pühapäev, 28. juuli 2019

Küla, mis teele sattus

...
Viimane punkt, kus Setomaal peatuse tegime, oli Lüübnitsa. Sattus teele, ja kuna kaart näitas, tegime rõõmuga sihtkohaks. 

Mina ronisin tippu, vaatasin Venemaad, katsusin varbaga Pihkva järve vett ja jätsin kohalikku välivetsu kingituseks rulli paberit.


Kaasale oleks meeldinud kala- ja sibulalaat, aga need alles kuu aja pärast.

Tagantjärgi tarkusena lugesin, et esmakordselt mainiti küla 400 aastat enne mu noorema poja sündi, aastal 1582. 

Aga see pole veel kõik. Samal päeval, kui meie seal käisime, kuulutati Lüübnitsa Aasta Külaks 2019. 
Tagantjärgi täna loetud uudis.

Kuna Fb-l on oskus mind üllatada ja haakuvaid fakte pakkuma hakata, siis päeva lõpetuseks leidsin sealt ühe oma lemmiktoitudest, suvise külmsupi. 
Et ole sa lahke, Lüübnitsa külmsupp. 

Ma kohe ei tea, kas vastavalt minu hetkelisele eelistustele sai toit temaatilise nime või ehk tõesti ajalooliselt välja kujunenud kohaliku tähtsusega suvine supp.

Arusaamatuks jääb ka, kuidas seda Lüübnitsat nüüd korraga nii palju paari päeva sisse mahub, kui ei lähimas ega kaugemaski minevikus nagu polnud eriti teada ega tuttav koht.
...

laupäev, 27. juuli 2019

Ma olen populaarne

...
Vaatasin blogi statistikat, ja mis ma näen! 
Ma olen saanud rahvusvaheliselt populaarseks, sattunud idanaabrite huviorbiiti. Nädalajagu vaatamisi sealt on suurem arv kui kodumaiseid klikke. 

Nojah, kui kohalikud ja Ukraina kokku panna, siis kaalume üle.

Ma selline tagasihoidlik inimene, saan täitsa hakkama ilma olulise tähelepanuta, ei tea nüüd, kuhu nurka pean peitu pugema.

Ja miks just Venemaa ja Ukrana?

Ok, kui nüüd natuke mõelda, siis Venemaast võiks ju isegi aru saada, sest sel nädalal sai sisse põigatud Venemaale. 
Saatse Saabas, vist terve kilomeeter läbi naaberriigi. Kusjuures, korravalvurite valvsa pilgu all, oli see nüüd miilits või politsei, aga põõsas ta oma autoga passis.

Aga see Ukraina... no ma ei tea. Oleks veel Gruusia, sest sel nädalal sai Gruusia restoranis söömas käidud.

Kusjuures, väga maitsvad toidud, soovitan soojalt. Tallinnas, Nõmme teel. Suliko.


Ma veel meenutasin oma kooliaega, algklassides oli mingi rahvaste sõpruse teemaline pidu. Meie klass õppis selgeks laulu Suliko gruusia keeles. 

Täitsa meeles! 
Kui ikka vaja, võin laulda!
Väga kurvalt ja tähti venitades.
Seal restos istudes ja toitu oodates ma meenutasin.

Grusiinlastel oleks muidugi asjast oma arvamine, aga pole hullu, ma ei tunne ühtegi grusiinlast ;)

Sakvarlis saplavs vedzebdi
Ver vnakhe dakar Suliko
Gul amoskvnili-i-i vtsiodi
Sada har tsevo Suliko.

Ukrainaga ei oska aga ühtegi seost leida, vähemasti mitte sellesse nädalasse sobituvat.

Või siis Egiptus, ei mingeid seoseid, läbi aastakümnete!
Aga 64 lehevaatamist!
Paneks piduri, aga see pole vist võimalik.
...

Kuidas enesehinnangut tõsta

...
Teema on Manjanalt laenatud.
Mitte just sõna sõnalt, aga kui vaja, annan tagasi. Seda enam, et minu lahendus sobib ainult ülekaalulistele.

Arvestusega, et kaheks jagatuna peab ühejagu mõlema jaoks jätkuma.

Aga pole hullu, ega tema trikid minu puhul ka ei toimi.

Samas, jagamiseks mul materjali jagub.


Nüüd saan ennast kaks korda vaadata ja mõlemal korral tõuseb enesehinnang.

Natuke tahaks suunata ka, seda enam, et elamuste pakkuja hinnakirjas oli meie jaoks ootamatult suur soodustus.

Kahjuks ma ei tea, kas tohin kohta linkida, sest nende info põhjal ma oma tarbeks võin pildistada, aga pilti reklaami tarbeks kasutada ei tohi.

Ma pean mõtlema!
...

laupäev, 20. juuli 2019

Kahe kõrva vahel

...
Võiks ju alustada päeva millegi kasulikuga.
Kohe.
Enne kohvi joomist.

Võtsin toobi ja läksin musti sõstraid korjama.
Kaks toobitäit korjasin.
Siis hakkas kuumus liiga tegema, kogusin kopsikud kokku ja sättisin end toa poole.

Äkki tunnen, et keegi on kummikus. 

Ja siis tunnen, et jube valus.

Herilane?

Kraabin saapa jalast... ei olegi kedagi siputamas! Hoopis laiaks litsunud mustsõstar. 

Aga valus on ikka. Päris kindlasti oli seal marja sees herilane!
Ja ma sain sutsaka kätte!


Pealiskaudsel vaatlemisel nagu ei midagi.
Jalga vaadeldes.

Marja vaatlus jääb ära seoses minema lennutatud marjaga. Muru ilmselgelt liiga lopsakas otsingute korraldamiseks.

Lonkasin voodini ja hakkasin sudokut lahendama. Kuna ma korraga mitmele asjale keskenduda ei suuda (teemasse ealised iseärasused), unustasin enesehaletsemise ära.

Kui hetkeks pooliku peamurdmise kõrvale panin, tuli meelde.
Kontrollisin pihta saanud piirkonda.

Tühjus!

Isegi mustsõstra plekki polnud jalale jäänud.... mis pole ka mingi ime, sest plekk jäi ju valge soki peale.

Loo moraal?

Mida kõike võib inimene endale külge mõelda!
...

esmaspäev, 15. juuli 2019

Kolmas kord Ahvenamaal

...
Olen Ahvenamaa kirjutanud isegi teemasse 100 head asja.

Ongi jätkuvalt üks neist sajast... endiselt hingele hea.

Iga reis on omanäoline, nii ka need kolm, mis Ahvenamaale viisid.

2007 käisime bussireisil, kolme ööbimisega. Rita kutsus kaasa, koos nende kohaliku kogukonnaga.
Olen sellest kirjutanud oma vanas blogis.

Albumist pildistasin paar pilti ka.




August, 2007
Ahvenamaa-reis on nüüd tehtud
Neli päeva avastamas saari, bussiga mööda punakatoonilist asfalti, jalgsi piki punaseid killustikukivilisi jalgradu. Valged laevad pikkadeks ülesõitudeks, sillad ja kollased praamid väikeste väinade ületamisteks.
65 tuhat pisikest ja veel pisemat kui pisikest saarekest.
Meie grupp vallutamas kive ja kaljusid, turnimas kui tundmatu kohmakas kaljuelukas kividel ja küngastel, jalad tudisemas, väändumas, tõrkumas, kepslemas, hüppamas, koperdamas, alati valmis kas laskuma või kõrgustesse ronima, ikka üles ja alla, ühe eesmärgi juurest järgmiseni.
See oli eriline. Kaljud kasvasid hinge ja rahulik elurütm tekitas kadedustunde. Seal olid autod valmis sõitma kilomeetreid jalgratta tuules isegi kõige ohutumas olukorras, lugupidav oli suhtumine teistesse sohvritesse, jalakäijatesse, ratturitesse.
Kirikud ja kindlused, kalmistud ja kabelid.
Purjekad nii merel kui mudelitena kirikutes.
Kanarbiku- ja samblikuvaip keset kiviväljasid.
Kummalised õunaaiad, suured sibulapõllud ja lopsakad kartulipõllud, hubased kämpingud ja lugematul hulgal sääski.
Ahvenamaa ahjupannkook, kindlaks lisandiks ploomimoos ja vahukoor.
Rootsi keel ja rootsi meel.
Åland siis pigem.
...
Teine kord olime Ahvenamaal jalgratastel.
August, 2014
Väike kokkuvõte blogis.

Neli naist ratastel (lapsest kaarikus rääkimata)
Selline reis siis.
Paadis pole küll õige sõna, laevaga sai mindud ja laevaga sai tuldud.

3 päeva Ahvenamaal.
Jalgratastega.
Vanim 60.
Noorim 4.
Pikim päev oli 73 km.
Suurim saavutatud kiirus 41 km tunnis.
Magamine kämpingus.
Mõnus seltskond.
Ilusad kohad.
Ilm päikseline, aga pisut jahedam kui Eestis.
Igas külas teretati,  viibati, lehvitati, pakuti abi... mida iganes.
Naeratati.
Turvaline eluolu. 
Igal pool rattad, ratturid.
Närvilisi autojuhte ei kohanud, liiklusohtlikku olukorda ei sattunud. 
Kõige raskem oli reisi lõpp, teekond D-terminalist Balti jaama.
Rongis oli veidi kitsas, mingil hetkel oli vahekäigus 14 jalgratast.
Viimased 18 km läksid ka kiiresti ja kenasti.

7 aastat tagasi lubasime, et ükskord me läheme.
Tehtud!




...
Nüüd siis kolmas kord, taas Ahvenamaal. 
Seekord jälle omamoodi.

Bussireis aastal 2007, rattareis 2014 ja 2019. aastal kruiis.

Oligi ainult üks erikruiis suve jooksul,
9.30 jõudsime Mariehamni ja õhtul kell 20.00 hakkasime taas Tallinna poole liikuma.

Läänemere suurim kruiisilaev. 
Silja Europa.

Päeva sisse mahtus 3-4 tundi reisi... transfeerbussis pole küll giidi, aga bussijuht jagas meelsasti teavet. 
Ja Eckerö oli meil juba tuttav varasematest kordadest, teadsime täpselt, kus mida vaadata.

Kivid muidugi kõige pealt! Punased kivid.



Käsitöönäitus ja kohvik, õues meelelahutust noorematele.


Loomulikult sõime ka traditsioonilist Ahvenamaa pannkooki.

Laev oli suursugune... kuigi jah, meie kajut oli kuskil autodeki all ja treppe oli ilmselgelt liiga palju.


Seekordki viiekesi kajutis, noorim viis aastat vana, vanim mina 60+.


Seekordki maksis reegel, et nooremad magavad üleval ja vanemad all. Ja ennäe, mina sain all magada, mitte nagu juunikuisel reisil, kus ma, üks nooremate hulgas (!), olin sunnitud voodisse minekuks redelit kasutama.

Meelelahutus laevas oli nii, et kui igaühele midagi. Tundus, et kõige väiksema jaoks oli kõige rohkem.



Kokkuvõttes.
Kuigi väsitav...


... aga ikka väga äge

...

reede, 5. juuli 2019

Laulupeod ja rahvariided

...
Mul seekord kaks laulupeolist.




Riided?
Ikka need, mis Rootsis kingiti.
Eesti tüdrukutele.

Tõsi, laulupeole nendega seekord ei minda, laulajatel oma koorivormid.

Aga kaunid on nad küll! Nii riided kui tüdrukud.

Minul rahvariideid pole, pole õieti olnudki. Ühed napivõitu, kui laps olin. 

Nendega käisin isegi laulupeol. 


Ja mingil hetkel loomaaias ka.


Aasta numbrit ei suuda paika panna, kuskil 60ndate keskel või tagaotsas.

Vaatamas käisime, laulukaare all laulmas pole ma kunagi olnud. Isegi koorilaulu tunnis olin pigem vabatahtlik, õpetaja lubas, et kui ma väga kõvasti ei laula, siis võin käia küll.

Kui veel rahvariietest rääkida, siis mäletan ema seelikut. Ainult et mingil hetkel olid koid kallal ja seelik raisus.


Veidi hilisemast ajast, Pilvi rahvariietes. 
Tema, kes siiani laulab kooris,  on neid riideid Rootsis tihedasti kandnud.

1972

Pilvi seekord Eestisse laulupeole ei tule, ei laulma, ei vaatama. Aga ta on käinud, ka laulmas, oma kooriga, juba taasiseseisvunud Eestis.
Laulukaare all, mäletan, Pilvit näidati isegi telekas.

Nõuka-ajal käis ta laulupidu vaatamas-kuulamas, tookord nad tulid öösel jala Lauluväljakult Mustamäele, sest ühistransport oli ülekoormatud.

Pilvi ei tule, aga teised Rootsi-sugulased on juba Eestis, laulavad kooris ja lähevad laulupeole.

Mina ei laula, ja vaatamisega on nii või naa.
Olen vaadanud telekas, olen käinud Lauluväljakul. Seekord ei teagi veel, kuidas kujuneb.

10 aastat tagasi käisin laulupeol koos väikese sõbraga.

Aga üsna hiljuti sorteerisime Martaga vanu pabereid ja siis leidsin artikli aastast 1991.
Olin selle välja lõiganud.
"Millal ja mille puhul jälle koos laulda?".
Siis oli ootel XXII üldlaulupidu, ja võimalus korraldada see tähistamaks 125 aastat esimesest laulupeost, see siis aastal 1994.
25 aastat tagasi.

Meenutuseks oli artiklis sees 21 laulupeo embleemid. 


Need tuletavad mulle meelde 1969. aasta laulupidu. Olime pinginaabriga "kõvad ärikad". Minul oli Rootsist toodud gaas-rätik, ja ma ei ole kindel, kumma initsiatiiv see oli, aga tegime Edaga vahetust. Tema sai õhulise rätiku, mina temalt laulupeoteemalise. 
Tal oli kodus pärast pahandust olnud, pakkusin isegi, et vahetame tagasi, aga tema ei tahtnud.

Mul on see rätik siiani alles, tema vaevalt vahetust üldse mäletab. 
Ikka juba 50 aastat tagasi!


Aga needsamad märgid olid kõik kenasti värvilistena värvilisele taustale paigutatud.

Ikka juba 100 aastat laulupidusid!


Märk esimesest laulupeost näiteks veel.
Ajalehes...


... ja rätikul.


Miks mustvalgel märgil on aastaarv 1819? 

See number tähistab pärisorjuse kaotamist Liivimaal.

1869 oli ülemaaline juubel. 
50 aastat priiust.

Esimene üldlaulupidu oli seatud meelsuse märgiks ja vabaduse tähtsustamiseks.

Aga nüüd on aasta 2019 ja esimesest laulupeost möödas 150 aastat. 

Vabadust on selle aja jooksul mitmeid kordi kaotatud ja võidetud.
Kui priiusest rääkida.
...
Priiusest räägib omamoodi seegi lugu. Midagi rahvuslikku.

Või lugu Kaks laulupidu.

Sai käidud laulupeol... ka aastal 2011.
...

teisipäev, 2. juuli 2019

Märksõnad Uppsalas

...
Otsisin välja oma märkmiku, kus ekskursioonil Uppsalasse olin mõned märksõnad kirja pannud. Nüüd siis tuletan kuuldut meelde ja loen natuke lisa ka.

Et on eraldi Vana-Uppsala ja Uus-Uppsala.



Vana-Uppsala kirikusse, vanaisa Magnuse kõrvale, on maetud Anders Celsius, kes suri aastal 1744 tuberkuloosi, olles vaid 42 aastat vana.
Tema päevikud on hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus, ja kuigi ta elu jäi lühikeseks, jõudis ta teha palju teaduse vallas, tuntumaks tööks Celsiuse skaala.
Anders Celsiuse mõlemad vanaisad ja isa olid Uppsala ülikooli professorid.

1770. aastal suri Uppsalas Carl von Linné, 70 aastat vana.
Tema on maetud Uppsala toomkirikusse.

Aastal 1741 sai Linné Uppsala ülikoolis doktorikraadi meditsiinis.
Ta pööras ümber (misiganes see nüüd tähendab) Anders Celsiuse kasutusele võetud termomeetri skaala, mis omandas sellega tänapäeval kasutatava kuju.

Mõlema teadlase mälestus on jäädvustatud muuhulgas ka Kuul, seal asub nii Linné kraater ja Celsiuse kraater.

Linné üks motosid oli:  omnia mirari etiam tritissima.
Ehk siis, leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades.

Uppsala toomkirik on suurim Skandinaavias. 119 meetrit pikk ja 119 meetrit kõrge.


Kuni 18. sajandi alguseni krooniti siin Rootsi monarhid, neist seitse on siia ka maetud. Näiteks Gustav I Vasa (1496-1560) ja tema kolm abikaasat. 
Esimese naisega oli tal üks poeg, hilisem Rootsi kuningas Erik XIV.
Teine naine Margareta oli vaid 37 aastat vana, kui 1551.a. suri. Neil oli Gustaviga 10 last, esimene sündis 1537 (hilisem Rootsi kuningas Johan III) ja noorim sündis aastal 1550 (hilisem Rootsi kuningas Karl IX). Kaks last surid tite-eas, teised lapsed elasid pikema elu.
Kolmanda naisega (Katarina) tal lapsi ei olnud, naine oli tast 39 aastat noorem ja suri oma nehest 61 aastat hiljem.

Toomkirikusse on maetud ka Püha Erik ehk Erik IX, kes oli oma elu viimased kümme aastat Rootsi kuningas, enne kui 1160. aastal umbes 40-aastasena tapeti. Eriku elu on teada ainult legendide põhjal. Tegelikult oli Erik Püha neljas Eriku-nimeline kuningas.
Legendid räägivad, et Erik tegi palju selleks, et ühendada kristlasi Rootsis ja levitada kristlust ka Soomes.
Erik tapeti palgamõrvari poolt tõenäoliselt eesmärgiga omandada ta valdusi. 
Ta maeti Vana-Uppsalasse, kuid säilmed viidi Uppsala toomkirikusse tõenäoliselt juba 1273. aastal.

Uppsala Toomkirikut ehitati aastatel 1273-1435, 19.sajandil sai ta uusgooti ilme.

Mul ka paar fotot, mis kirikus tegin.




...
Kui veel Erikutest rääkida, siis Erik XIV, Gustav I Vasa esimene poeg, oli see, kes 1577. aastal hernesupiga mürgitati, aga kuigi meile Uppsalas sellest räägiti, ei leidnud ma märki, mis otsest seost näitaks. Kroonimine? Maetud sinna... vist mitte. Aga lugesin, et enne, kui vennad Johan ja Karl teda mürgitada lasid, hoidsid nad Erkut 9 aastat vangis, sealhulgas Kastellholmi kindluses. 
Ahvenamaal siis.

Ja kuigi Ahvenamaa-reis lähenemas, siis sinna lossi me sedapuhku ei jõua.
...
Ja tehtud see saigi!
Märksõnad, mis Uppsalas olen üles tähendanud, laiendatud Wikipeedia ja pisut ka muu interneti abil.

Lisaks leidsin, et Uppsala Toomkirik on ka Johan Skytte matmiskoht. Skytte oli Tartusse ülikooli loomise idee algataja, tema sai kuningas Gustav II Adolfilt allkirja, mis andis õiguse avada Tartus ülikool. 1632. aastal sai Johan Skytte`st ülikooli esimene kantsler.
Temalt pärineb mõte, et aadlike ja linnakodanike kõrval peaksid ülikoolis saama haridust omandada ka talupojad. 
Skytte enda poeg õppis samuti Tartu Ülikoolis ja oli hiljem  esimene Tartu Ülikooli rektor.
...
Aga muidu... ikka märgime ju ära.
Neid, kes olulised.

Rootsi 100-kroonisel on Carl von Linné.

Linné lemmiklill on harakkuljus, see kaunistab ka nende perekonna vappi. Ja kannab tema ladinapärast perekonnanimetust - Linnaea.

Rootsi rahvuslill on harakkuljus.

Stockholmi vapil on kujutatud Erik Püha.

Tartu Ülikooli rajajale Johan Scyttele on pühendatud monument, mis asub Tartu Riigikohtu ees.
Avati ülikooli 375. aastapäeva puhul.
Monumendi avas 2007. aastal kuninganna Silvia.

Nii, ja olemegi tagasi Eestis.
Veel paar päeva, ja täitub taas üks ümmargune number.
150 aastat Eesti laulupidusid.

Mulle kingiti meenemünt.
...

esmaspäev, 1. juuli 2019

Juuni lännu nagu niuhti

...
Võiks ju veidi meenutada, muidu nagu polekski midagi toimunud.
Aga ikka on. 

Kui mitte muud, siis pool aastat läbi. 

Tagasi vaadates... ei ole suurem asi aasta. 

Kui saaks, paneks mõnes kohas õla alla. Aga ei saa. Parem õlg  teeb haiget ja vasakut kasutan koti tassimiseks, isegi 10+ kilo poekotti pole probleem.
Vasakul õla siisl tassida.

Aga kuna kolmandat õlga ei ole, siis on nagu on. 

Küll aeg loksutab.
Kuidagi ikka.
Asjad paika.

Muidu ongi... nagu on. 

Eile katsusin tuld. 
Laulupeotuld. 


Algul toodi tuli mäest alla, siis süttis lõke, ja siis piki inimketti liikus jälle tagasi üles. 

Ja sealt edasi ja veelgi kõrgemale.
Teise künka otsa, torni.
Käisime õhtul hiljem veel vaatamas.


Tuli läks, meie jäime Katlasse kontserdile.


Ilus oli. 
Ilm oli ilus, laulud olid ilusad.
Inimesed ka. 
Olid ilusad.

No ja siis mõni päev varem käisin teatris.
Seal ei olnud inimesed nii ilusad. Natuke juba nurisesin, aga see pole see.

Inimesed etenduses ei olnud ilusad. 
Aeg ei olnud ilus.  
Karm aeg tegi ilusatest noortest inimestest etturid.
Metsavennad.
Inimesed, kelle jaoks ühiskonnas enam kohta ei olnud.

Etendus meeldis.
Kohe väga meeldis.


Eno Raud, "Etturid"... tahaks raamatutki lugeda. 

Romaan ilmus 1968. aasta kevadel, ja pääses kuidagi trükki, ilma et tsensuur oleks kätt ette või jalga taha pannud. 
Raamatule.
Kirjanikule.
Aasta 1968... Praha kevad, tankid Tšehhoslovakkias.
Ju oli muid teemasid piisavalt, mida kontrollida, keelata, kõrvaldada.

...
Üks kiirvisiit ülemerenaabrite juurde...  kuskil juunis.

Sissepõikega Uppsalasse.




Kirjutasin endale kümmekond märksõna, mida uurida Uppsala kohta. 

Pole uurinud, aga huvi on seda suurem. Vabalt läheks teinekord veel.

Hakkasin lugema "Nils Holgersoni", kuigi kaugel veel ei ole, aga mäletan-mäletan: oli tark raamat. Lisaks muidugi seiklused.

Ma veel kuigi kaugel ei ole, aga Rootsi lähedus on täitsa tunnetatav!

Laevasõit pole minu jaoks tüütuks muutunud. Sügisel saab kolmkümmend aastat esimesest laevareisist välismaale.

Igal reisil oma nägu. Ma vist suuri elamusi enam ei talukski, ikka natuke, näpuotsaga. Seekord esines kahel õhtul Borka, lisaks vahva pillimees(naine) akordionil. Tallinna sadamas saadeti meid hoogsa pilliloo saatel laevast välja.

...
Mere ääres olin ka. Mingi 3-4 päeva ehk.

Rohi oli pikaks kasvanud.



Aga meri oli imeline. 
Eriti varahommikul.



...
Mõned kohtumised sünnipäevalastega.
Siin-seal, erilistes kohtades.



Ja vanaema sai 10. juunil 110.
Tema juures käisime ka. 
Liival.

Päris kindlasti pole see kõik.

Igatahes võib lisada veel paar nädalat lapsi ja lapsukesi.
Aga see on juba uus jutt.

Kui juba kõnelema sai hakatud, eks siis  vast homme jätkaks.
Või ülehomme.

Või üle-üle-ülehomme.
...