Esmaspäev, 24. juuni 2019

Ealised iseärasused

...
No mis see muu on, kui ealine iseärasus.

Rahulolematus.
Kui  miski asi hakkab närvidele käima, siis ikka täiega.

Needsamad iseteenindavad kassad ostukeskuses... samas, tõenäoliselt tekib neid juurde, ja see aitab kindlasti kaasa mu säästliku eluviisi välja kujunemisele. 
Juba mõtlemine, kuidas ma oma piripindani täis ostukäruga hakkan ennast teenindama, ajab judinad seljale.
Andke mulle inimest, palun!

Aga eks ma pean ennast kohandama hakkama. Ostan vähem ja harvem käin poes.
Ei ole halba ilma heata.
Päris kindlasti saab vähemaga hakkama!

Raamatupoodi pole ka enam asja, ja mitte suht kõrged hinnad (ikka leiab odavamat huvitavat ka), vaid see, et pärast pean ise toimetama.
Iseenda klienditeenindajana.
Aga pole hullu. Raha jääb alles, ja kodus riiulil on piisavalt lugemata väärtkirjandust.
Hetkel veel külaraamatukogu ka täitsa toimib.

Või siis viimane kord teatris. 
Vabaõhuetendus.
Või nojah, küünialune.

Etendus oli hea. Hinge minev ja mõtlema panev.

Aga terve etendus kummitas kuklas, et miks teine inimene pidi koju tagasi minema. Saali minemine oli raskendatud,  viisteist astet järsku treppi.
Ealised iseärasused, mõni lihtsalt ei saa treppe kasutada.

Järelikult pole kõigi jaoks.

Loomulikult oleks saanud, kui oleks olnud tahe aidata.
Tehniliselt teostatav.

Üks inimene lava poolt sisse juhatada, olid sealgi omad klienditeenindajad. Ja etenduse alguseni oli tubli pool tundi.

Aga läks nagu läks, autole hääled sisse ja tagasi koju koti peale.

Kui nüüd viimasele reisile tagasi vaadata, siis kõik oli väga hästi. Mu meelest ongi reisides kõik alati hästi, kui just mingit jama pole. Terrorirünnak Stockholmis aastal 2017... ma ju ka olin samal ajal samas kohas, ehk mingi 10 minutit varem.

Hästi on isegi siis, kui natuke igav on. 
Või mõni asi natuke valesti.

Aga ju see minu mõtlemine on, et mõni natuke valesti ootamatult suured mõõtmed võtab.
Ja siis lähebki kops üle maksa.

Kui me Uppsalas, istusime bussis ja ootasime.
Kell 13.00 pidime bussis tagasi olema. 5 minutit anti hilinemisaega ka.
Ok, akadeemiline veerandtund, kuigi ebamugav, aga lõpuks ju lepid.
Seda enam, kui põhjust ei tea.
Võivad olla ealised iseärasused, südame nõrkus, vetsu vajadus või vales suunas kulgemine.
Lepid olukorraga, istud bussis ja ootad.
Mis sest, et kirik oli äge ja mingile grupile jagati põnevat infot. Oleks võinud ka kauemaks jääda.
Kui oleks teadnud, et lõpuks nagunii edasi liikumist ei toimu.
Ei kell üks, ei veerand kakski mitte.
Veel viis minutit... kümme... viisteist.


Siis nad tulid.
Hilinejad.
Kaks noorepoolsemat naist... kui arvestada, et grupis peamiselt vanemaealised olid.

Poleks vist pidanud sõna võtma, aga mul kahjuks keelekasutus kiirem kui mõtte liikumine.
Tähendasin, et oleme prouasid pool tundi oodanud.
Prouad, või vähemalt üks, vabandas.
Et nii huvitav oli.

Urrrr, urrrr.

Alati võib ju midagi ette tulla, aga lihtsalt, jäime hiljaks, sest nii põnev oli.

Siin terve bussitäis ootamas.
Mida ma ka ei suutnud märkimata jätta.

Edasi? Kuna aeg oli piiratud, vaatasime paari huvitavat kohta läbi bussiakna.
Aeg Uppsalas oli juba plaanipäraselt napivõitu, meil sai pool tunnikest lihtsalt maha molutatud.

Ega mina ka ennast hästi ei tundnud.
Oleks võinud vait olla, aga no mis teha, ei suutnud.

Ealised iseärasused.

Näiteks nagu see, kui mobla peos, vajutan korduvalt ja intensiivselt klahvile number üks.
Ja ei suuda mõista, mis telekas kanalit ei vaheta.

Oeh, oeh, oeh.
Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab... nagu ütles minu vanaema.
...

Laupäev, 8. juuni 2019

Käsitöö ja lilleilu

...
Just nagu lähemal vähe oleks, et oli vaja reisile minna! 
Käsitööd ja lilleilu nautima!

Ehk ongi nii, et koduseid väärtusi rohkem hinnata, peab vahepeal kaugemale ka vaatama.
Ja naabrite juures on alati tore käia, pikkuselt paras sõit, kodune kliima, toredad reisikaaslased ja kenad Läti-naabrid ning hästi korraldatud päev.

Alustasime Pärnust, nii et mu ühepäevareis kujunes selliseks nagu ikka: kaks ööd kodust ära! Selle eest saime end hommikul välja magada, samas kui need, kes Rakverest alustasid, pidid startima juba varahommikul.

Õhtul tagasi jõudsime ka teistest oma kolm tundi varem, kuigi jah, mina olin selleks ajaks alles nö poolel teel ja võimalusega kulutada pool päeva Pärnus ka pühapäevaselt puhkuseks.


Käsitöö oli lätimaine ja palju rahvuslikku, pakuti kõikvõimalikku selga-jalga-pähe ja suhu panemiseks.

Sõin ära ühe kohaliku tähtsusega pekipiruka ja ühe saldejumpsi.
Olid head mõlemad.

Laulu oli ka. 


Palju põnevaid esemeid.

Vaatan tihti suure kahjutundega, kui palju on ootel ilusat toodangut, ja väikese lootusega, ehk tõesti leiab iga ese lõpuks endale õige kodu.



Mantlid-jakid pakkusid silmailu, aga seekord jäid ostmata.


Pärast oli veel jalutuskäik Babite rodopargis. Lugesin just netist, et hetkel õitseb seal üle 250 erineva rododendroni liigi.
Ilmselgelt jäi meil mõni nägemata!
Aga võimas ilu oli seal juba pealiskaudsemal pilguheitmisel.





Reisipäeva lõpetuseks käisime lõunat söömas, bufee Lido moodi. 

Täitsa taskukohane ja  väga maitsev!


Lastekaitsepäeval Lätimaal.

Tehtud!
...

Kolmapäev, 5. juuni 2019

Las olla, nagu on

...
Vaatasin aknast välja: jee, milline marusuur ämblik! Kõrgel, veranda  katuse serva all.

Pildistamiseks ilmselgelt liiga kõrgel!

Aga läksin õue asja uurima, vaja ju ikka proovida!
Kikkivarvul ja umbes.

Pärast vaatasin fotot... no ei ole ju ämblik.  Jalgu liiga vähe ja oleks nagu tiivad selja peal.



Hommikul Vikerraadios tuletati meelde, et täna on ülemaailmne keskkonnapäev.

Saate külaline ütles, et ta tähistab päeva sellega, et istub ja vaatleb oma niitmata muruplatsi.

Naudib seda, mida näeb.
Mõtleb neile lugematutele olevustele, keda muruniidukid häirivad.

Nii lihtne on jätta niitmata.

Mulle ka meeldib.
Siin nõges, seal ohkas või kobruleht.



Sel aasta ma jätsin nõgesed alles. Seal, kus eelmisel aastal takjat kasvatasin.

Mulle lihtsalt meeldivad need lopsakad nõgesed ja kõrged takjad. Niikaua, kui nad ilusad on.
Pojengid muidugi meeldivad ka.... täpselt niisamuti seni kui nad ilusad on. Mingil hetkel on maailm punaseid kroonlehti täis, vihm varred maadligi vajutanud, ja üldse enam ei ole nii ilus. Ega ma neid seepärast vähem ei armasta ega maha ei niida.

Nõgesed ma mingil ajal siiski välja nopin, aga kindlasti hiljem kui õielehed pojengipeenrast.

Aga jah, putukatega on nagu on.

Kui nüüd hommikust raadiosaadet meenutada, siis jäi meelde üks mõte.
Mõtlesin, et tõesti, miks ma ise pole märganud. Kui kunagi, ja mitte sugugi kauges minevikus, oli auto esiklaas suviste sõitude ajal paljude hukkunud putukate sünge kalmistu, siis enam mitte.

Kas tõesti üks osa loodusest on sellises hulgas vähenenud?
...

Teisipäev, 4. juuni 2019

Igasse nädalasse üritus

...
Katsun elu kontrolli all hoida, et liiga kirevaks ei läheks.
Või nojah, ehk ka liiga väsitavaks.

Täitsa piisab, kui igas nädalas üks üritus.

Meenutamiseks ka parasjagu.

Või mis, pigem on sedagi liiga palju.
Kirjutamiseni ju pole jõudnud.

Prooviks meelde tuletada.

Pean näpud appi võtma, et kokku lugeda, mitu päeva tagasi.
Kus mis kellega.

Mais tegin kaks Tallinna-tuuri. 

Sõbrannad hoidsid silma peal, et ma õigel ajal õiges kohas oleks ;)
Läks enam-vähem, rongist jäin küll maha, aga ega see ainuke olnud, järgmine tuli ju ka.
Trolliga läks paremini, mul siiani meeldetuletus rahakoti vahel.
KAJA 9.53-10.14

Küll on hea, kui kooliaegsed sõbrantsid pealinnas pesitsevad, mõlemad tuurid mahuvad kenasti ühe nimetuse alla.

öda lapsepõlveradu.

Ilusti ajalises järjekorras. 

Et enne Telliskivi ja pärast Mustamäe.

Telliskivi tänaval elasin ma seitse aastat, Mustamäel küll palju vähem.
Mustamäel elasin ma hilisematel aastatel ema-isa külalisena.

Pisut keskkoolijärgselt ka, trolliga sõites võisid mõelda, kus maha tasuks minna.
Kännu Kukk, Szolnok, Tuluke.
Aga tavaliselt oli ikka Magistraali.

Seekord siiski pidulik lõuna hoopis Telliskivis. Tegelikult olen loomelinnakus mõned korrad varem ka kolamas käinud.
Põnev koht!

Kunagi sai sealt sagedasti mööda käidud.
Kui kodunt trammi peale läksin.
Või Balti jaama.

Nüüd on seal uus elu.
Loominguline.

Kohvitamiskohtadega.


Kivi. Paber. Käärid.

Aga söömas käisime hoopis Lendavas Taldrikus.
28 päeva tagasi.

Katal oli sünnipäev.


Kunagi elasime Telliskivi tn naabermajades. 44 ja 46.
...
Mustamäel käisin paar nädalat hiljem, keskkooliaegse pinginaabriga, ja täitsa uues kohas.
Uus vist isegi kohalikele.

Küll mitte sõbrantsi jaoks, tema käib seal iga nädal ja korduvalt.
Harjutab olümpiamängudeks... või olen ma millestki valesti aru saanud ;)

Igatahes oli mul ka üks sportlik päevake.

Mina, kes ma olen tänaseks oma elus ainult kaks korda spaas käinud, esimene kord oli mõned aastad tagasi Rakveres.


Nüüd siis Mustamäe Elamuste Keskuses.

Hakkas meeldima, lubasin, et varsti jälle.
...
Maikuud meenutades jääb sinna sisse plikside juubelid, üks sai kümme ja teine viis.

Millalgi oli emadepäev.



...
Ja tüdrukud käisid külas.
Õde küll noorem, aga teised "tüdrukud" minust vanemad.
Onunaised.

Nii et igasse nädalasse midagi.

Mõni üritus võiks olla niisama igapäevane. Vähemasti seni, kuni hooaeg kestab. Eile näiteks juurisin oma eelmiselt Läti reisilt kaasa toodud sakilise noaga võililli mullast välja.

Nojah, võililled on ühed mu lemmikud, aga maja juures on paar piirkonda, kus need ära õitsenud - maha niidetud puhmad segavalt mõjuvad, neid ma siis lõigun.

Eile täpselt 50 pesa.

Kui jutt juba Riia peale läks... juuni algas reisiga.
Üks päev naabrite juures Lätis ja kaks poolikut Pärnus.
Kaks päeva siis.
Poolikut.

Alkoholi kaasa ei ostnud, kuigi ühes alko-poes käisime.

Aga Läti-lugu on juba uus lugu.
...