pühapäev, 15. oktoober 2017

Iga päev on oma nägu

...
Mul oli kunagi kalender, kus igale päevale oli kirjutatud korraldus. 
Keeda putru, naudi õhtut, kallista sõpra, õmble paar nööpi ette. 
Ja muud analoogilist. 
Ikka 365 erinevat eesmärki päevadesse.

Hea mõte ju, muidu ei saagi aru, et igal päeval oma nägu!

Mina ette ei planeeri, ma tagantjärele.
Annan päevale mõtte.

Üleeile näiteks... tegele oma pooliku käsitööga.
Tegelesin.
Kuna tegu on suurema projektiga, siis valmis ei saanud ja terviklikku tööd ka ei näita. 

Aga ma viimistlesin, pressisin ja õmblesin alusriidele.



...
Eilse päeva soovitus...  meenuta lähedasi ja tuttavaid.

Lähedastest leidsin suht tundmatu pildi emast, aeg 1930ndad.
Kui ei teaks, et tegemist on 80 aasta taguse fotoga, võiks oletada, mida lapsuke pildil teeb.

Kindlasti näpib nutitelefoni!

...
Täna oli ette teada, et tuleb ilus ilm.
Mis siis muud, kui et mine loodusesse.

Otsustasin kohe: ei mingit korilust. Võtsin kaasa fotoka ja mobiiltelefoni. 
Ja siis ikka... igaks juhuks kilekoti ja noa ka. Sest mine sa tea, kui ikka rattaga sõidan ja seen on tee peal ees, on lihtsalt ebaviisakas teha nägu, nagu ei märkaks.

Õnneks neid seeni, mida korjata kõlbas, eriti ei leidnud. Paar kuuseriisikat ja peotäis kukeseeni.

Ja siis niisama silmale ilusaid kübarakandjaid.

Aga ilm oli võrratu ja paar tundi metsas läks kui linnutiivul.

Kusjuures, rändlindudest täna ei mingit märki.
Polnud hääli ega tiivavihinat.


 ...

Oli kord onu Roland...

...
Entsüklopeedia ütleb, et R.E. oli 60ndatel Pärnu teatri näitleja. Juba 50ndatel oli, kokku kümmekond aastat. Hiljem viis elu ta pealinna ja mingid aastad oli R.E. Tallinna Draamateatri näitleja.

Ega ma temast palju ei tea, aga ema ja isa tundsid teda, seepärast minagi.
Onu Rolandit mäletan.
Niisama kohtunud, mõneski lavastuses näinud.

Ema piltide hulgas sobrades leidsin tuttava näo.


Miks ma üldse hakkasin meenutama ja otsima?

11.oktoobri Eesti Päevalehes lugesin kuulutust.
Mälestame sügavas kurbuses.
10.03.1935 - 09.10.2017

Ja siis googeldasin.
Google annab lühikese eluloo kirjelduse  ja loetelu rollidest.
Tegelikult on see Eesti Entsüklopeedia, mille andmed leidsin. Sünniaeg... aga mitte surmaaeg.

Ühe järelhüüde leidsin.  
Lahkus tuntud avamere purjetaja.
Nojah, teatriga ta hilisematel aastatel seotud ei olnud.

Ja seda, et tegeles purjetamisega, ütleb ka entsüklopeedia.
...

laupäev, 14. oktoober 2017

Mind on ahistatud

...
Mõni seik elus, hoolimata ajast aastakümned tagasi, on meeles.
Mõni ebameeldiv kogemus. 

Kõnealune lugu juhtus, kui olin ehk napilt 20. Igatahes mitte abielus.  

Ma ei usu, et see mu elus mingit tähtsust omab või et seepärast mul mõni kompleks oleks tekkinud. Aga näe, mäletan.

Sõitsin mina ükspäev bussis, maalt linna. Ees paaritunnine sõit.

Tol ajal oli bussides päris palju sõitjaid, linna oli ikka asja, autosid igas külas ehk nii palju, kui tänapäeval veidi suuremas peres.

Mitte et kaasreisijate hulgas tuttavaid oleks olnud.

Sõitjaid oli parasjagu palju, aga vabu kohti bussis piisavalt, et üksi pingis istuda. Oli vabu kohti, oli vabu pinkegi.

Ja siis kuskil poolel teel tuli bussi purjus meesterahvas. Keskealine või vanemapoolne, kes sellisest õieti arugi saab. Igatahes ilmselgelt purjus ja ebameeldiva olemisega.

Tuli ja istus minu kõrvale. 
Ja tahtis suhelda.

Mina ei tahtnud. 

Tahtsin püsti tõusta ja mujale istuda, aga ei saanud temast mööda. Mees oli suur, istmetevahe kitsas. 

Mina istusin bussis suht eesotsas, oli võimalik bussijuhiga kontakteeruda.  Ütlesin oma kõva häälega, et ma ei soovi selle inimese kõrval istuda. See, et mees purjus oli, pidi olema selge ka juhile, kes talle just pileti oli müünud.

Ma olin nii kindel, et mind aidatakse. See oleks olnud ju lihtne. Buss hetkeks kinni pidada ja meesterahvale märku anda.  Paluda tal mujale istuda. Või mind mööda lasta.

Aga bussijuht vaatas ainult peeglisse ja sõitis edasi.
Ja kõik need inimesed bussis, mitte keegi ei reageerinud.

Ma ei tea, mida nad mõtlesid.
Et mis see plika pirtsutab?
Mehel on ju pilet, miks ta ei või istuda, kus ta tahab?
Ongi hea, et ta seal istub, muidu tuleb äkki minu kõrvale, haisev purjus joodik?
Kes viitsib sellise tüütusega oma närve rikkuda?
Ma tõesti ei tea, mida inimesed mõtlesid.

Minu sõnavõtust oli nii palju kasu, et joodik tukkus omaette, mind ei torkinud.
Mina ülejäänud aja bussisõitu ainult nutsin. 

Mitte niivõrd seepärast, et pidin räpase purjus vanamehega tund aega külg külje kõrval istuma. 
Nutsin, et olen jõuetu olukorda muutma. 

Ja et mitte keegi mind ei aidanud.

Mis ma praegu teisiti oleks teinud?  Ma ei tea. Purjus inimene on ettearvamatu, ja kuna kaasreisijad tema suhtes nii sallivad olid, olin ma oma võitluses täiesti üksi. 


Imelik, et see mul praegu meelde tuli.
...

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Hääletatud!

...
Hääletatud!

Mulle on alati avaldanud muljet see hääl telefonis.

Kui täna koju jõudsin, siis ka... justkui oleks keegi hõiganud.
Hääletatud!

Ühe hetke mõtlesin, kus seda kuulnud olen, kes seda ütles.

Siis tuli meelde. Olen mõned korrad Eurovisioonil oma hääle andnud. Lemmiklaulule... või siis lemmiklauljale.
Valid numbri ja reibas meeshääl hõikab: hääletatud!

Täna sai teistmoodi hääl antud. Valik tehtud, number kirjutatud, tempel peale ja kasti.

Enne seda tegin kodutöö ära.  Vaatasin, kes kus kelle nimekirjas on. Tegelikult, ma nagunii teadsin, kellele mu hääl läheb. Olime isegi läbi arutanud. Aga igaks juhuks vaatasin, kas muu seltskond on sobiv.

Üritasime kandidaadiga kohtuda ka, mis osaliselt õnnestuski. Eriti meeldiva mulje jättis, ta isegi ei püüdnud meid ära osta. Nänni ka ei jaganud. Ennast natuke kiitis, aga konkurente maha ei teinud.

Mina tegin küll kriitikat. Kuidas küll tema, kena inimene, endast sellise ebamäärase foto lubas üles riputada. Kahtlustan kadedaid konkurente.



Edasi oli nii, et kui valimast tulime ja külapoodi külastasime, kohtusime veel ühe kandidaadiga. Tema jagas poe ees rohelisi kompvekke. Kaasa võttis kohe kaks tükki. Seda me muidugi ei hakanud ütlema, et proua on kampaaniaga hiljaks jäänud.
Meil juba hääletatud!

Aga miskit poleks muutnud ka varasem kohtumine, sest hoolimata maitsvatest pannkookidest, mida üks tegus erakond eelmisel nädalal Tallinnas lahkelt jagas, nende seltskond jäi ka meie häältest ilma.

Kohalikud valimised 2017.
Selline tähtis päev täna.
...

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Seeneseltskond

...
Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata rikkalikust seeneaastast ja sagedasest seenemetsa sattumisest on mu talvised seenevarud pehmelt öeldes napid, karmimas serveeringus peaaegu olematud.

Mul lihtsalt meeldib seenemetsas käia, seeni korjata on ka tore tegevus, igasugune sissetegemine käib tujude järgi. On tuju, siis teen... pole tuju, parem ei korjagi. 

Pigem pildistan!

Sipelgapesa seenetama läinud.


...
Need seened olid jalgupidi vees. Rivis kui sõdurid.

Nende rännak läbi vee mõjub kuidagi masendavalt. Mingid kummalised ja ebatõepärased seosed tekivad.


....
Aga nemad on mu selle sügise lemmikud... mitte et ma neid korjanud oleks. Niisama ilusad silmale vaadata.

Soomusmamplid... kui nüüd õige nime leidsin.


...
Veel üks seeneseltskond, sedapuhku juba eakam.
Sügis surnuaias.


...
Kõrgemalt näeb kaugemale!


...
Aga sellel seenel on oma lugu.


Ma nimelt korjan ainult neid seeni, mis tuttavad juba lapsepõlvest. Kitsemampel nende hulka ei kuulu.
Kitsemampliga tutvustas mind kolleeg. Viis metsa ja näitas. Korjasin tol korral terve korvitäie.

Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud, ja juba ma võõrastan.

Tõin koju, näitasin kõigile, kes näha tahtsid, ja kinnitasin ennast ja teisi veendes, et see on kitsemampel, jube hea söögiseen.

Siis sai otsustavus otsa, seen jäi vaatamiseks kapi peale.... samal ajal, kui pilvikud ja puravikud panni peal podisesid.

No et kui äkki ikka polegi.
Kitsemampel.


...
Midagi südamlikku ka. 
Algul vaatasin, et kuuseriisikad.


Aga kui kübara alt kaeda... no ei ole.

Pigem ehk porgandiriisikas.

Väga hea söögiseen!

...

pühapäev, 8. oktoober 2017

Selfi ämblikuga

...
Kohe algul pean ausalt tunnistama: jäi ära.

Ämblik oli täitsa valmis, kui nägi, et ma fotokaga toimetan, võttis suuna otse mu põse poole. Ma peaaegu olin nõus, viimasel hetkel lõin siiski põnnama.


Sirutasin sõbrakäe... ja nüüd on mul kaks pilti teemal Mina ja ämblik.



Aga ei ühtegi selfit... et mina ja ämblik.

Ei väsi kordamast: ämblikud on mu lemmikloomad!
...

laupäev, 7. oktoober 2017

Lood Kukeleegua linnast

...
Sel suvel oli mul kaks ühesugust jutuajamine. 

Kas õhtujuttu ka loeme?
Küsisin mina.

Ikka loeme!

Ja mida me loeme?

Kukeleeguat loeme!

Erinevad lapsukese olid. Aga soov oli ühesugune.

Ju ma olen enne ka lugenud, kust nad muidu oleks teadnud tahta :)






Hea raamat ju, endalgi oli huvitav lugeda!

Aastast 1965.
...

Eestiaegne sallivus

...
Nooremas põlves sai tihti kuulda või kasutada ütlemist eestiaegne.

Mäletan lapsepõlvest, et vanaemal oli paar head tuttavat, kellest räägiti kui  eestiaegsetest prouadest.
Eestiaegne mööbel, raamatud, serviisid ja muud vidinad.
Kodudes alles.

Nõuka-aegse lapsepõlve märksõnad. Asjad ja inimesed ajast, mida enam ei olnud.

Nüüd on uus aeg.
Ma ei tea, mis aeg see on.
Taasiseseisvusaeg ehk.

No ja enne seda nõuka-aeg.
Nõuka-aegne mööbel, raamatud, vanad ajakirjad, nõud ja muud vidinad paljudes kodudes.
Veel alles ja kasutusel.

Enne nõuka-aega siis Eesti aeg.
Paljudes tänastes kodudes asju sellestki ajast.

Vähemasti mul küll on.

Sorteerisin vanu ajakirju.
Eestiaegseid, 1930ndatest.
Nagu kogemata (nagu ikka koristamise käigus) jäin lehitseda.
Vanad "Laste Rõõmud".


Ja korduv teema läbi kolme ajakirja oli sallivus.

Muutumatu läbi aegade!

Kui see oli probleemiks, siis ehk otsiti fotode abil lahendust.



...

teisipäev, 3. oktoober 2017

Sexy Rexy ja mustad tomatid

...
Käisime sünnipäeval.
Juba 28ndal.

Sünnipäevalaps oli tegus nagu alati. Kamandas kallist kaasat ja kolme kassi.

Kasvatas mustavärvilisi tomateid.


Ja hoidis silma peal Sexy Rexyl.


Sellise nimega roos sai meil koos õe perega viidud paar aastat tagasi, kui suguvõsa kokkutulek oli, perede ühisesse roosipeenrasse.

Lapsepõlvemaale.
...

esmaspäev, 2. oktoober 2017

Avokaado pähe või pudru sisse

...
Miskipärast ei vea mul enam nende avokaadodega. Ostes tunduvad, et parasjagu küpsed, aga kui noa sisse löön, selgub kibe tõde. Kord üleküps ja viljaliha tumedaks läinud, kord seestpoolt täitsa kõvad ja maitsetud. 

Nüüd saan aru, miks kolleeg kunagi ütles, et tema pole endas avokaadode vastu sümpaatiat kasvatada suutnud.
Kuigi on püüdnud.
Ei saa hoolida kõvast krõmpsuvast maitsetust puuviljast.
Kui oled valesti valinud.

Minul on vedanud, enamasti olen saanud seda õiget. Kaunivärvilist rohelist ja parajalt pehmet.

Aga mitte viimasel ajal.



Kui on liiga pehme ja värvist väljas, saab kasutut avokaadot kasutada kosmeetilisel eesmärgil. Määrida juustesse või teha näomaski.

Viimane kord aga oli toorevõitu, hoidsin küll paar päeva kapis, et küpseb veel veidi, kuigi poes oli tunne, et koorealune on parajalt pehme.

Lõikasin pooleks ja olin pettunud. Mida sellise tihke toore massiga nüüd teha? Kui juba poolitatud ka.

Kuna hommikupuder parasjagu tegemisel, koorisin avokaado ära, lõikusin kildudeks ja jätsin koos pudruga hauduma.

Täitsa toimis.

Kuumutamist avokaado ei talu, tagantjärgi lugesin.
Et läheb kibedaks.

Niisama haudumine oli täitsa ok.
...

laupäev, 30. september 2017

Vanusest... ausalt

...
Võtan aega mõtlemiseks.

Et kuidas ma ennast tunnen.

Ajal, kui suur osa blogijaid on vanuses pluss-miinus 30, väikeste laste emad, ja kelle igapäeva rõõmud ja mured minu omadega kohati ei haaku.

Loen aeg ajalt neid blogisid, õpin noori paremini tundma... ja mitte ainult. Nii mõnegi elutarkuse olen endale kõrva taha kirjutanud.

Sealt edasi, 30sed, 40sed.

Ja vanemad.
Ja veel vanemad.

Minu vanuseid blogijaid on olematult vähe.

Tõsi, kui alustasin, olin ka alles 50. Esimene (ja ainuke) lapselaps oli siis 5 aastat vana. Nüüd on lapsukesi juba kuus.
Ja esimene blogi internetis kadunud.

Mul oli elus päris keeruline periood, lisaks töö, mis võttis korraliku suutäie mu õhtusest ajast. Seda, et tegin poole ööni ettevalmistusi järgmiseks tööpäevaks, tuli päris tihti ette.

Tollal mõtlesin väikese kadedusega ajale, mil naised vanuses 55 said minna pensionile.

Praegu mõtlen, et need ju puhta noored naised alles! Nii mõnigi leiab just selles eas oma elu õnne :) Või läheb uut eriala õppima. Ma olin ise 48, kui ülikooli diplomi kätte sain. Nooruses jäi haridustee pooleli, siis oli pereelu ja lapsed esmatähtsad.

Aeg läks ja tegelikult alles 2 viimast aastat tundsin, et enam ei jaksa. Hommikul ei jaksa tööle minna ja õhtul ka ei jaksa. 
Mitte midagi enam õhtul ei jaksa.

Üritasin juba eelmisel sügisel, et tõmban otsad kokku ja jään koju. Ometi ei teinud seda. Tundsin, et vean kolleege alt... ja vanus ka nagu veel ei luba. Ja hirm oli, sest paljud hoiatasid: hakkab igav, lähed lolliks, tervis ütleb üles.
Kõik võib olla, kõik võib veel tulla. Seda enam, et arstile visiidid alles ees, töö ajal polnud aega ega jaksu ette võtta.

Aga ma ei usu, et mul igav hakkab. Pigem tunnen, et aega võiks rohkem olla. Et teha, mis kõik plaanis on. 
Ja ehk väga laisaks ei lähe. See oht on, kuigi lohutan ennast, et mitte-midagi-tegemine võib olla ka teraapiline.

Nüüd siis vanusest. Ja ausalt.
Paar päeva tagasi käisime kaasaga ERMis. Kaasa oli algul oma ootustes suht skeptiline, aga tagantjärele mõeldes tundub, et ikka meeldis.

Kui nüüd rääkida vanusest, siis soovisin osta kaks sooduspiletit. Täispilet 14 eurot, soodukas 10. 
Noormees müügiletis küsis isikut tõendavat dokumenti. Vaatas üle meie ID kaardid ja teatas, et ainult üks saab sooduspileti, teine (st mina) on liiga noor. Sünniaasta peab olema 1952 või varem.
Uskumatu, ikka veel ma liiga noor!
Võiks olla uhke.

Aga kui see 4 eurot maksab, siis tühja mul sest uhkusest. Koukisin rahakotist oma pensionitunnistuse välja.
Sooduspileti ma sain, ja ega ma täpselt ei tea, kas seadsulikult või ebaseaduslikult. Kaasa oli kõrval suht karmi olemisega, poiss võis lihtsalt kartma hakata. Küll ma pärast tuuseldasin ERMi kodulehel, et kuidas siis tegelikult on. 

No ei leidnud.

Aga muuseumis jõudsime ka 0-korruse väljapanekuteni. Ja seal oli eriti äge! Mina olin pärast tükk aega merehaige :)
Mehele ei teinud midagi.


Teine lugu.
Ka paar päeva tagasi.
Tuttav helistas ja küsis, kas 60+ festivalile tahan tulla.
Ikka tahan ju.
Võtku õde ka kaasa.
No ei ole veel 60!
Aga tuttav lohutas, et nende eakate ühingu põhikiri loeb alates 55ndast eluaastast. Et on küll eakas ja võib kaasa tulla.

Nii et eakus on selline umbmäärane mõiste.

Mul sugulane Rootsis saab järgmisel sügisel 90.


Suvi 2016

Nagu pole väga eakas!

Plaanin küllaminekut, praegu teen trenni. Kiiresti kõndimist... kipun alati maha jääma, kui linna peale kolama läheme.
...

Neli mutti ja pisike patt

...
Teada tarkus, et pensionäril on pidevalt aega vähe.
Ja raha ka... aga raha pole kunagi liiga palju.

Minu plaanid, mis kõik ära teen, kui koju jään, ootavad esialgu järjekorras oma aega. Pikad pimedad päevad ees, küll jõuab. 
Loodan ma.

Kui nüüd rääkida kodustest saavutustest, siis olen avastanud, et minus on peidus ka ürgne kütiveri. 
Kaua sa ikka rehaga neid mutimullahunnikuid silumas käid. Kuna kodus olemas vastavad püügirauad või mutilõks või misiganes see on, otsustasin hakata püüdma. 

Päris peen tehnika.
Juba on väike hasart tekkinud. 

Paari nädalaga 4 mutti. Uhkustada muidugi veel väga ei saa, sest üle põllu naabrimees püüdis eelmisel suvel 40.  

Aga teisel naabrimehel oli veel paar päeva tagasi  õunapuude all 40 + x mutimullahunnikut. Eile pani traktorile äkke järgi ja tõmbas maa siledaks. 
Näis, kas mutid kolivad nüüd meile üle... mul siis jälle saaki loota, juba mõnda aega tühi lõks.

...
No ja see pisike patt.

Kui kunagi paarkümmend aastat tagasi Saaremaalt jugapuu sai toodud, rõõmustas ta meid oma paljude punaste marjadega.

Natuke tegi ka murelikuks, ikka ju mürgine.

Aga teatavasti on jugapuu kahekojaline taim. Meie puu siis naissoost. Ja kuna aastaid on valitsenud piirkonnas meessoost jugapuude puudus, pole muret olnud.

Ei mingeid marju sügisel.

Ja nüüd äkki... suures puhmas üks punane mari. Marikäbi... kui nüüd täpse olla.

Jugapuu väikest viisi patustanud.

Seda marja veel hoian.
Nii ilus ju.
Pisike patt.


Aga muidu... edaspidi peab silma peal hoidma. Kui veel juhtub.

Patuviljad jugapuul.
Et lapsed noppima ei hakka!
...

kolmapäev, 20. september 2017

Pisike juubel

...
Nüüd on nii, et 20 töövaba päeva on täis.
Pisike juubel juba ju.

See, et blogile vähe aega olen pühendanud, pole tegelikult ajapuudusest. Või et midagi poleks kirjutada.
Olen lihtsalt uue arvuti ootel, vana arvuti on aeglane kui tigu ruudus. Ja tahvliga hakkan alles tasapisi kohanema.

Kuna suuri tegusid pole teinud... aga kogu aeg ikka olen midagi teinud, siis sirvisin oma käepärased pildid läbi ja valisin välja, et igasse päeva pilt.

1. september on olnud päikseline.



2. septembril olen seenel käinud, aga et seeni oli nii napilt, pole mõtet näidata. Pigem see koibik, kes tegeleb meie majapidamise lammutamisega. Ja ehitusdetailide laiali tassimisega. 

Minu meelest.


3. septembril olen pühendunud kodu kaunistamisele. Aga võimalik, et lihtsalt koristasin.


04.09 käisime Tapal. Pilti tegin ka, aga pole hetkel käepärast. Sealses kaltsukas oli nii ägeda mustriga sein!

05.09
Käisime Paides. Mina istusin autos ja kaasa käis autokaupluses.
Pildil peaks olema poeaken.
Või osa aknast... kui täpsem olla.



06.09
Kui Mette maal oli, tegime sellise perfomansi.
Katkised kruusid, nõgesed. Ja lood. Igal kruusil oma lugu.

See oli augustis. Nüüd on keegi meie kunsti täiendanud.
Keegi neljajalgne.

Tegin siis pilti.


...
Kuna kokkamine mulle meeldib, on mul aeg-ajalt mõni toidupilt.
07.09 olen omletti teinud.


Tomat, paprika, suvikõrvits, sibul, porgand. Ja muna.

08.09 käisin metsas kolamas, aga see lugu on juba blogis.
Pärast sadas vihma.


10.09 oli vanavanemate päev. Oli nii lapsi kui lapsukesi. Ühe olen pildile püüdnud.



11.09 olen selfi teinud.
Mina ja mu lilled... kingitud 30. augustil töökaaslaste poolt.


Ja edasi sai mitu päeva metsas kolatud. Ikka seened ja pohlad... ja rohkem ikka pohlad.





Ja siis tuli nädalavahetus. Ja lapsed. 
Tulid. Olid. Läksid.

Jälle üks teele saatmine.


...
Selle nädala pildid on veel fotokas.

Kui kätte saan, lisan juurde. 

Et lõpp oleks ka täpselt fikseeritud.
...


neljapäev, 14. september 2017

Põgenemine kodust

...
Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 
Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 


Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.
Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?
Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?


Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!


Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.
Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!


Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.
Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.
Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)
 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 
Kes on kännu kuningas? 
Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.


Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!


Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.
Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...