esmaspäev, 30. juuni 2008

Vahet pole

......
Puhkuserahad käes, nüüd siis vaja üks väärikas ost teha. Kuna kuulsin raadiost, kuivõrd halvem ja ebatervislikum on see totsakas monitor laual neist uutest ja saledatest, siis täna kohalikus pealinnas käies oli plaan küps… lähen ja ostan ära. Uue ja graatsilise.
Valisin müüjanna abil isegi sobiva välja, aga… oli ainult must, minu kast (või kuidas seda asja nüüd nimetati?) laua peal on heledakarvaline.
Olime müüjaga mõlemad pettunud.
Et väljas sadas vihma, tegin poes aega parajaks ja silm jäi peale kaameratele. Mina olen vana aja inimene, minul digikat ei ole. Käin oma seebikarbiga ja pildistan, palju pildistan ja igal pool pildistan, sel kevad-suvel juba 3 filmitäit pilte.
Ise leian, et väga hästi pildistan… enamasti.
Aga digikad olid ahvatlevad. Ja raha kibeles kotis (st pangakaardil).
Ja nii ma siis ostsin fotoka. Isegi müüja jäi veidi nõutuks, kui kuulis mu põhjendust… et see sobib värvi poolest mu tuppa paremini kui monitor.
Oli selline hele ja ilus.
Lõppude lõpuks, vahet ju pole.
Lugu meenutab mulle kursaõde, kes tavapäraselt kuskilt Haapsalu kandist läbi Tallinna Tartusse sõitis. Mingis suvalises metsavahelises peatuses ta tavalisel kella-ajal ajal Tallinna bussi ootas.
Ja siis tuli buss.
Ja siis ta palus juhi käest, et üks pilet Tallinna.
Ja siis ütles juht: “Kahjuks ma ei sõida Tallinna, see on Tartu buss.”
“Vahet pole, üks pilet Tartusse siis.”
Bussijuht vaatas noorikut, siis vaatas 500kroonilist nooriku käes ja kommenteeris, et nojah, kui juba 500 krooni, siis tõepoolest, vahet pole, kas Tallinna või Tartusse.

...
(foto autor Kõrreke)

pühapäev, 29. juuni 2008

Kummalised tegemised

...
...
Aeg-ajalt on mu tunne, et olen lihtsalt imelik. Aga kui on võimalus neid imelikke tegemisi välja tuua, siis äkki neid nagu ei olegi, justnagu oleks tegi täitsa normaalse inimesega, kes on elanud pika ja igava elu.

Osaline osutas minule, ja kuna olen praegu enam-vähem koduaresti pandud, siis on aega mõelda. Ja kirjutada.

Millegipärast esimesed kummalised tegemised seostuvad kohe osalise endaga, kuidas ta mulle pahtlilabida asemel tordilabidat soovitas või kuidas me sõelaga kevadet käisime otsimas. 


Aga ühte teistmoodi kummalist tegemist nägin paar päeva tagasi autosõidul.
Lehm ja memm, memm kükitas lehma all, sinine plastmassämber peos, ja teise käega lüpsis. 


Ma ei mäleta, millal ma sellist pilti viimane kord nägin.

Aga meenus üks teine naine minu lapsepõlveaegadest maal vanaema juures. Tema oli oma lehma suveks toonud meie karjamaale sööma peale ja käis seda lehma siis meie juures lüpsmas. Ükskord oli kolhoosirahval ees teatrisse minek, ja siis ta lüpsis, teatrikleit seljas, kõpskingad jalas, soeng peas… kõik viimase peal nagu ikka kolhoositaril, kes korra aastas külavahelt suurde linna saab. See oli hea pilt.

Aga mingi aeg lüpsime me ise seda lehma ja saime piima endale. Mõnikord lüpsis mu noor ja ontlik onu, tema pani enne miski vana kiivri pähe… igasuguste õnnetuste ärahoidmiseks, see oli ka hea vaatepilt.

Ja siis meenus mulle veel see lühike ajajärk mu elus, kui ma ise lehma pidasin.
Aga see on juba uus jutt.
...
(Foto autor Kõrreke)

laupäev, 28. juuni 2008

Tootsi peenar

......
Eilsetest tegemistest siis nii palju, et lõpuks tuli tahtmine midagi ära teha. Seda peale pikka perioodi, kus kohe midagi teha ei tahtnud, ärategemisest rääkimata.
Alustasin lillepeenrast köögi akna all. Pojeng oli saatusele alla vandumas… ei tea, mitmendat korda juba oma elu jooksul. Sedapuhku siis vihmad, halastamatult varred maadligi pekstud, pojeng peenral nagu miski roomav luuderohi või mis iganes.
Mõned karikakrad, need kui umbrohi, kogu majaümbrus valendab.
Üks metsmaasikas peenraservale endale elupaiga leidnud.
Mõõtsin, saagisin, koputasin, sidusin, lõikasin, kohendasin, lõpuks jäi peenar juba täitsa vaadatav.
Ja korraga oli seal palju vaba ruumi.
Panin sinna siis need kolm krüsanteemi, mis pikalt toas õieilu olid pakkunud ja nüüd potis vaevu hingitsesid.
Ja siis see tagetes, mis ema hauale istutamata jäi, sest polnud nagu sobivat kohta kahe jaoks.
Ja et ei peaks kaugelt minema tilli otsima (näiteks sõtse aiamaalt), panin mulda laiguti ka tilli seemneid.
Peenar täitsa minulik.
(foto autor Kõrreke)
...
Tegin just ära vigade paranduse (pujeng - pojeng)... ja siis tuli raadiost saade "Keelekõrv", kus väga pikalt räägiti sõnast pujeng ja sõna päritolust. Ja öeldi, et pojeng on lihtsalt selle sõna uuem väljaanne.
Muuda või tagasi.
...

neljapäev, 26. juuni 2008

Veel mänguasjadest

......
Minu lapselapsed mängivad minu laste mänguasjadega.


Mina pole oma ema mänguasjadega kunagi mänginud. Arvan, et neid lihtsalt ei olnud enam alles, et nad põlesid ära 9. märtsil 1944. 


Pere oli siis maal, nii 60 km linnast. Olid õues ja vaatasid ühes kindlas suunas. Tallinn põles, tulekahjukuma ulatus nendeni. Muu hulgas sai pommitabamuse ka korter Vesivärava tänaval.
Mingi eelaimduse sunnil oli vanaisa suure hulga kodusest kraamist maale ära kolinud, aga kuhu jäid ema ja onude mänguasjad? Mina oma lapsepõlvest neid ei mäleta. Ka mitte maal vanavanemate juures. 

Küll on mul alles foto emast lapsepõlves nukuvankrit lükkamas. 

Ja kohvritäis vanu ajakirju “Laste Rõõm”, mõned õpikud ja Eesti Wabariigi ajal välja antud lasteraamatuid.

Mina mängisin liivaaugus. Ehitasin losse ja kindlusi, noppisin pisikesi konnapoegi ja sundisin neid end printside ja printsessidena tundma ning lossides elama.

Muidugi oli mul ka mänguasju.

Nukud Mathilda ja Ferdinand.

Väike ämber ja kühvel liivaaugus mängimiseks.

Kindlasti midagi veel.
Ma arvan, et ma ei osanud oma mänguasju hoida, miks neid muidu enam alles ei ole.
(foto autor Kõrreke)
...

kolmapäev, 25. juuni 2008

Kohvritäis lapsepõlvelugusid

...
Ja mitte ainult üks kohvritäis, neid meenutusi lapsepõlvest oli välja pandud paljudesse kohvritesse. 


Kõndisin ringi erinevate põlvkondade mängumaadel, igast kohvrist õhkumas ühe aastakümne hõngu. 



Leidsin üles enda lapsepõlve mänguasjad, tuttavad tulid ette need, mis kunagi koju oma lastele ostetud sai. 

Ema lapsepõlve meenutas lisaks mänguasjadele ka “Laste Rõõm” ja veel mõnigi raamat.

Mänguasjade näitus siis mõisas.

Juures mälestused, kokku korjatud aegade hämarusest. Aastast 1926. Ja 1937. Jne. Neljakümnendad ja viiekümnendad. Kuuekümnendad ja seitsmekümnendad. Jne.

Meenutaks ka enda mänguasju. Pea 50 aasta tagused mäletamised.

Mul oli kaks riidest nukku: Mathilda ja Ferdinand. Ma ei tea, kust ma need olin saanud, aga väga kahtlustan, et pärit olid nad ajast, kui mind veel ei olnud. Nad olid liiga välismaise väljanägemisega, ei sobinud tolleaegsesse nõuka-ühiskonda.

Mathilda oli läikivast atlasest ja ümmargune nagu jonnipunn, temas oli suurlinnalikku suurejoonelisust, kindlasti polnud ta näpuotsas valmis nikerdatud.
Ferdinand oli lihtsalt kloun, kah läikiv ja esinduslik. Ta oli tükike maad pikem kui pisike matsakas Mathilda.

Aga kahekesi koos moodustasid nad paari, see oli siililegi selge.

Ma ei tea, mis neist lõpuks sai. Küllap mängisin ma nad lihtsalt olematuks.

Tänasel päeval on sellest kahju. Paneks nad oma mälestuste kohvrisse ja aeg-ajalt käiks näppimas. Ja meenutamas.

teisipäev, 24. juuni 2008

Lossid ja linnused

...
Sellise kingituse sain ma.
Kingitus selle eest, et ühe tegemisega lõpuni jõudsin, nii hästi või halvasti kui see nüüd välja tuli, aga lõpuni igatahes.
Suur raamat, paks raamat, ilus raamat.
Mõõdud: 269 × 318 mm
Üle 400 lehekülje.
Rohkem kui 250 värvifotot.
Piltidel enam kui 70 linnust ja lossi Euroopas.
Raamat, mis tekitab igatsust.
Vanade losside ja lossimüüride järgi.
Vanade müüride ja kunagiste elupaikade järgi.
Vanade asjade järgi.
Esialgu kõlbaks ka lähemalt vaadata. Väike sõber kaasa ja Kuressaare lossi (taas)avastama.
Või kolaks kodukandis ringi ja istuks vanadel vundamendivaremetel.
Või hoopis kohalikku mõisa vanu mänguasju kaema.
Tänase päeva märksõnad siis… et oli kunagi.
Ja on oluline ka tänases päevas.
Omamoodi oluline.

Jaanid ja jõulud

...
...
Jaanipäev läbi, jõulud tulekul. Aastast aastasse ühtemoodi. Kardinatega enam probleeme pole, muidu oli nii, et jõulukardinad sai alles enne jaani maha võetud, varem nagu ei pannud tähelegi.
Aja kiire kulg.
Nüüd on sobivamad kardinad ees, kannatavad nii jõulud kui ka jaani ära.
Ja ega polegi muud, kui jõulusid ootama. Vaja vaikselt mõtlema hakata, mida jõuluvanale kingikotti poetada.
Nagunii läheb lõpuks kiireks kätte.
(foto autor Kõrreke)

esmaspäev, 23. juuni 2008

Erilised Jaanid

...
Ega mul elus erilisi Jaane eriti pole olnudki.
Ehk kunagine kohalik kolhoosiesimees, tema oli kui oma pere liige. Unustasid ukse lukustamata (maaelu võimalused ja võlud aastaid tagasi), marssis elamisse sisse kasvõi magamistoani välja. Ja kamandas kaasa tööle, olgu sel või voodis muud tegemised pooleli. 

Sõbranna (ehk kunagise pinginaabri) mees on ka Jaan. Seda Jaani tunnen ma küll juba terve igaviku, sellest ajast, kui jürid ja jaanid veel mu elus märkimisväärselt olulisel kohal olid.

Jaan polnud siis veel sõjaväeski käinud. Olid ajad… mäletan, et saime kuskilt linditäie väliseestlaste salvestatud muusikat (vänt, vänt, vänt, diversant jm), tassisin miskit makikolakat, et Jaan saaks mulle ka lindistada. Kohe pärast seda läks ta kuhugi Kaliningradi kanti vene kroonut teenima.


Jaanil oli Jawa, mootorratas oli juba tollal ohtlik sõiduriist. Igatahes sattus Jaan avariisse, lehes pärast kirjutati, et juht pääses kerge ehmatusega. Sõbrantsi kommentaar oli – nojah, kui jalaluumurdu kergeks ehmatuseks pidada, siis olgu peale.



Mõni Jaan on minu õpilane olnud ja mõni Jaan õpilase lapsevanem, aga nendega ei seostu midagi erilist.
Selle aasta jaanid ka käes. Vihmane ja vesine, ei mingit tunnet.
Meenutaks parem, kuidas oli eelmisel aastal. 

Mõnus oli.
...

 Jaan meie vanas korteris 31.08.1975.
Ülle ja Marje ka... ja pulma-pillimees.
...

laupäev, 21. juuni 2008

Vaataks endasse

...
Kutse siis Osaliselt.
...
Reeglid:

Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
...
Ma ei tea, kas ma leian, kellele edasi anda. Ja kui igaüks annab viiele-kuuele edasi, siis kui kiiresti saab kogu Eesti rahvastik sellesse haaratud? Piisaks ehk kahest kandidaadist, kui loomulikku kadu ka silmas pidada.
...
Aga küsimustele ma vastan küll. Meelsasti. Vaataks korraks endasse.
...
1.Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõpetasin (põhi)kooli.
Samuti nagu aastal 2008, ainult et 10 aastat tagasi lõpetasin koos pojaga, sel aastal lõpetasin koos oma klassiga. Nii et lõpueksamid, aktused, tunnistused, peod ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Aga sisetunne ütleb, et 10 aastat tagasi suhtusin sellesse lõpukarusselli rahulikumalt.
2.Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
See ei ole õiglane, et ainult viis. Kirjutaks kohe kõik hingelt ära.
Mingi pingerida on siiski ajusopis tehtud.
Kõigepealt see, mis hingele.
Titule tekikott.
Ja kaltsunukk.
Kaisupadi väikesele sõbrale.
Eelmise aasta Ahvenamaa-reisist fotoalbum lõpetada, pildid on sees, aga tekst alles märkmikus.
Midagi vähemhingelist ka – nõgesebukett maja nurga juurest üles kitkuda, iga päev koju tulles vaatan… ja järgmisel hetkel on meelest läinud.
3.Lemmiksnäkid?
Valimatult kõik.
Kui valima hakkan, siis maasikad ja heeringas. Aga mitte koos.
4.Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Kindlasti jagaks laiali. Aga ennast ka ilma ei jätaks.
5.Kohad, kus oled elanud?
Kõigepealt peaaegu kõik Eesti suuremad linnad, elamisjärjekorras siis Tallinn, Pärnu ja Tartu.
Vähemasti veerandiku lapsepõlvest jagasin kodu vanaema ja vanaisaga, kas siis metsade keskel talus või raudteeäärses linnakodus.
Mehelolemise elu on elamisel Kõrvemaa kolkakülas, raba ühes ja raba teises servas.
Suvekodu mere ääres.
Kodu siin ja kodu seal. Sobib elustiiliga päris hästi.
...
Ma veel mõtlen, kellele teatepulka pakkuda.

Konservatiivne mina

...
Kuna viimasel ajal kipuvad kõik söögikohtade lõhnad mulle külge jääma, otsustasin blogi üle tuua.
Aga et Toidutare on kolm aastat mulle turvalist katust pakkunud, on raske on teda maha jätta.
Nii et päris maha ei jätagi.
Esialgu üritan uude keskkonda sisse elada.
...
Õnneks on vanad head sõbrad ees ootamas.

teisipäev, 10. juuni 2008

Katseks proov

Jee... õnnestus :)

laupäev, 7. juuni 2008

Pealtkuulatud kõnelusi

...
- Papa, miks sa ropendad?
- Kurat, millal ma ropendanud olen?