Reede, 29. november 2019

Polaarkapteni nimekaim

...
Jäin hilisõhtust aega täites raadiot kuulama.
Noored muusikud rääkisid oma valikutest ja õpingutest.
Aeg oli juba pool tunnikest uut päeva tiksunud.

Korraga jäi nimi kõrva.
Tema, kes rääkis ja musitseeris.
Karl Jõgi.
Viiul.

Teadsin, et tean seda nime.
Ja välja mõtlesin.

See kivi seal Ansekülas, kohe kalmistu kõrval, iga kord, kui vanaema hauale läheme, heidan pilgu peale.
Polaarkapten Karl Jõgi.

Foto siit... kahjuks oma piltide hulgast veel ei leidnud.

Vaatasin numbreid.

1893 - 1957.

Saarlane nagu vanaemagi.
Liisi puhkab kohe seal naabruses, seespool aeda.
Sünniaasta sama kui kaptenil... 1893.

Karl Jõgi haud asub aga hoopiski Peterburis.
Saaremaal on vaid mälestustahvel kui meeldetuletus ühest vaprast inimesest.

Olen alati vaadanud, et ilus plaat ja mehine nimi, elukutsest rääkimata. Aga tegelikult, kes ja kus? Mõtlemisest pole kaugemale jõudnud, mis silmist, see meelest.
Tänane tegija, Karl Jõgi, tuletas meelde.

Nüüd, kui lugesin loo kangelaslikust kaptenist, mõtlesin, et oeh, millised elud ja saatused on ikka inimestele antud.
Nii saarlasest polaarkapten kui polaaruurijad, kelle elusaatused päris karmiks kujunesid.

1929. aasta nädalaleht (ühtlasi Eesti esimene kõmuleht!)   "Esmaspäev" on Karl Jõgist pikalt kirjutanud.

Et kõmuleht... tekstid tõesti kinnitavad.
Mitte ainult faktid, ikka kõmu ka.
Kui on palju teadmatust ja eluohtlikud situatsioonid.
Ajaloos üks etapp ja tuntud nimed.

Teemasse Eesti 100 Karl Jõgi vist ei sobi,  oma elu aktiivsed aastad oli ta seotud Vene riigiga.
Ajad olid sellised.

Aga Eesti mees ikkagi. Ja kirjutas end ajalukku. Ainult et ajalugu ja inimesed kipuvad unustusse jääma, nagu ka tema haud Peterburis.

Mõned numbrid, mõned siit-sealt nopitud faktid.
Karl Jõgi sündis Saaremaal, Salme vallas.
Oli 14, kui läks purjelaevale "Ella" kokapoisiks.
Aastal 1907 läks Kuressaare merekooli. Ikka nii, et talvel koolis ja suvel merel raha teenimas.
I ilmasõja ajal oli mobiliseeritud jalaväkke.
1917 määrati Balti mere laevastikku.
1918 sai Arhangelskis kaugsõidu tüürimehe paberid.
Sealt edasi olid aastakümned tema elust seotud polaaralade ja sealsete laevadega.
Jäälõhkujad Sibirjakov, Sedov, Litke, Lenin.

1928. aastal oli Karl Jõgi kapten laeval, millega korraldati päästeoperatsioon polaaralade. Laevaks Krassin, maailma suurim jäämurdja.
...

Neljapäev, 28. november 2019

Tramburai ja topinambur

...
Jesper, küll mulle meeldib eesti keel!

Ma peaaegu olen nõus oma sõnu sööma!

Mitte et mu kõht tühi oleks või et ma arvaks, et see, mis hästi kõlab, see ka maitseb hästi.

Aga olen endale lubanud, et ei ühtegi taime ega looma, kes hoolt ja armastust vajavad, ma oma ellu enam ei võta. Mul endagagi tegemist rohkem kui küllalt, ja kui juhtub, et üle jääb, jagan lähedastega.
Nii hoole kui armastuse.

Aga nüüd see topinambur.
Loen, et kaunis ja kasulik.
Aga see pole see kõige olulisem.

Milline nimi!

Olen tõesti valmis oma sõnu sööma ja lubama, et tulevikus kasvab mu aiamaal lisaks moonidele, sibulale, tillile ja küüslaugule ka topinambur.
On vähemasti, millega kiidelda!
Nii ilus sõna, pole kahju välja öelda.

Topinambur vaatas eile vastu ristsõnas.
Pidin  guugeldama, et tuttavaks saada.

Mugul-päevalill ehk maapirn ehk topinambur.
Juudikartul või mugul-artišok.
Kõlavad kõik kenasti!

Kollaste õitega kõrge taim, meenutab pisut päevalille.
Nii ilu- kui toidutaim.
Tervislik ja maitsev.
Ja mis mulle eriti sobib: on selline vähenõudlik.

Aga see tramburai?
Ka väga ilus sõna ;) 
See pidi mu elu iseloomustama.

On sedagi ette tulnud, aga hetkel olen õmblemise lainel ja sellega kaasneb pigem vaikiv segadus. Pool tuba on õmblusmasinat täis, teine pool vajalike õmblustarvetega kastid, kolmas pool valmis ja poolikud tööd.

Ehh, paljuks läks vist ;)
Ma ju ise pean ka kuhugi ära mahtuma!


...

Teisipäev, 26. november 2019

Mõni sõna

...
November tiksub lõpusirgel.

Eelmisel nädalal näitas isegi päikest, aga rohkem ikka selline hall aeg.

Ja kuidagi eriti lühikesed on need viimased päevad.

Ükspäev läksin poodi, kella 3-se bussiga. Sain kokku omaküla mehega, ta ütles, et tere hommikust.

Nojah, mõtlesin, et ju siis on hiline ärkaja, aga olgu peale, kui hommik, siis hommik.

Tund hiljem, 4-se bussiga, tulin koju. Sattusin kokku naabri-prouaga. Kui nende väravas lahku läksime, soovis ta: "Head õhtut!"

Olgu siis peale, kui õhtu, siis õhtu.
Nagunii on enamus aega pime.

Lühikesed on need novembrikuu päevad.

Hingedeaeg.

...

Pühapäev, 24. november 2019

Igavikupühapäev

...
Täna on igavikupühapäev.

Kirikuaasta viimane pühapäev.
Surnute mälestamise päev.

Nagu ikka, midagi pole siin elus juhuslikku. Kõik on ette määratud.
Või siis lihtsalt õigel hetkel ette antud.

Kõigepealt FB-s Jaan Tammsalu postitus.
On igaviku pühapäev - surnutemälestuspüha.
Asetan siia mõtiskluse, mille oleme kord kirjutanud oma hea sõbraga.
Neli peatumist tuulevaiksel ajal.

Neli peatumist.
Kui tuul käib temast üle, siis teda enam ei ole.

Lugesin läbi.
Kohe rida realt ja mõttega.

Panin küünla põlema.

Siis võtsin vanad ajakirjad, ja esimene oli  "Maret", aastast 1938.

Lugesin läbi artikli "Meie kalmistukultuurist", autor E. Kollom.
Ernst Kollom?
Kahjuks ei suutnud eesnime tuvastada, aga usun, et tema.

"Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes sellest lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu sõprade ja omastega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu."

Artikli autor on kriitiline. Jalutuskäik kalmistule ja hinnang, et silmas pole peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei plaani, ei süsteemi, ei ilumõistet. Raudaiad ja plekkpärjad, lahkunud kui traattõkete vahel.

Ent midagi positiivset siiski ta lõpuks leiab: siia-sinna on tekkinud mõni imposantselt mõjuv hauamonument või mälestuskivi.


Artiklis on fotod monumentidest, mille autoriteks (või projekteerijateks) tol ajal... (1930ndatel) rohkem või vähem tuntud nimed.
Anton Starkopf-Rea.
Martin Saks
J. Eller
Ernst Jõesaar
Voldemar Mellik
E. Kollom
Enn Roos

Enn Roosi poolt valmistatud monument tähistas väikese Mareti hauda.

Ei tea, kas see on praegu veel alles?


Proovisin leida mõnd infokildu internetist, aga peaaegu mitte midagi.

Või siiski... midagi.

Postimees

Monumendi autor Enn Roos (1908 - 1990).
Skulptor.

Ja mida ma loen! Karu...  karu Tallinnas Hirvepargis on ka tema looming.

Karu, mu vana hea tuttav, peaaegu et lapsepõlvesõber!


Ja mitte ainult minu sõber, hiljuti andis teine lapsepõlvesõber endast fotoga märku.

Ka sama karu juures.

Kui nüüd 50ndatest tagasi 30ndatesse minna.

Loomulikult leidsin ma vanadest lehtedest (Päewaleht, 4.dets 1938) muudki lugeda, mis teemaga haakus.

Mitte et ma otsinud oleks.

Kolm vanemat Tallinna mälestussammast.
Richard Patzner

Mälestussambad, mis meenutavad Liivi sõda.

Ausammas Kauba tn 4... püstitatud raehärra Lüdeke von Oyteni auks.



Ausammas Pärnu mnt 105... raiutud ühest suurest kivist, plaat umbes 10 cm paks. Seisab väikestest kividest kokku pandud postamendil.


Ausammas Marta tn 4


Kui rääkida sellest... kivil saab lugeda aastaarvu 1560, 11.sept, ja teksti umbkaudne tõlge oleks:
Sellel kohal tapeti härra Blasius Hochgreve halastamatul kombel venelaste poolt. Olgu Jumal temale armuline ja andku talle andeks tema patud.

Toosama hr Hochgreve oli omal ajal tuntud kui salakauba-ärimees, tema salakaubavedu Soome lõi laineid ja tema kuulsus kaaskodanike hulgas ei olnud hea. Aga et ta langes lahingus Ivan Julma sõdurite vastu, püstitati talle ausammas.

Marta tänav asub Kitsekülas ja ristub Magdaleena tänavaga.

Minu laste vanaema Marta kivi Kõrgessaare kalmistul sai nüüd, hingedeajal, lisaks sünni-aastale 1923 juurde surma-aasta. 
2019

Selline igavikupühapäev täna.

Kalmistul ei käinud, aga küünlad põlesid.
...

Neljapäev, 21. november 2019

Tagant ettepoole

...
Kui ikka juba paar-kolm nädalat pole kirjutanud, siis enam ei mäletagi.
Nii mõtlesingi, et kõnnin ajas tagasi. Ehk on lihtsam meenutada.

Kõigepealt üks priske TERE... on rahvusvaheline teretamise päev.

Täna siis.

Mis oli eile?
Joonistasin.

Trips-traps-trull

Üleeile.
Õmblesin.
Triikimata toode, pilti ei näita.

Esmaspäeval tulin reisilt.
Koju jõudsin varahommikul, mis pole ka ime, sest  esimese trolliga (5.40) sõitsin Balti jaama.
Pärast magasin. 
Mitu korda.

Pühapäeval käisin Riia loomaaias.


Laupäeval Jurmalas. 


Ja õhtul valgusfestival Riias.

Staro Rīga... Riia särab.


Täiega säras.



Kogu reis oli tore.
Ei saa jätta kiitmata korraldajat ja meie giidi.
Viru Reisid ja Eve.
Jäime väga rahule, kõik tehti ette-taha ära :)

Hind ka soodne.

Neljapäeval käisin Tallinnas.
Näputööl. Juhendaja Eve... jälle väga tore :)

Kuna töö poolik, siis pilti ei ole. 

Aga linn ise oli vaatamisväärne.


No ja ongi tagasivaade. Vähemasti viimasele nädalale.

Mingi hetk vaatan veel.

Kaugemale tagasi.
...

Pühapäev, 3. november 2019

Käbid ja kännud

...
Tegin täna tunnise tiiru metsas.
Oleks olnud teise tunnikese veel, aga siis kuulsin kuskil kaugustes koera haukumist.
Mis meenutas, et vist on jahihooaeg.

Kui ma prisket karukakahunnikut nägin, siis ma veel sellele ei mõelnud.
Et metsas  võiks ohtlik olla.

Aga et mul juba tuur tehtud ja päevateema leitud, polnud kahju koju ka minna.

Kännud siis.
Tänase päeva märksõna.







Et kus siis käbid?

Käbid olid koolivaheajal maal.
Ja siis käisime koos linnas.

Nad leidsid seal ka kännu, kus peal istuda ;)

...

Laupäev, 2. november 2019

Üks zentangle päevas

...
See on nii kummaline: mingi aeg tagasi ei olnud mul õrna aimugi, mis see zentangle on, siis hopsti! see artikkel ajakirjas... ja nüüd juba terve raamat.


Loomulikult ma ostsin, kui algsest pea viieteistkümnest eurost vaid 3.07 hinnaks oli jäänud.

Loomulikult, sest see huvitas mind.

Ostsin kohe kaks tükki, sest tore ju, kui kapinurgas midagi kingituseks võtta.

Ega ma veel läbi lugenud ei ole.
Kui aus olla, siis loetud on alles paarkümmend esimest lehekülge.

Mis ei takista mul oma stiilis zentangle`st inspireeritud pildikesi joonistamast!


Suurus on reeglipäraselt 8,9 x 8,9 cm paberitükike.

Ei mingit kavandit ega eesmärki, lihtsalt käsi joonistab nagu just joonistab.

Raamat ütleb, et oluline on järjepidevalt joonistada.

Üks zentangle päevas.

Pliiatsid on mul just need, mis parasjagu kodus on.
Ka õiget paberit ei ole ostnud, on nagu on.

Mõnus on. Ma olen eluaeg kõik konspektivihikud täis joonistanud.
Ja loengutes jagatud materjalide vabad servad.

Aga päris kindlasti sobib see suurepäraselt ka neile, kes muidu ei joonista.
...