Kolmapäev, 10. juuni 2015

Emotsionaalne intelligentsus

...
Leidsin selle testi.

Emotsionaalne intelligentsus.

Tavaliselt ma neid teste ei tee... no et mis lill sa oled või mis on su sünnipäeva salajane tähendus, milline naine oled või mis on sulle sobiv töö.

Ehk on parem, kui ei tea.

Ega ma oma intelligentsust ka suurt testida ei taha, aga kuna täna on emotsioonidega raske hakkama saada ja intelligentsusega ka sinasõber pole, mõtlesin, et vaatan üle.

Tulemus, lootsin, et on keskmine.
Kui vilets oleks olnud, oleks asja jaburduseks lahterdanud ja peast heitnud.

Ei pea ju uskuma.


Tulemus, tundub, on päris hea.
Aga tunne on ikka sama.

Ei pea ju uskuma.

Nii roosiline see asi nüüd ikka ka ei ole.

Aga huvi tekkis.
Otsisin riiulilt välja D.Golemani "Emotsionaalne intelligentsus".
Olen selle lugemist kogu aeg edasi lükanud.

Ega ma lugemisega hetkel veel kaugele pole jõudnud, aga midagi siiski.

"Igaüks võib vihastada - see on lihtne.
Aga olla vihane õige inimese peale,
õigel määral, õigel põhjusel ja õigel moel - see ei ole kerge."
Aristoteles, Nikomachose eetika

Lähen nüüd mõtlema.

Kas oli põhjust ja kas vihastasin õigel moel ja määral.

Aga ma olen praegu ka veel vihane.
Ja väsinud.
...

Teisipäev, 9. juuni 2015

Eesti vanad asjad... kaerakile

...
Tihti kirjutada on lihtsam kui harva. Kui tihti kirjutad, võid igast päevast midagi leida, paarist lausest piisab... kui harva, siis tundub, et jutt peab olema pikk ja põhjalik. Sisukas. Oluline. Arukas.

Katsun jutuotsale tagasi saada ja selleks sobivad need Eesti asjad.

Järgmine mind puudutav teema on kaerakile.

Olen seda söönud, kunagi lapsepõlves.
Vanaema tegi. 

Lugu on ka vanaema lugu.

Vanaema ja vanaisa kooselu oli alles päris algusjärgus, kui nad koos Peipsi kanti sõitsid, meespoole suguvõsaga kohtuma. Sõideti siis perest peresse, külastati lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Igas peres pakuti pidurooga. Miskipärast oli just kaerakile see, millega noorikut üllatati.

Üllatus-üllatus tõesti, vanaema jaoks päris võõras roog.

Talle see ei maitsenud, aga kus sa siis seda välja näitad. 
Sõi ja kiitis.

Lõpuks hakkas vabandama, et kõht täis, enam ei mahu.

Aga hiljem ta harjus ja mõned korrad olen minagi lapsepõlves seda imelikku löga saanud süüa.

No ei maitsenud.

Ja ma ei mäleta ka, et ma viisakusest või vanaema rõõmuks seda endale sisse oleks surunud.

Aga tegelikult polnud ta nimi kaerakile, selle toidu nimi oli kisla.

Juba nimi kõlas õõvastavalt.
...
Pilt on kislaga seotud selle niidiga, et minu meelest on vanaema-vanaisa just Peipsi-poolsete sugulaste külaliseks.

Kui sõidukis olev laps on nende oma, siis pole see vast mitte esimene külaskäik.

Siis vanaema ehk juba sõi kislat heameelega.


 Raamat ütleb, et "Tudulinna kile oli siis küps, kui tal oli krimpsus vanamoori nägu peal."

...