Mõte hakkas tööle...

 ...

Tuttav blogija on süüdi... positiivses mõttes. Pani mu hallid ajurakud* kindlas suunas liikuma ;)

No ta riputas oma 04.05 postitusse foto "Mees puu otsas". Ma ei saa midagi teha, et mul tekkisid kohe seosed. Polnud pikalt tuhlamist, leidsin fotod üles.

Kassid puu otsas. 

Tookord ronisid nad lipuvarda otsa ka, aga see pole see teema 🙃

12.07.2015

Küll aga lähevd teemasse minu 2 viimast loetud raamatut. Tõsi, üks alles lõpetamisel, aga teine juba Krõõta ära antud.

Kuna võõrast vara kasutan, kirjutan raamatute pealkirjad pärast kommentaaridesse.

Mõlemad elulooraamatud.

Saaremaa poisi raamat.

Tartu poisi raamat.

Tõsi, polnud nad kirjutamise ajal enam mingid poisid, küll aga mälestustes lapsepõlve ajad.

Kusjuures... poiss saare pealt aitas meenutada, et mul ka üks puu otsa ronimise kogemus. Kahtlustan, et eriti kõrgele ma ei jõudnud, aga lausejupp - tegin talle pätti - võis vast natuke seda moodi välja näha. Mina pätti ei teinud, mina üritasin ronida. 

Kahtlustan, et samad männid, kuhu kassid aastakümneid hiljem ronisid ;)

No ja siis veel üks Ott Arderi luuletus!

Vanaisa noores eas oli igatahes palju ettevaatlikum oma puu otsa ronimisega ;)

Pakun aastat 1933... või 1934

...

* Kõik saavad muidugi aru, et hakkasin vaatama Jupiteri üles pandid Hercule Poirot`i osasid (lausa alates 1. hooajast)

...

Mõnes mõttes...

 ...

Need, kes kuulavad "Rahva Oma Kaitset", teavad, et Juur on ka (mitte ainult mina ;) korduvalt hädas seoses liikumisega punktist A punkti B. Tagantjärgi muidugi lõbus, ma eile juhuslikult kuulasin. Kevadel oli tal kohtumine lugejatega Järvamaal, nii on kant, kus ta seikles, ilmselgelt tuttav. Saade siis märtsikuine.

Asjad jooksevad kokku, ise ei pea midagi sättima. Kuulamised ja planeerimised näiteks.

Kaalusin just oma seiklust, mis mõnes mõttes tegelikult üsna sarnane. Ainult et punktist C punkti B.

Hiljuti andsin meiekandi transpordist ülevaate, midagi olulist vahepeal muutunud pole. Nii et nüüd siis mõtlen... kas minna või mitte minna. 

Võiks ju teha Mardi moodi... tema läks Türilt Tallinna läbi Mäo. Reaalselt mul ka see võimalus, iseasi kas ajad sobituvad.

Kuna kuskil peavad olema üleval sõiduplaanid, hakkasin otsima. Tulemus oli suht kasutu.

Õnneks-õnneks... probleem lahendati. Selles mõttes, et nägin ära: Mäkku (nagu Juur ütles) pole minul mõtet minna, ajad ei klapi. Siis juba pigem läbi Paide Tallinna. Ilmselgelt ringiga, aga algus ja kestvus ajaliselt kõige mõistlikumad.

Kipun siiski arvama, et lükkub edasi. 

Kui mul just homme keset ööd (no nii kella poole 5 paiku) rännuisu hinge ei poe ;) ja siis käepärast võimalust buss + rong ei kasuta.

Mõnes mõttes seegi paras seiklus. 

Näeks ehk päikesetõusu ka ära!

...

Kevadine foto aastast 2016... küll lendaks, kui ainult tiivad kannaksid!

11.05.2016

...

Mõni minut mõtlemisaega

 ...

Kell on 23.35.

Hääletus on alanud...

Ikka loodan, et omadel hästi läheb 🙂 

Võiks ju ka hääletada, aga kelle poolt... ei suuda otsustada.

Mõtlen veel, mõni minut on aega.

...

Mis mõttes RAUDNE EESRIIE

 ...

Kõik sai alguse laupäevases ajalehes olnud artiklist "Raudsed eesriided läbi ajastuste". Emadepäevaeelne lugu, kuhu sisse toodud ka vanaemad. Ja vanavanaemad.  

No ja siis artiklis veel selline minu lainel mõte sees: otsin albumist vanaema foto ja uurin seda. 

Mul siin ema ja vanaema.

95 aastat tagasi. 

Ikka vaatan, lähemaid ja ka kaugemaid esivanemaid. Nad on nagu osake minust, kuskil on mu silmad ja suu, juuksed ja naeratus, käed ja jalad. Kuskil minus on peidus osake emast ja osake vanaemast... midagi vanematest ja midagi vanavanematest. Välimus või iseloom, mingid tunnused, mis tuttavad, kuskil geenid, mis mõjutavad. 

Aga tegelikult jäi kummitama see RAUDNE EESRIIE. Esmakordselt väljamaa sugulastega kohtamisel üks veidi võõram lähedane küsis, kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada. Eks ta pidas eeskätt silmas suletud piire, mis takistas sugulaste vahelist suhtlemist. Mina ennast haletseda ei lasknud, arvan, et vastus oli veidi nipsakas, et pole meil häda midagi. No ja tegelikult, elud said elatud nii siin- kui sealpool piiri. 

Aga mul on 2 pilti, mis mu meelest natukene iseloomustavad seda tunnet. Et kas on väga kole seal raudse eesriide taga elada.

Kogu rannikuala oli rangelt kontrollitud piiritsoon, okastraat märgiks paika pandud.

Foto 1970ndate algusajast. 

Anneli okastraadi taga. Ja see oli siis ikka ehtne piiriäärne okastraat.

Ja mina ise ka... raudse eesriide taga. 

Eks see üks teatritegemine oli :)

...

Välja mõtlesin!

 ...

Laupäeva hommikul leidsin verandast lilled ja koogi.

Hakkasin nuputama... ja tegin küsitlusvooru.

Pihtas-põhjas :) Või noh... 99%. Aga kohe esimese korraga!

Täna jälle, hommikul 5.55 tuli sõnum mu telefoni: Ei saa sõnumit näidata, numbrilt 99700. 

Jälle vaja pea tööle panna!

Arvestades hommikust aega ja numbrite valikut, kirjutasin järgmisele lähedasele Messingeri: 

Hommikused äraarvamismängud sellised ;) 

Kahju vaid, et sõnum jäi saamata. Ehk veel tuleb, seni loen mõnd eelmiste aastate oma ;)

Aga see pole kaugeltki kõik.

Eile uneootel... paar minutit enne südaööd, mõtlesin et ootan uue sõnade ära arvamise mängu avanemise. 

Uskumatu, jumalast pikk aeg on 2 minutit ootamist!

Aga nii kui tuli, nii kohe alustasin!

See käis küll ruttu, esimene sõna, mis välja mõtlesin, kohe sobis. Esimest korda paari aasta ja mõnesaja mängu jooksul!

Kui palju on eesti keeles 5-tähelisi sõnu?... et saaks arvutada, kui suur on võimalikkuse protsent kohe esimese pakkumisega pihta saada!

Kunagi mängisime laevade pommitamise mängu, seal juhtus ka, et esimene pauk oli pihtas-põhjas! Enam ei teagi, kas reegleid mäletan, aga kui vaja, küll siis vast meenub. Laevade pommitamist mõtlen... või pigem peaks sellistest mängudest hoiduma?

Nüüd lähen ja riputan reedese üllatuse välja... tuult trotsima! 

Pool päeva ootasin, et ilm päikseliseks läheb. Natuke ehk heledam on...

...

Päris hea mõte

 ...

Käisime eile sünnipäevalast tervitamas. 17... no kes meist siis ei mäleta omaenda seitsmeteistkümnendat :) 

Kauge kaunis aeg!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Viimasel hetkel pistsin kotti ka oma vana "seebikarbi". Selline lihtne ja odav, ostetud kuskil 15 aastat tagasi, aga aeg-ajalt nüüdki kasutusel. 

Mul seal sünnipäeval üks väike sõber, kes meelsasti pilte klõpsab, mõtlesin, et ehk tunneb huvi.

Tundiski! Tegevust terveks õhtuks. Ja laps nii rahul!

Isegi multikas läbi kaamera pakub rohkem pinget ;)

Aga mina leidsin majapidamises tibukasvatuse üles... oma fotokaga.

Nii et ühel olulisel üritusel kaks kogenud pildistajat 😉

Noor sõber ilmutas huvi ja katsetas minu kaameraga juba paar aastakest tagasi, polnud ise veel neljanegi.

Tema tehtud oluline foto sellest ajast...

...

Esimene mõte

 ...

Pealkiri on laenatud, eilses Öhtulehes oli artikkel 35 mõtet*. Ma ei tea, kas ma 35 mõtteni jõuan, aga eilsest (võimalik, et juba üleeilsest) tiksub mul mõttes karu. 

Ei, mitte see, kes jalgratturit ründas... kui üldse ründas. Aga naabrimehe sauna taga kolas karu, isegi pealtnägijaid oli. 

Nüüd ma siin mõtlen... kas ma edaspidi julgen südaöö paiku postkastini jalutada, et leht ära tuua? Tavaliselt mulle meeldib pimedas käia... aga nagu naabrimees teadis, siis karule ka. 

Seoses karuga mul üks mõte veel. Mul oli mitmed aastad kodus baarikapis kummist karu, Saaremaa vanaema asjade hulgast jõudis minuni. Nüüd teda seal enam pole, läks edasi järgmisele põlvkonnale. Selline elutruu mänguasi, paarkümmend cm pikk ja kümmekond kõrge. 

Aga mul on temast pilt tehtud, aastaid tagasi, viisin ta õue puukuuri ette. 

Nii mõnegi tuttava petsin ära. Et appikene, karu õu peal! Täna võin kinnitada: teadaolevalt päris karu meie õues ei ole olnud, hoopis naabrimehe sauna taga oli. 

...

* Tõsi... artiklil oli täpsustatud pealkiri ka.  "Ära jää "Ooperifantoomist" ilma!"

...

Noored ja ilusad

 ...

Mai algul on ema sünniaastapäev. 

Foto ajast, kui nemad kõik* seal pildil... noored ja ilusad.

Kes pole läinud igavikuteedele, on tänaseks vanusega 100 ligi jõudnud, usun, et foto on aastast 1949.

No ja kui keegi arvab, et võiks siit näiteks minu ema üles leida, siis vihjeks teine pilt. Tõenäoliselt on tema ainus, kes mõlemal fotol kenasti pildil!

Foto 1930ndatest.

...

*Kui keegi leiab fotodelt oma lähedase... või kui talle tundub, et parem seda pilti avalikult mitte näidata... mulle võib märku anda ;)

...

Pildid ja raamatud

 ...

"Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah."

Ilmselgelt kõik teavad, kust on pärit need kaks lauset:

Ma ei hakka siin rohkem infot jagama :)

Pilte jagan küll, olen oma selle blogi eksisteerimise 18 aasta jooksul jaganud sadu pilte, sealhulgas mõned neist ajas 100 ja rohkem aastat tagasi. Jagan juba lugupidamisest endisaegsete fotograafide, nii asjaarmastajate kui professionaalide töö tunnustamiseks. Rääkimata neist paljudest, kes tänaseks vaid fotodel alles, isegi kui nime juures ei ole, on märk olemisest ja elamisest. Nii mõnedki fotodel olnud inimestest on endisaegsete tuttavate poolt äratundmist leidnud.

Mulle endale meeldib Balti jaama turuhoones käia, sealses antiigipoes on hulganisti vanu fotosid, tundmatud inimesed, võõrad kohad ja ajaliselt üsna raske määrata. Aga ma ikka leian 15-20 minutit, et seal neid lapata ja vaadata. 

Ostnud ma küll ühtegi pole, aga mõned pildid on päris kõnekad... samamoodi meeldib mul raamatupoes raamatuid sirvida. Harva, kui ostan. 

Raamatukoguski meeldib rohkem raamatute lähedus kui soov laenutada. Ma ei ole väga kiire lugeja, 10 päeva tagasi laenutatud raamatuga olen jõudnud 237. leheküljeni. "Poiss kadakaselt saarelt", autori nimi jäi mällu selle aasta märtsis, kui Postimehes nekroloogi lugesin. 

Nii mõnedki paigad ja numbrid jooksevad kokku, seepärast ka tema raamat Krõõdas* oli kohene märkamine ja valik. 

Loen ja mõtlen, kui palju on elu ikka sellest mõjutatud, kus sa sünnid ja millal sa sünnid, aga kui palju on siiski võimalik endal ära teha. Kui raamatu autorist rääkida...

...

Kaamose blogis W tegi üleskutse: "Noored ja ilusad", mõtlesin kohe, et ega mul vist eriti enam midagi näidata pole, kõik läbi aastate letile laotatud. Aga ega küll küllale liiga ei tee, ja kui ma juba ise ei mäleta, kas olen kuskile blogisse riputatud, siis teised ammugi mitte.

Igatahes... veel otsin :) Pildile püütud noori ja ilusaid...

...

Seda pilti pole loodetavasti kasutanud. Ühes juhuslikus Saaremaa maapoes (vist Kiratsi külas) oli seinal foto, kus leidsin tuttava näo. Usun, et foto on tehtud kuskil 1930ndate lõpus/40ndate alguses... kui tädimehe sünniaastat arvestada.

Päris suur seltskond noori saarlasi.

Minu pilt vanast fotost kaupluse seinal on pärit aastast 2015

See lugu sai nüüd kirja kui sissejuhatus... vanad foto saavad omaette postituse.  Loodan ma.

* raamatukogubuss

...

Kuumavõitu?

 ...

Mõlema ettevõtte taust on ühistuline*.

Kui tuline, siis igal juhul palav teema.

Ehk siis soodustav tegur, miks Prisma just Coopile end maha müüb.

...

Botaanikaaias käies ostsin kalendri, Navitrolla pildid ja tekst. VÕLUMAA VÕLUTAIMED.

Nagu nõiaraamat taimede tundmisest. Märtsis oli Liilia Melanhoolia js aprillis Kõrge Ebakõrspõisõis. 

Toob värvi inimeste halli ellu. Ja aitab teadmatuses ekslejaid... see ebakõrspõisõis siis.

21.04.2026

Tegin klõpsti! pildi... lausa vikeraarevärvid päeva puudutamas 😗

Navitrolla on öelnud... et kui te pilte vaatate, siis lugege ka tekstid läbi. Need ei ole naljatekstid, need on teeviidad ja juhised...

Mõni päev veel, siis uus kuu ja uus tekst. Uus kuu toob ka täiskuu, kalender lubab, et 1. mail.

...

Ja veel üks 

#kontekstistväljarebitud

Ükskõik, mida sa teed – kui sa teed seda armastusega ja kõige paremal moel, mida sel hetkel suudad –, on loomine. Ka pesu triikimine, söögi tegemine, koristamine mõjub siis nagu meditatsioon. 

Ütles meie ex-presidendiproua. 

A... nagu armastus

Õigesti ütles. 

Ma käisin jälle mutimullahunnikuid laiali ajamas. Sai just ilusti siledaks, aga siis tuli lumi maha. Mis võlujõud sel lumel küll muttide silmis on? Või pigem südames, sest nägemisega pidavat muttidel suht olematu suhe olema. Mulla all pole nagunii midagi näha. 

Aga töö ise mõjus kui meditatsioon. Kolm klaasikildu korjasin ka mulla seest välja, kive ei lugenud.

...

*ühis-tuline... ühistuline... oskus valesti lugeda

...

Kulutatud kokkuhoid

 ...

Kui päevi pole poes käinud, siis loogiline, et ostukorvi summa on ikka arvestatava suurusega. 

Ei olnud ainult toit, jook oli ka, mõni kommikarp ja muud nänni, kodutarvet, majapidamisvahendeid ja hügieenitarbeid.

Selveri arve 78.02 eurot (ja säästetud summa 15.39... vanuseline 10% ja lisaks mõned allahindlused. 

Edasi Coop, arve 72.57, sääst 8.09. 

Kokku säästetud 23.48. Pole paha. Kõige õigem on kohe ära kulutada!

Espakis ostsin mutilõksu, 6 eurot maksis. 

Oleks võinud ostmata jätta, esiteks minu käed ei jaksa seda vinnastada ja teiseks, meestööjõudu abiks kasutanud, sealt edasi stardivalmis lõks mullas mingit tulemust ei saavutanud. Komplektis kaks lõksu, mõlemad õnnestus muttidel kinni joosta, üks esimesel ja teine teisel päeval, ainult saak sisse kinni ei jäänud.

Säästurahast 6 eurot vastu taevast. 

No ja siis see šokolaad, mis teel kassa kõrvalt koju köögilauale õnnestus ära kaotada, see maksis 1.55. Kuna senini välja pole tulnud, siis ilmselt võib lõplikult kadunuks kuulutada. Jälle mõttetu ost. Nagu need maitsetaimed till ja roheline sibul, no maitset oli vähevõitu. Kui viriseda tahaks, siis ütleks, et olematu. 2.39 ja sama mõttetu kui mutilõks mutiaugus. 

Kiire arvutus, kokkuhoiust mõttetult kulutatud 9.94. Kui nii võtta, polegi väga hull, veel jagub kokkuhoidu, tervenisti 13 eurot ja 54 senti  🙃.

Teel poest koju.

15.04.2026

...

Punktist A punkti B

 ...

1. aprillil Tallinnas, Balti jaamast Solarise juurde. Meil oli kokkusaamine kokku lepitud, aga tüdruk, kes, käed kallistuseks pikalt ees ja naeratus suul, `kiirel sammul minu poole suundus, tundus kuidagi võõras. Oeh, õnneks, kallistus läks minu selja taga vagunist väljunud ... no ma ei näinud, kellele. See ei olnud mina! Ritaga sain kokku jaama teises servas.

Läbi linna oli tore minna. Nunne tänava kohvikud ja vaateaknad, pühendusime väljast sisse vaatamisele, kohvitasime pärast Lidos. Aga teepeale jäid mitmed kunsti- ja käsitöönäitused. 

Või pigem kauplused, aga me ei ostnud, käisime vaatamas. Järelikult siis näitus. 

Triin Kerge, Campo dei Carmini, tikand (18 x 14 cm)

Lemme Haldre "Hingame koos",  õli lõuendil (80 x 120 cm)

1989. aastal Rootsis käisin ma samamoodi, kauplusest kauplusesse, vahet polnud, kas kunsti-, toidu- või rõivapood. Igal pool oli näitus! Alkoholiriiulitest parem ei räägigi! Nüüd tunduvad need poed igapäevased, ei midagi uut ega huvitavat. Kaupa on lademetes. Ilmselgelt, vähem oleks parem! Mõnikord ma mõtlen, kuhu see kõik ära mahub... see, mis poodides ostmata jääb või kodus tarbimata maha kantakse. 

...

7. aprillil tegime 2in1... poering ja sünnipäevaring. Või siis 3in1, sest sünnipäevalapsi oli kaks. 

Pärast kojusõidul klõpsasin mõned pildid.

Ilus oled, Eestimaa :)

...

Vahepeal olid lihavõtted.

Alustan algusest... kõigepealt tuleb end uute värvimistehnoloogiatega kurssi viia.

Keeleliselt oli värskendav.

Päeva parim sõna!

Aga ma värvisin ikka enda moodi.

06.04.2026

Tseremooniale pani punkti sündmuse lõpupildistamine. Enne koksimist.

Tibul ei jagunud kannatust poseerida...

...

Aga putuka kodurahu segasin mina... kui mutimullahunnikuid laiali laotasin. 

10.04.2026

Õnn, et viga ei teinud. Viisin ta metsaserva, teise mullahunnikusse. Katsun meeles pidada, et seda kraapima ei lähe.

...

Ümberütlev

 ...

Kunagi oli ristsõnas küsimus: Tartu ümberütlev nimi. Siis ei teadnud, nüüd tean. 

Ümberütlev... asja või nähtuse kirjeldus ilma otsest nime nimetamata.

Huvitav, kas pseudonüüm on inimese ümberütlev nimi?

...

Mulle tuli see Taaralinn ja ümberütlev meelde siis, kui üht vana "Järva Teatajat" Digaris lugesin. Vana on sõna otseses mõttes vana, mitte mingi ümber-nurga-rääkimine või ümberütlemine. Paar nädalat tagasi kindlat infot otsides sattusin juhuslikult 1926. aasta 9. aprilli ajalehele "Järva Teataja". Mida ma otsisin... ei mäleta, küll aga mäletan seda, mida leidsin.

Kõigepealt muidugi, et juba 100 aastat tagasi ilmus kohalik ajaleht sama nimega, millega viimased aastakümned. 

Tõsi, läbi aegade on olnud nimes muutusi ja ümberütlemisi: "Töötav Järvalane" ja "Uus Järvalane", "Stalinlik Tee" ja "Võitlev Sõna". Viimane nimevahetus oli 1989. aastal ja ajalehe ammune algne nimi "Järva Teataja" on olnud seega päris pikalt püsiv.

Nimed muutuvad mitte ainult paberist väljaannetel, on teisigi nimemuutusi läbi aegade.

Sada aastat varem seesama ristsõnas pilku püüdnud Tartu, ümberütleva nimega Taaralinn, nimetati 1889. aastal venestamise käigus ümber Jurjeviks.

See oli nüüd sissejuhatus, siit hakkab asi hargnema.

Mulle jäi silma 1926. aasta ajalehest lugu "Sinaida Jurjewskaja surnukeha leitud". 

Lugesin ja mõtlesin: juba siis, 100 aastat tagasi ☹️. Mitte et see teadmine lähiajaloo lugusid leevendaks.

Umbes kilomeeter allpool Kuradisilda. Sinaida Jurjewskaja mees Georg von Bremer, kes viimasel ajal Tartus elas, sai 4. aprilli ööl Schweitsist telegrammi, et Sinaida Jurjewskaja laip 3. apr on leitud Reussi jõest, umbes kilomeeter allpool Kuradi silda ja Reussi koske, kalda lähedalt jää alt. Surnukeha paremal käel oli noahaav, mis tõendab, et enesetapja alguses oma käesooned katsus läbi lõigata. Laipa otsisid neli vabatahtlikku, kaks Schweitsi sõjaväelast ja kaks mägestiku juhti, kes ise peaaegu pidid surma saama. 2. apr algas suur lumetorm, mille järeldusel lumi mägedelt alla langes ja otsimise kohal kaks maja mäekülgedelt alla tõi. G.Bremer sõitis 5. apr Andermatti. Schweitsist viiakse Jurjewskaja laip Berliini, kus see arvatavasti krematooriumis põletatakse. Berliinis on S.Jurjewskaja ande austajad kaunis suure summa kogunud, et kadunu mälestust jäädvustada.

Järva Teataja, 9. aprill 1926

...

Kurb lugu sai alguse tegelikult mitu kuud varem, detsembris 1925.

 Eesti Lauljate Liidu Muusikaleht, detsember 1925

...

Zinaida võttis perekonnanimeks Jurjewskaja lauljakarjääri algusaastatel, et sellega oma sünnijärgset päritolu ja seost Tartuga rõhutada. 

Kuigi suure osa oma lühikese elu lapsepõlve-järgsetest aastatest viibis ta Venemaal ja hiljem Lääne-Euroopa riikides, oli tal oluline roll Eesti kultuurielus ja tuntust kogus ta ka siinsetel lavalaudadel. Ta õppis selgeks mitmed Eesti laulud ja kandis need ette veatus eesti keeles.

Saksamaa, Holland, Tšehhi...

Suure edu tõttu, mis tal nendel esinemistel oli, kutsuti ta 1924. aastal Berliini Riigiooperi primadonnaks, kus esines alaliselt kasvava vaimustuse saatel. Lähemal ajal kavatses ta sõita New-Yorki Metropolitan Ooperisse gastroleerima, et ka dollarite maal loorbereid lõigata.

...

Aga Sinaida haridustee algas Tartus - tema nime leiab 1909. aasta Puškini tütarlaste-gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast. Seal siis veel nimi Sinaida Lenkin.

Postimees, 6. juuni 1909

No ja sealt edasi, olidki õpingud Peterburi konservatooriumis, siis esinemised Maria ooperiteatris. Abiellumine, I maailmasõda, arreteerimine 1921. aastal. Siis juba opteerumine Eestisse. Ja edasi Euroopa, rollid ja esinemised suurtel lavadel.

Kuni detsembris 1925 oli korraga kõik läbi. Kui algul olid kaalumisel erinevad variandid: õnnetusjuhtum,  mõrv või enesetapp, siis ajapikku selgus tõde. Märgid olid juba varem õhus: enesekindlus hajus, ilmsiks tulid tema sisse kogunenud väsimus, ärevus, närvilisus. Ta tahtis aega maha võtta, Tartusse sõita, aga see miskipärast ebaõnnestus. Ootamatult sõitis Sinaida hoopis Šveitsi, Andermatti linna Alpides. Ja siis see kõik seal juhtus.

Oma tõe, teadmised ja nägemuse abikaasa  eluloost on Georg Bremer kirjutanud raamatusse... esialgu oli küll ainult käsikiri. Sellest annab ülevaate 1933. aasta artikkel ajalehes "Waba maa", 5. oktoober 1933. Sinaida surmast oli siis möödas juba peaaegu 8 aastat.

 Kas raamat ka ilmus? Jäi nagu kuskil silma, et on ilmunud. Kunagi... kusagil...

Kui otsima hakkasin, ei leidnud. AI aitas otsida... ka ei leidnud. Aga ma ise leidsin ootamatult palju materjali, mis puudutab Zinaida Jurjevskaja elu ja loomingut. Et pole nii unustatud midagi.

Nii et mul oli meeleolukas õhtupoolik vanade ajalehtede ja seal kõrval juba värskema ajakirjandusega.

AI-ga läksin vaidlema. Mina ütlesin, et peab olema raamat ka, tema ütles, et need on vaid Zinaida abikaasa märkmed, mida üks Eesti muusikaajakirjanik oma uurimustöös kasutas. 

Kusjuures, kaks päeva tagasi oli sellel mitmekülgsel ja andekal ajakirjanikul 95. sünniaastapäev. (Nime ei ütle, kuidas muidu sõna* juurutada, samas ka pealkirja õigustada)... HP sobib hästi!

AI-ga vaidlesin, kuigi ei kinnitavaid ega ümberlükkavaid fakte kumbki osapool piisavalt ei leidnud, seega ei saa ma meie koostööd ei kiita ega laita. Abiks oli ta küll.

Läbi lapatud ajakirjandus:

"Postimees", 6. juuni 1909

"Kaja", 9. detsember 1925

"Järva Teataja", 9. aprill 1926

"Waba Maa", 5. oktoober 1933

naine.postimees, 3. jaanuar 2017

"Elva valla leht", 12.04.2021

Ja rohkem veel ☺️

Zinaida Jurjevskaja (1892 - 1925) 

...

* ümberütlev... ilus sõna ju, sobib nii alustuseks kui lõpetuseks ;) 

Tegelikult mulle meeldib rohkem sõna ümbernurgaütlemine :P 

Milleks otse minna, kui ringiga ka saab?

...

Sekeldused köögis

 ...

Mõni päev peale kaasa sünnipäeva tühjendasin ma külmkappi. Midagi sõin ise, midagi söötsin kaasale, midagi olin juba külalistele kaasa pannud. Midagi läks sügavkülma ja midagi komposti. 

No ja siis see pakk vahukoort, pidustustest oli juba nädal möödas, isegi koore säilivusaeg 3 päeva üle. Tasapisi tilkhaaval olin pannud koort hommikuti kohvi sisse, ikka seks, et kallis kraam raisku ei läheks. Iga kord, kui lusikatäie tilgutasin, süda värises sees, ega koor kohvi peal tükki ei tõmba. 

Kuni ühel hommikul otsustasin, et valan potti ja keedan läbi. Ega seda seal enam eriti palju polnud, aga paarsada milliliitrit ehk ikkagi. Pliidi all oli tuli, nii et keema minemine võttis aega, mitte nagu elektripliidil, et hops! ja valmis. Igatahes jõudsin juba koore ära unustada... kui ükskord meelde tuli (elektripliit oleks ammu ise meelde tuletanud), siis üle ei olnud keenud, aga ära oli keenud küll.

Ilmselgelt poole vähemaks. 

Tõstsin ära, maitsesin, jummaluke kui hea! Nii magus kui koorekomm! Kummaline küll, aga ma polnud sinna grammigi suhkrut lisanud. Eriti huvitavaks läks, kui ära jahtus, siis läks paksuks ka. Nii ma sain oma 3 hommikut maiustada, ikka lusikatäis kohvi sisse ja teine kohe suhu. 

Parim magus suupiste viimasel ajal 🙃

Täiesti teistmoodi kogemus oli täna köögis. Tegin hommikul endale pudru valmis, jätsin potiga pliidi servale. Kuna külmkapis olid karbis x ajast jäänud mõned maitserohelisega juustusnäkid, viskasin need ka sinna sisse. Et las natuke hauduvad ja segunevad.

Muidugi unustasin. Kui ma mingi aeg hiljem nälga tundsin, tuli meelde, et söök söömata.

Mina olen see, kes sööb soolast putru, kodujuust lisanditega kõrval. 

Nii ma siis söön ja tunnen, et midagi nätsket ja venivat on hamba all. Igaks juhuks rohkem ei nätsutanud, poetasin kahvliga taldriku servale ja uurisin elu. 

Midagi kahtlaselt heledat. Õnneks ei liigutanud.

Väkk... peaaegu oleks söömise lõpetanud, aga surusin ebamugavustunde maha (no ei saa ju midagi ohtlikku olla 😉) ja sõin putru edasi. Järgmine kahvlitorge - tõste - ja mingid venivad ribad. 

Oeh, kergem hakkas: juust tuli meelde.

...

Päevaküsimus

 ... 

Et kas sina tead, kus su asjad on? 

Nii oli sõnastatud Kaamose blogis.

Mina tegelikult võtsin küsimuse Messingerist. Noor sõber küsis, kas ma tean, kus mul need Žiguli võtmed on. 

26.07.2014

Hea küsimus, kohe küll silme ette ei tulnud.

Võtsin mõtlemiseks aega. 

Millal ma viimati Žiguliga sõitsin? 25 aastat tagasi? Või ehk 24. 

Kus ma neid viimati nägin? Selle isegi suutsin välja mõelda: koos auto dokumentidega pisikeses kiletaskus. 

Seal neid enam ei olnud. 

Ehtelaekas koos sõrmustega? Kruvide karbis verandas? Mingid võtmed seal olid, aga tundusid kuidagi võõrad.

Järgmine karp, mis meelde tuli, oli arvutilaua sahtlis. Uskumatu, seal olid kohe mitmed võtmed. Ehk need, mille küljepeal kiri VAZ ja Toljatti? Võiks ju sobida.

...

Aga muidu... mul on 3 paari prille, enamasti välja minnes ma ühed ikka leian. 

Ja lauatelefonist ei raatsinud ma mitu aastat loobuda, sest kuidas ma muidu mobla üles leian, kui helistada ei saa? 

Enam-vähem siiski tean, kus miski on. Iseasi, kas ma sealt üles ka kohe leian. Natuke aega kohmitsemist ja tühja otsimist, siis ärevuses kaotust tunnetades ja tunnistades... ja lõpuks nad siiski on seal, kus ma otsimist alustasin.

Kui asjadest ja kadumisest rääkida.

...

Peaproov

 ...

Peaaegu oleks läinud teatrikuu ilma teatrisse jõudmata, aga siis see juhtus... ja juhused ongi selleks, et elu paika loksuks. Mitte ma ise ei korralda, lihtsalt keegi kuskil hoiab silma peal 🙃.

Mingi aeg tagasi kohalik seeniorite boss helistas ja pakkus  piletit, oli see nüüd järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks, kes seda enam mäletab. Igatahes laupäev ja 28. märts... täitsa õigesti ajastatud, jätkuvalt veel teatrikuu.

"Ugalas" etendus "Džinnimäng", nüüdseks käidud ja nähtud. 

Nii palju viisin end teemaga kurssi, et ammu-ammu, äkki oli aasta 1984, oli "Džinnimäng" juba "Ugala" repertuaaris, siis mängisid Lisl Lindau ja Kaljo Kiisk neid kaht keerulist ja vastuolulist eakat ühes tavalises vanadekodus. 12 aastat hiljem oli esietendus Eesti Draamateatris, osades Ülle Ulla ja Ago-Endrik Kerge. Jupiteris on see telelavastusena praegu veel täiesti kättesaadav. Kunagi ehk vaatan, "Ugalasse" läksin puhta lehena ;) 

Seekord siis laval Luule Komissarov ja Andres Tabun.

Endine firmaomanik Weller veedab päevi vanadekodus üksi kaarte mängides. Ühel päeval satub verandale varem majavalitsejana töötanud Fonsia, kelle Weller meelitab kaardilaua taha. Fonsia avastab, et pole magusamat tunnet, kui kedagi džinnimängus võita.

Meeldis.

... 

Aga see pole veel kõik. Järgmine pakkumine tuli paar päeva hiljem. Et kas oled huvitatud. Jälle 2in1... piletid ja transport. Raske on ju keelduda, kui kõik ette-taha ära tehakse!

Seekord eriti huvitavas kohas... Põltsamaa Kultuurikeskuses. 

"Kõik on jokk, proua minister", lavastaja Peeter Raudsepp, osades EMTA Lavakunstikooli tudengid.

Pakkumine mahtus teatrikuusse, etenduseni on mõned loetud päevad veel aega. Nii et otsaga aprillis, juba eeloleval esmaspäeval.

...

Teatrikuu piirid ületas ka eilne etendus "Estonias". 

Pileti ostsin juba eelmise aasta juunis, ja et ära ei unustaks, panin ümbrikusse ja riiulisse, infoks peale kirjutasin 2. aprill. 9 kuud hoidsin silma all... et ikka meeles oleks. Aga miski paar nädalat enne õiget aega ütles sõbrants, et tal on 1. aprilliks "Estoniasse" pilet. Ka ooperile "Võluflööt". No mul üks päev hiljem siis. Aga igaks juhuks kontrollisin üle, ja etskae, piletil peal 1. aprill kell 19.00. Poleks Osaline teatrisse läinud, oleks küll paras aprillinali olnud ja mina etendusest ilma jäänud. Või pigem ooperi-piletid lihtsalt kaotsi läinud, küllap me Ritaga oleks päev hiljem kohale tulnud ja siis pool-sunniviisiliselt juba 2. aprilli etenduse valinud.  Koomiline ballett "Asjatu ettevaatus". Jätan meelde, juba kuulsin, et olla kiidetud. Mu jaoks kõlab sõnapaar asjatu ettevaatus kui karm elutõde...

Peaaegu nagu blogipostituse pealkiri "Peaproov"... 

Kui kirjutama hakkasin, oli kolmest teatrietendusest alles esimene nähtud. See teatriskäik oli kui peaproov enne ooperisse minekut... vaja juuksuris ära käia, kas seelik ikka mahub selga, kus on sätendav sall ja sukapüksid, kas mustad kingad on teatrile kohased? Viimasele probleemile oleks võinud kohe käega lüüa ja läike lihvimata jätta... kingakoti unustasin kaasale autosse, nii et mustad Nike'i käimisjalatsid olid paratamatus. 

Enne "Estoniasse" minekut teadsin juba ette, millega riskin ja millega pean arvestama. Kuna kingad mu teatrikotti ei mahtunud, läksin saabastega... et vältida "sussikoti" rongi unustamist. Seelik mahtus selga (selge see, mõni materjal on veniv), juuksuris sain käidud, ja kui juba saabastega, siis tühja sellest, millised sukapüksid jalas on 😚

 ...

Ajas tagasi

 ...

Vist peab ennast kätte võtma... või siis päris ära lõpetama. Kui mul on klade, kuhu mõtted ja tegemised paika panna, siis milleks veel blogi. 

Aga annan endale siiski võimaluse, sest siin pilte jagada ja märkamisi ning tegemisi säilitada on ju ka tore ;)

Noppeid isiklikust Päevaraamatust.

Kolmapäev, 18.03.26 Päev algas tavapärasest varem. Ehkki mitte küll mul, kaasa oli varakult stardivalmis, et auto remondist ära tuua, ootas transporti ja naabrimeest- ... Ilm jahe ja kohati vihmane. Mingi hetk tegin lammutustöid, lõhkusin ja teisaldasin mutimullahunnikud. ... Vastu ööd võtsin kätte ja jätkasin  raamatuga "Hamilton". 

Lugu tüdrukust, kes oma ebakindluses sai tuge kujutluses tegutsevalt hobuselt ja tema nõuannetest. Raamat sobis mulle, ma ei mäleta, et ma oleks ammu naernud nii, et silmad märjad. Aga tegelikult on see pigem nukker lugu.

Neljapäev, 19.03.26 Täna poeringipäev, pluss vaip keemilisest ja kümmekond fotot, "Kumas" tellitud. ... Õhtul hilja tassisin veel puud tuppa, naiivne mina, olin arvanud, et sellel talvel (homme algab kevad!) ma enam öösiti puid ei tassi, need mõned halud toon päeval ära. Aga ei, küttehooaeg ei ole veel läbi! ... Makaronid keetsin valmis, et teen salatit. Kui nädalavahetusel külalisi tuleb, on pakkuda. Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin, peab meelde tuletama. Mul tavapärasest natuke teistmoodi retsept.

Päevapilt...

19.03 ... võitles eluga, elu jäi kaotajaks

Reede, 20.03.26 Täna siis kevade algus, kell 16.46. Täiesti kogemata olin see hetk õues ja pildistasin lumikellukesi. 

Tegelikult muidugi oli põhitööks mutimullahunnikute likvideerimine ja kivide korjamine. Pluss klaasikillud, mis mullaga välja on tulnud. Kui õigesti mäletan, oli meie maja kohal kunagi kolhoosi sigala... küll need põrssad jõudsid kildu panna ;) ... Kõndimise panin pausile, täna see kell võtsin ette tubased koristustööd. ... Postkastis oli Tõraverest kaart ja kiri homsele sünnipäevalapsele. Õhtul tuli külaline/omainimene. Hiljem vaatasin krimi-reedet ("Ellie").

...