Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Hobused ajas tagasi

...
Hobuse aasta.

Kohe, kohe.
Juba homme hakkab pihta.

Olgu tervitatud kõik hobused, nii vanad kui ka noored.
Ja need, kes sellel aastal tulekul.

Kuidas siis lood on nende hobuse-aasta inimestega?
 
Hobune aga ei pea raha nii tähtsaks. 
Talle on oluline vabadus elada oma äranägemise järgi. 
Hobusele tähtsaim on tema sõltumatus.
Tema püsivus on väike. Tal on häid ideesid, aga ta ei oska neid alati hästi ära kasutada, ka hirmust läbikukkumise ees. 
Kalduvus liiga kergesti alla anda. 
Ta on mõtlematu ja kärsitu, elades käesolevas hetkes. 
Innustub sageli hetkeemotsioonist. 
Hobusele ei meeldi majapidamistööd. 
Ta oskab endast head muljet jätta. 
Jagab end liiga paljude asjade vahel. 
Võib olla edev ja enesekeskne. 
Üldiselt on heatujuline ja helde.

Mul siin ka mõned hobused, vanemad pildid kuskil 30ndatest ja 40ndatest aastatest, lõppu 50ndaid ja 60ndaid.

  








 





 Mõnel nendest hobustest on isegi nimi tuvastatud
Anku.
Miira.
Vilgas.
...

Esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Fotojaht: lemmik

...
Mu lemmikloom on ämblik, lemmiklill võilill ja lemmik-seened on hallitusseened.

Võib-olla sellepärast, et keegi teine neid ei armasta.

Võib olla sellepärast, et neid ei saa taltsutada, seega ei pea nende eest ka vastutama.
Ja tegelikult, nad on ju väga ilusad?

Aga ma olen neid näidanud, ja pealegi, praegu on talv ja külm, praegu peavad teised lemmikud olema.

Küünlavalgus näiteks.


Täiskuuvalgus lummab ka, aga kui õues on külm ning akna ees paksud kardinad, siis ikka pigem küünal.

Kuu ju sooja ei anna.

Ja elektripirnide soojus on  seadusega keelatud.
...
Fotojaht
...

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

Paavlipäeval Paavli kaltsukas

...
Rahvakalendri tähtpäevi tuleb tähistada.
Nii meiegi, paavlipäeval käisime Paavli kaltsukas. 
Mismoodi sa ikka muidu tähistad, pole lähedasigi, kes oleks Paul või Paavo.

Lapsepõlvest mäletan, oli üks tuttav Pavlik Marozov, aga tänapäeval ei taha teda keegi tunda.

No siis paavlipäeval Paavli kaltsukasse, mida muud.
Ligi 9 eurot jätsin sinna maha, allahindlus 30%.
Kassatšekk näitab, et 7 kaupa ostsin, kõige kallim oli Marks&Spencer firmamärgiga seelik.
Mõni meeter kangast, paar särki, 2 raamatut ja 1 mänguasi, tulebki seitse kenasti kokku. 
Pärast "Apollos" käies vaatasin ja mõtlesin... ja jätsin ostmata, kuidagi ootamatult palju tundus 15 eurot ainult ühe raamatu eest välja käia.

Kaltsukas oli raamatute valik muidugi suhteliselt kesine, vähemasti raamatupoega võrreldes, aga oma ostudega olen väga rahul.

Christie "Laip raamatukogutoas" ja Durrelli "Minu pere ja muud loomad". 

Minu pere ja muud loomad... 
Välja antud 1976.

Nojah, reedel käisime sünnipäeval... sündinud 1976.


Nüüd juba suur mees.

...
Nii see nädalavahetus läbi saigi. Sissepõige Pärnusse, vaatasin ja mõtlesin, et pean ikka enda õmblusmasina ka välja tõstma...


Hea, kui selliseid eeskujuväärivaid lähedasi on.
...

Esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Fotojaht: töö

...
Otsisin oma viimase aja fotode hulgast töiseid pilte.

Tõsist töötegemist ei leidnudki, aga töö on töö.
Mitte ainult puude lõhkumine või kraavi kaevamine, lehmalüps või muru niitmine.

Naabrimees ostis küll lumepuhuri, aga seda pole ma veel töös näinud.

Detsembri lõpp.
Ristitütar paneb oma töödest näitust  üles.


3. jaanuar
Koolitus... ja koolitaja



6. jaanuar
Viimane aeg kuusk välja viia.
Või siis väljakult ära viia.

Selline töö seal käsil...


...
...

Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Võõrkeel tarbekeeleks

...
Ettepanek meie poliitikutele.
Tuleb vastu võtta seadus, et kõik intervjuud tuleb anda võõrkeeles.
Inglise, hiina või leedu, vahet pole.
Esimesest lausejupist viimase sabaotsani.

Peaasi, ei mingeid eestikeelseid lauseid.

Miks see hea on?

Lihtsalt.
1. Valed sõnad saab ajada nõrga keeleoskuse kaela.
2. Ei pea hakkama tõlkima, kas jobu tähendab tobu, tola, loll või idioot.
3. Ei jää muljet, et poliitikud on jobud.
4. Jääb varjatuks inimese igapäevane keelekasutus. 

Tegelikult, ma arvan, et võõrkeel sobib hästi ka koduseks keeleks.
Vähemasti siis, kui pahandus peres.
Igatahes kõlab paremini, kui abikaasale "jobu" mõnes teises keeles öelda, olgu see siis hiina, inglise või leedu keeles.


...

Täna... rahvusvaheline

...
Täna siis midagi rahvusvahelist.

Rahvusvaheline lumepäev.


Mulle jääb see küll natuke arusaamatuks.
Kui rahvusvaheline, siis kõigil on õigus.
Õigus lumele. Külmakraadides talveilmale.
Või kui just peab, siis pisuke soojakraad, lumesõda või lumememm.

Kuidas suhtuvad nemad seal Austraalias? Vaatavad kalendrisse ja loevad: "Jes, rahvusvaheline lumepäev. Lõpuks ometi!"
Keset kuumalainet ja põlenguid... kes siis talvest ei unistaks.
Lubadus lumest kõlab kui mõnitus.

Meil siin on küll.
Talv ja külm.
Lumi.

Lumine pühapäev.

 
Lumepesupäev.




Kui vaja, olgu või rahvusvaheline.
...

Laupäev, 18. jaanuar 2014

Lilled minule

...

Jäine ilu.

Lemmiklilled.



Ei vaja nad külvamist ega istutamist, rohimist ega väetamist, hoolt ega armastust.
 

Minusugune ükskõikne lillekasvataja sobib neile.

 ...
Täna hommikul oli 15 kraadi külma...
...

Reede, 17. jaanuar 2014

Sõlm taskurätikusse

...


Pean kindlasti selle sõlme tegema.
Taskurätikusse.
Et ma ära ei unustaks.
Õues ei tohi suu lahti ringi joosta!
Veini ja õlut ei tohi juua!

Mul on hambas põletik.

Numbri arstile sain 19. veebruariks.

Nüüd ma siis ravin seda oma kodusel moel.
Loputan ingveriga ja tupsutan soolalahusega.
See oli eile.
Täna on suu villis, võta sa nüüd kinni, kas lahused said liiga rammusad või tuli ohatis samast külmetamisest, millest hambahaiguski.

Naistelehest lugesin veel hulk häid ja paremaid asju, mis paraneda aitavad.
Mõeldud oli küll nohu ja köha, aga vahet pole, haigus on haigus.

Hapukapsas
Tatar
Punapeet

Midagi oli veel, aga need tundusid nagu kõige sobivamad. 
Käepärasemad.

Ja õues tuleb suu kinni hoida.

Parem, kui üldse.
Rohkem.
Suu kinni.

Selle tarbeks on mul sõlm taskurätikus.
...

Teisipäev, 14. jaanuar 2014

Nipernaadi... keset talve

...


...
Bussini oli vaid 2-3 minutit aega. 

Kui ta mind peatas ja ühte eurot küsis, reageerisin ma kiiresti. 
"Taskus on vaid peotäis metalli bussisõiduks."
 
Ma olengi selline kiirreageerimisrühmast, enne tulistan ja siis vaatan, kas ikka oli vaja. 
Tulistada.

Tol päeval oli taskus tõesti ainult peenraha.

Taskus küll, kotis on tavaliselt ikka natukene rohkem.

Aga ma polnud kindel, et tahan anda. 
Et kui läheb ja ostab pudeli õlut... minu raha eest...

Aga siis lõi tuluke põlema.
See pole ju minu raha, kui ma olen selle talle andnud.
Mis vahet see on, pudel õlut või päts leiba, rohkemaks sellest nagunii ei jagu. 
See on ju kõigest üks euro, see ei tee mind vaesemaks ega teda rikkamaks.

Ju seda raha oli hetkel lihtsalt väga vaja.

Mees oli käinud vahepeal poes ja astus oma rahulikul moel mööda teed edasi.
Võib-olla ta sealgi küsis.
Küsis, ja jäi ilma.

Tundsin, et see jääb mind piinama.
Pidin kiiresti reageerima, iga sekundiga jõudis ta järjest kaugemale.

Selline tavaline mees. Mitte noor, aga ka mitte vana.
Omamoodi väärikas oma jutu ja olemisega.

Siis ma hüüdsin.
"Noormees, ma leidsin."

Ma ei kisendanud, ma lihtsalt hõikasin. 
Ta oli juba päris kaugel, aga ta kuulis. 
Tuli tagasi, ütles, et tal on pikk tee minna - Tallinna - aga suur janu vaevab, ja et nüüd ta läheb tagasi poodi.

Meilt Tallinna on oma 70 km.
Pakkusin, et ta võiks ju bussi peale tulla, isegi 1 euroga saab juba tükk maad edasi.

Ta raputas pead, seletada ei saanudki, sest buss tuli.

Kui ma poleks talle seda raha andnud, oleks see jäänud piinama.
Aga ma poleks teadnud temast midagi, ja oleks ehk varsti unustanud.

Nüüd ju ikka piinab, sest nüüd ma tean.
Samahästi oleks ma võinud anda ka 5 eurot.
Kui ikka nii pikk tee ees.

Mõnikord ei oska ma siiski piisavalt kiiresti reageerida.

Aeg-ajalt mõtlen tema peale.
Kes ta oli, kust tuli
ja kui kaugele ta oma rännakuga jõudis.

Tegelikult oli see hiljuti, alles eelmisel nädalal.

Nipernaadi... keset talve.
...

Kas sina mäletad...

...
Kas sina mäletad, mis ilm oli?

Eile.
Üleeile.

Aga kuu aega tagasi?

13. detsembril
 


Aasta tagasi?

10. jaanuar 2013

 Kaks aastat tagasi?


 8. jaanuar 2012

 Kolm aastat tagasi?


 8. jaanuar 2011

 Neli aastat tagasi?


10. jaanuar 2010

Viis aastat tagasi?


3. jaanuar 2009



  Ega tänasel ilmal ka väga viga ei olnud.
Eile juba tegelikult.


Kui nüüd ikka meeles on...
...

Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Fotojaht: valgus

...
Täna jagati valgust.

Näpuotsaga.

Kõigile soovijatele aimatav kogus päikest.

Tahtjaid oli palju, juba poolest päevast sai otsa.


...
Fotojaht
...

Laupäev, 11. jaanuar 2014

Minu kriminaalne elu

...
Kõik sai alguse Kallest.
Kalle Blomkvistist.

Veri! Ei mingit kahtlust!

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest.
Selles oli nii huvitavaks kirjutatud igapäevaelu kui ka sulaselget kriminaalsust. 
Lugu sellest, kuidas lapsed oma elu põnevaks mängisid ja kuidas elu ise oma kurjemat külge näitas.

Teiste raamatute kõrval on "krimkad" jäänud minu elu oluliseks osaks. Alles eile leidsin riiulist "Vereteemandid", raamatukogu raamat.
Ma ei mäletanud, et see minu käes on, isegi seda ei mäletanud, kas loetud või lugemata.

Vaatasin sisse... võõras.

Hakkasin lugema, ja kohe teadsin.

Nii algus kui lõpp tulid meelde, mis seal vahepeal... täpselt ei mäleta.
...
Aga mitte raamatutest ei tahtnud ma kirjutada.

Hoopis televisioonist ja filmidest.
Valikud kipuvad ikka sinna kuritegeliku poole. 

Hetkel kolmas krimisari "Kuritegu" ETV-s.
Kuskil 10 minutit enne lõppu tunnen, et rohkem ei jaksa. Pinge on nii üles kruvitud, et vajan natuke aega. 
Et edasi vaadata. 

Hoopis rahulikum on  "Hercule Poirot".
Isegi uinutav.
Kõik toimub tasapisi ja pikkamööda. Sobib minu aeglase kohmitsemisega.
Pole hullu, kui loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, midagi olulist pole juhtunud.
Ometi on huvitav vaadata, teatud määral põnevgi.
Kõige põnevam on muidugi siis, kui Poirot seltskonna kokku kutsub ja hakkab saladust lahti rääkima.
Kurjategijat paljastama.

Ja siis ma jään magama. 
Kui ma üles ärkan, on filmi lõpp käes ja ma ei teagi, kes oli tegelik süüdlane.
Kaasa ka ei ütle.

Korduvalt nii. 
Vahet pole, kas vaatan külitades või istudes.

Ükskord käis K külas, tema oleks võinud ju mulle öelda... aga tema ka ei teadnud, olime mõlemad tukastanud.

Nii ma siis vaatan. Ikka ja jälle.
Põnev on, sest ma ju ei tea, kes on süüdlane.

Nüüd on korduses "Ohtlik lend". 
Sellega on mul vastupidi.
Kui ma loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, on kuritegu juba sooritatud ja ma täpselt ei teagi, mis juhtus ja kellega juhtus.
Üht-teist Västriku ja Leidpalu jutust uurimise käigus muidugi selgub, aga kuritegu ise on jäänud minu poolt tuvastamata.

Nii et mõnest loost on puudu algus ja mõnel lool ei ole lõppu, raamatus jälle on ainult algus ja lõpp... selline poolik ongi minu kriminaalne elu.

...
Et nüüd oma kriminaalsele jutule ka paar kriminaalset pilti juurde sobitada, lisan lause "Vereteemanditest".

"Aknalaual lebas kärbes, kuus jalga püsti. Polnud teisel piisavalt mõistust, et kuumuse eest põgeneda."


...
No ja see teine pilt.

 

Ripsmetele kinnitatud kalliskivi! Ei mingit kahtlust! 
Leidsin oma töölaualt vanas mõisas.

Tõenäoliselt kuulub tüdrukule, keda viimasel ajal selles majas pole enam kohanud.
...

Teisipäev, 7. jaanuar 2014

Moest ja söögist

...
Elu 60 aastat tagasi.

Sõjast oli möödas alles 10 aastat.

Kui moealbumit lehitseda, siis tundub üsna väärikas aeg olevat.
Kaunid naised.


Kui juba selline õhtukleit, siis võib oletada, et väga peened ja pidulikud õhtud.


Elegantsed jalanõud ja peakatted.


   

Meestemood tundub küll kuidagi igavalt igapäevane .
  Lisaks kummalised kobakad mantlid.

 


 Tüdrukutele võiks neid kleite tänaselgi päeval selga panna.



Käsitöömustrid on aegumatud.

...
Ja siis see kiri.
Tõsi küll, mitte aastast 1954.
Kiri on kümmekond aastat hiljem kirjutatud, kuskil 60ndate alguses.

Vanaema kiri.

Küll on Tallinnas suur toiduainete puudus. Ei tea, mis need inimesed küll varsti sööma hakkavad. Ka kohupiima pole kordagi saanud, võid antakse pool kilo, kes hommikul vara platsis on, need saavad.
Ükskord, juba möödunud nädalal, müüdi ühes poes lambaliha, seisin 4 tundi sabas, siis sain 2,5 kg. Pärast seda pole enam kordagi näkanud.

...

Esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Fotojaht: külm

...
Võiks ju oodata nädala lõpuni, ilmajaam lubas, et läheb külmaks.

Eks siis teen uue fotojahi.
Kui ikka talv talve nägu läheb.

Seni pildid varasematest aastatest.


 

 


...
Fotojaht
...

Kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Fotojaht: uue aasta lubadused

...
Varsti algab uus aasta uuesti.
31. jaanuaril.

Hobuse aasta.

Mõne jutu järgi Puu Hobuse aasta, mõni räägib Sinisest Puuhobusest  või siis hoopis Rohelisest või Sinirohelisest Hobusest.

Minul on hobustega oma suhe. 
Mina, kes ma hobuse aastal sündinud.

Kuna uuel aastal võiks olla antud mõni lubadus, siis olgu peale, mõtlesin välja.
1. Ostan kindlasti vähemalt ühe paki Hobuse aasta teed.
2. Teen vähemalt ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa. K rääkis, et saab ka reega, ja lume puudumisel isegi vankriga. 
Võimalusel võtan mõne mudilase sõidule kaasa.

Vankriga sobib mulle kõige paremini, kui ma alles laps olin, saadeti mind naaberkülla hobust laenama. Peremees rakendas hobuse vankri ette ja mina logistasin siis  tasakesi kodutallu tagasi. 
Kui vanaisa tahtis kartuleid mullata. 
Vagusid sisse/lahti ajada. 
Metsast puid ära tuua.

Mõnikord sain ratsutada, siis kui Metsavahi juures piimal käisin. 

Reesõitu on ka tehtud, olid ajad, kus jõulude või aastavahetuse paiku naabritega läbi talvise metsa, hobusel kelladki kaelas, lõbusõitu tegime. 

Viimasel ajal on suhe kaugeks jäänud. Mõni hobune okastraadi taga, mõni lausa latris kinni.


 ...
Aga kunagi olin ma Liivimaa parim ratsutaja...

 
.....
...

2014

...
Nüüd on ta kohal.

Seekord pidu oma õue peal.
Tulemöll.

Olin ikka päris hirmul.

Rohkemgi veel.



...
Küünal kasvatas endale teise leegi juurde.
Jätsin tiku sinna kustuma, aga tema... põles paar tundi edasi.


Head uut aastat!

Uuel aastal uue hooga.
Topelt-leegiga :)
...
Blogi tegi rekordi, 155 postitust eelmisel aastal.