Kodu keset metsa

 ...

Kui sul kodu keset metsa, võib elu igasuguseid üllatusi pakkuda, sinu mure ja rõõm on lihtsalt märgata. Isegi toast ei pea välja minema, kaamera annab märku, et on õige aeg aknast välja vaadata. 

Kell 23.45 loomulikult keegi veel ei maga!

18.06.2023

Ehin end taaskord võõraste sulgedega,  minu kodu on 1000 sammu kaugusel naaberküla esimesest majapidamisest, aga just seal elavatel lähedastel need lahedad lemmikloomad on!

Lõbus lugu ettevõtlikust rebasest*, kes puu otsas pekki noolimas käis, jääb päris kaugesse aega. Kõik see toimetamine oli keset päeva ja köögiakna vaateväljas, paras laiekraan vaatamiseks ja avar võimalus pildistamiseks.

Aasta siis oli 2011. 

Isegi kohalik maakonnaleht jagas üht Anneli tehtud fotodest, ja märkis ära, et nälg ajas rebase puu otsa pekki sööma.

Aga see pole veel kõik. 

Viis aastat tagasi uudistas nende õuepealset karu**. Päris aknast oleks paha pilti teha, Ireen läks ikka kohe karule vastu. Pärast jalutas karu temaga kaasa...

Selline lugu siis aastal 2018.

*Rebase lugu siin

**Karu lugu siin

Nüüd on kõigil pereliikmetel ajalooline hetk teemal "Kodu keset metsa" pildile püütud.

Jään näitust ootama ;) 

...

No mida põrgut!

...

Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane, kes ennast meil kui omas kodus tunneb. Nagu selgus, mitte ainult meil, naabrite juures ka. Naabrimees rääkis, et nägi ükspäev, kuidas rebane õuel toimetab. 

Tema hakkas õuntega loopima.

Et ära läheks.

Rebane korjas loobitud õunad kokku ja pissis peale!

No mida põrgut!

Täna sain selgust, kes viimasel ajal meie trepile junne poetab. 

Vaatan mina aknast välja, jälle see rebane.

Suundub meie sissepääsu trepi poole.

Lükkasin välisukse lahti, et mis toimub. 

Õnneks tuppa ei trüginud.

Aga oli juba ukse taga, just seal, kus viimasel korral junn oli poetatud.

Seekord segasin vahele.

Ega tegu tegemata ei jäänud, läks mõni meeter kaugemale ja tegi ära.

No mida põrgut!

...

Karu keset õue

...

Ma ei tea, alles neil oli rebane puu otsas.

Nüüd helistas ristitütar, et tule ruttu, karu õue peal. Loomulikult ma oleks kohe rattale hüpanud ja kohale kimanud, kahjuks istusin autos ja suund täiesti vastupidine.

Lugu ise oli nii, et Ireen pidi minema metsa sinililli pildistama. Tal pole vaja kaugele minna,  metsaserv kohe kuuri taga. 

Mingil hetkel kuulis, et keegi läheduses toimetab. Ehmatus oli ikka korralik, kui nägi, et karu põõsas. 

Taganes siis kiiresti õuele, aga karu oli vist alles noor ja uudishimulik. 

Tema tuli ka. 

Metsa servale.

Vähe sellest, jalutas ka õuele. 

Tegi tiiru, vaatas fotoaparaadiga tõtt... ja jalutas tasapisi minema.

Vaatas veel üle õla, et kas kõik on ikka nii nagu olema peab.

Kui nüüd suunda vaadata, siis jah, me oleks vist tee peal kohtunud.
Kui ma ikka rattaga talle vastu oleks kihutanud ;)

Loomulikult läksin ma õhtul pilte vaatama.

Vägevad pildid... mis sellest, et objektiiv oli lillepiltideks valitud. 

Mõmm ka kui õieke :)

Kogu fotosessioon võttis umbes viis minutit aega.
Sinna sisse mahtus ka silmast silma tõtt vaatamine.
Et misasja!
Ja kes sina veel oled!
...