Vanaisa 110

...

Käisime surnuaial.

Panime küünla.

Vanaisa 110.

Kunagi olla vanaema öelnud, et tema mees on kõige targem, kõige ilusam, kõige pikem.

Leidus kahtlejaid: olgu-olgu, et kõige targem, võib-olla tõesti, et kõige ilusam... aga kuidas siis ikka nii, et kõige pikem?

Mina mäletan vanaisa vaikse, rahuliku ja järjekindlana.

Wabariigi-aegne džentelmen, firma omanik ja juht. Maailma näinud, paljulapselisest taluperest pärit tark mees, kes sai elus hakkama. Oskas keeli, tundis tehnikat, luges raamatuid, teadis kõiki maailma asju ning tundis inimhinge.

Tõesti-tõesti: kõige targem.

Tegelikult olen vanaisast juba kirjutanud.

Täna siis veel.

Natukene.

Vanaisa oli minu elus nii oluline.

Temast on jäänud maha mitmeid märke.

Tunnistus, mis näitab, et 100 aastat tagasi anti Eestimaal haridust vene keeles.

Kingitus, mis näitab, et vanaisa töökaaslasedki olid venelased. Nojah, merelaevandus.

Nahkne fotoalbum.

55. verstapost.

82. sünnipäev jäi pidamata, vanaisa suri umbes kuu aega enne seda, 1986. aastal.
...
Minu suvede vanaisa oli töine.

Nädala sees Tallinnas ametis, nädalavahetused maal.

Kah ametis.

Ja mingist hetkest alates pensionil, kuigi ka siis aeg-ajalt tööle kutsutud.

Mind oskas ta kodutöödesse kaasata.

Vaiksel moel kutsus appi.
Puid saagima.
Kartuleid sorteerima.

Ega siis töödest puudust polnud, aga tegelikult mäletan, et mängimiseks oli kõikides suvedes ikka aega küll ja rohkemgi. 

Pikad ja päikeselised olid need lapsepõlvesuved koos vanaema ja vanaisaga.

 

...
Täna siis 2 korda 55.
Vanaisa 110.

Olen õnnelik, et ta minu jaoks olemas oli.
Tänulik.

100 head asja.
Järjekorras seitsmes.
...