pühapäev, 28. november 2010

Suur kõrvits

...
Ma ei tea, kuidas teistega, aga mind need suured kõrvitsad kohutavad. Ok, koorimine ja lõikumine, olen täitsa nõus. Aga nii kui jõuan mõtteni - purkide pesemine, kuumutamine, kaanetamine, purki panemine ja keldrisse vedamine - nii käib "kõks" ja rohkem ma enam mõelda ei taha.

Aga tema seal nurgas põrnitseb, täiesti ilmsüütul moel, kuldkollane ja pontsakas.

Nüüd läks õues külmaks, tuli kõrvits verandast tuppa veeretada. Ja kui juba, siis juba, ega paremaid aegu nagunii ei tule.

Esimese viiendiku hakkisin kuubikuteks ja tegin salatiks. Et mul sügavkülmas oli väike karbitäis purustatud ebaküdooniaid, segasin need hulka, lisaks vett, suhkrut ja nelki. Äädikat ei kasutanud.
Sain suure kausitäie, nime poolest salat, maitse poolest - magustoit. Väljanägemiselt - ei üks ega teine.
Purki panema ei hakanud, suur kauss mahtus külmikusse ära. Kui usinasti süüa, on varsti otsas.

Teise viiendiku sokutasin õele kaasa, paras talle...

Kolmas viiendik... ikka koorisin ja hakkisin. Kuumutasin õlis ja keetsin veega läbi. Panin kohe rohkem vett. Praadisin sibulat ja ingverit sisse. Poolik karp aedube tomatikastmes, poolik karp sulatatud juustu. Kaks puljongikuubikut ka, sorts õunamahla hapustamiseks.
Mu meelest täitsa kõlbuline supilaadne toit.

Neljas viiendik, hautasin õlis ja keetsin püreeks koos sibula ja küüslauguga. Nüüd panen karpidesse ja külmkappi, kavatsen igale poole sisse segada.
Loodan, et sööjad end segada ei lase...

No ja see viimane, piinlik ju öelda, et andke andeks, kõrvitsa küll tõite, aga salat laual on poest ostetud.
Koorisin ja hakkisin.
Ja panin õunamahla sisse (pooleks veega) likku. See oli eile. Tänaseks olen end igasugu maisteainetega varustanud, vaim on peaaegu valmis purkidega jändama... täna keedan ja konserveerin.

Appikene, üks viiendik oli ju veel... (: tundub, et midagi on tasakaalust väljas :)
...selle riivisin ära ja tegin pannkooki.
Retsepti leidsin Internetist.

Ühe kõrvitsa lugu.
Tema noorusest ma muud ei tea, kui et lapsepõlv möödus Kilingi-Nõmmes ... nii et elulooraamat jääb kirjutamata...
...

reede, 26. november 2010

Mängult ja päriselt... fotojaht mängudest

...
Mängime, mida iganes.

Kes mängib palli...

Kes mängib pilli...
...

Kes mängib lolli...

...

Ja kes mängib rolli...


Elu on näitemäng, rollid on jagatud.
Sulle, mulle, talle.
Mängult või päriselt.
Vahet pole.
...

teisipäev, 23. november 2010

Padi lakke...

......
Tegelikult saigi kogu lugu algus padjast.

Lebasin voodis, pea padjal. Peos mobla, et hommikust äratust ära märkida. Eesootel 4 tundi magamisaega ei täitnud mind erilise entusiasmiga.
Ja siis korraga...kriiks. Täiesti võõras hääl minu kambrikeses. Hetkekese pikkune.
Sain aru, et selline lähedalolev hääl.
Nii, mobiil omadega õhtal.
Esimene mõte.

Aga ma polnud päris kindel. Teine mõte oli, et kilk toas. Aga see polnud ka hea mõte, sellest sain ruttu aru.
Siis kui järgmine "kriiks" käis.
Mobla olin padja alla peitnud. Igaks juhuks, olen kuulnud, et moblad mõnikord plahvatavad. Kaugele ta sealt padja alt ikka plahvatab.

Aga padja alt seda "kriiksu" ei tulnud.

Magama jääda ka ei suutnud, sest kui see pole mobla, siis on asi päris hull. Siis on see "kriiks" kuskil minu kõrvas.
Või kahe kõrva vahel.
Kas nii hakkab inimene hulluks minema?

Jube mõelda.

Ega ma välja ei mõelnudki.

Oletusi oli teisigi.
Rotid toas.
Hiirepesa diivanikastis.
Mõni kadund hingekene seinaprakku kinni jäänud...
Hääleke oli nii lühike, et suunda määrata ei suutnud.

Paar päeva oli nagu rahulikum.
Aga siis läks kriiksutaja närvilisemaks.
Kisendas kõvasti ja kõrgelt.
Siis sain aru.
See mu suitsuandur, kurjalt laes kurjustamas.

Proovisin alla meelitada - ei tule.
Keeramisele keeldub allumast.
Kriiksub kiusakalt.

Tundsin, et lähen närviliseks.
Et vait ei jää ja alla ei tule.

Ma tean, mis ma teen.
Päeval las lõugab, aga ööseks panen talle padja peale.

Ega seda patja pole kerge lakke kinni suruda, kuid mul paar rulli head maalriteipi, küll ma hakkama saan.
...

neljapäev, 18. november 2010

Sada aastat oluliste muutusteta...

...
Ma ei suutnud meenutada ühtegi oma foto, mida saaks seostada sajaga.

Sada ja seened, kusjuures seened oleks leidnud, sada ka (mitte küll pildi pea), aga ühispilt on seni tegemata.

Nii ma siis guugeldasin end 100 aasta tagusesse minevikku.
Ja sain nii mõndagi põnevat teada.
Sada aastat tagasi asendas käimlat põllumaa.

Mul on õnneks üks pilt, mis näitab, et 100 aasta jooksul olulisi muudatusi pole olnud.

Kui, siis ainult see WC pott...
...
Fotojaht "Sada" sel nädalal.
...

esmaspäev, 15. november 2010

Stiilne vanaisa

...
Sellest saaan ma nüüd alles aru, et stiilne. Vaatan pilte ja ei jõua ära imestada. Ülikond pea igal pildil. Või kui ülikonda ei ole, siis lips igal juhul.
Tark oli ta ka. Vanaema ütles ikka, et tema mees on kõige ilusam, kõige pikem ja kõige targem. Teised olid nõus, et kõige targem, võib olla ka kõige ilusam, aga et nüüd kõige pikem...

Tegelikult oli vanaisal väga värvikas elu. Kunagi tuleb ehk sellest lugu, täna vaatan pilte.
On ikka stiilne vanaisa mul. See tähendab, oli...

...
Kahtlustan, et see foto on ajast, kui Tiidrik koos vanematega Venemaal elas. Vanaisa oli 17, kui pere tagasi tuli.

...
20ndate alguse aastad. Kindlasti juba tagasi Eestimaal.

...
1929... esimene laps peres.

...
Teine tütar juba paari-aastane. Kauemaks teda ei antudki, väike haud Loksa kalmistul.
Viimane kord üles ei leidnud...

...
Isegi sead olid vanasti soliidsed... kui juba ülikonnas kaemas kõlbas käia.

...
Lapsi juba kolm. Pesamuna alles sündimata.

...
Esimene lapselaps.
...
Kolm venda. Kõigil aastaid omajagu. Usun, et neljanda venna juubelil.

Vanaisale anti elada 82 aastat, õieti küll pisut-pisut jäi puudu. 37 päeva jäi puudu...
Isadepäeval süütasin küünla...
...

laupäev, 13. november 2010

Mälestuseks...

...
See postitus on Eesti oma raha mälestuseks.

Ma teen selle ära.
Mälestamistseremoonia.
Enne, kui läheb tuhastamisele.
Eesti oma raha.

Olgu muld talle kerge...

Õnneks on hauaplats juba olemas. Sellest ajast, kui eelmise Eesti enda oma aeg otsa sai.
Ilus oli temagi. Lihtne ja armas.


...
Kadunuke tuleb enne sängitamist muidugi pesta.
Seepärast võtsin oma säästud pangast välja ja pesin ilusti puhtaks.
Kuivatasin ära.


Nüüd pole muud, kui oodata, millal aeg kukub.

Mõnel ongi juba kukkunud.


Ma armastan oma raha ja mul on kahju temast lahkuda.
Eriti nüüd, peale rahapesu.
Mitte kunagi enam ei saa teda mul nii palju olema...

Ainult mälestused jäävad.

Esimesest Eesti oma rahast on rohkem kui mälestus.


Ja jääb mulle midagi ka sellest viimasest...

...
Fotojaht mälestustest.
...

reede, 5. november 2010

Aeg jõudnud sügavasse sügisesse....

...
Üks sügavalt sügisene laupäev.

Uduvihmane.
Tuuletõmbene.
Sügistunne sügaval südames. Meeleolus ja mõtetes tüütult tusane.

Et killukese päikest kuskilt sügavalt üles leida, tuli lihtsalt otsima minna.
Ükskõik kuhu.
Kasvõi loomaaeda.

Et olla ja vaadata.

Sügavalt silma.



Sügavasse vette.


Sügavat sügist süüdistamata.
...
Sügispäev selline, paar päeva novembrist puudu.
...
Sügavusse süüvijaid teisigi.
...

esmaspäev, 1. november 2010

Igasugused tähtpäevad

...
Igal päeval oma tähendus.
Täna on Tiiukese nimepäev.

30ndad... Tiiuke ja Itty

Tiiuke on minu vanaema. Peaks ütlema, et o l i. Aga mõni asi oli, on ja jääb.
Tiiuke polnud ta mitte sündimisest saati. 1909. aastal sündinud lapsukesele pandi nimeks Klaara. Aga Klaara ei kõlanud vist kenasti, nii siis kuskil 30ndatel vahetas Klaara oma nime ja temast sai Tiiu. Enne seda millalgi (1929) läks ta mehele ja siis muutus perekonnanimi.

Tiiu on ilus nimi küll. Valgre tegi laulu, "Tiiu, Tiiu, sole mio..."

Kui ämm oleks ühegi tütre saanud, oleks selle nimi ka kindlasti Tiiu olnud. Aga ega head nime saa lasta kaotsi minna, mu meelest kasutas ta selle ära ja nende lehm kandis nime Tiiu.

Naabrinaine on mul ka Tiiu. Tema noorim tütreke on minu ristitütar. Eile oli üks tähtpäev, siis toodi mulle selle pere poolt üllatus-kingitus. Selline kõrvitsa nägu ja küünlaga. Terve õhtu oli mõnusat küpse kõrvitsa lõhna täis, leek käis vastu kõrvitsa kübarat.

...