Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Üks päev juurde antud

...
Täna on 29. veebruar.

On.

Veel.

Nii umbes 25 minutit.

Ma arvan, et 29.veebruar on piisavalt jabur kuupäev, et tänased jaburdused ja jaburdamised võib olematuks mõtelda.
Ära kaotada.
Maha vaikida.

Kui nädala või paari pärast tuleb jutuks, mida tarka sai tehtud veebruari viimasel päeval... siis kellel enam tuleb meelde, et viimane päev on lisapäev.
Veebruarile sabasse topitud.
Kalendrisse vahele lükitud.

Pigem mõtled... mida ma siis tegin 28.veebruaril?

Igatahes ei tegelenud ma selle jaburdusega, mis pildil, sellel on paarinädalane ajalugu.

Mandariinid. 

Minu looming.
Kõik, mis koorimisel tekkis, on ära kasutatud.


Küsiks ka.
Kuidas kujuneb mandariini pinnalaotus ja kuidas arvutada tema pindala?


Ja kas leidub veel mõni jabur küsimus?
...

Pühapäev, 28. veebruar 2016

Sündinud 1939

...
Ma hakkan jõudma lõpule.
Selle raamatuga.



Pole vale ütlemine: igal asjal oma aeg.
Mul on see raamat riiulis ikka nii mõnedki aastad olnud.
Riiulis olnud, aga lugenud polnud.

"Kes ma olen?"
304 lehekülge + artiklid ja arvustused juurde.

Ilmunud 1999.
Aastal, mil Klas sai 60-aastaseks.

Nüüd siis.
Eri Klas, sündinud 7. juuni 1939, suri 26. veebruar 2016

Alustasin lugemisega reedel, 26. veebruaril.
Täna lõpetan.

Tema, kes ta elas raamatusse kirjutatud elu 60 aastat, ja mina, kes neelasin selle läbi kolme päevaga.

Mõnda lugu ma ta elust ja loomingust teadsin.
Teadagi.
Raadio, tv, ajakirjandus.
Eks mujaltki.

Aga kõik see muu, lugematud heliloojad, dirigendid, pillimehed ja muidu asjamehed, üle 500 nime isikunimede registris raamatu lõpus.
Muusiku kaasteelised läbi aastakümnete.
Tema enda elutöö.
Kõik ühte tervikusse sisse kirjutatud.

Viljakat aega jagus Eri Klasil veel hulk aastaid peale raamatu ilmutamist.
Ehk keegi kunagi kirjutab need jätku-aastad.
Ja lõpu-aastad.
Või kui ei, siis tv-s ja raadios kuuldut-nähtut on võimalik tänapäeval uuesti kuulata ja üle vaadata.

Aga muidu... mõtteid raamatust.

On kaks päeva, mis on võrdlemisi tulutud. Üks on eilne päev, sest see on juba olnud, ja teine  on homne päev, sest sellest ei tea sa midagi.

Sõbralik läbisaamine kõikide inimestega on igas ametis üks tähtsamaid eeldusi, kui sa tahad üldse midagi saavutada. See ei ole kavaldamine - see on olemine ise ja osasaamine teise iseolemisest.

Ma ei ole kurbadest asjadest eriti rääkinud...
Siin, selles raamatus.
Aga üht-teist siiski.

Nüüd ei ole enam Vihalemma, ei ole Peedo Taimret, aga Ants ja mina oleme olemas ja elu läheb oma rada edasi.

Ja nüüd... ei ole enam ka Eri Klasi ning Ants Antson... mõned kuud tagasi suri temagi.
Nemad, kes nad neljakesi põlevast majast asju välja vedasid. Vana voodi puhul kõhklesid, et kas viia või mitte viia. Vedasid sellegi. Pärast peremees kiitis, et kõige tähtsam, et voodi ikka välja sai, seal sees oli kogu tema raha, nüüd saab siia uue maja ehitada.

Neid mehi enam ei ole.
Aga mis on? 
Hauatagune elu?

Nüüd nägime äkki Schnittkega, et John (Neumeier) avaldas meie saladuse. Kogu see tegevus toimus aegluubis ja seal ei olnud muud lummust, kui et see oli elu pärast surma.
...
Mullegi heidetakse ette, et ma puhkavat vähe. Ma ei tahagi puhata. Jõuan hauas puhata küll. Saan palju suurema elamuse sellest, kui teen tööd ja see töö õnnestub. 
...
Aprill 1999
Olevik muutub minevikuks. Olin ligi 60 aastat otsinud isa, ja nüüd kaotanud ema!

Olen rahulik, sest tunnetan, et ema elurong on jõudnud lõppjaama. Oleme kahekesi. Tunnen sidet selle hingega, mis oli tema sees, seepärast olengi rahulik. 
 
Läheme teele, kaugele teele, sina kus taevas on laskunud veele...

Viimane peatus. Fermaat. Paus. 
Igavik...
...

Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Iga okas loeb

...
Vaatasin kaitsejõudude paraadi Vabaduse väljakul.
Mitte otse... järelvaatasin.
Otse kuulasin raadiost Kaja Kärneri saadet.

Aga paraad oli pidulik, mehed esinduslikud ja masinad muljetavaldavad.
President tervitas ja rahvas vaatas ja lehvitas.

Kaks olulist mõtet, mis ülekandest kõlama jäid.
Mis haakusid minu tänase päeva mõtetega.

Kui mõnda üksust torkida, võid saada kabelimatsu.

Iga okas loeb.

Kui hommikul pisut peale päikesetõusu lippu heiskasin, nägin, et mu jugapuu ka end pidulikud ehtinud.
Jugapuu juuksepikendustega.


Alles paraadi vaadates ja kuulates sai selgeks.

Iga okas loeb.

Ilmne märk tänase päeva tähistamiseks.

Mis sest, et pole siil.
 ...

Pühapäev, 21. veebruar 2016

Autopiloot

...
III osa

Köök
Puud pliidi alla.
Põlema.
Puud ahju.
Ei pane veel põlema.
Nõud kraanikausis... puhtaks.

Telefon... autopiloot kinni.
Teise tuppa pikali... ainuke koht, kus levi ok. Enamasti.

Kõnelemine tänudega.

Autopiloot tööle.

Kraanikauss puhtaks.
Pliit puhtaks.
Põrand puhtaks. Tolmuimejaga. Harja ja lapiga. 
Pilk aknast välja.

Vannituba
Vann puhtaks. Kraanikauss puhtaks.
Peegel.
Kõik asjad kohale tagasi.
Põrand puhtaks. Märja lapiga.

Kööki.
Pilk aknast välja.

Pliidi alla puid juurde.
Salatikartulid... kooritud.
Hakkimine.
Tomat, kurk, vorst.
Hakkimine.
Konserv lahti.
Koor.
Majonees. 
Maitsestamine.
Kõik kokku.
Pilk aknast välja.

Vannituppa.
Keegi on seal tule ära kustutanud.
Krt.
Autopiloot jooksis kokku.
Alglaadimine.
Tuli vannitoas põlema.

Telefon.

Pesu masinasse.
Autopiloot kinni.
Teise tuppa pikali.
Kõnelemine tänudega.
Autopiloot tööle.

Vannituppa. 
Ootevalmis... riided ja vajalikud pesu- ning hügieenivahendid.
Pesumasin tööle.
Vaip põrandale.

Kööki.
Nõud kapist välja. 
Rätikuga üle.

Telefon... autopiloot kinni.
Sõbrants.
Et tuleb ja teel ja kohal ja varsti.

Salasõna käes.
Läbi akna seda enam ei oota.
Autopiloot ... häire.
Kohe.
Kiiresti.
Vannituppa.
Pessu.
Riidesse.

Sõbrants on kohal.

Kööki.
Pilk aknast välja.
Ahi küdema.
Puud... pliit... telefon...
Autopiloot kinni.
Teise tuppa pikali.
Kõnelemine tänudega.
Autopiloot tööle.

Kartulid kooritud.
Keema.
Pilk aknast välja.

Liha ahju sooja.
Koputus.
Üks pere noori on kohal.
Auto?
Jäi hange kinni.

Pilk aknast välja. 

Auto on õues.
Luiskas... miks see mind ei üllata.

Puid pliidi alla... appikene, tuli on kustunud.
Puud pliidi alla.
Tuli sisse.

Kapsas kaasa. Teise tuppa.
Kapsas ahju sooja.

Kööki.
Krt... kaasa oli siibri vahepeal kinni lükanud.
Toss köögis.
Autopiloot jooksis kokku.
Siiber lahti.
Uks lahti.
Aken lahti.
Suuretoa uks kinni.

Alglaadimine. 
Autopiloodile.

Väike kullake appi toimetama. 
Nõud lauale. 
Toidud lauale.

Kohvivesi keema.

Šampus.

Klaasid kokku.

Autopiloot välja.

Pidulik tähistamine.

Oluliselt tähtis tunnistus ja tunnustus eluteel. 



Rahvusvaheline küll, aga kahjuks ainult kohalik filiaal.

Presidendi vastuvõtule ei ole kutsutud.
...

Esmaspäev, 15. veebruar 2016

Isiklik ämblik

...
Kui ma oma sugulasest kolleegile märku andsin, et näe, ämblik meie laua peal, sain tähenduslikus toonis vastuse.

Jah, ma nägin, tuli sinu raamatuvirnast.

Järelikult minu ämblik.

Et ma nagunii plaanisin teda seljatagusele lillepotile suunata, siis nüüd seda enam.

Kui juba oma.
Minu raamatute vahelt.

Sirutasin käe lauaservale lähemale.
Päris lähedale ei jõudnud, sentimeetrit 4 - 5 jäi puudu.

Ja siis ta hüppas.

Laua servalt minu käe peale. 

Kohe näha, et tema ka teadis, kes on oma.
Omanik.

Loodan, et ta on rahul keskkonnaga, kuhu ma ta suunasin.


Pildil olev ämblik pole see, kes täna.
Kes täna mu käele hüppas.
Aga ka minu oma.
Nagu kõik ämblikud, kellega eluruumi jagan.

Nüüd juba needki, kes tööruumis.
...

Pühapäev, 14. veebruar 2016

Sõbrapäeval... mitte ainult guugeldades

...
Mõned minu sõbrad blogivad rootsi keeles. 

Kui nüüd Facebook`i blogiga võrrelda. 

Mina rootsi keelt ei oska, õnneks pole see tänapäeval  probleem, masin tõlgib vasakult paremale või paremalt vasakule, kuidas käsu annad. Midagi ei juhtu, kui mõni lausejupp arusaamatuks jääb.

Teadmine sellest, et elu läheb igapäevast rada, on kõige olulisem.

Aga naljaks on ikka.
Mõni tõlge rohkem, mõni vähem naljakas.

Lihtsalt üks tekst Pilvi Fb-i lehel.
Tegelikult ikka juba jupike aega ajas tagasi.
Poolik postitus paar aastat kummutisahtlis, eile koristades leidsin.

Lihtsalt üks päev...
Hemkommen från stan vrålhungrig. Laxpuddingen från igår lyxade jag till med lite skirat smör och de små snabbinlagda, västeråsgurkorna från bunken på balkongen hade hunnit bli lagom salta. Gräddglass och gubbar spar jag till lite senar.
Ska berätta om besöket på Bonniers Konsthall så fort kameran blir laddad.

Olin selle kenasti enda jaoks ära tõlkinud, abiks mitu võimalikku tõlkeprogrammi.

Üks isegi kohe FB-s.
Aga ega sellest suurt kasu ei olnud.

Tagastatav stan vrålhungrig. Laxpuddingen alates. Eilsed lyxade natuke skirat ja väikese snabbinlagda lisada, Västerås kurkide alates pealtvaatajaiks rännet oleks olnud päris soolane. Jäätis ja meeste pagu pisut hiljem lisada. Tutvustavad Bonniers Konsthall kontrollkäik kohe pärast tekstisõnum on laetud.

Midagi tuleb tagastada
Keegi, kes on tulnud, vaatab pealt
Kurgid on vist soolased
Jäätis
Kontrollkäik kontserthalli

No ja siis see meeste pagu... tahaks ikka teada küll.
Kui juba tõlkida, siis võib ju edasi.
  
Google ütles näiteks nii:
Tagasi koju linna nälga. Laxpuddingen eilset lyxade lisan natuke sulavõid ja väike kiire lisatud,  Västerås kurgid kaussi rõdul sai mõõdukalt soolane. Koorejäätis ja vanad mehed ma salvestada hilisemaks. Ütlen teile visiidi Bonniers Konsthall niipea kui kaamera on asetatud.

Asi hakkas juba ilmet võtma.
Kodus tagasi
Puding sulavõiga
Kurgid rõdul - loomulikult rõdul, ma tean ju küll :)
Kurgid kausis ja mõõdukalt soolased
Visiit kontserdile
Kaamera kaasa

Tundub, et kõik oluline on selge
Aga need mehed jäid ikka  kripeldama.
Ja miks neid on vaja hilisemaks  salvestada.

Võtsin ette järgmise tõlke.
Misiganes tõlge see siis oli.  

tagasi linnast näljas. laxpuddingen eilsest lyxade ma, et koos natuke selitatud võid ja väikesed snabbinlagda, västeråsgurkorna alates kauss rõdul olnud aega trikk salta. kubujuss mehed ja ma päästan hilisemaks. tahan teile rääkida külaskäik linnahalli niipea kui kaameratel laetud. 

Linnast tagasi
Näljane
Eilne puding
Kauss rõdul
Külaskäik linnahalli 
Kaamera laadimine
Kubujuss mehed... 

Jälle need mehed!

 No igatahes oli aeg teha oma nägemus postitusest.

Kuidas mina aru sain.
Et linnas käidud ja näljasena kodus tagasi. Õnneks on järgi eilset pudingit, kuhu siis kähku sulatatud võid ja mida iganes juurde lisatud. Hapnema pandud värsked kurgid rõdul on juba mõõdukalt soolased. Jäätis jääb hilisemaks söömiseks... aga nüüd tulevad mängu need vanad mehed ja meeste pagu...
Igatahes on veel üks käik Linnahalli ees, kohe kui tekstisõnum saab üles pandud.


Küsisin Pilvi käest ka. 

Et mida ta tegelikult kirjutas.

Linnast kojusaabunult olin kohutavalt näljane. Eilse lõhevormi tegin luksuslikumaks sulatatud vöiga. Enda sissetehtud (soolatud) kurgid (siin nimetatakse neid ühe koha järgi kus neid palju kasvatatakse - Västerås) rõdul ämbri sees olid parajalt soolased. Koorejäätise maasikatega hoian hiljemaks. 
Bonniersi Kunstihalli külastusest jutustan niipea kui fotokas laetud. 

Ma võin rahul olla, minu tõlkes sai lõhevormist küll puding, mehi nagu polnudki ja Bonniersi Kunstihallis oli juba käidud.

Aga muidu... üks tavaline päev.

Märk sellest, et elu läheb oma igapäevast rada.

Mis on kõige olulisem.
Teadmine, et see nii on.

Mõnikord pole selleks isegi tõlkida vaja.

Täna, sõbrapäeval.
Tervitustega Pilvile :)


Rõdul, kus kurgid. 



Ja köögis, kus vormiroad tuntud headuses. 

Eriti lõhe.

 

...

Laupäev, 13. veebruar 2016

Ogaruse orden ja pagulased koridoris

...
Vana blogi lood.
Jaanuar... ajas tagasi.
Tagasi... 10 aastat.

Ogaruse orden
18.jaanuar 2006
Nüüd selline suur ordenite määramise ja jagamise aeg, teadagi, presidendi viimane valitsemise aasta ja vabariigi aastapäev saabumas.
Lubasin täna uue ordeni asutada… Ogaruse ordeni.

Esimesed kandidaadid vastsele ordenile on kolm kutti, kes tänase pakasega (-20 kraadi keset päeva) kastsid oma pead kraani all märjaks ja siis käisid testimas a)kui kiiresti juuksed õues külmuvad ja b)kui kiiresti nad suht jahedas hoones taas sulavad.

Annaks jumal homseks suuremat pakast, ehk märkavad koju magama jääda. Ja ehk pääsevad suuremate kahjustusteta.

Aga mina seisan küsimuse eest: kas peaks vanemaid ka rõõmustama.

Kõrge ordeni saamise lootusest.


Ordeni kujundas koolipoiss (15), kellele ei maitse ühepajatoit

 Teine kandidaat
18.jaanuar 2006
Tundub, et Ogaruse ordeni saamise peale läheb rebimiseks.
Ühe suitsetaja pihtimus:
 “Sa ei taha kindlasti teada, kuidas inimene lolliks läheb. Aga ma ikka räägin. Õhtul millalgi panin suitsu filtri poolt põlema. Täiega. Leegiga põles.
Aga hiljem hakkasin jälle suitsu süütama, nagu ikka: tikk põlema, põlev tikk suu juurde – aga olin unustanud suitsu suhu panemata.
Kui nina-alune soojaks läks, sain asjale pihta.
Pole ju enam normaalne?”


Purgid pagenduses
19.jaanuar 2006
Külm läks ikka päris tõsiseks, eile õhtuks langes -25 kraadini, ja kelder...
… teadagi: külm nagu keldris.
Vanasõna on kindlasti suvisel ajal paika pandud, sest talvine kelder, võta või jäta, on ikka üks suhteliselt soe paik. Nii mullegi tundus, kui tema sügavustesse sukeldusin, kuid kraadiklaas andis hoiatavalt teada, et juba nullis sealgi.

Niisiis said kõik veel alles olevad ploomikompotid ja muud purgid-värgid üles tassitud ning koridorinurka paremaid aegu ootama pandud.

Toimus evakueerimine.
Või on see hoopis emigreerumine… ja mul seal emigrandid paremaid aegu ootamas?

Purgid pagenduses.

Pagulased minu koridori nurgas.

...

Võta riiulist raamat

...
Vana blogi lood uues kuues.
10 aastat tagasi.
Raamatuks tol korral oli "Läbi äreva vere"

Uues kuues, sest mängu saab ju uuesti läbi mängida.

Reeglid sellised lihtsad.
1. Haara esimene ettejuhtunud raamat.
2. Ava lk 123
3. Leia lehekülje viies lause.
4. Postita see lause koos kahe järgmisega oma blogisse.
Koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida mingit "eriti lahedat raamatut". Haara raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

Miks mitte läbi mängida.
Eile õhtul siis.
Käisin oma pimedas toas ja võtsin. 
Esimese kätte sattuva.
Riiulist.
"Kuradi tark. Jumala loll"
2006.aastal toimunud konverentsi "Jumal teaduses" ettekannete kogumik.

Lõik raamatust on aga selline.
"Üleskutse sõna "jumal" hüljata jäi siiski ainult üleskutseks. Milles siis asi, miks enamik teolooge seda mõistet hoolimata arvukatest teadvustatud raskustest ikkagi veel kasutab? Pakun ühe seletuse: hoolimata sellest, et selle sõnaga seostuvad kujutluskompleksid varieeruvad väga suuresti, sõltudes ajast, kohast ja kõneleja maailmavaatest, on teoloogias üks äärmiselt oluline teema, mis kõigist neist erisustest üle lubab olla."
Ain Riistan "Teoloogide jumalad"

No ma ei tea, mida olulist ma sellest lõigust enda jaoks välja loen.
Aga päris kindlasti ma midagi loen.

Veidi aega vaid vaja.

jaanuar 2016
...

Reede, 12. veebruar 2016

Kempsujuttu... jätkub kauemakski


...
Kolan oma vanas blogi lugudes.
Sealt selline postitus.
Mis on märk sellest, et juba 10 aastat tagasi.
Minu jaoks.
Kuum teema.
Vetsulood.

Külmal päeval
Jaanuar 2006
Nüüd siis on külmi päevi olnud ridamisi. Kolmapäevast alates, siis said algklassid koju jääda, sest külma oli paar kraadi kahekümnest rohkem.
Mõnikord on nii, et ööd on külmad, päeval läheb soojaks jälle. Sedapuhku pole vahet ja külmakraade kahekümne ringis jagus ka päevadesse. Neljapäeva hommikuks langes temperatuur –25st allapoole, reede hommikul näitas termomeeter aknal juba –30 kraadi.
Et miks ma nii pikalt ilmast? Loogiline ju, mis meelel, see keelel.
Esimest korda meie maja 15 eluaasta jooksul külmusid torud ära. Terve reedene päev mässamist. Algul ruumi soojendamine elektripliidiahjuga. Edasi naabrimees leeklambiga (mis oli päris jube). Lõpuks sekka laenatud puhur, see pani sooja õhu liikuma ja tõi vee majja tagasi.
Aga eile külmus pumbamaja ära ja me jälle veeta. Külamehed laenasid noorikutelt föönid ja läksid föönama… õnneks on olemas selliseid universaal-nahhaalseid riistu naiste töövahendite hulgas.
Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mis tegelikult päris trükimusta ei kannataks, aga rääkimata ka ei saa jätta.
Maal on veel selliseid korterelamuid, kus majas küll vesi, aga vetsuks kuivkäimla. Ja külmade talvedega on juhtunud, et selline kemps külmub kinni. 
Alla enam midagi ei lähe. 
Torud mingist imematerjalist, mis leeklampi ka ei kannata. Pere meespool ütles, et siin pole midagi teha, käige aga metsa all ja oodake kevadet. 
Aga naisuke oli taibukam, kallas sinna külmunud kempsu mõned liitrid vett peale ja pani siis selle elektrikeeduspiraali (sellise suure, mis muidu paariliitrises kannus oma tööd teeb) sinna vetsuauku. 
Keetis mis ta keetis, aga lahti keetis.
Keeduspiraali edasise saatuse kohta mul andmed puuduvad.
... 
Kusjuures.
Kempsupildid hakkavad otsa saama.

Mis on märk sellest, et aitab küll.

Aga ma ei luba midagi.
Seda enam, et pildi ma leidsin.

Külapeal, jaanuar 2009

...

Neljapäev, 11. veebruar 2016

Kempsujuttu teise kandi pealt

...
Eks see vähe imelik on, et ma seda vana teemat heietan, aga mis teha, kui asi täiega sisse sõidab. Või kui täpsemalt öelda, siis ma ikka ise järjekordselt samasse auku astun.

Kusjuures, mulle kunagi üks inimene muljetas, kuidas ta raudteejaamas jalgapidi sinna peldikuauku libiseski. Peldik oli ehtne nõuka-aegne peldik, auk põrandas ja inimene pidi kükitama. Kui ikka suht räpane, ju siis libe ka. Ega ma täpselt ei mäleta... õnneks.

Aga mina siin lõpetan Stig Rästa raamatut, ja mis ma näen, temal ka see kehakergendamine jutu teemaks, ikka paaril leheküljel. Kakateema ja peeruprobleemid. Sest kui on palverännak, siis peavad probleemid olema, muidu polegi see, mis olema peab. Peab olema valu ja nälg, kõhuhädad ja niisama ebamugav.

Muhelema ajas.
Ja tekkis tahtmine sekkuda jutusse, eriti seal, kus autor taanlastele kakamise nippe jagas.
Nii olulise asja jättis rääkimata.

Ma ütlen siin nüüd oma laused vahele.

Et kui sa ikka ei taha, et sinu järgi kempsus halvad aroomid hõljuma jäävad, seda enam, kui mitu inimest järjekorras, võta kaasa tops tikke ja põleta neist mõned enne kui ruumist välja tuled.
Täitsa toimib.

Aga muidu... läbi sai see raamat.

Minu Kennedy.

Millegipärast kulus selleks üksjagu aega.
Aga mul on hea meel, et lugesin. Eriti see palverännaku osa.

Oleme maailmas kõik omavahel seotud.
Mingitpidi.

Neid seotud kohti leidsin raamatus  siit ja sealt, sugugi mitte oluliseimana see, millest alustasin.

Aga pilt... pilt on tehtud aastal 2009.
Koledaim koht, kus olen käinud.
Birkenau

...