Esimene mõte

 ...

Pealkiri on laenatud, eilses Öhtulehes oli artikkel 35 mõtet*. Ma ei tea, kas ma 35 mõtteni jõuan, aga eilsest (võimalik, et juba üleeilsest) tiksub mul mõttes karu. 

Ei, mitte see, kes jalgratturit ründas... kui üldse ründas. Aga naabrimehe sauna taga kolas karu, isegi pealtnägijaid oli. 

Nüüd ma siin mõtlen... kas ma edaspidi julgen südaöö paiku postkastini jalutada, et leht ära tuua? Tavaliselt mulle meeldib pimedas käia... aga nagu naabrimees teadis, siis karule ka. 

Seoses karuga mul üks mõte veel. Mul oli mitmed aastad kodus baarikapis kummist karu, Saaremaa vanaema asjade hulgast jõudis minuni. Nüüd teda seal enam pole, läks edasi järgmisele põlvkonnale. Selline elutruu mänguasi, paarkümmend cm pikk ja kümmekond kõrge. 

Aga mul on temast pilt tehtud, aastaid tagasi, viisin ta õue puukuuri ette. 

Nii mõnegi tuttava petsin ära. Et appikene, karu õu peal! Täna võin kinnitada: teadaolevalt päris karu meie õues ei ole olnud, hoopis naabrimehe sauna taga oli. 

...

* Tõsi... artiklil oli täpsustatud pealkiri ka.  "Ära jää "Ooperifantoomist" ilma!"

...

Kodu keset metsa

 ...

Kui sul kodu keset metsa, võib elu igasuguseid üllatusi pakkuda, sinu mure ja rõõm on lihtsalt märgata. Isegi toast ei pea välja minema, kaamera annab märku, et on õige aeg aknast välja vaadata. 

Kell 23.45 loomulikult keegi veel ei maga!

18.06.2023

Ehin end taaskord võõraste sulgedega,  minu kodu on 1000 sammu kaugusel naaberküla esimesest majapidamisest, aga just seal elavatel lähedastel need lahedad lemmikloomad on!

Lõbus lugu ettevõtlikust rebasest*, kes puu otsas pekki noolimas käis, jääb päris kaugesse aega. Kõik see toimetamine oli keset päeva ja köögiakna vaateväljas, paras laiekraan vaatamiseks ja avar võimalus pildistamiseks.

Aasta siis oli 2011. 

Isegi kohalik maakonnaleht jagas üht Anneli tehtud fotodest, ja märkis ära, et nälg ajas rebase puu otsa pekki sööma.

Aga see pole veel kõik. 

Viis aastat tagasi uudistas nende õuepealset karu**. Päris aknast oleks paha pilti teha, Ireen läks ikka kohe karule vastu. Pärast jalutas karu temaga kaasa...

Selline lugu siis aastal 2018.

*Rebase lugu siin

**Karu lugu siin

Nüüd on kõigil pereliikmetel ajalooline hetk teemal "Kodu keset metsa" pildile püütud.

Jään näitust ootama ;) 

...

Mitte keegi mind ei usu

...

Kui nüüd aus olla, siis kõige vähem uskusin ma ise.

No et ma karu nägin.

Aga kui ma teistele rääkisin ja järjest ja järjest keegi mind ei uskunud, siis järjest ja järjest hakkasin ma ise uskuma.

No et see ikka oli karu, keda ma nägin.

Kui nüüd kõik ausalt algusest peale ära rääkida, siis eile kell 9 paiku läksin ma õue kõndima.

Tundus, et tuleb meeleolukas loojang.

Fotokas on mul alati taskus.

9,5 x 5,5 x 2,5.

Märk sellest, et ongi pisike.

Loojang oli tõesti kaunis, mõnest kandist punane, teisest lilla ja kolmas kant kullakarva.

No ja siis hakkasin ma ringiga koju tagasi jõudma, loetud minutid enne kümmet.

Jupike maad veel käia, just metsavahetee.

Ja siis läks keegi rahulikul sammul üle tee.

Päris kaugel oli.
Pimedaks kippus ka.

Niipalju sain aru, et loom oli suur. Kui suur... tont seda teab.

Proovisin küll fotokaga pildile saada, aga see ei käinud nii kähku. Loom küll suht jalutas ja hetkeks isegi seisatas teeseraval, nagu vaatas minu poole... aga siis tuli kaugemalt auto ja loom kadus puude vahele.

Kõik, kes pilti näinud, raputavad pead ;)

Kuidas ma nüüd siis tõestan, et see oli karu!

Peaks sõbrantsile helistama, tema kindlasti usub mind.
Tema on korduvalt küsinud, kas olen omale juba kaitsevahendi muretsenud.
Gaasipihusti.

Kui ma niiviisi mööda padrikuid kolan.
...

Kodu, kus kes kuidas elab

...

Vaatasin viimast Kodutunnet ja see läks hinge. 

Täiega.

Mulle üldiselt lähevad inimesed korda, aga selle pere rõõmud ja mured liigutasid eriti. 

Valus on teadmine, et pere jäi oma võitluses alla. Miski pole enam endine, ja muutused, mis ees ootamas, on ettearvamatud.

Aga eluga tuleb edasi minna. Toeks ehk maja ja aed, millesse pereema palju hoolt ja armastust oli sisse pannud.

Enne lõplikku minekut.

Maha jäid elukaaslane ja lapsed.

Maha jäi kodu.

Väike ja väsinud, uue näo saamise ootuses.
Kodu, kus pere oli õnnelik.

Teine kodu veel, mis samal päeval tuttavaks sai.
Miskipärast viskab arvuti mulle viimasel ajal kinnisvara pakkumisi ette.
Võta, vaata, vali.
Ma esialgu lihtsalt vaatasin.
Üht kodu, mis müügiks.

Need kaks kodu... milline kontrast.
Ma ei ole teab-mis terav pliiats kirjeldama, aga jah.
Ruumikas, maitsekas, luksuslik, samas äärmiselt minimalistlik.
Kui sisustust vaadata.
Palju avarust, valgust, imelisi vaateid aknast.
Kõik tõesti viimase peal.

Need kaks kodu.
Nüüd ma siin mõtlen, et kuidas ikka nii.
Ma pole ise küll kunagi arvanud, et oh, naabril on, mul peab ka olema.
Ega ma nüüdki mõtle, et keegi kuskil on liiga hästi elanud.

Mõtlen hoopis, et selles kodutunde majas oli suurperel ikka väga raske.
Juba sõna kuivkäimla annab infot elamistingimustest.

Ja siis kodu, kus mullivannid, igal pereliikmel oma magamistuba,  aknad maast laeni. Ruumi ja valgust.

Ühe kodu lugu sai saates lahti räägitud, teise kodu loo räägivad fotod.
Mina ennast sellesse kodusse sisse mõelda ei oska.
Liiga ideaalne.
Kodus, kus kuivkäimla ja ainsaks pesemisvõimaluseks saun õue peal, sellises kodus olen ka ise elanud.

Kodutunde tegu suure pere toetuseks oli tänuväärne.

...
Täna lugesin Eesti Loodust.
Siin ka lugu kahest kodust.
Mägra kodu selline suure pere elamine, pole harv juhus, et jagab seda rebaste ja kährikutega.
Mina mäletan küll luuletust "Mägra maja", ajakiri, milles see ilmus, oli meil tellitud. Pilt on silmade ees, luuletus ja illustratsioon.
Mägrad ja kährikud.
Ja luuletus on peas, kuigi ma kahtlustan, et viimases on mõjutavaks teguriks laul, mida J.S. omal ajal laulis.

Karu talvekorter on pinnapealsem. Tema tahab rahulikku omaette kohta, olgu see siis mahalangenud puu tüve või juureketta varjus, heinakuhja all või kogunisti koopas.

Meie sauna taga metsas kooserdab vist ka üks karu, igatahes kahtlustan, et leitud junnid just temale kuuluvad. Vaatasin igaks juhuks kännualused  üle, äkki pikutab.
Et siis tean vakka olla.

Las imeb käppa ja ootab und.

Nagu me kõik.

Ootame midagi.

Ootame ja loodame.
...

Sääsed, puugid ja karud

...

Viimasel ajal olen vähe metsas käinud.

Vabandusi pole vaja kaugelt otsida: meil on metsas karud. Mitte niisama karud, meil on sellised päevase eluviisiga karud, kes inimeste lähedust otsivad.

Vale oleks öelda, et ma karusid kardan. Isegi veidi põnevil olen... et äkki kohtun. 

Ja ehk ta siis ei hakka minu poole tulema.

Ehk saan piltigi teha!

Hoopis tüütumad on sääsed. Esiteks seepärast, et neid ei saa vältida, lähed sa metsa või ei lähe. 

Ja mingit põnevust ka pole. 

Kui aus olla, ma talun sääski tegelikult päris hästi. Tüütud vingujad küll, aga teab mis ohtu ei kujuta.

Ja nende eest saab ära joosta!

Puugid on hoopis teisest puust. Nende pealetung on teatud hirmudega seotud. Esimene puuk oli kinni kahe rinna vahel, teine meelekohta kinnitunud. Õnneks olid suhteliselt pealiskaudsed puugid, ühe kerge nõksuga sain kätte, isegi mingit punast plekki ei jäänud järgi. Väike kubla ainult.

Aga hirm on. Kui ikka kahe kannika vahel koha leiab, mismoodi ma ta siis kätte saan?

Kusjuures, puugi saamiseks pole üldse metsa vaja minna. Mina käisin metsa servas pesunööride juures.  

Rita käis veelgi vähem. Tema ainult mõtles.

Et kui läheks metsa hernekeppe tegema.

Ei läinud.

Aga õhtul oli puuk täitsa olemas. 

Mul ka.

Kolmas puuk sel kevadel.

Sikutada polnud tarvis, oli teine alles otsingutel.

Sain õigel ajal käpa peale.

Kust mina ta korjasin? Seekord vist metsast. 

Või põllult.

Ma käisin maasikaid otsimas.

Ausõna, maasikaid korjasin rohkem kui puuke.

Isegi 10 korda rohkem!

...

Neli karu

...

Kõige vanem karu jõudis minu juurde mõned aastad tagasi. Mäletan teda juba oma lapsepõlvest, armas kummist mänguasi Saaremaa-vanaema juures. 

Ma ei oska isegi öelda, millal võis olla selle karu lapsepõlv, aga kindlasti palju aastakümneid tagasi, ja kuigi mänguasi, näeb ta väga karulik välja.

Kunagi riputasin pildi Fb-sse ja mõnigi arvas, et ehtne metsloom.

No ei ole!

Kummist ja piuksub.

Mingil hetkel kolis ta meile.

Ehtne karu külastas õe peret mõned päevad tagasi. Eelmisel kolmapäeval siis.

Tõenäoliselt lapseohtu.

Ireeni pilt minu kohandustega ;)

No ja siis eelmisel neljapäeval, käisin Jäägri Villas pidulikul lõunasöögil.

On seal alles karu!

Pilt küll tehtud paar kuud varem... eelmisel pidulikul lõunasöögil.

Kõige viimane karu elab minu juures alles nädal aega. 

Tõeline nunnu ju!

Sain ta kingituseks... kaisukaru :)

...