Kollane krüsanteem

 ...

#ajas tagasi 

27.08.2025

Kolmapäev

Tegime ringsõidu. Metsakalmistul selgus, et begoonia on oma aja ära elanud. Kust nüüd siis see uus lill võtta?

Korra edasi- tagasi sõitmist ja leitud ta oligi. Lillemüügilett suht teletorni lähedal. Kell oli palju, meesterahvas korjas juba õiteilu tasapisi koomale. Kurtsin oma muret ja küsisin, mida ta soovitab. 

Need olid tõesti ilusad kollased krüsanteemid potis. Üks või kaks? Sellised keskmise suurusega, müüja juhtis mu tähelepanu, kui palju õienuppe veel puhkemas. 

Igaks juhuks võtsin kaks, kuigi mu moto on Vähem on parem! 

Küsisin, kas võin viiekümnesega maksta... talle sobis. Selline sümpaatne härra, tahtsin tänulikkust üles näidata ja ütlesin, et viiekümnene ei ole valeraha, hiljuti automaadist võetud. Näen ju küll, kuidas kauplustes kontrolli teostatakse, äkki ta ka muretseb. 

Ei muretsenud, muigas ja ütles, et kus sa sellega, kohe näha, et alles masinast tulnud.

Lihtsalt üks suvaline juhuslik kohtumine, millega kaasnes täielik teineteisemõistmine 😉

Aga kalmistule istutasin ainult ühe lille (ikka ongi nii, et vähem on parem). 

Proovisin kahte, ei olnud ilus. 

Nüüd on teine taim alles potiga kodus pojengipõõsas. Sajuperioodil peksis vihm pojengi lamavasse asendisse, tühimiku täitmiseks on krüsanteem täitsa ok. Lisaks on seal veel mõned karikakrad, üks saialill ja üks põdrakanep. 

Ja paar nõgest, aga nemad hakkavad juba koledad olema, peab vist välja kitkuma. 

Homme teen ehk parema pildi, täna (kell 23.04) laubalambi valguses tehtu ei too lilleilu piisavalt esile ;) 

...

#päevapilt 26... päevalill

 ...

Lootsin, et mu päevalilled on vahepeal õitsele puhkenud... ikka poolteist päeva kodunt ära oldud.

Aga looda sa!

Ainult karikakrad on õieilu laiendanud.

Ja siis muidugi lilleke, kes aiaelule tõelise elu annab ;)

26.08.2923

...

Lisafoto tehtud kuus päeva varem.

20.08.2023

...

#päevapilt 8... tormijärgne

 ...

Paar päeva tagasi rääkisime 1967. aasta augustitormist. Seda on nimetatud ka "sajandi tormiks", kus kahe päeva jooksul oli tuule kiirus püsivalt 30-35 m/s... ütleb Vikipeedia. Kohati murdusid metsad tervete lankidena. 

Huvitav, et ma tormi ei mäleta, küll aga mäletan neid tormimurtud puid, mille koristamine võttis ikka päris palju aega. 

Ja lapsepõlvemaal kukkus vana laut kokku.

Nii et eilse ja tänase ilma kohta peaks hoopis leebemat juttu rääkima. Kui poleks neid raheterasid  läbimõõduga 5+ cm seal Sõrve kandis, oleks ehk selline tavaline augustikuine tugeva tuulega ilm.

Öösel ma kuulasin, kuidas kohises, keerutas ja kolistas ümber maja, isegi päeval veel tuuseldas. Ma metsa minna ei tahtnud, tegin põlluäärse kõnniringi.

Eemalt vaatasin, et mis ilusad lilled, mingid floksid või.

Aga seda nad siiski polnud, pildi tegin, aga ära ei tundnud.

Või mis vahet, ilusad ikka ;)

Aga mühinat ja kohinat on jätkuvalt akna taga, nüüd hakkas sadama ka.

...

Vihmapilt on eelmisest nädalast.

03.08.2023

Ja laut veel sellest ajast, kui ta püsti püsis.

Nüüd pole vana maja ka enam... selle koha peal on Sirje roosipeenar.

1960ndate keskpaik...

... ja 1968

...

Öös on viiuleid

 ...

Kõik, mis ööga seotud, tundub müstilisena. 

Ööviiulid on olnud ühed kõige imelisemad lilled minu jaoks. Olin nad juba peaaegu et ära unustanud...

Kunagi olid ajad, kus ükski jaaniaegne suvi ei läinud ilma selle joovastava lõhnata. Ja ikka ööd, sest päevane on lahjavõitu. Imeline, aga mitte nii intensiivne.

Täna, kui Ireeniga metsas käisime nende pere viiuleid kaemas, unustasin nuusutada. Samas, lõhnaga on pigem, et nuusuta või ära nuusuta, kui lõhn on, tunned niigi. Ju nad selle palava päevase ajaga lihtsalt ei lõhna. 

Aga pildi ma tegin 

Ööviiul, imeline lill.

Tegelikult on tänasel lool ka algus.

Nädal või paar tagasi tuli mul ristsõna lahendades välja sõna sakse. Võõras sõna tundus, guugeldasin, et kontrollida, kas olen õigel rajal.

Olingi. 

Anna Sakse, Läti kirjanik (1904 - 1981). 

Miks just tema ja ööviiulid?

Kui juba tutvust tegin, kuulasin ära ka ühe tema jutukese Raadioteatri kodulehelt Jupiteris. See lugu kandiski nime Ööviiul.

Ja justkui vastu tulles kuulajate soovile kõlas Vikerraadio Luuleruumis mõni päev hiljem seesama saate kordus. 

Ööviiul.

Või oli see ehk hoopis meeldetuletus mulle, kes ma juba mitu aastat pole käinud lapsepõlvemaal. Jaanipäeva-aegset viimast käimist ei mäletagi. 

Ehk need ööviiulid pildil ongi jälg just sellest viimasest.

Metsavaimu poolt petetud pruudid... kui Anna Sakse lugu uskuda.

Ja miks ei peaks?

26.06.2014

...

Fotojaht: lilleilu

 ...

Viimases reedes oli palju pidulikkust ja ilu... sealhulgas palju lilleilu. 

Ei saa jätta märki maha jätmata!

30.07.2021

30.07.2021

Aga muidu ka ju, millal siis veel, kui mitte praegu. Koduaiad õisi täis.

Lilled siin ja lilled seal.

Minul küll metsik loodus ümber elamise, aga õitseb seegi. 

25.07.2021

...

Käsitöö ja lilleilu

...

Just nagu lähemal vähe oleks, et oli vaja reisile minna! 

Käsitööd ja lilleilu nautima!

Ehk ongi nii, et koduseid väärtusi rohkem hinnata, peab vahepeal kaugemale ka vaatama.

Ja naabrite juures on alati tore käia, pikkuselt paras sõit, kodune kliima, toredad reisikaaslased ja kenad Läti-naabrid ning hästi korraldatud päev.

Alustasime Pärnust, nii et mu ühepäevareis kujunes selliseks nagu ikka: kaks ööd kodust ära! Selle eest saime end hommikul välja magada, samas kui need, kes Rakverest alustasid, pidid startima juba varahommikul.

Õhtul tagasi jõudsime ka teistest oma kolm tundi varem, kuigi jah, mina olin selleks ajaks alles nö poolel teel ja võimalusega kulutada pool päeva Pärnus ka pühapäevaselt puhkuseks.

Käsitöö oli lätimaine ja palju rahvuslikku, pakuti kõikvõimalikku selga-jalga-pähe ja suhu panemiseks.

Sõin ära ühe kohaliku tähtsusega pekipiruka ja ühe saldejumpsi.

Olid head mõlemad.

Laulu oli ka. 

Palju põnevaid esemeid.

Vaatan tihti suure kahjutundega, kui palju on ootel ilusat toodangut, ja väikese lootusega, ehk tõesti leiab iga ese lõpuks endale õige kodu.

Mantlid-jakid pakkusid silmailu, aga seekord jäid ostmata.

Pärast oli veel jalutuskäik Babite rodopargis. Lugesin just netist, et hetkel õitseb seal üle 250 erineva rododendroni liigi.

Ilmselgelt jäi meil mõni nägemata!

Aga võimas ilu oli seal juba pealiskaudsemal pilguheitmisel.

Reisipäeva lõpetuseks käisime lõunat söömas, bufee Lido moodi. 

Täitsa taskukohane ja  väga maitsev!

Lastekaitsepäeval Lätimaal.

Tehtud!

...