...
Kõik, mis ööga seotud, tundub müstilisena.
Ööviiulid on olnud ühed kõige imelisemad lilled minu jaoks. Olin nad juba peaaegu et ära unustanud...
Kunagi olid ajad, kus ükski jaaniaegne suvi ei läinud ilma selle joovastava lõhnata. Ja ikka ööd, sest päevane on lahjavõitu. Imeline, aga mitte nii intensiivne.
Täna, kui Ireeniga metsas käisime nende pere viiuleid kaemas, unustasin nuusutada. Samas, lõhnaga on pigem, et nuusuta või ära nuusuta, kui lõhn on, tunned niigi. Ju nad selle palava päevase ajaga lihtsalt ei lõhna.
Aga pildi ma tegin
Ööviiul, imeline lill.
Tegelikult on tänasel lool ka algus.
Nädal või paar tagasi tuli mul ristsõna lahendades välja sõna sakse. Võõras sõna tundus, guugeldasin, et kontrollida, kas olen õigel rajal.
Olingi.
Anna Sakse, Läti kirjanik (1904 - 1981).
Miks just tema ja ööviiulid?
Kui juba tutvust tegin, kuulasin ära ka ühe tema jutukese Raadioteatri kodulehelt Jupiteris. See lugu kandiski nime Ööviiul.
Ja justkui vastu tulles kuulajate soovile kõlas Vikerraadio Luuleruumis mõni päev hiljem seesama saate kordus.
Või oli see ehk hoopis meeldetuletus mulle, kes ma juba mitu aastat pole käinud lapsepõlvemaal. Jaanipäeva-aegset viimast käimist ei mäletagi.
Ehk need ööviiulid pildil ongi jälg just sellest viimasest.
Metsavaimu poolt petetud pruudid... kui Anna Sakse lugu uskuda.
Ja miks ei peaks?
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar