvatarkuste rääkis Vikerraadios Reet Hiiemäe 9. novembri saates "Miks on nii? Mardiilm." 

Ma jõudsin oma ilmajutu kirjutamisega ette ;) 

...

Fotojaht: kuumalaine

 ...

Eelmine kuumalaine oli 11. ja 12. mail, kuigi teab mis suurt kuumust ma ei mäleta. Vaatasin pildid üle: olen isegi puid ladunud. 

Ju siis oli talutav lainetus.

Kuumalainetus.

Nüüd lugesin soovitusi ja hoiatusi. 

Kuidas ellu jääda.

Eks vesi on kõige olulisem. Kui ikka kuskil veekogus lebotada, oled päästetud .

Vähemasti selleks korraks.

18.06.2021

Veelindudel on see kordades lihtsam. 

Päevade kaupa, jalad vees.

21.06.2021

Täna on kuumalaine neljas päev. Või viies?

Ja täna algas suvi. 

Naat põõsaste all on end pikali visanud ja till peenral kolletab, justkui oleks juba sügis.

Kui kell bussis näitas 15.33, näitas välisõhu termomeeter 33 kraadi sooja. 

Mõne päeva pärast on jaanipäev ja sellest edasi hakkame jõulusid ootama.

...

Kolm kevadist hetke

...

Täna küll ei saa öelda, et tere kevad. 

Ei saa rääkida kevadisest tuuleiilist ega tilkuvatest purikatest.
Täna näitas talv oma jäiseid hambaid ja keeldus lahkumast.

20.03.2021

Tuisk ise võib olla isegi nauditav. Ega seda lume kühveldamise rõõmu nagunii enam kauaks ei jagu. Lumelahkumine seisab ees. Ja mitte kaugel.

Teist korda vaatasin Taani/Rootsi/Norra dok.filmi "Tantsi südamest".

Kohe südamest vaatasin. Seekord kuulasin natuke rohkem, ja vaatasin ka. Natuke rohkem.

Üks mõte jäi meelde.

Lein on hind, mida peame armastuse eest maksma. Nii ütles vanaisa lapselapsele, kui nad rääkisid elust ja surmast. Ja elamisrõõmust. Ja lahkumisvalust.

Kontserti kuulasin. Paul Neitsov ja Mait Trink.

Selline kodukontsert. Nemad kodus ja mina kodus.

Palju ilusaid laule oli.

Ma oleks pileti ka ostnud, aga ei leidnud seda õiget kohta. 

(Õnneks tuli hiljem meelde tarkus tagataskus: kes otsib see leiab ;) 

...

Hommikused uudised

 ...

Pilk jäi peale... viimase 2 kuu jooksul on mul kogunenud blogi tagakambrisse 12 mustandit! Loodan, et siit nüüd järgmine ei tule, võtaks tänase päeva plaani: vähemalt üks blogipostitus lõpuni!

Kuna ma vanu mustandeid ei mäleta, ja ausalt, ka selle aasta esimene nädal on märke maha jätmata näppude vahelt libisenud, siis võtame päev korraga ja alustame algusest.

Tänahommikune raadiost kuuldud elutõde: pada sõimab katelt. Millist tõde sellega nüüd kaitsta püüti, kes seda täpselt mäletab. Mulle tuleb meelde üks teine hea ütlemine ajas tagasi, et võta üks ja viska teist. Selle kohta on mul näiteid omajagu, aga see pole tänane teema.

Delfis tuli ette lause, et keski venitas kellegi püksikummi. Siin tuleb muidugi näpuga näidata minu valesti-lugemise-oskusele. Hoopis särk oli. Aga mulle tuli meelde omaaegne omadussõna, lõdvapüksikummiga. Mis omakorda tuletab meelde, et siingi lood ja laulud. Aga jälle, laseks olla. 

Gmaili tuli täna kiri. Kuna ma enamasti, tahvel kotis, ringi ei liigu, siis kindlasti ei ole andmed statistika tegemiseks piisavad, aga noh, numbrid mulle meeldivad, nii et ma ikka jagan infot.

Ostlemiskohti pakub Google Maps Timeline 23 ja -tunde 24.... mis on ilmselgelt vähem kui tegelik arv. Aga oluline info, et igas poes kulub mul tund aega... hea teada! Lisaks näen, et peamised ostud on tehtud aasta 2020 jaanuaris ja veebruaris, siis on pikk paus, uued ostud jälle augustis. Ja näpuotsatäis aasta lõpus. Mis on üsna loogiline. 

Ainus külastus välisriiki oli augustikuine reis ööbimisega Lätis. Ühistransporti olen kasutanud 688 km ja üldse kokku sõitnud ringi nii palju kilomeetreid, et teeb 8% ümbermaailmareisist.

Katsun sel aastal rohkem kilomeetreid koguda! Ehk siis ringi sõites kasutada ka asukoha tuvastust. Tavaliselt on see mul sees ainult siis, kui olen tahtnud marsruudil silma peal hoida.

 Midagi ka talvest.

3.01.2021

Meil on endiselt lumi maas.

Kohalik ilmateade: Täna -7°. Tundub nagu -11°. Enamasti pilvine. Eks ta vist nii oligi.

Rita saatis pildi päikesepaistelisest ja lumevabast Pärnust. Mis teeb kadedaks (päike) ja ei tee ka (lumevaba). 

Meil on ilus lumine. Nagu päris talv. Aga jah, pilves ja kraadidega.

Kui nüüd hommikusse tagasi  minna, meenub  mulle, et nägin öösel unes, et lõhkusin Vete tänava aiavärava ukselingi. Kui sellest tädi Ilsele (rahu talle tema igavikuteedel) rääkisin, muutus ta väga murelikuks.

Ma ei mäleta tavaliselt unenägusid, ehk parandas mälu see 20 ml konjakit, mis ma endale eile õhtul mõõtsin. Kaasa 91-aastane lähedane ütles, et tema ikka õhtul enne magamaminekut võtab, ühe korgitäie. Proovisin guugeldades teada saada, mille jaoks see kasulik on ja kui palju on paras kogus. No et ma kogemata liiga suurt korki ei võta. Lõpuks iseenesetarkusest määrasin tilgakese, 20 ml. Enne magama minekut.

Väga mõnus öö oli. Kui see vastu hommikut unenägu välja arvata. Ma pole sel aastal veel midagi lõhkunud, niisama maha kukutanud küll. Viimati kukkusid kapis korraga suhkrukott ja tatrakott. Õnneks polnud midagi, mis oleks voolanud.

Välja arvatud aeg... see on märkamatult hommikust õhtusse voolanud ;) 

...

Mõni sõna

...

November tiksub lõpusirgel.

Eelmisel nädalal näitas isegi päikest, aga rohkem ikka selline hall aeg.

Ja kuidagi eriti lühikesed on need viimased päevad.

Ükspäev läksin poodi, kella 3-se bussiga. Sain kokku omaküla mehega, ta ütles, et tere hommikust.

Nojah, mõtlesin, et ju siis on hiline ärkaja, aga olgu peale, kui hommik, siis hommik.

Tund hiljem, 4-se bussiga, tulin koju. Sattusin kokku naabri-prouaga. Kui nende väravas lahku läksime, soovis ta: "Head õhtut!"

Olgu siis peale, kui õhtu, siis õhtu.
Nagunii on enamus aega pime.

Lühikesed on need novembrikuu päevad.

Hingedeaeg.

...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...

Kasevihalõhnaline

...

Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 

Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.

Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  

Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!

Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 

...

Fotojaht: õues

...

Täna oli ilus õue minemise ilm.

Parim!

Kõik nautisid. Kes jalutas koeraga, kes lapsega, kes kühveldas lund...

... ja kes kõndis niisama.

Mina näiteks.

Kõigepealt hindasin olukorda trepilt.

Lumine.

Siis jalutasin veidi kaugemale.

Libe.

Haakisin end sõbrantsile sappa. Temale ja tema koerale.

Kuna teeolud olid viletsad, eelistas rahvas autodega kulgemist. Poolteist km edasi-tagasi sõitis mööda vähemasti 75 autot.  

Iga kord tõmbusin teeservast kaugemale, lumme.

Kuni loobusin edasi-tagasi kraavi hüplemisest. 

Liikusingi läbi lume, mööda teeäärt või piki kraaviserva. 

Aga see oli isegi toredam. Kui ma aja maha võtsin ja kõik need sõidukid valveseisangus (selg tee poole, et ähvardavat ohtu mitte näha) mööda lasin, jäi nii mõnigi ilus loodusepilt silma. 

Üritasin pildile ka püüda.

Kõndisin mis kõndisin, lõpuks olingi tagasi kodus.

Tehtud!

Nii fotojaht kui ka tänane jalutuskäik.

,,,

Fotojaht: mina olen...

...

Teema selline. Et mõtesta lahti, kuidas endale meeldib.

Mina olin täna tubli. Terve tunnikese kolasin metsas. 

Fotokas oli taskus. 

Fotokas on mu sõber.

Mälupulk.

Tema aitab meeles pidada. Kus käisin ja millal käisin. 

Mida nägin.

Ja kui külamees metsateel vastu tuli ja küsis, mis ma kolan, oli kohe hea öelda.

Et ilm ilus, tulin metsa, teen mõned pildid.

Ilm oligi väga ilus.

...

Nähtamatu daam

...

Ma organiseerin viimasel ajal ise vähe, pigem kulgen. Aga kulgen päris hea meelega.
Kui kutsuti Viljandisse, kulgesin sinna.

Enne seda kulgesin Pärnus ja Tallinnas. Tuleb tõde tunnistada, et need kulgemised olid osaliselt siiski mu oma korraldatud. Ühe lapse andsin Pärnus ära, teise võtsin Tallinnas vastu. Koos kulgesime läbi vanalinna rongijaama, sealt edasi läbi Aegviidu kodu poole.

...

Aga eile kulgesime teatrisse.

Viljandi.

Nähtamatu daam peitis ennast "Ugala"teatri salajastes nurgatagustes, varjatud uste taga.

Etendus selline.
"Nähtamatu daam".
Priskelt kolm tundi seiklusi ja sekeldusi, armastust, suurejoonelisust, flirti, intriige ja paras annus huumorit.  Kaunid kostüümid, huvitav lavakujundus, ilus muusika.
Ja palju noori andekaid näitlejaid.

...
Ma isegi ei tea, kas mu nina oli kogu aeg niiske ja kippus tilkuma seepärast, et olin kahel päeval järjest läbimärgade jalgadega ringi tatsunud, või hoopis seepärast, et naersin nii, et silmad märjad... ja pisaratega kaasneb teatavasti ka veevool ninast.
Viimase teooria poolt kõneleb see, et täna ei mingit nohu.
Teooria vastu... no nii naljakas see ka ei olnud.

Igatahes jõudsin etenduse jooksul vähemalt seitse korda aevastada, teist sama palju nuusata.

Aga õhtul hakkas juba taanduma.
Tatine enesetunne ja tatine ilm.

Täna kõik ok.

Kui etendusest rääkida, Mette arvas, et tema annab 8-9 punkti 10st. Minult tuleb ehk 6 või 7.

Millest võib järeldada, et sobib rohkem vanusele alla 20 ja natuke vähem vanusele 60+.
Siiski, kuigi ei ülista, ei vingu ka.

Lapsuke oli rahul.
Ja minagi ei nurise.
...

Muusikat mitmele maitsele... ilmast rääkimata

...

Juhtus nii, et sattusime siia-sinna erinevatele muusikaüritustele.

Esimene oli 27. juulil, vokaalansambel Estonian Voices Pidula Forelli Puhkekülas. 

Kaunis kontsert Saaremaal... mida isegi vihm ei suutnud rikkuda.

...

6. augustil  oli Põltsamaa lossihoovis kontsert-tantsuõhtu. Tore ju osaleda, kui omad laulavad. Saime tervitatud ja tütarlapsele (11 aastat vana), keda küll kaasas ei olnud, lauldi sünnipäevalaulu.

Kui Tallinnas sadas vihma, siis Põltsamaal säras samal ajal päike.

Ja vahva oli vaadata, kuidas vanemad daamid-härrad lava ees tantsu lõid. 

Publik oli selline eakas, 2-3 mudilast, teist sama palju teismelisi, ülejäänud kõik meiesugused memmed-taadid.

Ja rohkem veel.

...

8. augustil kontsert Lohusalus.

Ansambel "Naised köögis".

Kontserti oli hea... ja ilm oli imeline.

 ...

Viimane kontsert oli kodulähedane. Ei saanud minemata jätta. Kaasa küll keeldus, aga oli nõus meid sõidutama.

Akustiline kontsert Kallisaba Katlas.

Karl-Erik Taukar ja Eric Kammiste.

Ilm... ilm oli imeline.    

Ja kontsert nauditav.  
Kusjuures, seal oli ikka lugematu arv igas vanuses lapsukesi, alla aasta ja üle aasta, alla kümmet ja teismelisi.

Nii oligi.

Muusikat igale maitsele.

Ilmast rääkimata.

Või kui siiski rääkida, pean tõde tunnistama: mina küll selle suve ilmade üle ei nurise, ikka olen sattunud just sinna, kus ilm ilus. Isegi sel tormiööl, mis just meie kandis tuure kogus, olin ma hoopis teises Eestimaa paigas.

...

Hirmuäratav ilmateade

...

Eile mitu korda raadiost kuulsin.

Hirmuäratavat ilmateadet.

Mis täna kõik ees ootab. 

Kui mitte hullem, siis vähemasti sama hull, kui Soomes mõned aastad tagasi.

Mind siis Soomes ei olnud, mina ei tea, kui hull seal oli, aga ette kujutada oskan.

Kujutluvõimega on mul kõik korras.

Kui hommikul ärkasin ja elekter ära läks, kujutlesin juba ette, milline torm õues on. Panin vihmakuue ja kampsuni koridori valmis. Et hea kohe võtta, kui kiireks läheb.

Kiireks läheb mul tavaliselt alati.

Edasi kujutlesin ette, kuidas bussiga tööle kulgen.

Tee kõik murdunud puid täis.

No ja siis, kui kaasa mulle kell 12 vastu tuleb... päris kindlasti lööb tuulehoog garaaži uksed kokku, auto saab paugu ja enam ei liigu.

Juba pidasin plaani, kas üldse minna. Nagu ilmahoiatus ütles, et õigem on kodus püsida.

Üllatus oli suur, kui õue astudes avastasin, et ilm suht soe ja tuulevaikne on.

Mina oma kampsuni ja tormijakiga. 

Elektrikatkestus kestis 6 - 7 tundi ja vooluta ei saanud tööl peale koristamine midagi teha.

Asi seegi... seda enam, et koristamise käigus sattus pihku üks kunagi kusagilt välja lõigatud info.

Aastaid tagasi. 

Miks ma seda nii kaua alles olen hoidnud?

Küllap seepärast, et oleks, mida täna leida.

Julgegu keegi öelda, et miski siin elus on juhuslik.

...

Fotojaht: vihmavari

...

Ei keegi muu pole seda fotojahti välja kuulutanud kui mina ise.

Kuidagi pidin ju oma meeleolu üleval hoidma, kui kogu aeg kallas vett taevast alla ja mina olin päris läbimärg.

Minul nimelt ei ole vihmavarju.

Mäletan, kunagi oli, üks oli must ja teine kirju, aga sellest on päris kindlasti aastakümned möödas.

Vähemasti sellest ajast, kui nad veel uued olid. 

Viimane kasutamine oli tõenäoliselt vähem aastakümneid tagasi.

Ma lihtsalt olen harjunud, et kui mina õues olen, siis vihma ei saja.

Täna tundus, et oli erand. Võtan seda kui tähenduslikku märguannet, kuigi  pole veel selge, millele see vihjab.

Aga nagu öeldud, tuju tõstmiseks pildistasin vihmavarjusid.

Sry, mõni inimene jäi ka peale, aga kuna enamus neist kõneles mõnes võõrkeeles, pole ehk hullu.

Hommikul lubas ilmateade rõõmsasti kuni 17 kraadi sooja. Ja kohati pisut sademeid.

Seal, kus mina olin, sadas terve päev ja sooja oli napilt 12.

Nüüd olen kodus ja seis sama.

Naabrinaine rõõmustas, et pole vaja õue tööle minna.

Mis mulgi siin viriseda.
...