15 kevadist hetke... teine

 ...

2010. aasta 1. mail tulime Tallinnast ja kojusõidul tegime sissepõike Jägala joa juurde. 

Enne ega pärast pole ma sinna sattunud; imeline ja meeleolukas vaatepilt oli. 

Osake ürgloodusest.

Vesi oli värviline ja voolamine häälekas. Mis ma ikka rohkem oskan öelda. 

Ehk seda, mida teatmeteosed ütlevad.

Joa kõrgus on umbkaudu 8 meetrit ja laius 50 meetrit. 

Kõige laiem looduslik juga Eestis.

...

*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.

Fotojaht: kuumalaine

 ...

Eelmine kuumalaine oli 11. ja 12. mail, kuigi teab mis suurt kuumust ma ei mäleta. Vaatasin pildid üle: olen isegi puid ladunud. 

Ju siis oli talutav lainetus.

Kuumalainetus.

Nüüd lugesin soovitusi ja hoiatusi. 

Kuidas ellu jääda.

Eks vesi on kõige olulisem. Kui ikka kuskil veekogus lebotada, oled päästetud .

Vähemasti selleks korraks.

18.06.2021

Veelindudel on see kordades lihtsam. 

Päevade kaupa, jalad vees.

21.06.2021

Täna on kuumalaine neljas päev. Või viies?

Ja täna algas suvi. 

Naat põõsaste all on end pikali visanud ja till peenral kolletab, justkui oleks juba sügis.

Kui kell bussis näitas 15.33, näitas välisõhu termomeeter 33 kraadi sooja. 

Mõne päeva pärast on jaanipäev ja sellest edasi hakkame jõulusid ootama.

...

Vesi sees ja vesi väljas

...

Mu elus on olnud ikka mitu perioodi, kus vesi väljas.

Maal vanaema juures.

Korralik kaev õue peal ja imehea puhas vesi kaevus.

Või siis lapsepõlveaegne Pärnu-kodu, kus pump asus tänaval ja köök oli nii külm, et mõnelgi talvehommikul oli veeämbril jääkirme peal.

Suvekoduski kaev õuel, kahjuks on vesi vähese tarbimise tõttu kahtlasevõitu, nii et joogivee toome poest pudelitega kaasa.

Seda, kuidas 90ndate algul seda kaevu kaevati, seda mäletan hästi. Kõigepealt käis ema, sõrmus niidi otsas rippumas, õuel ringi.

Otsis veesoont.

Vesi selles kaevus oli ka hea maitsega.

Kaasa vanavanemate kodus oli vesi sees... pump oli köögis.
See on üks ägedamaid vesi-sees, mida ma näinud olen.

Rohkem on olnud minulgi neid kodusid, kus vesi sees.

Ja hea on, et vesi majas, muidu jookse ise nende pangedega sisse-välja.

Miks selline vesine lugu?
 
Ei midagi eriskummalist.
Täna on rahvusvaheline veepäev.

Kummaline on ehk ainult see, et eile oli koduõu nii vesine, et jäime autoga kinni.
Ei edasi, ei tagasi.
Õuepeal pole seda küll varem juhtunud.

Mere äärde sõites on olnud nii ohtu kui olukordi, kus auto pehmel teel edasi ei saa.

Või need ajad, kui vanaema juurde tulnud külalised pidid osa teed autot lükkama.

Välja tõstma.

Kuidas kunagi.

Aga mis tähtpäevadesse puutub... on palju veidramaid päevi, mida tähistada.

...
Teemasse  "100 head asja".
Viiekümne neljas.
Vesi... sees.
...

Äärmusest äärmusesse

...

Kõigepealt lugesin ma EE artiklit "Kuidas hingata..."

1. sa ei saa seebiga silmi pesta

2. sa jõua kokku lugeda oma juuksekarvu

3. sa ei suuda hingata läbi nina nii, et keel suust väljas oleks

4. sa just praegu proovisid punkti number kolm

6. sa just veendusid, et suudad küll, kuigi näed siis välja nagu peni

7. nüüd sa naerad, et lasid end lollitada

8. jätsid number viie vahele

9. kontrollisid üle, kuhu see viis jäi

jne

Ma ei mäleta, millal ma niimoodi kõva häälega naersin. 

Mitte et ma muidu ei naeraks, aga niimoodi, päris üksi. 

Justnagu natukene imelik.

No ja ma naersin siis ka, kui vaatsin Fb-s seda pilti.

Kõige naljakam oli see, et ma ei saanud tükk aega aru, mis selles pildis naljakat on. 

See oli täna.

Eile olid hoopis teised tujud.

Kuulsin halbu uudiseid.

Kohe mitu.

Ja õhtul lugesin, et suri Mare Taagepera.

Juba kolmas õppejõud lühikese aja jooksul.

Eile käisin jõe ääres.

Vooluveepisarad.

Aga täna hommikul sadas vihma, küll mitte enam siis, kui bussi peale läksin.

Pilvepisarad.

Hommikul olid nad  kramplikult okste külge klammerdunud.

Päev, mis järgnes, oli hele ja päikeseline.
...
Aga nüüd... nüüd hakkan kuulama ööülikooli.

Mare Taagepera, "Üks heategu päevas"... 2008

...

Vesi ja jää

...

Olen küll veemärgi all sündinud, aga veesolemine ei ole minu jaoks oluline.

Nüüd olen avastanud, et mulle sobib hoopis vesi külmunud olekus.

Õnneks seda veel leidub. 

Peened mustrid, põnevad kujud.

Sama põnev, kui uusaastaöösel õnne valamine. 

Vesi kindla kujuga.

Ole ainult osav tõlgendama.

 ...

 Tantsuhoog.

 

....

Algne elu.

...
Hiirekese armastus.

...

Fotojaht: pikkuse järjekorras

...

Kui nüüd meenutada, siis kunagi olin ma päris süsteemne.

Ajal, mil lapsed alles tited olid ja igal õhtul terve hunnik sipupükse tuli pesta ja lappe keeta (olid ajad!), meeldis mul neid kuivama riputada. 

Kõigepalt sinised ja siis rohelised ja siis kollased püksid. 

Ja siis lapid. 

Lapid olid ka kollased, sest meie vesi lihtsalt keetis nad selliseks. Oleks ehk pidanud valgendama, aga see ei tundunud oluline, seda enam, et kui ükskord õnnestus miskit peenikest välismaist laste-pesupulbrit hankida, läks poja üleni täpiliseks. 

Nii et kõik oli ehe ja naturaalne, heal juhul värskeõhulõhnaline, halval juhul kuivas köögis ja lehkas pesuseebi järele.

Kahjuks pole mul selle aja pesu täis nöörist ühtegi pilti.

...

Isegi ühtegi mõtet ei tulnud, et ma miskit rivi, rida või järjekorda oleks pildistanud, ammugi siis, et pikkuse järjekorras.

Aga asi see siis tekitada. 

Hommikul pühkisin ja kühveldasin lund.

 

 Pärast kuivatasin kindaid.

 

Ja ongi õhtu käes.

Palju seda talvist päeva ikka on ;)
...
Fotojaht
...

Fotojaht: sild

...

üks kass läks üle silla
ta saba tegi tilla-tilla
samm ette
samm taha
ja kükakile maha

Aga kui mina pilti läksin tegema, oli silla servas hoopis koer.

Haukus minu peale, aga kui kamandasin, et mis sa karjud, marss koju, läks kurvalt üle silla.

Saba ei teinud tilla-tilla, saba tõmbas ta jalge vahele.

...
Sillad
...

Fotojaht: märg linn

...

Just selline märg oli meie kohalik pealinn eelmisel neljapäeval.

Üks tavaline linnatänav.

Tegelikult korjasin selle pildi oma hiljutisest postitusest, kuhu panin uue asemele. 

 

Linnud ikka oskavad nautida.

Loomad ka.
Vähemasti Stockholmis :)

...
Fotojaht
...