pühapäev, 28. juuni 2009

Kuigi eelistan soolast...

...
siis sedapuhku magusat jahtimas.
...
Üks eriline magustoit
...

... ja üks tavapärane magustoit.

...
Üks talvine magus...


ja üks suvine magus.

...
Aga kohvilõhn on alati magus, kuigi nii magusat saab harva.
Ja asi pole teps mitte suhkru lisamises.

...

teisipäev, 23. juuni 2009

Hilinenult loojangut jahtimas

...
Mõtlesin, et jätan sedapuhku vahele.
Loojang ei ole minu teema.
Mitte et ei meeldiks.
Vastupidi... ikka imetlen, kui ette jääb. Ja pildistan. Aga kuidagi ühtemoodi ilus alati. Ja pildile püüda ei oska.
Aga kuna mõned pildid ju on, siis olgu nad ka siia blokki kokku korjatud.
...
Päike läheb, et siis uuel hommikul taas jälle tulla.
Mõni minek on pöördumatu... kunagi oli siin kõrge ja tihe mets.


...
Võidusõit ajaga... kumb jõuab enne, kas päike või meie. Koju puhkama.
Päike võitis...

...
Seda hetke ma püüdsin. Et millal laev päikesesse jõuab...

...
Loojangut võid vaadata ka siis, kui selg on päikese poole.

....

pühapäev, 14. juuni 2009

Putukate eriline maailm

...

Ma pole miski putukafänn. Ega ma neid karda ka, ja kui mõni ette satub, siis on rõõm tutvuda.

Eriti pärast seda, kui oma digi-seebiga ringi kolan.

Urr vihjas sellele, ja küsis eile, et kas mul lapsepõlves “Smenat” polnud. Ta vist ei tea, et mingis eas hakkab inimene taas lapsemeelseks muutuma. Ehk on see üks põhjendus, miks ma oma fotokaga nii palju sebin ja teisi tüütan.

Loodus on ses suhtes tänuväärne objekt. Ei vehi kätega, ei pööra pead, ei keera selga, osaliselt isegi püsib paigal. Muidugi mitte putukad.

...

Tänahommikuse voodisvedelemise tegin endale nauditavaks sellega, et lugesin lehest läbi artikli (intervjuu), kus U.T. jutustab putukatest. Eks ma tema pilte ja lugusid jälgin pidevalt, tänahommikune oli traditsiooniliselt mahlakas ja pani mõtlema: milline siis on minu suhe putukatega.

...

Esimene mõte on kohe puugid. Tegelikult, ega puugid ju polegi putukad, nemad on ämblike sugulased. Ämblike vastu pole mul küll kunagi midagi olnud, aga puuke ma ei salli. Nemad mind armastavad, sest ammu pole olnud sellist suve, kus mõni neist mu verd söömisväärseks poleks hinnanud. Siis ma värisen, et kumb mulle nüüd tuleb, kas entsefaliit või borrelioos, või see kolmas, mille nimegi ma ei mäleta.

Sel kevadel lasin süstid teha, nüüd tunnen end metsas veidi turvalisemana.

...

Putukad on pisikesed ja mina vilets pisiasjade märkaja. Aga kuna mina olen märkamistväärselt suur, siis me ikka saame kokku. Putukatega. Põdrakärbsed panevad mind alati tähele. Ega ma metsas seeni suurt korjata ei saagi, mina jooksen. Ja põdrakärbsed ajavad mind taga. Kuna ma vahepeal ikka natuke korjan, siis saavad kätte ka.

See seenelkäija särk ei paljasta kogu tõde, loetud minutitel, kui toast fotokat toomas käisin, jõudis suurem osa seltskonnast end voltide vahele ära peita.

...

Mõnikord on mul väike sõber metsas kaasas, tema on hea märkaja. Tavaliselt on need leiud minu jaoks liiga pisikesed (et vilets fotokas) või liiga kiired (et vilet fotograaf), aga mõne oleme pildile ka saanud.

See oli ikka vingelt suur, nimi on kahjuks tuvastamata.

Ühe suure kiletiivalise leidsin suvel trepiastmelt. Oli selline mõnusalt uimane, sain kohe päris mitu võtet teha.

Pärast asjatundja ütles, et hiiglasel nimi ka… küttkärbes.

...

Ega ma mingi putuka-uurija nüüd küll pole. Aga kui kokku saame, teen meelsasti tutvust. Eilegi näiteks… natuke metsa ja natuke heinamaad täiesti ebakohaste jalanõudega, ja juba olid nad platsis.

Tundus, et tundsid end turvalisena, kuigi jah, teine neist oli tigu.

...

Paar päeva tagasi hakkasin oma kiviktaimlat ümber kujundama. See oli küll paha mõte, vähemasti ühe sipelgaseltskonna jaoks, sest suure paekivilahmaka alt tuli välja üsna intiimne pere-elu. Loomulikult tõin ma fotoka ja tegin pilti… enne kui kaitsva katuse tagasi paigutasin.

Aga nad on tõesti usinad ja taibukad, sest nende väheste minutitega sai suur osa järelpõlvest juba pesasügavustesse lohistatud.

Usin nagu sipelgas.

Nojah, võib öelda ka, et usin nagu mesilane.

Selle pildi tegin Hiiumaal, ja tegelikult mõtlesin vist rohkem sirelite ilule ja lõhnale.

U.T. oma intervjuus arvab ka, et kas ikka tasub juhinduda mesilaste usinusest, sest nii palju seksipartnereid öö jooksul kui mesilasel… no ma ei tea.

...

reede, 12. juuni 2009

Fotojaht: tee... elutee

...

Vanaema elutee pikkus oli 85 aastat.

Kolmapäeval käisime vanaema haual…


10. juunil möödus vanaema sünnist 100 aastat.

...

Olin vanaemale esimene kümnest lapselapsest ja küllap just seepärast oli meie vahel eriline side.

Lapsepõlve esimesed aastad olin rohkem just tema laps.

Tema kodu on olnud minu elus minu kõige kodusem kodu.

Tegelikult oli seal meie kõigi kodu: meie - tema lapsed, tema lapselapsed, tema paljud lähedased ja niisama tuttavad.

...

Tänaseks on ka viimane teejupp taluni metsa kasvanud.


...

Kunagi olid siin lagedad põllud.


Tee, mida mööda on aastakümneid tuldud ja mindud.

Osake meie kõigi eluteest.

Meie - tema lapsed, tema lapselapsed, tema paljud lähedased või niisama head tuttavad.

(viimase foto autor teadmata... oletatav)

...

reede, 5. juuni 2009

Fotojaht: kolm... kolmevärviline... trikoloor

...
Kaunistagem Eesti kojad
kolme koduvärviga...


...
Eesti lipu ajalugu ulatub 125 aasta taha.

Täna tähistati Eesti lipu päeva Otepääl.
Meie omad läksid ka. Villased kampsunid seljas ja villased sukad jalas. Ilm selline. Aga ega see pidulikkust ja pühalikkust maha tõmmanud. Ilus oli... telerist vaatasin.

Meil ka oli eile lipp väljas. Poja oli kodus, tema heiskas. Arvan, et tükike aega peale päikesetõusu, aga vahet ju pole, päikest nagunii ei näidanud.
Pildile lippu ka nagu õieti ei saanud, selline vastikult vesine oli. Kuigi pakkusin vihmavarjuga katust.

...
Aga minu pisikesel lipul on pikk ajalugu.
70 aastat vähemasti.


Aastakümneid oli ta peidus Eesti Wabariigi-aegse entsüklopeedia lehtede vahel. Käisin seda seal ikka mõnikord vaatamas. Usun, et kunagi oli see laualipp vanaema-vanaisa kodu ehtimas.
...
Oma kooliajast mäletan, et plaanisime endale sini-must-valget lõpusõrmust tellida. Aga üks tädi sai teada ja võttis takistavad meetmed.
Pahandust ei tulnud, aga sõrmus jäi ka tellimata.
...

Tõsta lipp!
Tõsta lipp! See aja käänul
Tunnistagu tuulte väänul
Üle mandri maa ja vee:
Tund on tulnud vannet vandu,
Et ei iial enam andu
Ikke alla rahvas see!
(1919)
...