Sisetunde streik

...

Lõppenud nädalal kutsuti mind üheks päevaks tööle. Teisipäevaks.

Asendama õpetajat, kes ära.

Hea meelega andsin nõusoleku, tore ju näha vanu tuttavaid. 

Endisi kolleege.

Nii et vaim oli valmis.

Aga siis hakkasid toimuma imelikud asjad.

Kõigepealt kadusid ära mu prillid. Need kõige uuemad ja ägedamad... nagu vits vette. Kõik võimalikud kohad vaatasin üle. Vähem võimalikud jätsin vaatamata: sügavkülma ja  mustapesukasti läbi lappama ei hakanud.

See oli esmaspäeval.

Otsimisest loobusin, ega siis prillide pärast minemata jää, mingid vanemad kuskil ikka olemas on. 

Aga imelik tunne oli küll. 

Nagu mingi märk, et ära mine.

Siis tuli öö. 

Keset kõige sügavamat pimedust ärkasin üle, sest tundsin: mul on halb. Valu kuskil sealkandis, kus süda. 

See ikka veidike hirmutas. 

Pistsin validooli tableti keele alla ja jäin ootama. 

Ei midagi!

Siis otsisin välja oma lemmikplaadi... et kui ravimid ei aita, siis ehk muusika.

Robert Jürjendal.

Või kui muusika ei aita, siis ehk sõna.

Jaan Tammsalu.

Igaks juhuks pistsin veel ühe validooli põske.

Miski igatahes aitas, hommikul ei valutanud enam midagi.

Isegi hing polnud nagu haige... hoolimata nendest painavatest unenägudest, mis mind hommikupoole ööd piinama tulid.

Nägin unes, et koolimajas midagi plahvatas. Ja siis nagu oli tulekahju... aga kui uurima hakkasin, siis nagu ei olnud ka.

Ja see, miks ma tööle läksin, selle unustasin hoopis ära. Alles siis, kui ülemus küsis, et kuidas läks, siis tule meelde. 

Et kõik see, mida tegema pidin, ununes tegemata.

Unenäodki andsid nagu märku: kuhu sa kipud, püsi kodus. 

Sisetunne streikis.

Nüüd on sellest mitu päeva möödas. 

Tööl oli väga tore.
Palju toredaid jällenägemisi. 

Miskipärast ainult vaim ei olnud valmis... aga leppis temagi.

...