Reede, 29. aprill 2011

Mängime peitust

...
Fotojaht selline. Peidus pool.
Kui juba peidus, siis las ta olla. Minu peidus pool.

Parem mängime peitust.
Mina otsin.
Tema peidab. Poolestsaadik.
...
Päike peidab.

...
Kass...pigem põgeneb, aga pool õnnestus siiski ära peita.

...
Tomat... tõmbas paruka pähe. Arvab, et keegi teda ei näe.

Ega polegi teisega enam midagi peale hakata. Isegi mitte selle peidus poolega.
...
Teiste peidupooled.
...

Kolmapäev, 27. aprill 2011

Üllatused Paide vallitornis

....
Käisin Paide vallitornis viimati paar aastat tagasi. Ega ma osanud täna midagi erilist uut oodatagi. No et korda tehtud ja huvitavam, seda muidugi.

Aga avanes täitsa uus maailm.
Sellist kaasaegsust polegi nagu ajaloolistes paikades enne kohanud. Ajamasin, mis viis sind kaugest viikingiteajast tänapäeva välja. Lõbusad filmikatked ajalooliste faktide taustal. Lubati katsuda, nuppudega mängida, kostümeeruda, arvutisse istuda ja vaadata-vaadata... aeg jäi lühikeseks, kell hingas kuklasse.

Eelmine kord käisime koos väikese sõbraga, fotokat polnud kaasas, aga ta pärast joonistas.

Peame vist koos uuesti minema.
...

Pühapäev, 24. aprill 2011

Ka pruune mune on võimalik värvida

...
Tuleb tõde tunnistada... munad alles värvimata.
Aga kohe ma lähen ja värvin, kohe palju värvin.
Viis tükki vähemasti.

Munade värvimine on lõbus siis, kui ei pea seda üksi tegema.
Seekord siiski peab.
Võiks hoopis värvimata jätta... aga tegelikult, mulle ju endale ka meeldib. Mis sest, et igal aastal ühtemoodi. Midagi teistmoodi mahub kõrvale ka. Ükskord olid isegi spets munavärvid. Või värvilised munakleepsud, mis kolleeg Krimmist tõi. Ja kindlasti pliiatsid, kui mõni noor kustihuviline käeulatuses on.

Aga sibulakoored ja nõuka-aegne must niit on minu traditsiooniline meetod. Pärast õlise näpuga läige peale. Tavaliselt korjan sügisest saati sibulakoori, täna pole neidki varuks, eks ma koori oma vähesed kodused sibulad paljaks.
Ja kes ütleb, et pruunid munad ei sobi. Suurepäraselt sobivad, sibulakoori lähebki vähem vaja.

Mingi aeg oli mul komme munadepühad Rootsis veeta. Ja mis kummaline, seal värviti mune täpselt samamoodi. Sibulakoortega. See meil vist geenides... nagu ka sibulakoorte korjaminegi :)

Aga nüüd ma lähen ja värvin. Ja kui mõni ilus tuleb, eks ma siis näitan ka. Tänane pilt on kuskilt varasemast ajast.

Kena koksimist teilegi :)

Ülestõusmispüha 2011
...

Reede, 22. aprill 2011

Ajalugu raamides... fotojaht raamidest

...
See oli eriline näitus.

Tiit Leito fotod Vargamäel.

Ega ma üldiselt ei kadesta andekaid tegijaid ega erilisi fotosid.
Niisama imetlen.
Aga seal mõtlesin küll, et tahaks ise ka osata. Osata nii, et pilti vaadates tekib tahtmine puutuda ja tunda käega kivi krobelist pinda ja vana palgi soojust,


ning imestus, kuidas selline vaikus, kui vanad aknaraamid ometi kolisevad.

Pildid nagu päris.

Minu poolt ebaõiglane neid siin oma fotodel näidata. Sest kui see oleks see, mis tegelikult oli, siis oleksin ise ka tegija.
Aga ehk tekib kellegi huvi. Vargamäel neid pilte enam vist ei ole, aga kuskil kindlasti, vaatamiseks ja imetlemiseks välja pandud.

Ajalugu aknaraamides.

Kusjuures... seal näitusesaalis oli ka üks aken.
Ja akna taga pilt.
Sellest sai minu aknaraamis foto :)


Teiste raamides ja raamideta.
...

Neljapäev, 21. aprill 2011

Kohtumised von Baeriga

......
Tegelikult polegi midagi niiväga erilist.
Päris tihti kohtun. Iga kord, kui rahakotist sularaha otsin, vaatab ta sealt mulle külma rahuga vastu. Vanadest headest krooniaegadest kotti jäänud, ei julge ma teda sealt enam välja ka kolida. Las elab ja oleb. Mõnikord uhkes üksinduses, mõnikord koos Euroopa arhitektuuri rikastava kaaslusega.

Et miks selline austus.
Eks suurmees ongi austust vääriv, ega ta ilmaasjata kroonile pandud.
Aga minul on temaga juba varasemad kohtumised, ja sellised pisut piinlikuvõitu. Mingil eravestlusel küsis õppejõud, mida ma tean Karl Ernst von Baer`ist.
Teadsin küll. Et kuju Toomemäel. Ja teadlane. Oluliselt rohkem vist mitte.
Eks ma tookord ikka pärast uurisin ka, aga mida olulist ma tänagi rohkem tean.

See kõik tuli meelde eilsel kohtumisel. Oli selline vanade raamatute annetamise riiul.
Vali ja võta.

Sealt ta mulle vastu vaatas.
Raamat "Karl Ernst von Baer".
"Eesti Raamat" 1976
Muidugi ma võtsin.
Eks ta nüüd ole mu lähiõhtute öökapiraamatuks.

Mitte et mul öökapp olemas oleks.
...

Teisipäev, 19. aprill 2011

Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia

......
Kuna ma tasapisi võtan üle polkovniku lese rolli... mitte et ma lesk oleks, oluline on see, missugune ma olen.

Nüüd on mul on kõik need haigused, mis proua lesel olid. Ja lisaks mõni veel hullem. Täna sain ma aru, et mul on hipopotomonstroseskvipedaliofoobia. Ma enne seda ei teadnud, aga nii kui teda mulle näidati, nii oli selge.
Täielik paanika.

Üks teine foobia on mul veel. Klaustrofoobia. Suletud uksed ajavad mind hulluks.
Täna näiteks.
Istusin mina autos ja ootasin. Ja siis need uksed klõpsasid lukku. Tundsin, et tekib paanika. Õnneks olid võtmed minu käes, sain ukse uuesti lahti.
Ja siis läksid nad uuesti kinni.
Ja siis olin ma juba täitsa kindel, et kui nad kolmas kord veel kinni lähevad, siis nii jääb, siis ma sinna autosse jään. Eluks ajaks.
See oli väga vastik tunne.
Loomulikult ma läksin autost välja.

Aga muidu on kena kevade. Ainult külmavõitu.
...

Laupäev, 16. aprill 2011

Fotojaht: metsa all

...
2011 on rahvusvaheline metsa-aasta.
Metsa-aasta tunnuslause on "Kohtume metsas!"

Ma käisin täna, aga kedagi ei kohanud. Mõtlesin, et pildistan lilli ja liblikaid, aga vaid linnulaulu oleks saanud, ja seda ma pildistada ei oska. Linnud ise olid ka peidus.

Vaatasin siis niisama metsa all ringi.
...
Mõni asi oli lume alt välja sulanud.

...
Midagi oli lume peale kujundatud.

...
Mõni osa metsast oli metsa alla maha kukkunud.

...
Aga mõni laik oli lausa roheline.

Igatahes, vahva oli.
Minge ka metsa :)
...
Teiste pildid.
...

Polkovniku lesk vist ka ei murdnud truudust...

...
Ma pole viimaste päevade horoskoopi vaadanud. Kui aus olla, ega ma üldse eriti horoskoope ei loe. Ja kui loen, ega ma siis ei mäleta, nii et vahet pole.

Aga ma olen täiesti kindel, et kaladele lubatakse mehi. Ja kindlasti juba mitmendat päeva.
Tunnen, et võtab kohe õhetama... justkui uus noorus tuleks peale.
Ma küll ei tea mitmes, aga vahet pole.

Neljapäeval näiteks. Täiesti võõra meesterahvaga tõmbasime paar tundi mööda kevadisi karjakopleid, GPS käis käest kätte (et ühel polnud prille ja teine ei julgenud nuppe näppida).
Aga ära tegime!

Või siis eile. Selline pintsakus ja lipsuga, nii noori ja soliidseid mehi pole mulle juba ammu ligi tikkunud.
Kukkus kohe igasuguseid küsimusi esitama.
Et kas pensionisammas on, milline on, kus on ja kuidas läheb.
Appikene, ma oskasin ainult seda öelda, et midagi Sampo-pangas on. Õrna aimugi pole, milline on ja kuidas läheb. Tuleb tunnistada, et ma pole mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Mis ma ikka teeksin teadmisega, et halvasti läheb.
Noormees oli kena inimene, ütles, et minu pangal läheb päris hästi, kuid ühes teises kohas läheks mul veel paremini.

Libisesin ta haardest kurtmisega, et mees ootab.
See ka selline haruldane juhus. No et ootab. Aga mis tal seal autos muud teha oli.

Ega see polnud eile veel kõik. Pärast grillkana ja pudelit veini ja Aunaste õpetlikku saadet, kuidas pidu panna... mida me muidugi sõbrantsiga realiseerida ei suutnud - kõik need noksidega tikutoosi nügimised, anusaagimlikud šampanjavahus huikamised, Hitleriga lauanaabrid olemised - oma füürer oli ka küla peal - misiganes veel.

No siis ma ju läksin sõbrantsi koju saatma.

Jumalast pime, täitsa öö juba.
Ja äkki kuuleme... keegi jälitab. Teadagi, miski mees jälle (sõbrants ka kala).
Kuna olime kahekesi, siis pean kurbusega tunnistama, et tean, keda see jälitaja oleks valinud. Aga too lõi araks, jõudis küll järgi, kuid tuhises tempot kahandamata mööda.

Tagasiteel olin juba üksi. No ja siis üks masin, kõigepealt pimestas mind oma tuledega poolpimedaks, siis jäi seisma... no ja siis... loomulikult jälle üks mees!
Küsis, et kuidas saaks Loksale või Kehra. Kuna Kehra oli oma 3-4 korda lähemal (tõsi küll, täitsa teises suunas ka), siis pidasin targemaks ta sinna juhatada.
Sõbrants juba helistas, et kuidas läheb :)
Kenasti läks!

Tipp oli täna hommikul.
Külamees karmoskaga tuli ja tõmbas oma paar tundi igasugu rahvalikke lugusid. Temal oli naine läinud palvetundi ja kodus igav olla.
Meil oli küll väga lõbus.

Ega ma täpselt ei mäleta, kas polkovniku lesk murdis oma polkovnikule truudust. Aga võimlusi oli tal küll, seda ta rääkis.
Ma nüüd rääkisin oma võimalused ka kõik ära.
...

Esmaspäev, 11. aprill 2011

Ei saa olla

......
Tulin koju.
Lugesin lehe enam-vähem läbi. "Päevalehe"
Panin peedid ahju. Koorisin kaalikad ja panin puljongisse keema.
Sõin üleeilset (või üle-üleeilset) hapukapsasuppi.
Tegin tassi kohvi.
Istusin arvuti taha.
Vaatasin üle oma blogi ja lugesin veel kord läbi Enn Soosaare artikli. Kas vabadus on vastutus või vastupidi - et vabadus on siis, kui vastutama ei pea.

Piilusin sisse blog.tr.ee-sse.
Lugesin läbi mõtted kõigist taskutest. Jep, mulle ka ei meeldi mõni asi. Olen õnnelik, et seda 7.aprilli pressikonverentsi teleri asemel raadiost kuulasin.
Ei jäänud nii vastik maitse suhu.

Aga see oli nii uskumatu.
Ei saa olla!

Mina olen see, kes usub.
Usun inimest.
Usun analüüse.
Usun võimalikke võimatuid lahendusi.
Ja kõige hullem... ma ei tea, mida on õige uskuda.

Siis veel üks blogi. Veel üks lugu. Uskuda või mitte?

"Ma mäletan suurepäraselt seda üsna külma ja lumist veebruarikuu päeva aastal 2001."
Loen selle esimese lause lõpuni.
Ja siis tuleb raadiost. Täpselt seesama lause, siis järgmine, ja järgmine.

Ei saa olla!

Ometi on. Vikerraadios.
Kell 17.48

Rohkem ma enam ei lugenud. Jäin kuulama.

Ma loodan siiski, et vastus tuleb.
Mulle ei meeldi vastuseta küsimused.
...

Pühapäev, 10. aprill 2011

Vabadust ei ole olemas...

......
Kevad käes, kevad käes.
Istub konn mätta otsas ja mõtleb, et oh kui hea on olla vaba. Hüppan vasakule... kui tahan. Või hoopis paremale. Vaba loom vabas maailmas.
Aga siis tuleb kurg, ja hüppa kuhu sa hüppad, ikka oled omadega sees.
Nokas.
Kõhus.
Kus iganes.

Ise ka. Hüppaks siia, kargaks sinna, aga ei saa. Kurge ei karda, keda kuraditki ei karda. Aga kohustused hoiavad kinni.
Või kui ainult hoiaks, poleks ka hullu. Aga sikutavad, ühed kisuvad vasakule, teised katkuvad paremale. Igasugused tegemised. Et võta mind, võta mind!
Teha ei taha, tegemata jätta ka nagu ei sobi. Nii ma siis kükitan oma kohustuste kõrval. Lükkan teisi edasi ja tõmban tagasi.

Võib-olla parem ka, et kohustustele vastu ei hakka ja kodus konutad. Vaba inimene laias maailmas, hakkad kellelegi silma, kes sinu vabadusest kasu loodab saada.
Ja siis... vangistatud vabadus.
Teadmatus. Mure.
Hirm.
Paanika.

Sõnavabadus on ka hea asi. Ainult miks see vabadus siis ikka vabadust ei anna? Iga sõna kontrolli, kontrollimata välja libisenuid katsu tagasi toppida või siledaks lihvida. Või eemale puhuda... näe, tuulde lennanud, pole minu omad.
Aga kui ütlemata jätad, anna jälle aru. Et ise tead, aga mulle ei räägi.

Ime siis, et need, kes sõnavabadust ihkavad, oma sõnad aeg-ajalt kuhugi anonüümselt maha poetavad.
Mis teha, kui sõnad on koledad.
Parem siis niimoodi salaja, justkui prügi metsa alla, keegi ei saa teada, kes ütles, miks ütles, kust kuulis ja kellele edastas.

Isegi vaba mees vürst Gabriel tunnistas, et ta ei olegi vaba mees...
...

Laupäev, 9. aprill 2011

Fotojaht: rist

...
Minu jaoks seostub rist pühadusega.
Kirikud ja kloostrid.


Kabelid ja kalmistud.




Kohad, kus lahkunute lähedus on füüsiliselt tunnetatav.

Kus aeg on peatunud.

Vahet pole, kas eile.
Või 50 aastat tagasi.
Või 100 aastat tagasi.

Lahkunud on kokku saanud.


...
Aga muidu... rist üks osa igapäevaelus.
Igaüks peab oma risti kandma.
Hambad risti.

Rist peale.


Või ristimärgid looduses.

Püha paik põlismetsas.
Oli selline kunagi...


...
Teised
...

Reede, 1. aprill 2011

Usalda... aga kontrolli

...

Fotojaht, et üks teise sees.

Mina võin siin misiganes näidata, aga kui see üks ikka välja ei paista, siis pole muud, kui tuleb uskuda.
See teine, see on igatahes olemas.

No et vaadis on õlu.

...

Või fooliumis lõhe.

...

Midagi kontrollitavat ka.
Praht tuhatoosis.
Ise läks.

...
Teised siis ka. Üks teise sees.
...