Imelikud inimesed

 ...

Enne mõtle, siis ütle!

Mõtle... Millal sa viimati juuksuris käisid?
Kas sul on midagi selga panna? 
Jalga? 
Sobiv kott teatrisse minekuks?

Aga kus mina, loomulikult olin ma hetkega nõus. Kui vaba pilet, ja juba järgmiseks päevaks! 

Operett "Estonias", "Lõbus lesk".

Teatris rahunesin maha, ma ju tegelikult teadsin, et ongi nii, kes kuidas hästi tunneb. Natuke küll imestasin, aga mis see minu asi. 

Kui nemad ennast hästi tunnevad. 

See keskealine naine, ta punane dressipluus oli ju lihtsalt lõhki. Aga meesterahva soengut poleks ma ehk märganudki, kui ta otse mu ees poleks istunud. Juustepusa oli püsti kui võsa, isegi nagu natuke piiras mu vaatevälja. Ausõna, ma ei halvusta, isegi mitte tema katki rebenenud kaelust. Ehk on lihtsalt eluheidik? Nii tore, et teatrisse tuli! Kuulmise järgi jäi tunne, et naaberriigist.

Tegelikult on mul hea meel, et teater jälle publikut täis on. Küllap aitas kaasa ka see, et pensionäridele pakuti sooduspileteid. 16 euro eest 2,5 tundi kvaliteetaega. Tass kuuma kohvi vaheajal tagas selle, et võisin muusikat kuulates ka silma kinni panna. Kaasa mingi aeg tagasi tegi märkuse, et kui ma sellises olekus (silmad kinni) ooperit kuulan (nagu Saaremaa ooperipäevadel) või teleka ees kriminulli vaatan, hakkan ma hoopis teistmoodi hingama. No ma ei usu! Aga kui ta nüüd tõtt räägib, võis mu kõrval istuv meesterahvas mind ka imelikuks pidada.... esimese vaatuse ajal eriti...

Teatri väljavaade... 26.05.2022

...

Kuulata või lugeda

 ...

Mulle meeldib iga päev (nojah, mitte nädalavahetustel) kell pool kaksteist järjejuttu kuulata. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem huvitav, aga ikka kuulan.

Seekord luges Aarne Üksküla väljavõtteid Panso päevaraamatutest.

See oli tõesti huvitav.

Olen omal ajal lugenud Panso kirjutatud "Portreed minus ja minu ümber", praegu loeks uuesti. 

Voldemar Panso, sündinud 1920.

1980... Panso 60. sünniaastapäev

Loeks  uuesti... või hoopis kuulaks?

Natukene kuulasingi, Vikerraadios, Mihkel luges katkendi raamatust, alapealkirjaga Pahvka.

Digiread ee pakub: loo konto ja kuula kahte heliraamatut kuutasu 6.99 eest. 

Nende poolt pakutud valikuvõimalust ma muidugi ei tea. Aga ma ei tea ka seda, kas mulle meeldib rohkem kuulata või lugeda. Tunnen viimasel ajal, et järjest raskem on raamatut kätte võtta. Mitte et ma üldse ei loe, aga kuidagi sunniviisiline kipub olema.

Riiulit koristades (et see mul ka ükskord korda ei saa!) leidsin sellise raamatu nagu "Meenutused naeratusega". Vaatasin, head lühikesed jutud, proovin lugeda.  Huvi pärast guugeldasin autorit. Friedrich Kõlli (s.1901). Ajakirjanik ja tõlkija. 

Kohe nägin võimalust sama ka kuulata. Ühte juttu. "Õnneloos", loeb Ao Peep. Mina, kes ma kunagi (no ehk siiski et peaaegu mitte kunagi) raamatu lõppu enne lõppu ära ei loe... kas ma kuulasin lõpuni? Ehhehee... otsisin raamatust jutu üles (lk 66) ja lugesin lõpu.

Siis kuulasin juttu edasi. Eks ta kohe varsti lõppeski! Aga mina juba teadsin ;) Ja sain rahulikult teksti nautida.

Ühe lõpu lugesin täna veel ära. Elfriede Lender, "Minu lastele". Välja antud kirjastus EMP, Stockholm. 1967.

Selle raamatuga ma lihtsalt jõudsingi lõpuni. 

Imetlusväärne naine, E.L. (s.1882). Kuidas on võimalik nii detailselt mäletada oma lapsepõlve, noorust. Kirjeldada kõiki neid, kellega tal aastakümneid tagasi kokkupuuteid olnud. Põnev lugemine oli, Eesti elu ja inimesed 100+ aastat tagasi.

Tänu Mummo fotojahile tuli mul meelde, et mul on kodus raamat Lenderite elust.  Tunduski sobiv aeg välja otsida ja läbi lugeda.

Aga see on juba teine teema ja teine lugu. Kui kirjutamise isu peale tuleb.

Selle loo algusesse tagasi tulles (päevaraamatud)... mul on vanaisa päevikute arvutisse kirjutamine ikka pooleli. Praegu mõtlen, et kui palju tema järeltulijad seda loeksid? Ehk peaks ka laskma nö linti lugeda. Mõnel tema lapselapsel. Või lapselapselapsel. Või hoopis rühmatööna.

 Siis oleks võimalik nii lugeda kui kuulata.

Miks mitte kohe originaali paljundada ja lugeda? 

See polegi nii lihtne. Käekirja lahti harutada ja õiged sõnad kätte saada.

Kuskilt on mul meeles, et Panso käekiri ei olnud ka nii, et viskad pilgu peale ja kohe saad aru. Merle Karusoo oskab lugeda.

Kusjuures, Panso viimased päevikud on seni avaldamata. Ja vist ka leidmata.

Samuti Lender jõudis oma meenutustega vaid poole peale. Temal tulid tervisega probleemid. Kes teab, ehk on kuskil pooleli jäänud memuaarid. Elfriede Lender oli 91, kui suri. 

Tegelikult on see huvitav tegevus. Vanades raamatutes ja paberites ja piltides ja muudes paberites tuhnida.

Täitsin täna sellega oma päeva.

...

Polaarkapteni nimekaim

...
Jäin hilisõhtust aega täites raadiot kuulama.
Noored muusikud rääkisid oma valikutest ja õpingutest.
Aeg oli juba pool tunnikest uut päeva tiksunud.

Korraga jäi nimi kõrva.
Tema, kes rääkis ja musitseeris.
Karl Jõgi.
Viiul.

Teadsin, et tean seda nime.
Ja välja mõtlesin.

See kivi seal Ansekülas, kohe kalmistu kõrval, iga kord, kui vanaema hauale läheme, heidan pilgu peale.
Polaarkapten Karl Jõgi.

Foto siit... kahjuks oma piltide hulgast veel ei leidnud.

Vaatasin numbreid.

1893 - 1957.

Saarlane nagu vanaemagi.

Liisi puhkab kohe seal naabruses, seespool aeda.

Sünniaasta sama kui kaptenil... 1893.

Karl Jõgi haud asub aga hoopiski Peterburis.

Saaremaal on vaid mälestustahvel kui meeldetuletus ühest vaprast inimesest.

Olen alati vaadanud, et ilus plaat ja mehine nimi, elukutsest rääkimata. Aga tegelikult, kes ja kus? Mõtlemisest pole kaugemale jõudnud, mis silmist, see meelest.

Tänane tegija, Karl Jõgi, tuletas meelde.

Nüüd, kui lugesin loo kangelaslikust kaptenist, mõtlesin, et oeh, millised elud ja saatused on ikka inimestele antud.
Nii saarlasest polaarkapten kui polaaruurijad, kelle elusaatused päris karmiks kujunesid.

1929. aasta nädalaleht (ühtlasi Eesti esimene kõmuleht!)   "Esmaspäev" on Karl Jõgist pikalt kirjutanud.

Et kõmuleht... tekstid tõesti kinnitavad.
Mitte ainult faktid, ikka kõmu ka.
Kui on palju teadmatust ja eluohtlikud situatsioonid.
Ajaloos üks etapp ja tuntud nimed.

Teemasse Eesti 100 Karl Jõgi vist ei sobi,  oma elu aktiivsed aastad oli ta seotud Vene riigiga.
Ajad olid sellised.

Aga Eesti mees ikkagi. Ja kirjutas end ajalukku. Ainult et ajalugu ja inimesed kipuvad unustusse jääma, nagu ka tema haud Peterburis.

Mõned numbrid, mõned siit-sealt nopitud faktid.
Karl Jõgi sündis Saaremaal, Salme vallas.
Oli 14, kui läks purjelaevale "Ella" kokapoisiks.
Aastal 1907 läks Kuressaare merekooli. Ikka nii, et talvel koolis ja suvel merel raha teenimas.
I ilmasõja ajal oli mobiliseeritud jalaväkke.
1917 määrati Balti mere laevastikku.
1918 sai Arhangelskis kaugsõidu tüürimehe paberid.
Sealt edasi olid aastakümned tema elust seotud polaaralade ja sealsete laevadega.
Jäälõhkujad Sibirjakov, Sedov, Litke, Lenin.

1928. aastal oli Karl Jõgi kapten laeval, millega korraldati päästeoperatsioon polaaralade. Laevaks Krassin, maailma suurim jäämurdja.
...

Mõni sõna

...

November tiksub lõpusirgel.

Eelmisel nädalal näitas isegi päikest, aga rohkem ikka selline hall aeg.

Ja kuidagi eriti lühikesed on need viimased päevad.

Ükspäev läksin poodi, kella 3-se bussiga. Sain kokku omaküla mehega, ta ütles, et tere hommikust.

Nojah, mõtlesin, et ju siis on hiline ärkaja, aga olgu peale, kui hommik, siis hommik.

Tund hiljem, 4-se bussiga, tulin koju. Sattusin kokku naabri-prouaga. Kui nende väravas lahku läksime, soovis ta: "Head õhtut!"

Olgu siis peale, kui õhtu, siis õhtu.
Nagunii on enamus aega pime.

Lühikesed on need novembrikuu päevad.

Hingedeaeg.

...

Ealised iseärasused

...

No mis see muu on, kui ealine iseärasus.

Rahulolematus.

Kui  miski asi hakkab närvidele käima, siis ikka täiega.

Needsamad iseteenindavad kassad ostukeskuses... samas, tõenäoliselt tekib neid juurde, ja see aitab kindlasti kaasa mu säästliku eluviisi välja kujunemisele. 

Juba mõtlemine, kuidas ma oma piripindani täis ostukäruga hakkan ennast teenindama, ajab judinad seljale.

Andke mulle inimest, palun!

Aga eks ma pean ennast kohandama hakkama. Ostan vähem ja harvem käin poes.
Ei ole halba ilma heata.
Päris kindlasti saab vähemaga hakkama!

Raamatupoodi pole ka enam asja, ja mitte suht kõrged hinnad (ikka leiab odavamat huvitavat ka), vaid see, et pärast pean ise toimetama.
Iseenda klienditeenindajana.
Aga pole hullu. Raha jääb alles, ja kodus riiulil on piisavalt lugemata väärtkirjandust.
Hetkel veel külaraamatukogu ka täitsa toimib.

Või siis viimane kord teatris. 

Vabaõhuetendus.

Või nojah, küünialune.

Etendus oli hea. Hinge minev ja mõtlema panev.

Aga terve etendus kummitas kuklas, et miks teine inimene pidi koju tagasi minema. Saali minemine oli raskendatud,  viisteist astet järsku treppi.
Ealised iseärasused, mõni lihtsalt ei saa treppe kasutada.

Järelikult pole kõigi jaoks.

Loomulikult oleks saanud, kui oleks olnud tahe aidata.
Tehniliselt teostatav.

Üks inimene lava poolt sisse juhatada, olid sealgi omad klienditeenindajad. Ja etenduse alguseni oli tubli pool tundi.

Aga läks nagu läks, autole hääled sisse ja tagasi koju koti peale.

Kui nüüd viimasele reisile tagasi vaadata, siis kõik oli väga hästi. Mu meelest ongi reisides kõik alati hästi, kui just mingit jama pole. Terrorirünnak Stockholmis aastal 2017... ma ju ka olin samal ajal samas kohas, ehk mingi 10 minutit varem.

Hästi on isegi siis, kui natuke igav on. 

Või mõni asi natuke valesti.

Aga ju see minu mõtlemine on, et mõni natuke valesti ootamatult suured mõõtmed võtab.
Ja siis lähebki kops üle maksa.

Kui me Uppsalas, istusime bussis ja ootasime.
Kell 13.00 pidime bussis tagasi olema. 5 minutit anti hilinemisaega ka.
Ok, akadeemiline veerandtund, kuigi ebamugav, aga lõpuks ju lepid.
Seda enam, kui põhjust ei tea.
Võivad olla ealised iseärasused, südame nõrkus, vetsu vajadus või vales suunas kulgemine.
Lepid olukorraga, istud bussis ja ootad.
Mis sest, et kirik oli äge ja mingile grupile jagati põnevat infot. Oleks võinud ka kauemaks jääda.
Kui oleks teadnud, et lõpuks nagunii edasi liikumist ei toimu.
Ei kell üks, ei veerand kakski mitte.
Veel viis minutit... kümme... viisteist.

Siis nad tulid.
Hilinejad.
Kaks noorepoolsemat naist... kui arvestada, et grupis peamiselt vanemaealised olid.

Poleks vist pidanud sõna võtma, aga mul kahjuks keelekasutus kiirem kui mõtte liikumine.
Tähendasin, et oleme prouasid pool tundi oodanud.
Prouad, või vähemalt üks, vabandas.
Et nii huvitav oli.

Urrrr, urrrr.

Alati võib ju midagi ette tulla, aga lihtsalt, jäime hiljaks, sest nii põnev oli.

Siin terve bussitäis ootamas.
Mida ma ka ei suutnud märkimata jätta.

Edasi? Kuna aeg oli piiratud, vaatasime paari huvitavat kohta läbi bussiakna.
Aeg Uppsalas oli juba plaanipäraselt napivõitu, meil sai pool tunnikest lihtsalt maha molutatud.

Ega mina ka ennast hästi ei tundnud.
Oleks võinud vait olla, aga no mis teha, ei suutnud.

Ealised iseärasused.

Näiteks nagu see, kui mobla peos, vajutan korduvalt ja intensiivselt klahvile number üks.
Ja ei suuda mõista, mis telekas kanalit ei vaheta.

Oeh, oeh, oeh.
Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab... nagu ütles minu vanaema.
...

14 aastat blogimist

...

Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 

Haihtus mingil hetkel.

Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 

Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.

Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 

Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.

Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.

Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005

Vaatasin uudiseid. AK-st. 

Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.

Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.

Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.

Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.

Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?

Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.

Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005

Vastikult külm

Ikka veel vastikult külm.

Õues on külm ja toas on külm.

Mõni räägib, et tema võtab päikest.

Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.

Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.

Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.

Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.

20. mai 2005

Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.

Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.

Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.

Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005

Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.

Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.

ELUJUHISED

1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.

2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.

3.Suru kätt kindlalt.

4.Vaata inimesele silma.

5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.

6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.

7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.

8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.

9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.

10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.

11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.

12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.

13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.

14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski. 

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 

Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 

Rääkimata ajast, kui seal elasin.

Siseõu... aastal 2014

...

Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Mai 2005

...

Ikka mina

...

Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.

Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...

Vallalehed kui elurikkus

...

See oli mõni päev tagasi, kui Vikerraadios kuulasin arvamuslugu.

Rein S. vaidles vastu presidendile, kes vallalehti turusolkijaks oli nimetanud.

Täitsa leitav lugu.
Päevakommentaar.
Nii helis kui kirjas.

Mul ka oma arvamus, ja kus mujal kui blogis julgen välja öelda. Mitte et ma muidu kardaks, ma olen juba varasemas elus oma väljaütlemistega märkamist ja märkimist väärinud.  Keskkooliaegne klassijuhataja kirjutas iseloomustusse, et erialalt sobib advogaadiks. 

Kui peale keskkooli üritasin ülikooli sisse saada, tõmbas keegi vastuvõtukomisjonis ametile viitavale sõnale joone alla. 

Tõenäoliselt ei vaidlustanud ta sellega mu realiseerimata jäänud kutse-eeldusi ;)

Aga jah, see vallaleht.

Meil oli kunagi oma valla leht. Siis, kui meil oli OMA VALD.

Mul tekkis kohe huvi. Vedasin vanast kapist välja sinna kogunenud kuhja kohalikke uudiseid läbi aastakümnete.

30 aastat igapäevaelu.

Sekka meenutusi kaugemast ajast.

Kodukoha elu kajastav leht on tegelikult varasemast ajast kui vald, ja nimi oli tal siis ka teine.
"Vargamäe Veerud", esimene number ilmus aprillis 1989.
Tollase kolhoosi infoleht, esilehel kauaaegne esimees ja tema kokkuvõte kolhoosi 40aastasest eksisteerimisest.

40 aastat kolhoosikorda ja kümmekond teerajajat, mis aastate jooksul kokku üheks suureks majandiks said.
"Karastus", "Jüriöö", "Kuldne Kodu", "Leek", "Säde", "Tõde ja Õigus", "Uus Kevad", "Uus Kodu", "Ühel Jõul".

Leht on juubelivääriline, nimepidi kirjas alustajaliikmed aastast 1949.

Üle ühe tuttavad nimed mulle ka.

Jagati aunimetusi: "Teeneline kolhoosnik", "Aukolhoosnik"; asutajaliikmetele aukiri ja pensioni alammääraks 100 rubla.

Järgmine leht oli ka juubelihõnguline.

Töövõistluse tulemused olid välja toodud. 

Kelle vasikatel oli laudas ööpäevane kasvuiive 107 grammi, kelle emised olid ilmale toonud 702 põrsast. 

Bussijuht, kes oli vedanud 10 276 reisijat.

Ikka kõik nimeliselt.

Välja arvatud muidugi reisijad!

Need nimed küll, kes elu-oluga pahuksis olid.

Spidomeetri omavoliline lahtimuukimine.

Tööülesannete täitmatajätmine.

Omavoliliselt töölt ärajäämine.

No ja siis kõik muu.

Rubriik "Aeg ründab" tuletab meelde möödunut, taastab rahva kaotsi minevat ajaloolist mälu.

Vanad fotod, vanad dokumendid.

Õpilaste omaloomingut, sekka fotod taidlusest ja vabast ajast.

Üks pulmapilt, kaheksa nime 1989. aastal sündinud lapsi.

Juubilarid ja lahkunud.

Ikka tuttavad, mis sest et leht ilmus juba 30 aastat tagasi.

Ühe enda kirjutatud loo leidsin ka, "Neliteist päeva Rootsimaal", 1990.

Vallaleht tuli siis, kui tekkis vald.  Algul oli lihtsalt Valla Teataja.

Kevadkuul 1993 näiteks.

Volikogu koosolekust.

Koolist ja koolilastest.

Koolipiiga valimine.

Rahvamaja tegemistest.

Ikka jälle tuttavad nimed.

Sõbrantsi kirjutatud luuletus.

...Nukrad hetked, murekurded

kaardus üle jõe kui purded - 

mitte kuhugi ei kao nad, 

kuid ka õnn jääb meile alles!...

Mitmesugused teated.

No näiteks, et teisel aprillil on üldkoosolek, kolmandal huumoriõhtu.

Ja esimese aprilli olulised sündmused on, et kohalikus poes on odavate jookide laiendatud müük, Moe piiritus müügil kanistritega ning kohalikud degustaatorid saavad hinnata kohalikku metsakohinat.

"Metsakohinat"... millegipärast jutumärkides ;)

Leht siis 26 aastat tagasi.

Varsti sai leht uue nime.

Kodukaja... nime ja selle kujunduse mõtles välja ning vormistas... ikka Küllike!
Aasta siis oli 1993.

20 aastat tagasi, korra kuus jagas leht endiselt infot... leht nr 92, märts 1999.

Iseseisvuspäevast ja Jaak Mae saavutustest.

Volikogu istungist ja valla eelarvest.

Märtsiküüditamisest ja Seidla mõisa hetkeolukorrast.

Viktoriin Edgar Valteri loomingust.

Koolilastelood ja perearsti nõuanded.

Kuus soovitust... sobivad ka 30 aastat hiljem.

Söö tervislikult ja liiguta end iga päev.

Kirjuta konkreetselt üles järgmise päeva ülesanded.

Ära mõtle sellele, mis töö sind ees ootab. Mõtle sellele heale tundele, kui töö valmis on.

Veeda aega nendega, kes ei virise.

Ära ole tööori, isegi kui töö sulle meeldib.

Tee endale väike kingitus, kui oled midagi saavutanud.

Need, kes lahkunud.

Need, kes sündinud.
Lapsuke, kes tänaseks on 20aastane kaunis ja armas neiu.

Ma ei teagi, millal ilmus viimane Kodukaja, ehk umbkaudu aasta-poolteist tagasi.

Eks siis millalgi, kui Järva vald ametlikult eksisteerima hakkas, kaheksa omavalitsuse liitmisel.

Ma veetsin eile ja täna mitu tundi, lappasin lehti läbi kolme aastakümne, leidsin palju tuttavat... aga juba ununenut.
Täielik kroonika!
See just see, millest R.S. saates rääkis.

2017. aasta 1.septembri Kodukajas on sõna sekka kirjutanud 11 mulle isiklikult tuttavat inimest.

Nüüd, kui kaheksa valda koos, pole see enam see, pole see.
Leht pole enam kohaliku elu kajastaja.
Lood küll loetavad, aga tuttavaid nimesid vähe.
Õnnesoovide nimekirjas siiski, kahjuks ka lahkunute hulgas.
Mõne olulise info saab lehest kätte.
Proovisin otsida, kas lugude kirjutajaid ka tuttavaid on... mitte ühtegi ei leidnud.
Üks ajakirjanik, kelle nimi teada.

Ja paar-kolm tuttavat, kes lugudesse sisse sattunud.

Nii ma nüüd siis mõtlengi, et olen küll julge ütleja, aga antud olukorras nagu ei oskagi midagi öelda.

Selle arvamusega olen nõus.
Et vallaleht on võimalus.
Kasvõi selleks, et edastada olulist infot.

Aga et kohalikku elu kajastada, peaks olema kogukonnaleht.
Niikaua, kui kogukond veel eksisteerib.
...

80 aastat tagasi

...
Tegelikult rohkemgi kui 80.

Kiri on kirjutatud Kallaveres 20. jaanuaril 1937.

Lgp kuulutaja
Lugesin Teie üleskutset "Päevalehes" nr 16 all 16. jaanuaril 1937. aastal.

Kuna leidsin selle hoogsas käekirjas kirjutatud teate vanaisa paberite hulgas, hakkas asi mind huvitama.
Mida vanaisa on kuulutanud?

See on üritus, mis väärib üldist tähelepanu kõikides seltskonna kihtides. Siinjuures anname endid üles kui algatava ürituse pooldajaiks O.H. ja A.H. 
Aadress.
Soovime teile jõudu ja hääd edu. H.

Otsisin interneti abil välja Päewalehe ja hakkasin lugema.

16.01.1937

Ainus lugu, mis haakub vanaisaga ja leitud kirjaga, kannab pealkirja "Usuühingust - kultuurühingusse". 

Kirikust lahkumine ei ole loobumine kõrgematest püüetest.

Kirik ja usk on olnud inimese elus tähtsad tegurid. Tänapäew aga palju inimesi, kõikidest rahwakihtidest, on kirikust eemale jäänud. Nad ei ole leidnud kirikust seda, mida otsinud, ei ole suutnud oma paremat tõetunnest kooskõlastada kiriklike tõdedega ja - on lahkunud. 

Lahkumine kirikust ei tähenda loobumist kõrgematest püüetest, vaid see on uute teede otsimine. Igal inimesel, olgu ta haritud või harimata, usklik või ilmalik, on oma tõekspidamised ja tung nende tõekspidamiste süvendamiseks, kui ka soov neile tunnustust leida. Hulk inimesi kirikust lahkumisega on sattunud probleemide ette, mida veel kaugeltki lahendatud ei ole.

...

Iga inimene, peaasjaliselt just perekonnainimene, kes kirikust eemale on jäänud, peab tunnistama, et ta on siiski sellega väga palju kaotanud, kasvõi nende kiriklike talitluste näol, mis nii palju pidulikkust annavad perekondlikele sündmusile. Eriti valusalt on seda kaotust tundma need kodanikud, kellel on tarvidus olnud mõnele oma perekonna liikmele viimset puhkepaika otsida. Et täita seda tühimikku, et õigustada enese lahkumist usuühingust, et hoogsamalt ja edukamalt lahendada oma päevaküsimusi, et kujundada uut moraali, uutel alustel, ja et arendada oma uut maailmavaadet, sellest on tarvidus uue kolde, uue katuse, uue ühingu järele.

Uue ühingu ülesanne on peale perekondlike traditsioonide rajamise, laiaulatuslik kõrgkultuuriline tegevus. Waimliste wäärtuste otsimine "maa pealt", s.o. tegelikust elust, kunsti ja teaduse saavutusist. Noorsoo juhtimine waimliste huwide juurde ja isiku väärtuse arendamise teele.

...

Uus ühing ei taha olla kiriku kui tõe koldele waenulik.

...

Kujundatawal ühingul on suured ülesanded ja laialdane tegewuswäli. Edukaks tööks on wajalik, et kõik mõttekaaslased end üles annaksid ja wõimaluste ja wõimete kohaselt ühingus kaasa töötaksid.

Lootes, et uus ühing mitmel pool säärast hindamist ja üldse laialdast poolehoidu leiab, palub asutaw toimkond kõiki mõtteosalisi end anda üles "Päewalehe" talitusse , märgusõna all "XX sajand".

...

Selline üleskutse siis.

Teema tundus tuttav, mäletan, ema mõnel korral rääkis, et vanaisal oli EW ajal mingi kirikust eemaldumine. Tema lastest ükski ei ole ristitud. 

Vanaisa päevikutest  saab lugeda, et 15 aastat varem, teismeliseeas, oli tema suhtumine Jumalasse palju soosivam. Mis pani noort meest väljakujunenud suhtumist muutma, seda mina ei tea. Aga et tekkinud tühimik vajas täitmist, seda ma usun. 1934.aastal matsid vanaema ja vanaisa väikese tütre Irma, eks seegi jättis oma jälje.

Artiklis välja toodud fakt, et Tallinna ärimees hr. M on määranud ühingu toetuseks 500 krooni... kõlab ka usutavalt. Kui tema toetas. Vanaisal oli sel ajal (1937) täiesti toimiv raadiotehas. 

...

Nii ma siin lapin juppe kokku ja tekitan lugu, kus minu nägemus. 

Peaaegu nagu käsitöö: lapitehnika, minu nõrkus! 

Peale kirja, üleskutse Päewalehes, vanaisa ja kiriku, on loos veel kaks tegelast. Nimed on kirjas ja aadress ka. 

Huvi pärast guugeldasin.

Leidsin üles.

Noored inimesed, napilt kolmekümnesed. 

Amanda ja Osvald.

Vanaisa oli neist paar aastat vanem.

Jaanuar 1937.

1935. aasta oktoobris olid Amanda ja Osvald matnud oma vastsündinud poja Mati.

1939 algas II  maailmasõda.

Ja 1941. aasta augustis hukkus O.H. olles vaid 34 aastat vana.

Juminda miinilahing.

Juminda poolsaare lähedal.

Hukkus 18000 sõjaväelast ja 9000 tsiviilisikut, kellest 3000 kutsealust-mobiliseeritut.

Hukkus 64 laeva, neist 18 Eesti ja 14 Läti-Leedu laevad.

Amandale anti elada pikk elu, vaid mõni aasta jäi 100 puudu. 

Tema nime leidsin ühe kooli vilistlaste nimekirjas, klassijuhatajana. Lisaks mõned riiklikud preemiad haridusvaldkonnas.

Ma ei tea, millega tegeles Osvald H.

...

Kohtumised

...

25.07.2018
Sellesse päeva mahtus palju kohtumisi.

Hommikul vaatasime üle hetkel täiesti tarbimiskõlbmatu Kuressaare kesklinna. Isegi turg saab uue näo, platsist rääkimata.

Lubatud on, et väljaku uus nägu on seda nägu, nagu 100 aastat tagasi!

Seniks aga ehitusetendus... miks ka mitte, hetkel oli vist pikk vaheaeg, midagi olulist nagu ei toimunud.  

Keegi kuskil nimetas, et materjalipõud käes... mida kõike selle suve kuumus kaasa on toonud, mis kõik põuast põhjustatud ;) 

Aga eks me olime varajased ka, mõned käsitöökauplused polnud veel lahtigi tehtud, kui me juba ukse taga õiget aega ootasime. Ja siis põhjalikult läbi uurisime, mitte kõik, vaid nii palju, kui enne kella 11 jõudsime.
Nimelt kell 11 oli meil esimene kohtumine. 

Väga lahe seltskond ootas meid Arensburgi päikeseterrassil.

Pakuti kohvi, räägiti muusikast. Jutt läks südamesse, sest tõsi see on: kui juba kohale oled tulnud, siis võta osa ka.
Saaremaa ooperipäevad 2018.

Kuna sama õhtu oli juba planeeritud... ja hiljem selgus, et see sobiski hästi, sest järgmise õhtu etendus kestis terve tunni vähem... mitte et me etendust pikkuse järgi oleks valinud, aga üle mitmekümne aasta ooperisse sattudes tasub tasapisi sellesse ellu sisse elada.

Igatahes kuulasime kõik nõuanded ära ja tegime kiire otsuse, et järgmise õhtu "Traviatat" me vaatama läheme.

Meile pakuti kohvi, jagati kuhjaga päikesesoojust ja meeldivat seltskonda, ja oligi aeg Arensburgist lahkuda, sest uued kohtumised ootasid.

Järgmisena oli programmis Kudjape kalmistu, kuhu maetud need, keda pole juba aastast 1941.  Kuressaare lossihoovis hukati 90 saarlast, nende hulgas ka Eduard.
49 aastat vana.

Vanaisa.

Küünal lahkunule, ringkäik kalmistul, mõned ootamatud huvitavad leiud...

Mälestusmärk Memento on rajatud, et meenutada 1940 - 1953 aastatel represseeritud saarlasi.
7300 saarlase mälestuseks.
Monument sümboliseerib laevavööri, ristid on raudteerelssidest.
Nii see oli: algul laeva pardal, edasi loomavagunites mööda raudteed.
Teekond Siberisse.

Viimane rist on Lootuse Rist.
...
Meie ka, lootusrikkalt edasi, sest päev alles poole peal.
Kui sedagi.
Kook kaasa ja järgmisele kohtumisele.
Et kui juured Saaremaal, siis sugulased siin.
Korraks "Tere" ikka ütleme ju!
Lisaks lühike kokkuvõte aastast, mis möödas.

Õhtul kontserdile: Alen Veziko plaadiesitlus.

Vahepeal käisime söömas ka, sealsamas Arensburgis. Supp, mida pakuti, oli üks eriliselt hea püreesupp hiidkrevettidega.
Sellises põnevas taldrikus.

Päevale pani punkti hilisõhtune kokkusaamine Ilse ja Alfi maja uute omanikega.
Uued omanikud, uus nägu majal.

Oli tore näha ja kuulda, kui palju on tehtud, mis veel plaanis. Ja et nad on õnnelikud ja rahul oma uues kodus ning tänulikud Alfile, kes aastakümneid tagasi nii kvaliteetse maja on ehitanud.

1960ndad

Lilled aias olid vanad tuttavad, siin-seal Ilse rajatud, hooldatud ja hoitud peenrad, puud ja põõsad.

Foto fb-st... loodan, et tohib! Aga küsin üle ;)

Kui ööbimiskohta jõudsime, oli kell juba 11 läbi... mis oligi hea, sest majas sees saab olla ainult öötundidel, muul ajal kütab päike elamise nii soojaks, et ajudki on sulamise piiril!
...

Märksõnad

...

Anti märku, et ma pole ammu kirjutanud. Mul ongi selline taktika: kui tahan, et sõbrannad helistaksid, siis ei kirjuta. Muidu on nii, et nemad teavad minust kõik, aga mina ei tea midagi ;)

Igatahes on 3 nädalat lennul läinud ja päris raske on vahekokkuvõtet teha. Kirjutamisega on nii, et mida tihedamalt, seda lihtsam.

Aga mõned märksõnad... ja kuna mu mälu on aastatega suht töntsiks jäänud, siis lähen ajas tagasi. Ehk on nii lihtsam!

Jalgratas

Esimesed ringid tehtud. Milline nauding! Pikki ringe veel teinud ei ole. Ikka tasapisi ja ettevaatlikult! Tegelikult tahaks ratas korralikku hooldust saada, kummid kulunud ja ehk muugi. 

Aga ma jumaldan jalgrattaid, enda oma eriti!

Stockholm

Eelmise korra reisiga on vastuolulised tunded. 

Äng ja viha. Nõutus. Segadus hinges. 

Tänutunne, et mul on olemas kõhutunne. 

Nüüd on sellest aasta möödas ja ma taas oma lemmiklinnas.

Ma tõesti armastan Stockholmi, isegi mõned seal veedetud tunnid annavad pikaks ajaks tunde, et olen  elamist ja olemist nautinud.

Pilviga saime kokku. See on see, mis kogu reisile vürtsi juurde annab, eelmisel aastal me ei näinudki. Kui helistasin ja küsisin, et kas, siis oli Pilvi kindel. Saame kokku ja loeme kortsud üle! erinevalt minust, temal neid juurde tulnud ei olnud. 

Tegelikult... mul pole midagi vananemise vastu. Aga eriti meeldiks mul Stockholmis vananeda!

Juhuslik vanapaar... imeline

Aga muidu... kirsid ei õitsenud, kuid pungad pakatasid ja kui me veel paar tunnikest seal all oleks istunud, ma arvan küll, et oleks juba õisi näinud ;)

See oli ikka eriliselt soe päev, temperatuur üle 20 kraadi. 

Pilvi ütles, et esimene ehtne kevadilm.

Kohtumised

Igasuguseid on olnud. aga viimased on paremini meeles!

Lahedad kajutinaabrid laeval.

Haridusminister avas konverentsi. Mulle Reps meeldib :)

Põnevad kujud Stockholmi tänavatel, tegin ikka tiiru vanalinnas ja kõndisin piki Drottninggatanit. 

Lapsed ja lapsukesed 

Aknavahetus

Üks selle kuu märksõna. 

Igapäevaelu... viimane selleks korraks

Mõned olulised sünnipäevad.

Kodune koristamine ja kokkamine.

Kolamine lähemal ja kaugemal, kogemata kohtumised.

Mõned mõttetud pildid, mõned ootamatud apsud.

Tegelikult mulle hallitus meeldib, ja kui on loota, et midagi idaneb, ma ikka annan võimaluse. 

Ei kiirusta sekkuma.

Pealiskaudne tagasivaade selline, märksõnu kasutades, sisusse süvenemata.

Vist veidi minulik.

...

Õudus ruudus

...

1980ndad.

Ma ei oska täpselt öelda, millal vanaema endale koju telefoni sai, aga olen päris kindel, et pigem hiljem kui varem! Ehk kuskil 80ndate keskel.

Loomulikult oli see vajalik. Kasvõi selleks, et sai küsida, mida tal poest vaja on. 

Või mida iganes.

Mäletan, kui vanaema kord öösel haigestus ja läbi valude endale kiirabi kutsus. 

Miskipärast ma ei mäleta, et oleksin vanaemale helistanud. Küllap ma tegin seda, aga pigem läksin ise. Mulle meeldis vanaema juures olla.

Helistamisega seoses meenub mulle aga üks lugu. Kui vanaema oli värske telefoniomanik, helistas talle sugulane Soomest. 

Et Tiiukene kallis, ma keedan hapukapsasuppi, aga ei mäleta, kas küüslauku ka peab sisse panema.

Ei, ei, ei!

Venelased panevad küüslauku!!!

Vanaema oli mul EW-aegse koolitusega perenaine, tema teadis.

Helvi siis ei pannudki. 

Küüslauku hapukapsasupi sisse.

Tegelikult meenus see mulle pigem seepärast, et keetsin ka suppi.

Hapukapsasuppi. 

Ma panin küll küüslauku sisse.

Ja mitte ainult.

Sibulat panin, porgandit, peeti.

Ja lõpuks veel sulatatud juustu.

Mina olen nõuka-aegne, mulle sobib.

Küüslauk supi sees.

Mul on tunne, et pean Helvile helistama ja küsima, mis tema sellest arvab.

Vanaema arust oleks see kindlasti õudus ruudus!

...

Pilt on märk sellest, et me kõik armastasime vanaemal külas käia. Isegi Helvi... kallis sugulane Soomest.

...

Veider maailm

...

Meile anti paar tundi aega.

Teha linnas, mida ise teha tahame. 

Eks ma natuke mõtlesin ette ka. Need aiad seal Tornide väljakul on sel aastal nägemata.

Ja Teatri- ja Muusikamuuseumi olen juba mõnda aega mõelnud minna.

Aga ennekõike vaatasime linna ja inimesi. Sõitsime trammiga ja kõndisime vanalinnas.

Ja ei jõudnud ära imestada, kui veider see maailm ikka on.

Veider maailm, veidrad inimesed sees.

Õlgu pani kehitama see veidrik, kes trammist väljudes kõva häälega trammijuhti siunas. Teema oli "Õpi sõitma". Ega ma enne ei märganud, et sõidul midagi viga oleks olnud, aga kui juba tähelepanu juhiti, siis veidike jälgisime. Ju oli trammijuht algaja, veidi jõnksutades see tramm sõitis. Trammijuhte oli tegelikult kaks, kõrvalistuja tegi pikalt meiki, aga see polnud kindlasti segav asjaolu. 

Tema käes ju rooli ei olnud.

Teises trammis oli järgmine veidrik juba häälekam. Tema sõimas ikka lausa kõva häälega üht vene noormeest. Ma ei saanud probleemist aru, aga mulje jäi, et tädil ei meeldinud, et noormees julges Eestisse tulla ja Eestis olla. Mina istusin kaugel ja vaadata ka nagu eriti ei julgenud, ammugi sekkuda. Hullem ju veel, kui kaks tädi kõva häälega oma arvamist avaldama kukuvad. Õnneks tegi keegi meesterahvas mutile märkuse, aga sai selle eest ka oma sauna kätte. 

Mina ei vaadanud, plix piilus üle õla, ütles, et tädil on kübar ja üks hammas.

Mina julgesin alles siis vaadata, kui juba trammist väljas.

No ja siis läksime Jaani kirikusse. Mul oli kindel siht silmade eest, tahtsin üht plaati osta. Aga kirikus olid matused ja nii me sealt ära tulime. Kiriku ees põlvitas pisike tõmmu poisike ja vaatas mustade anuvate silmadega otse su hinge. Ma ju tean, mis värk see on, aga andsin pliksile võimaluse. Olla andja. Mis sest, et ainult 50 senti.

Mõnikümmend meetrit edasi vaatasime tagasi. Poisike rääkis mobiiliga, siis tuli sinna must auto, poiss viipas käega ja jalutas minema.

Paar veidrat situatsiooni oli veel. 

Ja mõne veidra olukorra tekitasime me ise. 

Pole hullu, mõnikord võib ju selles veidras maailmas ise ka veidi imelik olla.

Veider maailm, veidrad inimesed.

 ...

Kuulaks inimesi... järelkuulamine

...

Kirjutab Enn Vetemaa. 

"Teele".

Mis see küll on, mis sunnib meid minema?

Luuleruum.

...

Loeb Tõnu Mikiver.

Sonett 126

Oo, armas poiss, kes viivitama sunnid 

veel aega, 

et ei torma kiired tunnid...

...tal tuleb maksta viivituse hind,

et saada rahu, loovutab ta sind...

...

Räägib Lembit Ulfsak.

Lõike intervjuudest.

...

Kalju Komissarov... saates Ahjualune.

...

Teele

Märts 2017...  6.märts, 21.märts, 22.märts, 28.märts...
Nii lihtsalt on.

...

Rootsis käidud

...

Iga  kord, kui reisil olen, annan endale lubaduse: nii kui tagasi jõuan, ostan ratastega kohvri.
Isegi kõige kergem sumadan muutub iga 100 sammuga 100 g raskemaks. 

Lubadus lubaduseks, käin endiselt oma suure kotiga.

Seekord siis jälle Rootsis.

 

 Reisi algus

Balti jaamast D-terminali.
Eriti naudin selle teekonna esimest osa.
Tornide väljak ja sealsed iluaednike fantaasia-aiad.

Sadama piirkonnas on tüütum.

...
Edasi on kõik nauditav.
Laevareis.

Öö laeval.

Jagasin kajutit. Probleemideta.
Huvitavate inimestega erinevatest rahvustest.
Mitte et me eriti suhelnud oleks.

Laevas on mujalgi olla.

Kajut on ööbimiskoht.

Edasi hommik.
Hommikusöök ja imepärane Rootsi rannik.

Hommikul Romantika pealt Stockholmi terminali.
Korralik jalutuskäik.

Mis väärib omaette lugu, sest kui olin terve hulga meetreid kõndinud, tuli vastu silt: veel 700 m.

Ma ei võtnud juttu tõsiselt, no mis toru see ikka kilomeeter pikk võiks olla.

Järgmine silt pani mind juba mõtlema.

Ega mul kõndimise vastu midagi pole.
Ikka rõõmuga.

Pilviga nagunii käisime.
Kõndimas.

Kuigi Pilvi on endine, tema jookseks.

Mul jäi seekord eelnev trenn tegemata, nii et mul poleks võhma jagunud.

Temaga kiiret sammu pidada.

Nii me siis jalutasime.


Vaatasime.
Rääkisime.


Olin toidetud ja hoitud.

Tõeline puhkus.
...

Tegus inimene

...

Mõni inimene on ikka väga tegus.

Huvitub kõigest, oskab kõike... ja kui ei oska, on nõus ära õppima.

Agel oli juubel.

Age on eriline.

Age käib tööl.

Age reisib.

Age teeb käsitööd.

Age on aastakümneid pildistanud... kui ainult tema fotode arhiivile ligi pääseks!

Sellest peaks tegema näituse, sest see on ajalugu.

Age hooldab aeda ja hoolib oma järeltulevatest  põlvedest.

Agel on 2 last, 6 lapselast ja nüüdseks vist 7 lapselapselast.

40 aastat tagasi oli Age meie pulmas pulmaema. 

Mõned tema tehtud pulmaaegsed vidinad on tänaseni kohvris alles.

Age juhatas aastaid näiteringi.

Ja külaraamatukogu. 

Kui Age vallalehte toimetas, oli seal alati midagi kohalikust ajaloost sisse kirjutatud.

Sügisel käisime koos Agega Soomes käsitöökoolitusel ja -näitusel.

Nüüd käisime kolleegidega Age juures.

Õnnitlemas.

  

Lilli viimas ja kinke üle andmas.

Kingitused olid koos juhendiga.

Et kus käia ja mida teha kübaraga või millest segada kokku elueliksiir.

Elueliksiir - Nipernaadile sekka endiste kolleegide õpetussõnu, sirgjoonelisust, küpsust, külmakartmatust, sihikindlust, mahedust, tragidust.

Mida iganes.

Seda vähest, mis meil parasjagu pakkuda oli... ja kui tõde tunnistada, seda kõike on Ages endaski kuhjaga.

 

Aga koos Nipernaadiga aitab iga häda vastu.

Ise ei katsetanud, aga usk peab olema.

Meil oli laul ka.

"Naised, naised"

Video ka, aga ma ei tea, kas ma tohin.

Avalikkusele näidata.

Tegelikult... me oleme uhked, et meil on Age!

Seda ma öelda tahtsingi ;)

...