Reede, 24. aprill 2015

Raadio TERE

...
12.12.1934
"Postimees"

"Raadio TERE" raadioaparaadid leiavad tähelepanu. Raadio levikuga laiematesse hulkadesse on meil tekkinud tarvidus välismaa aparaatide kõrval suuremal määral raadioaparaate ka kodumaal valmistada, viimasel ajal on erilist tähelepanu omistanud "Täielikum Eesti Raadiotööstuse Ettevõte", millist firmat tuntakse "Raadio TERE" nime all. "Raadio TERE" ostab aparaatide valmistamiseks välismaalt ainult lambid ja valjuhääldajad, kuna kõik teised aparaatide osad valmistatakse kodumaal. "Raadio TERE" aparaadid olid esindatud ka viimasel raadionäitusel, saades seal laiema tähelepanu osaliseks."

Leidsin artikli internetist.

Ja kohe tuli meelde, et mul on üks pilt.

 
Teised pildid leidsin täna Fb-s.
 


1937. aastal sai Raadio-Tere`st  Ülo Raadio.
Muutmise kuupäev oli 6. august.

6. augustil 1936 oli sündinud perre poeg, kes sai nimeks Ülo.

ÜLO Raadio tehniline sisseseade võeti Eesti Riikliku Merelaevanduse käsutusse 10. novembril 1944.

Hiljem töötas vanaisa selles samas asutuses oma paarkümmend aastat, ja ikka raadiotehnikaga.

Ainult et kodus kuulas ta juba raadiot, mis toodetud N Liidus.

 
Soome uudiseid kuulas... mäletan ma.
...

Teisipäev, 21. aprill 2015

Villa tagahoovis

...
Üks lähedane villa on pärit Lutsu "Tagahoovist".
Villa Hortensia.
Olen seda lugu mitmeid kordi lugenud... kunagi.
Lugenud ja unustanud.

Teised villad, mida tean, on Rootsis. Kummaline oli kuulata juttu villadest. Meil nimetati neid tol ajal individuaalideks. Individuaalelumajadeks.

Villa tundus kuidagi suur ja luksuslik.

Eks ta oligi, meie mõistes. Muidu oli eramu nagu eramu ikka.
Lihtsalt seal nad nii rääkisid. 
Rootsis.
26 aastat tagasi.

Seda villat, mida eelmisel nädalal külastasin, välimuse poolest Rootsi villadega võrrelda ei saa.
Pigem villa tagahoovis.
Praegu veel.

Aga sisemuse poolest...


... sisemuse poolest annab silmad ette ka kõige luksuslikumale eluasemele.

SellineVilla.

Meil oli seal üks pidulik lõpetamine.

Ringi lubati ka vaadata. 






Ilus oli.
Ja omapärane.


Lahke pererahvas.


Kunagi oli tegu mõisakompleksi kuuluva 1-korrulise hoonega.

Hiljem asus seal kolhoosi kontor.
Arstipunkt.
Sidejaoskond.
Mingil ajal ka juuksur ja maniküür.
Õmblusateljee.
Keemilise puhastuse ja pesumaja vastuvõtt.
Ja vaipade tellimine.

Selleks ajaks oli hoone juba teise korruse ka peale saanud.

Leidsin üles need aknad, mille taga sai ise kunagi tööd tehtud.
Laiad aknalauad, laps tegi seal peal nii mõnegi oma lõunauinaku.

Praegusel omanikul on palju plaane.

Ja tõesti palju juba ära tehtud.

Varsti on välimuselt ka tõeline villa.
...

Teisipäev, 14. aprill 2015

Vanaisa 111

...
Mulle numbrid meeldivad.
11. aprill ja 111
Vanaisa sünniaastapäev.

Sündinud 1904.

Koolitunnistus aastal 1914 anti talle Eestis, Iisaku 2-klassilises ministeeriumikoolis.

Aasta või paar hiljem kolis pere Eestist ära. 
Kaugele Venemaale.

Vanaisa päevikutest tean, et 5 aastat lapsepõlvest veetis ta Irkutski lähistel.

1920. aasta sügisel tegi pere ettevalmistusi, et tulla tagasi Eestisse.

Vanaisa päevik "Südame sõber

22 IX Eila sõitis Borowski (see on onu kompanjon) linnast ja räägib, et esimesel meie perekond Eestimaale hakkawat sõitma, mitte üle Wenemaa, waid üle Ameerika. Täna hommikul sõitis Eedi Heinriga linnast tagasi ja räägib, et jah, meie omad sättiwad sõitma peale esimest oktoobrit, kuid räägib, et ikka üle Wenemaa. Täna on 22, siis juba 8-9 päewa pärast hakkame sõitma. Oi-oi-oi tarwis ruttata. Ma tahan nimelt sõita, kuid Eedi ja Elfriida ei tea, mis põhjusel tahawad siia jääda. Minu arwates on see nende poolt rumal, nüüd on nii wilets sõita ja nemad juba täieealised lasewad wanemad weikestega sõita, jäewad ise maha-oleks wanematele abikski tee peal. Mina tahan nimelt sõita ehk küll praegust nii halb on sõita, et sugugi seks lusti ep ole ( kuid siiski tahan ma minna). 

Nüüd katsun esiteks mõneks ajaks teenistusest wabaks saada, sõidan linna, kuulan asja paremini järele, sean seal kõik, mis tarwis, korda, siis sõidan weel kord siia tagasi. Katsun end täiesti teenistusest wabaks saada... Lasen kõigil "kallimatel" oma raamatukesesse salmikesed kirjutada mälestuseks, jättan jumalaga kõiki ja siis "head teed".

Ometi ei läinud  kõik plaanipäraselt ja sissekanne päevikusse ütleb:

"1 XI 
Talw tuleb... Eila õhtul hakkas lund sadama, hommikuks oli juba maa walge. Hommikuks oli sadu maha jäänud, kuid päewal hakkas jälle wähehaawal sadama, ilm on hirmus külm. Selle talwe peame ikkagi Siberis wastu wõtma. Eestimaal oleks talwel palju lõbusam, kui Siberis. Oh Eestimaa! Millal saan su pinnale? Millal paistwad sinu mäed? Wõtwad kaissu sinu käed, kes sind ootwad nutuga."

Pool aastat hiljem on pere ikka veel Siberis.
 
"1. mai 1921
Esimene Ülestõusmise püha. Kenad pühad.
Ilm on soe, päike hiilgaw. Talw on igalt poolt kadunud, ainult Angarat ümbritseb wai piirab jää. Tänawad on kuiwad. Tolm - Irkutski tänawate suine walitseja ja märja aja sawimuda asetäitja on täies õiguses. Wist minewal aastal algas siiski warem kewade (mitte algas, waid oli). Mäletan kuidas minewal aastal teisel Ülestõusmise pühal (12 apr.) istusime meie: ema, Iida, Pärni ja mina Irkutski linna rohuaias Angara kaldal. Kah oli kena ilm, kuid õhtul wähe wilum kui tänawu. Ema sõnas: "Jah tänawu istume nüüd siin pingi peal, aga kes teab, kus tulewal aastal see aeg saame olema. Kui saame Eestimaale, siis mäletame seda aega ja tuletame meelde tänast päewa." Ma kirjutasin siis need sõnad mälestuseks ülesse. Nüüd, 12.aprillil (1921) tuletasin seda emale ja teistele meelde.
Jah pole me kaugemal kuskil."


...