Kolmapäev, 31. juuli 2013

Kolm aastat

...
Kui ma umbes-täpselt kolm aastat tagasi - augustis 2010 - käisin koos noore sõbrannaga vaatamas oma (ja tema ema) lapsepõlvekodu ja mängumaid, oli ikka kurb tunne küll. Natuke olin ette valmistatud, sest ka paari varasema aasta mälestused polnud kõige helgemad, aga aeg oli nende majade ja majaelanike eksisteerimise veelgi õnnetumaks muutnud.

Eile siis jälle kaks tundi ootamatult kaela kukkunud vaba aega, sest rongist jäime maha täpselt 3 minutit. Kuidas see anekdoot oli, et mis sa ulud siin kahe-kolme minuti pärast, iseasi, kui oleks veel kaks-kolm tundi olnud.

Meie ei ulunud, kui miski asi läheb vussi, on seda järelikult vaja.

Ja aja viitmine on mu lemmik-ajaviiteks kujunemas.

Meie viitsime oma aja ära Telliskivi  tänaval.
Mõtlesin, et viin lapselapse vaatama oma lapsepõlvekodu, kuhu kolides olin sama vana, kui tema eelmisel suvel, kui elukohta ja kooli vahetas.
Valmistasin ennast ja teda pisut ette ka, et kui mõnes kohas on elu edasi läinud ja mõnes kohas aeg seisma jäänud, siis see maja ja see hoov on saanud küll täiskäigu tagasi.

Selleks, mis ees ootas, polnud ma küll põrmugi ette valmistatud.

Kõigepealt, õueväravat enam polnudki...

 2013

sinna oli ehitatud uus aed, alles oli sissepääs hoovi teisest väravast.
Aiad uued, kuurid ja kõrvalhooned lammutamisel.

2010

Meie maja asus hoovis, kuid kandis tänavapoolse majaga ühte numbrit.

Maja ise nägi 2010. aastal ikka väga õnnetu välja... pildil küll pool maja.


Kahjuks ei märganud seekord isegi poolt maja pildile püüda, aga see majaots, kus asus meie sissepääs ja köögiaken, seda olin pildistanud. See jääb selle vana maja pildil paremale nurga taha :)

Välisuks ja köögiaken, kahetoaline korter esimesel korrusel. 
Külm vesi ja ahjuküte tol ajal, üle 40 aasta tagasi.
 
2013
 

 köögiaken 2010.aastal... minu ajal trelle küll ees ei olnud.


Köögiaken on pildil, edasi nurga taga olid minu lapsepõlves puukuurid, selle taga miski kastitööstus. Ja selle  taga raudtee.  Rongiga sõites olen mõnikord katuse (rohkem majast ei paista) silmadega üles otsinud ja üle vaadanud, vist mitte viimasel ajal, sest katuse uuenemist pole ma märganud. 
Pole ehk suurt rongisõitugi ette tulnud...

Suure toa ja lastetoa aken oli kuuride poole. "Ilus" vaade aknast. Kuuri katusel jooksid poisikesed, ükskord oli miski laud või lühike redel kuuri katuselt meie aknalauani pandud, ehk loodeti seda "silda" mööda lahtisest aknast sisse tulla. Päris hirmutav mälestus, olin üksi kodus, panin akna kinni ja kustutasin tuled. 

Leidsin vahepeal veel ühe pildi. 

1967 või 1968

 
Itti-tädi ja Kaupo
On näha puukuuride katus, selle taga kastid ja kastivabrik.

Uus on korras ja kaunis...

 2013

...aga miski võlu on siiski ka sellel, mis vana.

 
 2010

Kahjuks pole eriti pilte lapsepõlvest ja nii ma enam täpselt ei teagi, milline oli maja ümbrus 40 aastat tagasi. 

On mis on, inimene pole ikka rahul. Eks see kivisillutisega koduõu sobib tänapäeva lastele, saab rulatada ja rallitada kaasaegsete tehniliste mänguasjadega, pole hirmuäratavaid ämblikke ega koledaid putukaid, aga kuidagi rohkem ajaloo hõngu oleks ehk nende vanade majade õuel kohata tahtnud.

Muutunud oli ka tänavapoolne, sama majanumbrit kandev hoone.


 ... 2010 oli ta selline.


Sellised muutused siis viimase kolme aastaga.

Üks vana pilt veel.
Meie värav ja see tänavapoolne maja.
Ja Kaupo :)

 
...

Reede, 26. juuli 2013

Sekeldustega Riiga

...
Pärnu bussijaam oli juba nagu teine kodu. Nädala kolm esimest päeva.


Esmaspäeval kell 8 ootasime Riia bussi, aga peale ei saanud. 
Ainult üks vaba koht, ütles bussijuht. 
Meid oli kaks.

Kell 11 ootasime järgmist Riia bussi, aga kui ta tuli, siis peale ei saanud. 
Tema bussist pileteid ei müü, ütles bussijuht.
Selleks ajaks olime juba teada saanud, et kuigi läbisõitev buss, siis pileteid saab bussijaamast... 3 või rohkem tundi enne bussi väljumist. 

Kolm tundi enne bussi väljumist mina mõnikord veel ei teagi, et just selle bussiga sõita tahan.

Tegelikult olime selleks ajaks juba aru saanud, et ega me ei tahagi selle bussiga sõita. Bussijuht oli karm vend ja buss miski tavaline ühekorruseline.

Nii targad me olime, et ostsime piletid järgmiseks hommikuks. Õhtused tagasisõidupiletid ka.

Sisuka esmaspäevahommiku veetsime bussijaamas ja selle lähi-ümbruses.

Teisipäeval kell 8 ootasime Riia bussi... ja saime peale. Kuigi buss hilines.
Piletit koju ei unustanud, ära ei kaotanud, nii et kõik oli ok. 

Tervelt 16 kilomeetrit.

Siis läks buss katki. 

 

Õnneks nii lähedale Pärnule, selle maa oleks jala ka maha käinud, kui bussijuht oleks märku andnud, et sõit läbi. 

Aga meie istusime teise korruse esiaknatagusel pingil. Kahju oleks olnud sõidust loobuda, kuigi harjumus hakkas juba kujunema. 
Loobumisharjumus.

Õnneks olid bussijuhid sitked vennad, tunnike nikerdamist ja olime jälle sõidukõlbulikud.


Sõit jätkus.
Meie ülemisel korrusel esiakna taga.
Rita vaatas terve tee aknast õue, mina vahepeal tukkusin.
Mis oli jumalast kasulik, sest pikk päev Riias, oligi vaja end korralikult välja puhata. 

Miskipärast pole ma eelmisel suvel oma Riia-reisist bloginud, nüüd ma ei saagi öelda, et see oli tuttav ja too oli tuttav.
Vaatasime üle kõik ette sattunud olulised kohad, nautisime vanalinna, istusime kohvikus, kolasime turul ja tutvusime kaubandusega (Galerija).




Ilm oli sügisene, tuul pidi juuksed peast ära viima ja vahepeal sadas vihma ka. Aga just siis olime katuse all, nimelt lubasime endale ühe ekskursiooni miski rongi moodi elektrimasinaga. Klapid kõrvas ja venekeelne info silmaringi laiendamas.
 

Ükski linn pole ilma inimmassita. 
Nii jäi iga pildi peale ka ilusaid inimesi ja toredaid tegemisi.




Koju ostsin kaasa mõned Laima šokolaadid, Selga Wafer cake`d, Riia palsami, 2 Läti õlut ja Piena lase karamelli. Kui koju jõudsin, kaalusin reisikoti üle - 6,5 kg. 

Ma ei tea, mis see nii palju kaalus, sest vähemasti palsam oli juba joodud ja muist šokolaadi ka otsas.

Paar sõna ka bussist. Õieti bussijuhist... see oli seesama eelmise hommiku karm onu. 
Riias oli ta täpselt sama karm, sest kui ma bussi esimesest uksest korraks välja astusin (väljasõit hilines, kuna ootasime miskit Saksast tulevat bussi), tegi ta mulle märkuse - madam, reisijad võivad väljuda ainult keskmisest uksest. Appikene, olin valmis kohe bussi tagasi sööstma ja oma viga parandama, sest kui minuga nii kenasti räägitakse, muutun ma alati sõnakuulelikuks. 

Buss oli ühekorruseline ja me istusime jälle kohtadel 1 ja 2, seekord turvaliselt bussijuhi selja taga. 
Isegi kohvi pakuti!

Pärnu bussijaama jõudsime õhtul pool kümme.

Kolmapäeva hommikul kell kümme olin jälle seal.
Bussijaamas.
Ootasin bussi.

Seekord kojusõit.
...

Neljapäev, 25. juuli 2013

Tänane sünnipäevalaps

...
Kui mu üks onu oli 6aastane, kui mina sündisin, siis vanuselt järgmine onu oli juba 14. 

Millegipärast on mul Ennust hoopis vähem pilte, aga eks oli selle võrra lihtsam valikuid teha :)

Loomulikult võttis ka tema mu kasvatamisest osa.


Algul siis, kui ma päris pisike olin...

aga hilisemal ajal ka.
Tarzani sõjakisa mina küll selgeks ei saanudki.

...
Aga pildid sellest ajast, kui tänane sünnipäevalaps alles ise laps oli.


...
Koos vanema venna ja õega.

...
Pereringis.
Koos ema, isa ja õe ning vennaga. 



 Hobuste nimed olid Miira ja Anku ja koer oli Krants.

Täna... täna on Ennul 2 last ja 5 lapselast.

Küll aeg lendab...
 ...

Kolmapäev, 24. juuli 2013

Fotojaht: müügiks

...
Mulle kivid meeldivad, aga need kivikujud, mis Riias müügil olid, jäid ostmata.

Kes oleks jaksanud koju tuua...

 





Eile siis Ritaga Riias.

 ...
Fotojaht
...

Esmaspäev, 15. juuli 2013

Fotojaht: tants

...
Sellised elukutselised tantsijad sedapuhku, kesköine varieteeprogramm laevas.

Neli pilti, neli erinevat laevareisi.



 
 

 Fotojaht
...

Milleks mulle retseptiraamat

...
no milleks?
Kui ma seda nagunii ei kasuta.

Hiljuti lugesin artiklit maitsetutest toitudest ja õudusest nimega "päevapraad". 
Autor pole olnud kitsi kritiseerima nõuka-aegset toitu.
Arvatavasti on iga toidukoha köögis mõneleheküljeline juhend nimega „Päevapraad à la nõukaaegne defitsiit ja ükskõiksus“.

Nojah, mul pole isegi seda juhendit.

Defitsiit külmkapis on täitsa olemas, üksjagu ükskõiksust ka.
Nii sai eile valmis värskekapsahautis.
Peaks sobima küll sinna kategooriasse "õudus nimega päevapraad".
Seda enam, et hakkliha leidus ka nõuka-ajal, kapsast rääkimata.

No ja see magustoit, kes meist ei mäleta kooliajast õudust nimega leivasupp.
Korrigeerisin eile oma leivamajandust, korjasin kokku alles jäänud leivanukid, keetsin vähese suhkruga läbi, surusin läbi jõhvsõela... kõige keerulisem osa oli maitsestamine.
Teatavasti kõige maitsvam leivasupp saab vaarikamoosiga, aga vaarikad olid otsas. Mõtlesin, ei lähe kaugele, vaatan kodumetsa (st kodumaja taguse võõra metsa) raiesmikult.  
Poolest liitrist peaks piisama.

Aga kodumetsa raiesmik oli metsa kasvanud.
Kodumets ise peaagu läbimatuks muutunud.

 

Vaarikad vanaks jäänud ja marjad kribalad.


Aga ära tõin, rohkemgi veel kui pool liitrit.
Ja leivasupp sai sama hea kui vaesel nõuka-ajal.

Täna on veidi raskem, sest defitsiit külmkapis progresseerub, 
Ma ei tea, mida sealt peale paari paki keefiri ja paari purgi külmsupi "Suvi" leida veel on. 
Heeringat ja hapukoort vist... nii et jälle pole vaja poodi minna. 
Peenramaalt võib juba värsket kartulit kraapida.

No milleks mulle retseptiraamat.
...

Pühapäev, 14. juuli 2013

Elutee numbrid

...
Mulle numbrid meeldivad. Kunagi lahutasin nii tuttavate kui võõraste autode numbreid.
82-75 (ja sain 7)


Mõnikord tuli vastus negatiivne, aga siis ma seda veel ei teadnud. Ma lihtsalt lahutasin suuremast väiksema.
75-82 (ja sain ikka 7).

Tänapäeva autod arvutamist ei soosi. No mis matemaatiline tehe see ikka on - 234. Võimalik, et kui ma oleks koolilaps, hakkaksin ma neid numbreid korrutama. 2 korda 3 korda 4 = 24

Praegu vaatan pigem tähti ja tuletan sõnu.

Aga numbrid meeldivad mulle endiselt.
Täna leidsin sellised põnevad numbrid nagu e l u t e e  n u m b r i d.

Meil kõigil on oma elutee number. See number käib meiega terve elu igal sammul kaasas ning mõjutab meie iseloomu, valikuid ja üldist elukäiku. 
Elutee numbri arvutamiseks tuleb liita kokku oma sünnikuupäeva ja -aasta numbrid nii, et jõuaksid lõpuks ühe numbrini.

Ma siis liitsin. Kõigepealt enda oma ja siis oma laste numbrid. 

Minu number on 5.

Ilus number, olen täitsa rahul.
...
33 on ka kuidagi tähendusrikas.
25. juulil saab 33 aastat Vladimir Võssotski  surmast.

25. jaanuaril oleks Võssotski saanud 75 aastaseks.
Elutee numbrid.
25.01 on oluline number mullegi, samuti 25.07
Lähedaste inimeste sünnipäevad.

Mulle Võssotski meeldib. Juba väga-väga ammu meeldis, täna kuulasin üle 2008.aasta keskööprogrammi. Saade legendaarsest Vene laulvast näitlejast.

Pärast kuulasin veel tema laule.
Lugesin ka. 

Vladimir Võssotski.
25.01.1938-25.07.1980
Viimane kontsert
Monoloog 1980
 
Olen ta haual käinud.
Kohe varsti peale tema surma.
...

Laupäev, 13. juuli 2013

Õelus on ilmas

...
Kurjus on ilmas ja headus on ilmas, pahad on pahad ja head on nii head. Viha on ilmas, õelus on ilmas, võib-olla pahad on hoopis head....
("Nukitsamees")

Õel mina on minu peidus pool.
Mõnikord ei õnnestu ainult hästi ära peita...

See auto, mis 30 km/h keelualal kogu aeglaselt tiksuvast kolonnist mööda vihises, selle võtsin pildi peale. 
Aparaat välja ja trahhh-trahhh-trahhh.
Las näeb, et teda on märgatud.
Värskelt remonditud tee, kõik teised olid normaalsed. Ja siis see mitukümmend meetrit pikk auto leidis, et lõpuks on tema tegija. Kõigist kihutas mööda, selja taha jäid Audid, Fordid, Volvod, Volksud.
Foto võiks ju FB-s üles riputada... aga nii õel ma ka ei ole.

Passilauas tehti märkus, et mis sest numbrist enne võtsite, kui pilt tegemata. Vabandasin oma kõige võimalikumal viisakal kombel ja lisasin põhjenduseks, et eelmine kord oli siin teenindamine hoopis teistsugune.
Kui ma endale ID kaarti taotlesin.
Kõik oli viimase peal.
Väljaarvatud foto, millega pidin leppima. Ikkagi mina, mis sest et niru.
Seekord oli ämmale (89) ID kaarti vaja.
Oleks, et rahvast oleks massiliselt olnud, 2 inimest 4-5 teenindaja kohta.
Minu vihje jõudis kohale, igatahes edasi juba tegeldi. 
Peaaegu sama sõbralikult ja põhjalikult kui kevadel minuga.
Tundsin murega, kuidas minu vaenulikkus taandus.

Selveris on pikk lett liha, kala ja valmistoidu müügiks. Ei ühtegi müüjat, ei ühtegi ostjat. 
Seal tuleb võtta see tobe tšekk, et mis number sa oled.
Mina tavaliselt ei viitsi sealt aparaadist numbrit võtta. Seekord ka, mõtlesin, et ootan, ehk saab niisama, aga ei tulnud kedagi. 
Võtsin numbri, üleval tabloo näitas, et vahepeal on vähemasti 3 inimest numbri võtnud...  
Hea meelega oleks küsinud, kas siin on iseteenindamine.
Aga ei olnud kelleltki küsida.
Ja siis ta tuligi. Nägu siiras säras ja soojad tervitused suul.
Mul jäigi küsimata. Mida sa ikka norid sellise kena inimesega.

Kodus kaks marakratti ei tahtnud sõna kuulata. Keelasin korra, siis teisegi. Edasi võtsin kapist kaks kommi ja ütlesin, et need on pahade laste kommid, mis hea vanaema nüüd nahka paneb. Ja sõin rahumeeli ning vastu tahtmist ära, samal ajal kui lapsed suuril silmil mind kõrvalt vaatasid.
Sellised pisikesed armsad kommimaiad lapsed.

Eile ka. 
Käisin maasikal.
Nii õel ma ka pole, et ütleks, kelle aia taga ma need marjad korjasin.


Ilusad suured tumepunased ülimagusad hästi lõhnavad metsmaasikad....
...

Kolmapäev, 10. juuli 2013

Fotojaht: õhkõrn

...

Ämb-lik, ära tee
võrku minu uksel,
hakkan tuppa tulema,
võrgu katki käristan.

Ämb-lik, ära tee
võrku minu aknale,
hakkan akent avama
võrgu katki käristan.




Ämb-lik, ära tee
võrku minu majasse
kui ma kodu koristan,
võrgu katki käristan.

Ämb-lik, ära tee
võrku minu rinnale,
kui ma ennast sirutan,
võrgu katki käristan.

Ämb-lik. ära tee
võrku minu aknale
akna ette panen ma
lillelise kardina.
 
(Hando Runnel)

...
Tee oma kodu õue peale, mägimänni okaste vahele.



Milline peen töö ja kaunis muster. 

Kui haprad on need niidid, samas - kui vastupidavad. Ämblik minu akna taga on kadunud, võrguniidid veel alles, ootavad peremeest, kes aga siit teistele jahimaadele läinud. Nüüd on tal tiivad ja ta on ingliks ämblike paradiisis... arvan mina.

Nii et hapramad kui võrguniidid on elu, mis antud elamiseks.
...
...

Pühapäev, 7. juuli 2013

Kirjakirjutamiskomme

...
Minu postkasti ei tule ainult ajalehed ja ajakirjad, siia tulevad ka täitsa tavalised kirjad.

 

Ämm saab kirju oma Tallinnas elavalt õelt, ja kuigi ta ei suuda meenutada, kes ta õde on või kas tal üldse õde on, loeb ta neid kirju/postkaarte päevast päeva suure tähelepanelikkuse ja huviga.
Minule tulevad Tõraverest suured ümbrikud lühikese tervituse ja mahuka lugemismaterjaliga. 
Mõni kiri sekka kannab Soome templit ja mõnikord on armas tervitus mõnelt mudilaselt.

Ausõna, mulle meeldib kirju saada.

Ja kui ilusaid marke Eesti Post on käiku lasknud!



 

Vanasti korjasid lapsed marke, on meilgi kuskil sahtlis paar albumitäit nõuka-aegseid marke, sekka üht-teist välismaistki. Mingi aeg meeldis mulle neid albumeid lapata. Iga mark on ju omaette kunstiteos.

Minul endal on kirjakirjutamiskomme täitsa kadunud. Viimane kord, kui ümbrikule aadressi kirjutasin ning margi peale kleepisin ning vajalikud materjalid ümbrikusse panin, ei saanud ma paari lausetki saatekirjaks juurde lisatud. Järgmisel päeval saatsin meili... aga seda ka alles vastuseks meilile, et minu kiri on kohale jõudnud. Mis näitab selgesti Eesti Posti täiesti arvestatavat kiirust, rääkigu kurjad keeled mida nad tahavad... kuigi kirja saatmiseks pidin kümneid kilomeetreid maha sõitma, sest kohalik postkontor suleti paar aastat tagasi.

Asi siis see kirjakirjutamiskomme välja suretada.
...

Reede, 5. juuli 2013

Fotojaht: vertikaalis

...
Kui aus olla, siis mulle endale meeldib rohkem horisontaalis olla ;)

Need "juhtmed", mis paralleelsetena tüve mööda üles roomavad, on tõenäoliselt luuderohi.
Eelmisest aastast. 
 

Kuna meie kliima on luuderohule ebasoodne, külmub see igihaljas taim sageli kuni maapinnani.
Eks siis sellepärast selline.

Need kõrred ka.
Vana pilliroog.
Pilt on ka vana. 
Eelmisest aastast.


Mõne asja võib rahumeeli ise ka vertikaali panna.

 ...
Fotojaht
...

Kolmapäev, 3. juuli 2013

Midagi uut...

...
Kõik, mis kordub, hakkab ära tüütama.

On käidud korduvalt maasikal.


Nopitud lilli...



 

Ehitatud onni...


või siis rajatud puhkeplatse.


 
Õhtune disko.

Rollimängud.


Raamatute lugemine.


Multifilmid telekas ja arvutis.
Ise tegime ka.
Filmi.
2 filmi, täpsemalt.


Sahtlid saavad koristatud.



...

Nüüd oleks vaja midagi uut.

Või läheks uuele ringile?

Seebikatest üritame loobuda, sest plikside mängud lähevad ka kole seebiseks kätte.
...