Hermannist ja teistest

 ...

Kuna tegelen perekondliku arhiiviga, siis noppisin välja kümmekond fotot, mis mulle suurt midagi ei ütle, aga kuna fotodel on vanavanemad Tiiu ja Tiit (järelikult... ütleb palju!), noored kenad inimesed. siis lisaks võiks ju natuke rohkem teada.

Vähemasti seda, kes, mis, kus, millal.

Pilt peaks olema tehtud Põltsamaal, 1935. aastal avati just seal fotol osaliselt pildile jäänud mälestusmärk.

Karl August Hermann (1851-1909), helilooja, keeleteadlane, entsüklopedist. Oluline inimene Eesti kultuuriloos.

Mälestusmärk annab juba esimese vihje: aeg võib olla vahemikus 1935 - 1939.

Mingit abi on foto tagaküljel olevast templist "Ülo Raadio": Poeg Ülo sündis mu vanavanematel augustis 1936, ja siis varsti muudeti vanaisale kuulunud raadiotehase nimi "Ülo Raadioks". Nii et foto on aastast 1937 kuni 1939.

Väga oluline vihje on foto taha kirjutatud nimi Ilse Frey. 

Kes võiks olla too Ilse Frey, ja kuna ta on tõenäoliselt pildid, siis kes neist eespool seisvast kolmest naisest. 

Ja kes on teised?

Foto Genist... Ilse Frey

"Põltsamaa Teataja", 10.01.1935, on kirjutanud...

Neil on sünnipäev... Frey Ilse,  juriste. Niguliste koguduse õpetaja E. Frey abikaasa, sündinud 1903. aastal.

Sealt siis info: Ilse abikaasa Erik (Julius Hugo) Frey* ... (sünd 1895) töötas aastatel 1923 - 1939 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajana, olles samal ajal ka gümnaasiumiõpetaja ja skaudijuht. 1939. aastal siirdus koos abikaasaga** Saksamaale. 

"Vooremaa" artiklisse** on sisse kirjutatud ka Erik Frey välimuse kirjeldus.

Õpetaja Frey oli keskmist kasvu, palja pealae ja hallinevate juustega.

Kui ma esialgu arvasin, et üks meestest fotol on Erik Frey, siis selle mälestuse põhjal tekkis kahtlus. Ega fotode võrdlemine (foto Genist) ka eriti tuvastamisele kaasa ei aidanud... algul küll tundus teatud sarnasus ühega vanal grupipildil.

Aga nimi Frey ja Põltsamaa tõi veel paar huvitavat leidu.

Endel Frey, raadiokuningas ***. 

Sõidutab oma kolme autoga ümbruskonna elanikele "maailma" koju. Ei põlga ta head napsi, sest liigud wiiwad kauba kokku, Müüb aparaate pika järelmaksuga. Omab iseseiswa raadioäri ja parandustöökoja ning õppinud töölise kutse raadio- ja telefonitehnika alal. Põltsamaa kino omanik.

Märgiliseks olid minu jaoks vihjed  omab iseseisva raadioäri... müüb aparaate.  Ma ei tea, et vanaema ja vanaisa oleks kuidagi Põltsamaaga seotud, aga raadioäriga oli vanaisal väga tihe side. 

Nii võib olla, et kui pilt Põltsamaal tehtud, võib olla fotol ka Endel Frey (sünd 1909).

Milline seos Ilse ja Endel Freyl on, ma ei tea, aga oletan, et on. Nimi (Frey) pole just igapäevane ja levinud nimi Eestis. 

Kui nüüd algusesse tagasi minna...

Tegelikult tahtsin esile tõsta seda vana fotot, kus peal on vanaema ja vanaisa, tagasihoidlikult tagumises reas, üks vasakul ja teine paremal. Viisakas oleks nimetada ka teised fotol olijad, aga nende nime ma ei tea... välja arvatud Ilse Frey. Kes nendest, ka sellele ei ole vastust.

Ühe huvitava fakti avastasin veel. Ilse Freyl oli lähisugulane, maalikunstnik Karl-August Herman (sünd 1903), kes Geni andmete järgi on Ilse vennanaise vend.

Wikipeedia andmete põhjal on skulptuuril kujutatud Karl August Hermann (1951 - 1909) tolle Ilse sugulase Karl-August Hermani (1903 - 1950) ristiisa. Tore oleks ju oletada, ehk on hoopis tema üks neist pildil olevatest meestest. Noorem Herman siis ;)

Aga lugu fotol olevatest inimestest jääb ikka lahti rääkimata. Niisama oletused ja fantaasia.

Fakt on aga see, et vanaema ja vanaisa elasid ja tegutsesid sel eluetapil just Tallinnas Hermanni tänaval.

Karl August Hermanni tänav on tänav Tallinna Kesklinna linnaosas. 

Märtsipommitamise ajal sai vanavanemate kodu Hermanni tänaval pommitabamuse, hävis ka vanaisa töötuba.

...

* Wikipeedia

** Harald Rebase meenutused ajalehest "Vooremaa"; 31.05.2008

*** "Maa Hääl", 22.10.1937

...

Kiri 57 aastat tagasi

 ...

Vanaisa kiri tütrele ja väimehele.

Vanaisa oli siis 62-aastane ja vanaema (emme, memm) 57.

Tere kallid lapsed! 

16.06.1966             

Olen juba kolm päeva linnas olnud. Mõtlesin eile kirjutada, kuid näis, et Võrru enam ei jõua, siis saadan tänase kirja teile Tartu. 

Kernul olin kolm päeva. Palavus oli kurnav, muidu oli kõik tore. Jõudsin sinna laupäeva hommikul kella 10 paiku. Murdsin sisse. Siis kiskusin aknad lahti ja kandsin luugid ära.

Keetsin külaliste jaoks valmis munasousti ja kartulaid. Kui aga külalisi ei tulnud hommikuselt rongilt, siis magasin terve tunni. 

Hiljem – kella poole kaheksaks läksin rattaga bussi vastu. Sealt tabasin emme ja Anneli pirakate pakkidega. Saatsin nad Rebasemäele ja sõitsin ise ruttu jaama Ingale vastu. Teel kohtasin veel Küllit Ülle ja Kaleviga. Soovitasin Küllil käia kodus teise ratta järgi. 

Jaamas sain siis Ingakese koos isa ja emaga. Võtsin neilt ühe kohvri ratta peale ja sõitsin ära. Neil oli lapsevanker kaasas, sellega tõid Inga ja teise kohvri. 

1950ndate lõpp. Vanaisa ja Arvi tulevad rongi pealt, Ilmar rattaga vastas.

Kui Rebasemäele tagasi jõudsin, oli memm koos Anneli ja pakkidega sealt kadunud. Ei leidnud neid ka Ussimäelt ega edasi Kernu teelt. Nad olid veerand tundi enne mind koju jõudnud Külli rattaga. Seni aga kuni Külli kodus ratta järgi käis, tassis memm sutikas oma tohutud pakid Rebasemäelt Ussimäele. 

Noh poole kümne paiku siis jõudis ka Tõravere pere ja rõõmus pere oli koos. 

Sauna sel laupäeval ei köetud, kuid sai käia kütmata saunas, milles veel õhtulgi oli päevast kuumust sees. 

Kernu oli väga habemesse kasvanud, s.o. kogu õu oli tihedat ja kõrget rohtu täis. Lapsed laskisid selles aga ringirattast ja paari päeva pärast olekski õu olnud sile. Kuid pühapäeval niitis Enn suurema osa õue platsist puhtaks ja esmaspäeval ülejäänud osa ja ka õunapuude vahed. Memmele jäi hulka loogu kuivatada. 

Pühapäeval saivad ka toad korda. Lapsed ise tegid üleval teie toa hoolikalt ja põhjalikult. 

Minu põhimine töö oli umbrohu tõrje: äestasin kartulivaod maha ja kõplasin sõstrapõõsaste vahelise maa ala. Ka maasikate rea vahed. Sõstrapõõsad on tänavu eriti jõulised ja maasikad õitsevad rikkalikult.

Maal on tõesti tore, ainult sääski on tohutult palju tänavu. Väikese Ingakese närisid kohe esimesel päeval kirjuks. Enn tõi nüüd apteegist tõrjevahendiks „Taigat”, ehk on sellest abi. 

Ennuga tulime teisipäeva hommikul seltsis linna. Esmaspäeva õhtul kütsime siiski veel ka sauna. Külli oli sellest väga huvitatud. Homme, s.o. reede õhtul sõidan jälle tagasi. Enn ja vist ka Ilmar tulevad laupäeva õhtul. Esmaspäeval oleme jälle linnas, kuid tõenäoliselt sõidan ma kesknädala õhtul jälle maale. Nüüd juba komandeeringu korras. Jään sinna vist esmaspäeva hommikuni ja siis jälle Liibavisse* juuli keskpaigani. Vahepeal käin sealt ka veel Ventspilsis. Peale seda reisi teen ehk pisut pikema peatuse kodumail. Nii et siis vast juhuslikult kohtume mõned korrad ka Kernul. 

Vellevägi on terves koosseisus Telliskivis teie maa alal punaväge** tagasi tõrjumas. Meie poisid tulivad just praegu ja rääkisivad, et vaenlane on edukalt tagasi löödud, loodetavasti lõplikult. Arvi kolis oma perega täna sealt Mustamäele. Olevat liiga tehtud. Mina pole jõudnud pisikest*** veel külastada. Teen seda ehk tuleval teisipäeval. 

Ja nii olekski ülevaade meie elust olemisest. Kuidas teil läheb? Igal juhul olge terved ja vahvad
isa

*Liepaja

**kahtlustan, et korterivahetuse käigus Pärnust Tallinna saadud elamises olid sees lutikaid. 

*** Tüdruk sündis 27.05.1966

...

Vanaisa päevaraamat

 ...

"Südame sõber"... nii on päevaraamatule nimeks pandud.

Päevaraamat aastast 1921.

Vanaisa on sündinud 1904. aastal, seega oli ta napilt 17 (kuna sünnipäev aprillis, siis paar kuud veel puudu), kui abiellus vanem õde Elfriide*.

See lugu** on võetud tema päeviku esimesest raamatust.

1921.a. 25. veebruar

Need päevad on mitu korda seda väärt, et neid põhjalikumalt kirjeldada.

Minu vanem õde Elfriide arvas omas elus muudatuse teha: mehele minna ühele venelasele (Kolotilin) versta 25 Kitaist taiga sisse, Tseilotõ küla.

Laupäeva õhtul, 12. veebruaril sõitis Elfriide koos oma peigmehega, Ivan Nikolajevitšiga linnast (Irkutskist) meie vanemate juurest tagasi Kitaisse. Ka sõitsid: onu oma naisega ja tütre Mildaga***  linnast võõrsilt koju.

Esmaspäeval, 14. veebruaril, öösel, sõitsid linnast Eedi ja August (Treimund), kes olid laupäeval linna sõitnud mingi ülesandega. Sõitis ka ema tütre pulma.

Pulmad pidivad sealsest ajast “tuleval nädalal” olema, nagu nad ka olivad. Nädal aega kestsivad pulmade valmistused ja muud kodused toimetused. Mina tegin ka kingsepa tööd ja kandsin tuppa vett. Nädala lõpul sõitis onu kodunt välja teenistuse asjade pärast.

Laupäeva õhtul pidivad pulmalised pruudi majasse sõitma. Aegsasti seati kõik valmis. Toad seati korda. Inimesed panivad end korralikult riidesse ja istusivad ootama. Kogu perekond asus suurde tuppa laua ümber istuma ja igaüks asus millegi ameti juurde: kes lugema, kes kirjutama, kes nii muidu juttu ajama. See oli armas õhtu. Ma saan seda vist kaua mäletama. Eediga kirjutasime kumbki salmikese Elfriide abiellumise mälestuseks. Lugesime, kirjutasime, tegime nalja, naersime. Laual seisis elektrilamp, tuba oli puhas, valgust täis ning mõnus soe. Südames asus kodune tunne.

Pea kogu õhtu mängis muusikakoor: balalaika, kitarr ja mandoliin. Mängisivad August, Eedi ja Vanda. Aeg ruttas edasi. Kell oli vist juba üheteistkümne peal, kuid pulmalisi polnud kuulda. See tõi ärevust. Korraga teadustatakse, et poole tunni pärast kustutatakse valgus. Signaaliks kolm korda vilgutab tuli: vaja magama minna. kui õigel ajal ei tulnud, siis las oodata! Heidame magama ja enne hommikut ei tõuse, las oodata ukse taga! … naljatlevad kõik ja üks haaval läheb pere puhkama. Elekter kustub…

Vaevalt läks viis minutit mööda kui koerad hakkasid haukuma. Tulivad! Peigmees ühe mehega ainult. Tulivad järel kuulama, kas võivad sõita. (teised jäivad külasse)

Ei aita muud, kui peab üles tõusma. Kõik panevad endid riidesse: “Aitab juba, saime une otsa!”

Varsti jõudsid ka teised pulmalised kohale ja pidu algas.

Kesk südaöö tunnil, mil ajal igal muul ööl kõik magavad, ei tea maast ega ilmast, on täna elav liikumine – pidu, pulmad! See on nagu unenägu. Muul ööl sel ajal kuuldub ainult nohin ja vahel mõned muud hääled, ehk õigust öelda ei kuule keegi midagi. Täna aga ei tea, kuidas tuli inimestel veel meelde lõunat süüa, kõht läks tühjaks!… Söödi ja joodi, lauldi ja mängiti, naerdi ja räägiti juttu kuni kella kolmeni, siis sõitsivad võõrad tagasi külasse, omad, ühes ka peigmees, heitsivad magama. Äratati kella kuue ajal. Pulmalised tulevad alles kell 11-12, kuna pidivad juba kell 8 tulema. Ruttu söödi keskhommik ära ja nüüd algas sõit peigmehe majasse. 

Hobuseid kogus umbes kümme. Meilt sõitsivad: esimesena muidugi Elfriide, onunaine, ema, Heinrih, Vanda ja Ella, Eedi, Oskar (kes alles laupäeva õhtupoole siia sõitis) ja mina – üheksa inimest. Ella kutsus Eedi omale saatjaks, kuna Vanda mind. Eedil oli oma hobune ja kutsar. Ja ka mina ei jäänud temast maha. Heinrih lubas mulle oma noore hobuse – see oli mulle väga meele järele. Kahjuks istus ka ema esiteks meie juurde. Noorele hobusele sai väga raske koorem. Tee peal leidsime emale teise koha ning meie jäime Vandaga kahekesi. Hea oli sõita. Teel jutustasime Vandaga mitmest asjast ning saime üksteist põhjalikumalt tundma.

Õhtul, päikese veeru ajal oli laulatus. Vene papp luges ja täitis kirikus kõik tarvilikud kombed masinlikult ära täitsa nagu masin. Oh, kus on usk ja Jumala teenistus.

Kirikust sõitsime otsekohe peigmehe majasse, kus meid kohe söögilaua taha asetati, mis üleni kõiksugu maiusroogasid täis oli. Tuba oli kuhjaga külarahvast täis, kes pulmalistele õnne tulivad soovima. Kella ühe-kaheni öösel kestsid tantsud ja lõbustused, sai lõbusõitudel käidud. Kui hea oli vaiksel kuuvalgel ööl mööda küla uulitsaid sõita. Kellad helisevad, laulud kõlavad… magama sai heidetud, kui kell juba kahe ümber oli. Eedi oli kaunis punane poiss. Samogonkat oli volipärast võtta, ehk ta küll lahja oli, kuid pähe hakkas ta siiski. Kui palju sai Eedi üle naerda! Kõigile tegi ta lõbu.

Esmaspäeval sai päev otsa ühest majast teise käidud. Umbes kümnes majas sai käidud. Igal pool söö, joo; joo, söö – aina ära tüütas. Eedi ja Vanda said tublisti väsida. Ühtelugu olid nemad tantsijad. Eedil kulusid isegi saapa tallad katki…

* Elfriede Masik 17.01.1893 (Metsaküla, Iisaku) - 6.12.1925 (Irkutsk. Russia). Andmed ja foto Genis.

** Tekst on vanaisa kohendatud ja tema enda käega ümber kirjutatud umbes 50 aastat hiljem, 1970ndatel, seepärast ei kattu sõna-sõnalt päeviku tekstiga.

*** Geni põhjal oletan, et tütar Milda täpne nimi on Miralda.

**** Siin veel lood vanaisast, tema noorusest Venemaal, koduigatsusest, tema vanematest ja päevaraamatust.

...

Küüliku vasak tagakäpp

 ...

Kes kuulas täna Vikerraadio järjejuttu, see teab, millest räägin. 

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida nimedest ja nende muutmisest. Sugupuus kaugemaid aegu vaadates  paistab see eriti hästi silma.

Oma vanaisa nime ja kirjapilti olen kuulnud/näinud päris mitmes erinevas variandis. Minu jaoks oli ta terve elu vanaisa. Onu Tiit kõlas ka tuttavalt, nii kutsusid teda need, kes polnud ei lapsed ega lapselapsed. Et miks just onu Tiit, mitte lihtsalt Tiit?  Vanaisa oli 49, kui mina sündisin, ju siis oli ta noortele lähikondsetele täitsa onu juba ;) Ma ei tea, kuidas teda hüüti, kui ta noormees oli, aga praegu on tema  hauakivil hoopis nimi Tiidrik-Jakob.

Vanaema paberite hulgas on alles dokument 1930ndate lõpust, kus kirjas tema uus ja vana nimi. Abielus oli ta selleks ajaks olnud juba kümmekond aastat, nii et see polnud mitte perekonnanimi, mida muudeti. Vanaema võttis endale uue eesnime. Ehk sellepärast, et  tema ristinimi oli mehe suguvõsas juba olemas? Vanaisa vennanaine oli ka Klaara.

Ja Tiiu ja Tiit sobivadki palju paremini kokku!

1930ndad

1959

1960ndate algupoolel

Nad said abielus olla 57 aastat.

Nimejuttu jätkan mõni teine kord, teemaks tuli see seoses igapäevaeluga.... keelatud perekonnanimede nimistu sai täiendusi. 

Ma jutustasin küll eesnimedest, aga küll ma jõuan ükskord tagumiste nimedeni ka ;) 

Natuke teen juba algust.

Nõuka-ajal oli onu ja onunaise passis ühine perekonnanimi vene keeles kirjutatud erinevalt. Ühel oli täht "s" sõna keskel "c" ja teisel "з". Reisil kuskil NSVL-s oli neil raskusi, et ühte hotellituppa saada. Erinevad nimed, pole abielus, kokku lubada ei tohi. 

Mul oli kunagi vastupidi. Juhtumisi oli grupis üks sama perekonnanimega mees, kes polnud mitte minu mees. Meid oleks äärepealt ühte tuppa ja ühte voodisse pandud. Võimalik, et nõuka aeg oli siis juba läbi.

Venelased vist kirjutavad nime nii nagu hääldavad? Mul on nagu meeles. Шекспир? Ma põhjalikumalt ei kontrollinud. Aga vahet pole.

Kui nüüd hommikul kuuldud reisikirja juurde tagasi tulla...

"Hurraaaa Nelli Blaile, hurraaaa!"

Nii lõppes järjejutt "72 päevaga ümber maailma".

Ma kontrollisin üle, kes oli too "Nelli Blai", kuuldud loo minategelane.

Niipalju ma siiski juba teadsin, et kõik see oligi just tema lugu. 

Aga täpsemalt.

Nellie Bly (1864 - 1922), ameerika uuriv ajakirjanik.  

Tegelikult on see varjunimi, mille ta võttis tolleaegse populaarse laulu "Nelly Bly" järgi. 

Tema elu oli ikka tõeliselt põnev ja täis seiklusi. Kõik see mahtus talle antud 58 eluaasta sisse. Ümbermaailmareis, eksperiment hullumajas (ilusa hullu tüdruku juhtum), väljaastumised naiste õiguste kaitseks, lisaks abielu endast 42 aastat vanema mehega. Ka suguvõsa, kuhu ta kuulus, oli päris aukartustäratav.

Ja kui vaadata tema pilti Vikipeedias... milline kaunis naine! Ja milline kaunis riietus.

Mis puutub küülikusse... küüliku vasak tagakäpp pidi õnne tooma.

...

Vanaema juures

 ...

Enamiku oma lapsepõlve suvedest olin maal vanaema ja vanaisa juures. Elasin seal suht igapäevaelu: koristasin, korjasin marju, rohisin, tõin kaevust vett ja viisin solgipange õue. Mõnikord. Töödega mind üle ei koormatud. 

Vajadusel hoidsin nooremaid sugulasi, olin lastelastest kõige vanem. 

Rattaga käisin poes, mannerguga naaberkülas piima toomas. Järve ääres suvitasime, vanaisaga käisime kala püüdmas, sõbrannaga kolasime mööda metsi ja korjasime marju või seeni. Kindlasti kogu põhikooli aja, peaaegu terve suve. Augusti lõpus, kui linna tagasi läksin, käis suve-sõbranna mind gladioolidega teele saatmas. Ja vanaema seisis teeotsas ja lehvitas, pisar silmas.

Praegugi alles see lapsepõlve muinasmaa ja sõbrannaga, kes küll kaugemale kolinud, hoiame kontakti.

Vanaema surmast möödus kevadel 27 aastat. Vanaisa suri üheksa aastat varem.

Siin olen ma ise lapsehoidjate meelevallas. Läheme järve äärde suvitama, joogid kaasas.

Nooremad sugulased.

Vanemad sugulased.

Järvel lõbusõitu tegemas.

Suve-sõbranna Sirje

Taaskasutus 50+ aastat tagasi

Vanaisaga lõbusõitu tegemas... või hoopis tööle?

Olid ajad! 

...

Poiss Tutulinna külast

 ...

Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.

See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.

Poiss Tutulinna külast

käis üössel hulkumas.

...

Nuta, poiss, ja kurvasta,

ega sa neiut kätte ei saa.

...

Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.

Vana-vanaisa Jaan.

Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia. 

Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.

See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.  

Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.

Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg,  kirjutas päevikusse:

21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.

24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.

19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."

Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.

...

28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal.  Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.

Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60

Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.  

Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis

Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917

Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda

Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt

Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö

Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse

Kas Wenemaal warandust on... ei ole

Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus

Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.

...

18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.

J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.

Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.

27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.

Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda

Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin. 

Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises. 

Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.

Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922

19.I - 1922

Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.

Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.

No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.

...

Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":

30/V 1922

Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ... 

Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel. 

Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!

....

12/VIII - 1922

Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.

Nüüd. armas Eesti, oota aga!

...

Narwas, 29. septembril 1922

Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.

...

8/X - 1922

Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.

5/XI - 1922 Tudulinnas

Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata. 

Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna. 

Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.

...

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

...

Pühendan selle postituse tänasele rahvusvahelisele raadiopäevale. Juba hommikul läbi une sain aru, et midagi on tänases päevas teistmoodi, sest vahepeal oli Vikerraadio ja siis oli Kuku raadio, ometi ma nagu nuppe ei näppinud. 

Kuigi... mine tea, magavat ennast pole ma saanud kunagi kõrvalt jälgida ;)

Aga siis tuli välja, et ringhäälingus on mingi sõpruskohtumine seoses rahvusvahelise raadiopäevaga.

Mulle kõik need üleilmsed tähtpäevad meeldivad, sest ausõna, pika eluga on kogunenud üht-koma-teist ajusoppi ja kuigi ma mõnikord ei mäleta, kas eelmisel õhtul filmi vaatasin või tukkusin niisama teleka ees, siis näiteks sõna raadio toob sealt kohe hulga infot päevavalgele.

Ja tekitab huvi rohkem uurida.

Ülo Raadiost ja Tere Raadiost olen ma kirjutanud.

Nüüd veidikene Digari abi ja leidsin jälle midagi uut.

Ühte ja teist... aga vaatan ainult ühte.

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

"Raadioleht"... saatekava, 12.02.1939... ajaleht pani välja preemiad aastatellijatele. 

Raadiolehe sihiks on koondada enese ümber kõiki Eesti raadiokuulajaid, sest õiget raadiokuulamist saab teostada vaid see abonent, kes kasutab seks saatekavasid. Riigi Ringhääling ei taotle "Raadiolehe" välja andmisega rahalist kasu, vaid  kõik see, mida teenib leht, kasutatakse lehe sisu ja välisilme tõstmiseks. 

...

Tellige omale raadioleht ja te võite lisaks teadlikule raadiokuulamisele õnnejumala soosikuna saada väärtusliku preemia. Enamik meie suuremaid ja soliidsemaid raadiofirmasid on toetanud seda üritust väärtuslike preemiatega.

"RET" raadiotehase preemia suursuper "Taara 2".

"ARE" raadiotehase preemia võrksuper "Võluflööt" ja viielambine patareisuper "Põhjanael"

Tartu Telefoni Vabriku patareivastuvõtja  "AGU 2"

"ÜLO" tehase patareivastuvõtja "KOIT 39"

"Standard" tehase neljalambine võrksuper või patareisuper

Esto Muusikalt 25 heliplaati vabal valikul

jne

jne

"Raadiolehe" tellimine üheks aastaks maksab kr. 6.50.

Preemiate jagamine toimub 6.veebruaril Riigi Ringhäälingus ja žürii koosseisu kuuluvad Riigi Ringhäälingu direktor, majandusjuhataja, preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja ja "Raadiolehe" toimetaja.

Selline lugu siis.

Tuttav nimi artiklis siis "Ülo" raadiotehas. 

Ja varjatud kujul ka raadiofirmade esindaja žürii koosseisus. 

Sest loomulikult ma tahtsin teada, kes need õnnelikud võitjad olid (tegelikult oleks huvitav teada sedagi, milliseks kujunes nende elu ja saatus... aga seda on juba palju tahta).

Võitjaid oli kokku 24. 

Artikkel "Aastatellijaile jagati preemiaid" ilmus ajalehes "Raadioleht", 9.02.1939

Julius Seerens Kambjast sai igatahes "ÜLO" raadiotehase poolt annetatud patareivastuvõtja.

Koit 39, hind 150 krooni... foto laenatud internetist.

Teine võitja, kes märkamist vääris, oli Aleksander Indal, aadress Tallinn Telliskivi 44. 

Usun, et just see maja, 7 aastat tagasi käisin seal piilumas. 

2013

Seega peaaegu et naabrimees, mina elasin 1960ndatel Telliskivi 46. Majas nr 44 elas siis Kati. 

Hr Indal sai tutvumisreisi vabal valikul kas Türi saatja või Tallinna stuudiotega. 

Nii palju siis preemiatest... aga neid oli hulgem.

Nojah, aga selle teada saamise käigus sain veel ühte ja teist teada.

Žüriisse kuulusid pr Arro, dir Olbrei, majandusjuhataja Saving, toimetaja Illi ja preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja Maasik.

Foto oli ka.

Seega olen alguses tagasi.

Postitused Ülo Raadiost, Tere Raadiost ja vanaisast.

Ja lihtsalt raadiost.

Kes meist siis raadiot ei kuulaks!

... 

Sõbrannad 100 aastat tagasi

...

Päris raske on mõelda aega 100 aastat tagasi.

1919.

Nad olid siis ikka täitsa noored tüdrukud.

Teodoora, sündinud 1900.

Lydia, sündinud aasta hiljem, 1901.

Usun, et juba 100 aastat tagasi olid nad sõbrannad.
Klaara (Tiiuke) oli hilisem, Liidi väike 10-aastane õde.

10 aastat edasi... 1929... olid nad kõik noored emad.
Kellel esimene laps, kellel juba kolmas.
Aga kõigil tited peaaegu üheealised, sündinud 1928 ja 1929.
Tüdrukud.
Loori.
Pilvi.
Õie.

Kui emadest rääkida, tegelikult oli nii, et Liidi ja Tiiu olid õed ja Doora ja Liidi olid sõbrannad... kuni 1944. aastal Liidi koos oma kahe lapsega Eestist lahkus.
Läbi Soome Rootsi.

75 aastat tagasi.

Selleks ajaks oli Tiiu saanud suure pere emaks, kasvatas kolme last, ühe tütrekese oli juba matnud.

Alles jäi vanem, see esimene, kes sündis 1929.

Edasi käis suhtlemine kirja teel.
Liidiga, kes Stockholmis.

1959

Tiiu ja Doora elasid Tallinnas.
Nüüd olid nemad rohkem sõbrannad.

Neil oli sarnaseid tegemisi, käisid külas, kasvatasid lapsi ja lapselapsi.

1959

Kuhu ma oma jutuga tahan välja jõuda?

Aastasse 2019.

Eelmisel nädalal käisin Stockholmis, külas Liidi tütrel.
Pilvi sai septembris 91.

Tegime linnale mitu ringi peale.

Kui Tallinna tagasi jõudsin, sain kokku lapsepõlvesõbraga.
Doora lapselapsega.

Ma polnud teda tõesti ammu näinud.

Liivakastis mängisime koos, ja siis ehk hetkeline trehvamine 40 aastat tagasi.

Sõbrannad 100 aastat tagasi on läinud igavikuteedele.
1978
1984
1995

Igale antud oma aeg.
...

Nimetu plaat ja plaadita nimi

...

Vaid aasta tagasi ütles üks asjasse pühendunud inimene välja olulised mõtted.

Meie tegevus on suunatud sellele, et riik püsiks, mälestus inimestest, kes riigi nimel on kannatanud, ei tuhmuks, et säiliks võime kurjust ära tunda. 

Me hoiame mälestust.

Mälestame inimesi, kes riigi nimel on kannatanud.

...

Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel, kirjas need, kes on küüditatud, vangistatud, piinatud, hävitatud. Aastatel 1940 - 1991.

...

1941. aasta Kuressaare kommunistliku massimõrva mälestusnäitus Saaremaa muuseumis.
...
Matmispaik Kudjape kalmistul.
Rist, nimed tagaküljel.

Tegelikult oli see kõik ikka väga kaua aega tagasi.

See, mis toimus Saaremaal.

Olen sellest kirjutanud.

Vanaisa Eduardi lugu.

Nüüd, 1941. aasta 10. oktoobri "Postimeest" lugedes on see kõik veel õudsem, kui nendes materjalides, mis mul kümme aastat tagasi kasutada olid.

Metsik vägivald ja julm piinamine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma sedapuhku kirjutada.

Kirjutada tahan kahest hauast.

Kudjape kalmistule on maetud suur osa nendest, kes 1941. aastal lossihoovis julmalt mõrvati ja kelle surnukehad sealsamas erinevatesse kohtadesse maeti. Uputati. Peideti. Kümmekond suuremat või väiksemat leiukohta.
83 nime pluss seitse, kes jäid tuvastamata.

Ka vanaisa Eduard on Kudjapele maetud. Eduardi tütar hooldas hauda, oli sinna ka plaadi pannud.

Aga aeg oli teine, ja mõnele ei meeldinud. Hauaplaat lõhuti rohkem kui üks kord. Ja nii saigi, et kivi vanaisa nimega on hoopis Anseküla kalmistul. Juba aastakümneid. Sealsamas, kuhu maetud tema noorelt surnud tütar, ja abikaasa, kes elas mehest  43 aastat kauem.

Mitmed algselt Kudjapele maetud on omaste poolt hiljem mujale ümber sängitatud.

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Rohkem sellest teisest nimeta hauast.
Eduardi nimeta haua kõrval.

Nüüd sai nii, et Eduardi hauale tellisime uue hauaplaadi. Muidu oli ikka, et meie teadsime, panime küünla ja mälestasime.

Nüüd oli nii, et plaati paigaldades mõtlesime ka naabrile. Ja püüdsime välja selgitada, kelle tuhmunud nimi plaadil on.
Kõigepealt saime kätte nime August.
Lootsime suurel ristil olevale nimekirjale... aga midagi ei klappinud.

Plaati puhastades õnnestus välja lugeda perekonnanime Adamson... mida pole, seda pole. August Adamsoni ei ole... hoopis Johannes oli.

Kuni kõige ees aimatavalt Joh. sai ka plaadil üles leitud.

Kodus guugeldasin ja asi loksus paika.

Johannes-August Adamson.

1941

Sündinud 1908 Viljandis, õppinud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Lisakohtunik alates detsembrist 1939.
Selle kohta on Vabariigi President Konstantin Päts välja andnud käskkirja.

On olnud Tartu ja Kuressaare ringkonnakohtu liige.

1941... bolševike poolt mõrvatud.

Mälestavad isa, õed ja õemees.

Genis aidati leida õdede nimed.

Anna Adamson (Kullasepp?)

Marie Adamson

Ja rohkem ma ei teagi midagi. Pole vist kedagi, kellelt küsida, kas sobib, et me Johannes-Augusti hauaplaadi kõrgemale kohendame ja selle loetavamaks teeme. Lähedased, kui neid veel on, on juba ammu kaugeks jäänud. 

Ehk saab küsida neilt, kes kogu kompleksi hoiavad ja korrastavad. Igal aastal lilled haudadele istutavad. 

Päris omapäi ei taha nagu toimetada.

Keegi kuskil kindlasti teab...

...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...