pühapäev, 20. august 2017

Teater muuseumis

...
Teatri- ja Muusikamuuseumi läksin eeskätt teatri pärast, ja veidike pettusin. Muusikat oli seal ilmselgelt rohkem.
Aga midagi noppisin.
Näiteks meeldetuletus Eesti Draamateatrist.



Üle 30 aasta kandis see teater Viktor Kingissepa nime.

Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater.
Kuni aastani 1989.

Nüüd on taas Eesti Draamateater.

11. august 2017

Millega ma siis muuseumis rahul ei olnud?

Püüdsin leida seoseid "Teater minu elus".
Väga vähe leidsin. 
Ehk oleks arvutiekraanidest kasu olnud. Neid oli seal rohkem kui üks, vajuta aga nupule ja soovitud teema avaneb. Aga see oli nii tüütu, ekraanid olid seina peal nii, et vaadata sain trepil seistes. Oleks eelistanud privaatsust. Ja võimalust istuda. 

Aega ehk oli ka napilt... kui oleks saanud istuda. Omaette olla.

Seekord sobis. Seda enam, et tütarlaps kaasas nautis neid väljapanekuid, mida muuseum pakkus... ja see oligi sellel päeval eesmärk.



...

kolmapäev, 16. august 2017

Peatunud aeg

...
Leidsin tema blogist selle sissekande, kirjutatud 7. juunil 2006.

Olen juba nädalapäevad nii rea pealt maas, kui olla saab. Üritan küll mitte mõelda, aga välja tuleb kehvasti.
Painajalik aeg algas onkoloogi ühest lausest - see sõrmejäljesuurune plekk Teie nahal võib olla vähk, aga võib ka mitte olla.
...
Olen nädal aega näinud õudusunenägusid omaenda matustest ja lugenud internetist igasugust jampsi kokku, kuni selleni välja, et nahavähki suremus on ligi 80%.
Mõelnud sellest... et võib-olla järgmisel kevadel pole mind enam nägemas, kuidas mu roosiaed õitesse puhkeb.
...



Eilsest Päevalehest sain teada tema lahkumisest.

Ärasaatmine kodutalus 16. augustil.

Mul on südamest kahju.
Just nagu hea tuttav oleks lahkunud.

Tegelikult ju oligi tuttav... blogituttav.

Ja natuke rohkemgi.

Eelmisel aastal käisin seal... Avatud talude päeval.
...

esmaspäev, 14. august 2017

Muusikat mitmele maitsele... ilmast rääkimata

...
Juhtus nii, et sattusime siia-sinna erinevatele muusikaüritustele.

Esimene oli 27. juulil, vokaalansambel Estonian Voices Pidula Forelli Puhkekülas. 

Kaunis kontsert Saaremaal... mida isegi vihm ei suutnud rikkuda.


...
6. augustil  oli Põltsamaa lossihoovis kontsert-tantsuõhtu. Tore ju osaleda, kui omad laulavad. Saime tervitatud ja tütarlapsele (11 aastat vana), keda küll kaasas ei olnud, lauldi sünnipäevalaulu.

Kui Tallinnas sadas vihma, siis Põltsamaal säras samal ajal päike.

Ja vahva oli vaadata, kuidas vanemad daamid-härrad lava ees tantsu lõid. 
Publik oli selline eakas, 2-3 mudilast, teist sama palju teismelisi, ülejäänud kõik meiesugused memmed-taadid.
Ja rohkem veel.


...
8. augustil kontsert Lohusalus.
Ansambel "Naised köögis".
Kontserti oli hea... ja ilm oli imeline.



 ...
Viimane kontsert oli kodulähedane. Ei saanud minemata jätta. Kaasa küll keeldus, aga oli nõus meid sõidutama.

Akustiline kontsert Kallisaba Katlas.




Karl-Erik Taukar ja Eric Kammiste.

Ilm... ilm oli imeline.    


Ja kontsert nauditav.  
Kusjuures, seal oli ikka lugematu arv igas vanuses lapsukesi, alla aasta ja üle aasta, alla kümmet ja teismelisi.


Nii oligi.

Muusikat igale maitsele.

Ilmast rääkimata.

Või kui siiski rääkida, pean tõde tunnistama: mina küll selle suve ilmade üle ei nurise, ikka olen sattunud just sinna, kus ilm ilus. Isegi sel tormiööl, mis just meie kandis tuure kogus, olin ma hoopis teises Eestimaa paigas.
...

reede, 11. august 2017

Veider maailm

...
Meile anti paar tundi aega.

Teha linnas, mida ise teha tahame. 

Eks ma natuke mõtlesin ette ka. Need aiad seal Tornide väljakul on sel aastal nägemata.
Ja Teatri- ja Muusikamuuseumi olen juba mõnda aega mõelnud minna.

Aga ennekõike vaatasime linna ja inimesi. Sõitsime trammiga ja kõndisime vanalinnas.

Ja ei jõudnud ära imestada, kui veider see maailm ikka on.

Veider maailm, veidrad inimesed sees.

Õlgu pani kehitama see veidrik, kes trammist väljudes kõva häälega trammijuhti siunas. Teema oli "Õpi sõitma". Ega ma enne ei märganud, et sõidul midagi viga oleks olnud, aga kui juba tähelepanu juhiti, siis veidike jälgisime. Ju oli trammijuht algaja, veidi jõnksutades see tramm sõitis. Trammijuhte oli tegelikult kaks, kõrvalistuja tegi pikalt meiki, aga see polnud kindlasti segav asjaolu. 
Tema käes ju rooli ei olnud.

Teises trammis oli järgmine veidrik juba häälekam. Tema sõimas ikka lausa kõva häälega üht vene noormeest. Ma ei saanud probleemist aru, aga mulje jäi, et tädil ei meeldinud, et noormees julges Eestisse tulla ja Eestis olla. Mina istusin kaugel ja vaadata ka nagu eriti ei julgenud, ammugi sekkuda. Hullem ju veel, kui kaks tädi kõva häälega oma arvamist avaldama kukuvad. Õnneks tegi keegi meesterahvas mutile märkuse, aga sai selle eest ka oma sauna kätte. 
Mina ei vaadanud, plix piilus üle õla, ütles, et tädil on kübar ja üks hammas.

Mina julgesin alles siis vaadata, kui juba trammist väljas.


No ja siis läksime Jaani kirikusse. Mul oli kindel siht silmade eest, tahtsin üht plaati osta. Aga kirikus olid matused ja nii me sealt ära tulime. Kiriku ees põlvitas pisike tõmmu poisike ja vaatas mustade anuvate silmadega otse su hinge. Ma ju tean, mis värk see on, aga andsin pliksile võimaluse. Olla andja. Mis sest, et ainult 50 senti.
Mõnikümmend meetrit edasi vaatasime tagasi. Poisike rääkis mobiiliga, siis tuli sinna must auto, poiss viipas käega ja jalutas minema.


Paar veidrat situatsiooni oli veel. 

Ja mõne veidra olukorra tekitasime me ise. 

Pole hullu, mõnikord võib ju selles veidras maailmas ise ka veidi imelik olla.


Veider maailm, veidrad inimesed.
 ...

teisipäev, 8. august 2017

Kolm senti tükk

...
Olen ma odavat kaupa näinud, aga nii odavat poleks osanud oodatagi. Kuressaare "Humanas" sattus mingi soodukas päev olema ja sealt ma siis ostsin.
Terve kilekotitäie mänguasju 1 euro ja 50 sendi eest.


Kui kodus üle lugesin, selgus, et täpselt 50 tükki. 


Üks isegi piuksus.


Selle kinkisin kaasale. Et kui tahab kedagi kräunutada.
Kisa rohkem kui kolme sendi eest.

Mis teistega teen?

Rajan loomaaia, farmi ja garaaži.
...

esmaspäev, 7. august 2017

Oh kui mõnus!

...
Mul ei olnud tarvis isegi mõelda.
See mõte tuli ise. 
Igal õhtul, kui voodisse olin maandunud ja end seal mugavasse asendisse paigutanud.

Oh kui mõnus!

Praegu enam mitte. 
Nüüd mõnikord mõtlen teadlikult, kui magama heidan. 
Et küll teki all on ikka mõnus olla.

Nüüd ärkan hommikul ja mõtlen: oh kui mõnus. 
Mõte tuleb iseenesest.
Vahet pole, mis kell näitab. Pool seitse, seitse, pool kaheksa. Mõnikord rohkemgi.

Oh kui mõnus!

Ma ei pea kiirustades elamisega peale hakkama, ma võin lihtsalt olla. Tegemised ootavad, südamerahuga lükkan edasi. Kella üheksani harjutan end uue päevaga.

Ega ma nii kaua maga, kuulan raadiot, loen läbi mõne ootel ajalehe või ajakirja öökapilt, võtan kätte pooleli oleva raamatu. 
Panen paika päevaplaani. 
No nii natuke, et mis toimuma hakkab ja mida kasulikku võiks ära teha.

Täna alustasin raamaturiiuliga. Mõte tuli pähe ajalehte lugedes, artikkel raamatuseljaluulest.

Polegi ammu tolmu võtnud. Tegeleks sellega... ja otsiks ka ühe luuletuse. 

Väga innustav tegevus, tolmuvõtmine peaaegu et ununes. Kuna olen alles algaja, siis luuletus tuli ka selline napivõitu. 

Järgmine kord pingutan rohkem ;)

Kõige tähtsam küsimus
Ehe õnn
Jah, palun. Mida iganes!

...

Haavad haabades

...
Kas peab minema muru niitma?

Ei pea ju, ristikki madalam kui muru.


Aga miks siis ikka niiduk väljas?

Lihtsalt võsa kasvab peale, ja kui kohe ei niida, siis mõne nädala pärast peab juba saega minema.



Metsaserva noor istandus tekkinud.
Paari-kolme nädalaga.



Haabadega on mul eriline suhe olnud, neid puid olen ma kartnud. Üks lapsepõlvetee viis läbi kõrge haabade aluse. Haavad hirmutasid, selle teeotsa ma alati jooksin. 
Et kiiremini saaks. 
Haabade kohin kõlas kui hoiatus.
Olen sellest kunagi blogisse kirjutanud.

Haabadele olen ma haiget teinud, kui majja kolisime, tõmbasin metsaserva pesunöörid. Ikka heinapakipaelast, mis oli tol ajal kõige kättesaadavam. 
Igas kodus mõni rull.
Haavad kasvasid, muutusid jämedamaks. Ja mingil hetkel, kui puid köidikust päästma läksin, oli juba hilja. 
Pael oli haava tekitanud ja haava sisse kinni kasvanud...

Haavad ei ole just populaarsed. Nii nagu umbrohigi, kasvavad juurevõsudest ja sinna, kuhu pole vaja. Aga nende kohin metsaservas mind enam ei hirmuta.
Vastupidi.
Tuulistel õhtutel trepil istudes ja hääli kuulates on selline tuttav puude kurtmine. Ega neilgi pole kerge. Nüüdki, niiduk lõigub halastamatult noori võsusid.
Lugesin siit: võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust kohati kuni 55m kaugusele. 

Mõni aastake niitmatust ja meie elamine on kõrge metsa sees!
Haavametsas.
Haavikus.
Kes on haaviku emanda?
Ei ole jänes... ikka mina, ikka mina ;)

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Haab laulu sisse pandud.
...

pühapäev, 6. august 2017

Neli pluss üks

...
Aeg aina lendab, ja avatud talude päevast pole blogis ühtegi märki. Veidi veel ja ongi peast läinud, kus käidud sai.

Tuletaks siis nüüd meelde!

Kõigepealt Moe. 



Tutvusime toodanguga... mina vaatasin seda praktilist poolt (pakuti õlut), kaasa sai teoreetilise täiendkoolituse.
Kaasa ostsin 200 milliliitrise pontsaka pudeli sildiga "Handsa"... misiganes ta siis nüüd on. 
Igatahes on, kapis klaasi taga.

Edasi suundusime Mädapea mõisa. Kahtlustan, et üks põhjus, miks just sinna, oli mõisa omapärane nimi. 
(Saksakeelne endine nimi Mettapäh viitab aga vist pigem mättalisele maastikule).

Teine põhjus kindlasti netist loetud info: Mädapea mõisas eksponeeritakse kaasaegset Eesti kunsti ja käsitööd. 


Kahjuks mitte tol päeval... mõis ei olnud külastajatele avatud.

Küll aga oli võimalus tutvuda ilusa aiaga.


 Aeg maha võtta, istuda ja jalgu puhata.

Edasi liikusime Vinni valda, kus osaühing Voore Farm oma tehnikat tutvustas.

Nii võimas tehnika, et isegi tehnikakauge mina jäi vaatama.


Neljas peatuspunkt oli Kulina mõis. 


Väga lahke vastuvõtt, näidati maja ja räägiti plaanidest. 

Mina see vanavara väärtustaja, kõndisin kõik vanad ruumid läbi, vaatasin aegadetagused asjad mitu korda üle, tegin pilti ja tuletasin meelde. 
Mis sest, et esimest korda mõisa sattusin, palju tuttavat oli väljapanekutes.



Kõige lõpuks käisime mu lapsepõlveaegse sõbrantsi juures.
Seal oli veel kõige enam taluhõnguline.


Ma ei hakka rääkima, mida nemad kasvatavad, aga võin kinnitada, et projekt on suurejooneline.
...

laupäev, 5. august 2017

Vana ja viltu

...
Vanad majad on täis lugusid.

Lihtsad lood ja keerulised lood.
Lood kooseludest ja lahku kasvamisest.
Igapäevalood ja tähendusega lood.
Lood, mida tahetakse jagada, ja lood, mis jäävadki saladuseks.

Vanad majad varjavad saladusi.

Sel nädalal kohe kaks lugu. 

Vikerraadios järjejutuna "Savimäe" ja Kurgjal etendus "Midagi on viltu".

Raadios siis katkendid Rein Põdra hiljuti ilmunud romaanist "Savimäe". Lugu Svenist, kes saab ootamatult päranduseks vana talu. 
Raamatut lugenud ei ole, aga huvi tekkis.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kammerteatri etendus Valdur Mikita/Ott Kiluski "Midagi on viltu".
Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...
Tekst siit.


Midagi ühist neis kahes loos... kuigi jah, "Savimäest" vaid katked kuuldud.
Mõlemas teoses tahab eelmine põlvkond, et neist rohkem teada oleks. Et midagi nende elatud eludest ja mällu kuhjunud teadmistest kellelegi edasi saaks antud.

Isa (etenduses) loeb makilindile oma varjatud saladused.
Savimäe peremees kirjutab märkmed paberile.

Mis saadud teadmisega peale hakata?
Mis muutub, kui info on poolik, kui pole märki ei aastast, kuust ega päevast? Või vastupidi, kui kordub ainult info... et just täna on see päev.
Mida annab tagantjärgi tarkus?

Mõnikord piisab sellest, et oled loo lindile rääkinud või paberile kirjutanud. On see üldse oluline, et sõnad kohale jõuavad. Või kui jõuavad, siis kelle jaoks on see oluline... sellele, kes rääkis? Või sellele, kellele räägitakse?

Ma siin ka kirjutan, ja tugev tunne, et see ongi kõige olulisem.
Minu jaoks.

Aga vana ja viltu on minu teema. 


Seepärast need kaks kokku saidki kirjutatud.
Kahe talu lood. 

Me näeme asju erinevalt, ometi kõik kordub.

Lugemata raamatust pikemalt rääkida ei oska.
Loen läbi.

Etendus... etendus mulle meeldis.

Tekst Valdur Mikita ja Ott Kilusk.
Mängisid Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.

Räägime uutest sõnadest ka.
Sünesteesia. Mitmiktaju.
Sedapuhku.
...
Lugu teemasse "100 head asja".
Kuuekümnes.
Suvelavastused.
...

neljapäev, 3. august 2017

Viimasepeal viimane

...
Mina olin juba loobunud piletite hankimisest, aga õdekesel oli rohkem õnne, mingil hetkel hakkas süsteem tööle ja piletid järgmise õhtu etendusele olidki olemas.

Viimased... või peaaegu viimased.

Eelviimasel päeval peaaegu et viimased piletid viimasele etendusele.

Aleksei Karenin.

Viimast korda... Tapa vanas raudteejaamas.



Tekst tugineb Lev Tolstoi romaanile "Anna Karenina".


Viimasepeal hea etendus.


Nii hea, et kui lõppes, siis rahvas aina plaksutas ja plaksutas.
Tõusis püsti ja ikka plaksutas.
Ja minul võttis silma märjaks.

Hea tekst, hea muusika, head näitlejad.
Aivar Tommingas.
Elina Pähklimägi
Terje Pennie
Roland Laos
Jekaterina Novosjolova
Tarmo  Pass
Ja üks lapsuke, kes ka niii hästi mängis, et ainult vaata ja imesta.

Viimasepeal viimane.
...

kolmapäev, 2. august 2017

Hirmuäratav ilmateade

...
Eile mitu korda raadiost kuulsin.

Hirmuäratavat ilmateadet.

Mis täna kõik ees ootab. 
Kui mitte hullem, siis vähemasti sama hull, kui Soomes mõned aastad tagasi.

Mind siis Soomes ei olnud, mina ei tea, kui hull seal oli, aga ette kujutada oskan.

Kujutluvõimega on mul kõik korras.

Kui hommikul ärkasin ja elekter ära läks, kujutlesin juba ette, milline torm õues on. Panin vihmakuue ja kampsuni koridori valmis. Et hea kohe võtta, kui kiireks läheb.

Kiireks läheb mul tavaliselt alati.

Edasi kujutlesin ette, kuidas bussiga tööle kulgen.
Tee kõik murdunud puid täis.

No ja siis, kui kaasa mulle kell 12 vastu tuleb... päris kindlasti lööb tuulehoog garaaži uksed kokku, auto saab paugu ja enam ei liigu.

Juba pidasin plaani, kas üldse minna. Nagu ilmahoiatus ütles, et õigem on kodus püsida.

Üllatus oli suur, kui õue astudes avastasin, et ilm suht soe ja tuulevaikne on.
Mina oma kampsuni ja tormijakiga. 

Elektrikatkestus kestis 6 - 7 tundi ja vooluta ei saanud tööl peale koristamine midagi teha.

Asi seegi... seda enam, et koristamise käigus sattus pihku üks kunagi kusagilt välja lõigatud info.
Aastaid tagasi. 



Miks ma seda nii kaua alles olen hoidnud?
Küllap seepärast, et oleks, mida täna leida.

Julgegu keegi öelda, et miski siin elus on juhuslik.
...

Harali

...
Kui ma seda putukat märkasin, siis mõtlesin... appikene!
Miks tal peavad nii pikad vurrud olema!

Ma ei suutnud isegi pilti teha, et mõlemad tundlad peale mahuksid. 

Oleks siis veel ühes suunas, aga harali teised.


Aga siis hakkas neid laiali objekte üksjagu silma.

Vaata enne vasakule...



... heida pilku paremale.

Ikka harali!



Edasi tuli avatud talude päev. Võimas talutehnika!

Napikas, et haarad peale mahtusid.



Ja et komplekt täielik oleks, siis ka üks Saaremaal tehtud pilt.


Selline fotojaht sattus olema.

Täiesti isiklik ;)
...

teisipäev, 1. august 2017

Mida Saaremaalt kaasa tuua

...
Saare õlut muidugi. Jumalast hea õlu oli, isegi mitte-õllejooja mina rüüpasin mönuga

Ja siis Muhu leiba. Sellega juhtus säherdune halb lugu, et 2 leiba, mis minnes ostsime, said enam-vähem ära söödud, ja tagasi tulles oli pagarikoda kinni. Õnneks praami peal ka müüdi, 1 euro võrra küll kallim, aga see-eest kena kirju pakendiga.

Suitsulesta.  
Hommikul alles ujus meres, aga kella kolmeks oli juba kenasti pakitud!

Need kõik teada-tuntud kaubad.

Paar saareteemalist magnetit ka.

Aga siis midagi niisama huvitavat.

Omatarbeks.
Kama küll siiski mitte Saaremaal toodetud, aga tundus kuidagi huvitav.


Kes külla tuleb, saab proovida!
...

esmaspäev, 31. juuli 2017

Kümme viimast fotot

...
Mina ei tee mobiiliga pilte... kui tõde tunnistada, siis ehk isegi saaks, kui väga tahaks. Kui mingi kaardi sisse ostaks.
Praegu mu Nokia pilti küll teeb... aga ei salvesta.

Pildistamiseks on mul fotokas.

Väljakutse "10 viimast pilti telefonist" tundus aga ahvatlev ja nii ma võtsin arvutist oma viimasest kaustast.
Kümme viimast fotot.

Need võtted, kus inimesed peal, need jätsin vahele.

Sobib teemasse "100 head asja" ... kümme pilti reisist.

Siit saime kaasa ahjusoojad suitsulestad. 
Oh küll maitses hästi see... ja mõned on veel alles.


Siin käisime viimasel päeval söömas. 
Tõeline elamus!


Kui pool toidust oli juba söödud, tuli meelde pilti teha. Kõik ülimalt hea, aga kogus selline, et oleks pidanud tellima ainult ühe portsu. Minu kartulikotletid said ikka söödud, aga kaasa pingutas oma "tuhlist ja notti"... ja jäi alla.
Seda söögimaja külastame järgmine kord jälle! 


Asub teine kohe kiriku kõrval. 

Kahe torniga paekivist kirik, valmis 1867.
Tornid iseloomustavad Kristust. Üks torn tähistab jumalikkust ja teine inimlikkust... siit lugesin.
Kiriku ehituse eestvedaja oli Kotlandi talumees ja kirikul on põnev nimi:
Lümanda Issanda Muutmise kirik.


Üks suvaline foto seinalt. Mõisas, kus käisime.
Ilus ju!


No ja siis see käsitöö.
Ei saanud imetlemata jätta!


Järgmine pilt on meid majutanud külalistemaja välistrepist. 
Miks ma pildistasin?
Eks ikka jalgratas, minu suur lemmik!


Selle pildi nimi on "Seen, liiv ja sõnajalad", pildistatud Reo kalmistul.
Värskelt kohendatud ja liivaga kaetud haual.


Loomulikult jälle ratas.
Mis sest, et sellega terve igavik pole sõidetud.
Niisama äge ju!


Järgmine ratas on pildistatud seepärast, et mitte keegi ei teadnud, mis ratas see on. Igasuguse info eest ette tänulik ;)


Kümme pilti on ilmselgelt liiga vähe, et Saaremaa-reisi sabaotsast ülevaadet saada.
Aga olgu pealegi.

Kokku võetud saigi... viimased 22 tundi Saaremaal.

Lugu teemasse "100 head asja".
Viiekümne üheksas.
10 viimast fotot.
...