Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...

Saladuste laegas

 ...

Ma jätan peaaegu alati eeltöö tegemata, lähen ma siis reisile, teatrisse või hakkan lugema mõnd raamatut. Eks selles kombes on nii head kui halba, reisile minnes oleks ju hea teada, mis sind ees ootab ja milliseid saladusi või mineviku meenutusi selle kohaga saab seostada. Kinos käia või teatris etendust vaadata meeldibki mulle siiski pigem puhta lehena.

Mäletan, kord läksime üht Rakvere etendust (vist oli "Di ja Viv ja Rose") vaatama, lahendasin terve tee Sudokut, ja kui kohale jõudsime, üllatus-üllatus, olime hoopis Paidesse jõudnud. Ma polnud endale teadvustanud, et külalisetendus, muudest eelteadmistest rääkimata.

Seekord siiski Rakveres.

Kava jäi kahjuks ostmata, nii ma siis täna natuke tuletasin meelde, mis tegelaste nimed ja kes keda mängib. Tegelikult olid nimed muidugi enamikus tuttavad. Aga raamat on mul lugemata ja film nägemata, nii et etendus oli täitsa tundmatu maa. Ehk tuli see isegi kasuks, ei võrrelnud näitlejaid filmistaaridega ega saanud sügavuti jälgida tegelaste mõttemaailma. 

Ette ütlen, et etendus meeldis, nii nipernaadilik Robert (Tarvo Sõmer) kui kiireid hetkelisi otsuseid tegev Francesca (Ülle Lichtfeldt). 

Võib ju öelda, et sündmustik pole loogiline või et elus nii ei ole... olen aru saanud, elus tuleb hullematki ette ja suur osa sellest polegi loogiline.

Muidugi, mul mõned küsimused jäid kuhugi ajusoppi tiksuma, aga eks see ka näitab, et väärt etendus, ei seletata sulle kõike ette-taha ära, vaid lastakse endal edasi mõelda ;)

Kuidas oleks lugu edasi kulgenud, kui uudishimulik naabrinaine (nagunii käis akna taga piilumas ;) oleks Richardile ette kandnud, kellega ta abikaasa vahepeal aega veetis.

Kas naine kahetses, et ka kaasa ei läinud? Või pigem hirmutas teda tulevik koos Robertiga. Kodu annab kindlustunde. Ja kuskil veel lapsed ja kohusetunne.

Kahetses ta ehk seda, et oma meest pettis? Või leidis hea vabanduse, sest päris kindlasti olid tal kunagi ootused, et mees peab olema üheaegselt kuum armastaja, hea isa, kuldsete kätega, viks ja viisakas, siiras ja sõnakuulelik. Unistada ju ikka võib.

Seda, et kirg lööb hetkega lõõmama... loogiline. Aga kui arvestada, mitu korda ma täna olin sunnitud ahju tuld tehes uuesti süütama, leegile lõõmamiseks peale puhuma, nipet-näpet pisiprügi juurde otsima... et ikka ära ei kustuks. 

Samas... sädemest tõuseb leek, nii et loogiline on nii nii kui naa.

Aga tegelikult, olen rahul, et mind teatrisse kaasa kutsuti, lepin sellega, et etendust muudeti (algselt oli kavas väikese saali etendus "Karge meri") ja alati naudin võimalust igavast argielust väikest vaheldust saada.

Natuke tekkis huvi ka raamatut lugeda, seda enam, et kirjanik on Robert ja raamatu (filmi ning etenduse) üks peategelasi on ka Robert. Ja et kirjanik Robert James Waller (1939 - 2017) oli ka professor, fotograaf ja muusik. 

Rõhk sõnal fotograaf.

Aga ka muusik. Laul Francescast, raamatu autori looming ja vist ka esitus.

Nii et midagi siin ikka susiseb ;)

Kusjuures,  raamatu esmatrükk ilmus 1992. aastal ja kandis pealkirja "Love in Black and White"

Aga Rakveres meeldib mulle alati käia.

09.05.2025

Kui hoolega vaadata, on pildil näha veidi lopergune kuuketas ja üks Rakvere neljajalgne sarviline sümbol.

* Saladuste laegas oli kui võti, mis keeras lahti ukse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.

...

Üks asi viib teiseni

 ...

Esmaspäeval, kui sünnipäevale sättisime, kleepisin kiiresti kaardi valmis. 

Panin kenasti ümbriku sisse, ja siis raamatu vahele... et sõidu ajal kannatada ei saaks.

Kuidas lugu lõppes?

Ikka tavapäraselt: tahtsin parimat, aga välja kukkus naga ikka. Raamat ununes koju laua peale.

Suvaline raamat oli, miski naistekas. Vähemasti pealkirja järgi arvata. "Daamide valik". Mõtlesin veel, et jätan raamatu Pärnusse, kui Rita tahab, saab lugeda ja siis taaskasutusse viia. Kui ei taha, võib ju kohe ka viia. Mul ta seisnud riiulis aastakümneid, vaevalt siis, et äkki nüüd järsku tung lugeda. Pole välistatud seegi, et kunagi läbi loetud, ilmumisaasta 1994. Ma ei pruugi ka eelmisel kuul loetud raamatu sisu mäletada. 

Oli nagu oli, kui Haapsalust tagasi tulime, hakkasin raamatut uurima. Autori nimi kõlas suht välismaiselt. Esialgu... täpsemal vaatamisel polnudki Peter, oli Peeter. 

Peeter R. Hoff. Pärisnimi varjatud. Sirvisin raamatut... et keski mees sellise naisteka kirjutanud?  

Guugeldasin. Ei olnudki mees, naine oli. Naine, kelle neiupõlvenime oli Peterhoff.

Riina Dmohovski.

See nimi kõlas juba tuttavalt. Ehk sellepärast, et aeg-ajalt kuulan kuuldemänge? Guugeldades igatahes leidsin. Üks oli krimka, Vikerraadios järjejutuna. Teine, mida kuulasin, oli "Ärklituba", aastast 1981. Kõlab kummaliselt, aga kuuldemängu võõras naine polnudki võõras naine. Täitsa lähedane oli.

Lõpuks võtsin ja lugesin raamatu ka läbi. Kui juba laua peal ootel.

Mis saab sünnipäevakaardist? 

Lubasin sünnipäevalapsele, et kui asustatud kohta satun, viskan postkasti. 

Kui inimene 93 aastat vana on, võib talle iga päev õnne soovida.

11.07.2022

...

Testime ennast ja teisi

 ...

Mingi aeg tagasi tulid mulle uurimusküsimused, kuidas olen rahul Omniva teenustega. Mis ma siin ikka nii väga nurisen, alati saab paremini, aga pakid liiguvad, kirjad jõuavad suht kiiresti kohale ja ajaleht pole ükski päev tulemata jäänud. Maksimumpunkte ei pannud, põhjenduse kirjutasin ka. Ajaleht võiks ikka hommikupoolikul kohale jõuda. Pole ju normaalne, et kell kolm päeval post alles tulemata. 

Piiga13 oli asja juures, kui täitsin ja kui Paides täidetud ankeedi postkasti panin. Järgmisel varahommikul (7.45 ;) läksime bussi peale, ja ennäe imet, postiauto sõitis mööda ja pani lehed postkasti. Terane tüdruk ei jätnud kommenteerimata, no vaata kui kiiresti su kirjale reageeriti! Minul muidugi süümekad, et julgesin nuriseda, võimalik ju, et post juba päevi hommikuti varem tuuakse. Hakka või vabanduskirja saatma! Seda enam, et järgmisel päeval toodi ajaleht peaaegu sama varasel kellaajal. 

Õnneks ma siiski ei reageerinud.... läks nädalake või paar mööda, ja kõik jälle vanaviisi. Ega ma ilmaasjata südaöösel lehti tooma ei lähe! Vähemasti kindla peale minek, kui kell neli alles postkast tühi.

...

Teises testimises osalesin ka. Indigoaalane testis, milline reisiseltsiline ma oleks. Ilma testimata ütlen, et ma ei taha olla seltskonna kõige nõrgem lüli, siis parem ei osale. Aga kohanemisvõimelisena sobitan ma ennast tugiisikuks ükskõik kellele, keda saan toetada ja olen samal ajal sama äpu. 

Samas, iga olukorraga ei kohane. Näiteks see kardin. Mulle annab kardin privaatsuse. Nii nagu ka lukku keeratud uks. Tahan tunda end turvaliselt ruumis kus magan. Aga kui juba magan, siis vahet pole ;) 

Detaile planeerin, kui reis on minu korraldada, parema meelega haakun juba korraldatud reisiga. Üldiselt ma planeerimist ei armasta, tahan, et head asjad saaksid ise mu juurde tulla. Aga kõigest hoolimata olen ma ideaalne reisikaaslane, test ütles, ise ma natuke kahtlen.

Reisil mööda Eestimaad... 22. juuni 2022

...

Kaks ei jää kolmandata.

Tegin läbi testi "Leia oma hingesugulane kirjanike hulgast".

Hingesugulase leiad 5 kirjaniku hulgast. Kümme küsimust ja saadki teada, millise kirjanikuga sul kõige rohkem ühist on. Kuna lubasin sel aastal pühenduda rohkem Eesti kirjandusele, on test igati sobiv. 

Tulemusega olen ka rahul. Minu kirjanik on Kai Aareleid. Mitte just eriti ammu oli Vikerraadios järjejutt "Vaikne ookean".  Raamatut ma lugenud ei ole, mis iseenesest on lausa piinlik, sest jaanuaris 2022 sai romaan Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Nüüd, kui olen oma kirjaniku teada saanud, loomulikult laenutan ja loen. 

Kohe kõik loen läbi!

... 

Hansenist Tammsaareni ja lugemiskett

...

Selline võistulugemine Tammsaare-mail. 

Hansenist Tammsaareni.

Noored Eestimaa eri nurkadest lugesid Tammsaare loomingut.

Saaremaalt, Tallinnast, Kohtla-Järvelt, Viljandist, Tartust. 

Veel paljudest Eestimaa kohtadest.

69 noort inimest.

Peast lugesid. 

Hästi lugesid.

Pikki lehekülgi lugupeetud kirjaniku teksti.

Parim lugeja tuli Loo Keskkoolist.

Ralf Johannes.

Aga mulle meeldis väga ka noorema vanusegrupi võitja.

Stella Tartu Hansa koolist. 

Peaaegu et hoidsin just talle pöialt!

Tegelikult olid kõik kolme vanuserühma võitjat ikka väga head. 

Vaatasin ja mõtlesin: milline professionaalsus!

Üsna tõenäoliselt võib neid nimesid tulevikus mõne teatri kavalehelt lugeda. Nii nagu varasemaidki tegijaid... on ju võistulugemine juba 15 aastase traditsiooniga. 

...

Veel üks ümmargune number. 5 aastat möödub esimesest rahvusvahelisest lugemisketist. Sel aastal vist enam osaleda ei saa, aga tegemist on huvitava üritusega. Esimene lugemiskett (tegelikult vaid üks lüli ahelas) on siin... kui on tahtmist kuulata Tammsaare loomingut erinevates esitustes. 

Üks lõpetab, järgmine alustab. 

Lugemist. 

Lõigu on igaüks ise endale valinud.

Sedapuhku õpilased. 

Aga mitte ainult.

...

Tammsaare teema jätkuks... vaatasin täna järelvaatamiseks pakutud võimalust. 

30. jaanuaril toimus Estonias  pidulik kontsert-aktus tähistamaks A.H.Tammsaare sünniaastapäeva. Esines Tallinna Linnateater, esinesid noored muusikud. Kõneles president, kultuuriminister jt  olulised inimesed. 

Rein Veidemann tegi ettepaneku lülitada riigi tähtpäevakalendrisse 30. jaanuar Tammsaare päevana.

Anti üle ka Tallinna linna Tammsaare-nimeline romaanipreemia. 

Nikolai Baturin.

Romaan "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

Ja kui endal tahtmine tähistada kirjaniku juubelit, siis pole muud kui lugeda.  

President soovitas: "Lugege oma Tammsaared kapsaks, noored, aga lugege!" 

Ja Indrek Saare mõte: "Tammsaare õpetab armastama inimest sellisena nagu ta on."

...

Kuulsa kirjaniku juubel

...

1977. aasta 1. jaanuari "Võitlevas Sõnas" on kohaliku parteibüroo sekretär kirjutanud: "1978. a jaanuaris möödub 100 aastat eesti kirjanduse klassiku A.H.Tammsaare sünnist. Kuulsa kirjaniku juubelit tähistatakse ulatuslikult. See seab ka meie ette suure vastutuse: olla kõigi tootmisnäitajate poolest kirjaniku nime kandja vääriline."

Artiklit ümber toksima ei hakka, kes tahab lugeda, siis siin ta on.

Sellest on nüüd möödas 41 aastat. Ju see juubel läks kenasti, kui juba aasta varem olid plaanid ja juhtimine paigas.

"Kuulsa kirjaniku juubeli tähistamise eesotsas sammub majandi parteialgorganisatsioon, kelle liikmed on eestvedajad ka NLKP XXV kongressi otsuste elluviimisel."

Oh jah, elu-elukest!

Aga aeg lendab... täna siis 140 aastat A.H.T. sünnist. 

Kirjaniku sajandal sünniaastapäeval alustati ka Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia välja andmist. Palju väärikaid autoreid ja huvitavaid teoseid. Oleksin pidanud ühendama Eesti 100 ja Tammsaare 140 ... ja läbi (või uuesti) lugema  preemia saanud 40 raamatut.

Nüüd juba 41.

Kui nädalavahetusel kuulsin, et  selle aasta lugejapreemia omistatakse raamatule, mille autor Marek Kahro, tuli kuidagi tuttav tunne. Läksin ja otsisin riiulist hiljuti kogust laenutatud raamatu.

Marek Kahro "Viisteist naeratust".

Polnud veel lugema hakanud. 

Preemia sai tema raamat "Kuradil on lapse nägu".

Lugesin natuke sisu kokkuvõtet... külas põleng, maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik.

Nojah, kõik haakub kuidagi. 

Kuulasin  täna järjejuttu... ja meel läks kurvaks. Põleng, segased suhted, kaval naabrimees ja karm maailm, kus üsna raske hakkama saada.

Õndsaks saamisest rääkimata.
Mul hakkas sellest Põrgupõhja uuest Vanapaganast niii kahju :(

Tammsaare viimane romaan, kirjutatud 1939.
Katkendeid raadios loeb Jan Uuspõld.
Eks ma kuulan ikka lõpuni ära. Meeldetuletuseks.

Kahro raamatu järjekorda panen ennast ka.
Raamatukogus.

Eile võtsin kätte selle tema noorsooromaani.
Juba peaaegu pool läbi.

Blogi sirvisin ka.

Tammsaarel käisime külas mõned aastad tagasi.
Koos lapsukestega.

2015

...

Kuulaks inimesi... järelkuulamine

...

Kirjutab Enn Vetemaa. 

"Teele".

Mis see küll on, mis sunnib meid minema?

Luuleruum.

...

Loeb Tõnu Mikiver.

Sonett 126

Oo, armas poiss, kes viivitama sunnid 

veel aega, 

et ei torma kiired tunnid...

...tal tuleb maksta viivituse hind,

et saada rahu, loovutab ta sind...

...

Räägib Lembit Ulfsak.

Lõike intervjuudest.

...

Kalju Komissarov... saates Ahjualune.

...

Teele

Märts 2017...  6.märts, 21.märts, 22.märts, 28.märts...
Nii lihtsalt on.

...

Viies märksõna... Ahvenamaa

...

Lõpetasin just raamatu "Minu Ahvenamaa".

Janne Kütimaa 

Tuhande saare rahu.

Laenutasin raamatukogust, aga ostan endale ka.

Et saaksin kätte võtta, kui hing rahutu.

Et saaksin endasse seda saarte rahu.

Ma ju tean küll neid saari.

Pisut-pisut.

2007 käisime...

 

... ja 2014 käisime ka.

Minu Ahvenamaa pole sama, mis autori Ahvenamaa.

Aga mida lehekülg edasi, seda rohkem hakkasid nad kattuma.

Ja siis juba tulid mõtted, mida tahtsin üles kirjutada.

Autori mõtted ja tema poolt mujalt nopitud mõtted.

Mõtted, mis panid mõtlema.

Mõne kirjutasin välja.

Kõik saab korda.

Ära karda aeglaselt edeneda, ainult paigalseisu pelga (Hiina vanasõna)

Ema jäi kõikidest päikeseloojangutest ilma, sest arvas alati, et peab kõigepealt nõud ära pesema (Gisela Linden)

Hea tunne sellest, kui miskit saab korda tehtud, on loomulikus seoses päevadega, mil mitte miskit ei saa tehtud (Tomas Sjödin)

Sammhaaval kirikule lähemale. 

Autor.

Raamat.

Ja ma ise ka.

Ka iga raamatu jaoks on oma aeg.

Punkt mereaastale.

...
Ja siis veel see laul.

Hem till Dalarna.

...
Teemasse "100 head asja".
Viikümne kolmas.
Ahvenamaa.
...

Jätkuvalt koos Lätiga

...

Täna kindlasti jõuan raamatuga lõpule.

Nii mõnigi lätlane sai tuttavamaks. Ma ju pole teadnud grammigi Läti kirjandusest.

Välja arvatud  Vilis Lācis ja "Kaluri poeg"... ma ei usu, et ma sedagi lugenud olen.

Nüüd siis mõned nimed siia.

Eduards Veidenbaums (1867—1892), siin temas pikem jutt.

Aasta õppis Tartu Ülikoolis, suri juba 24 aasta vanusena.

Ja tõlge tema ühest luuletusest.

Kus rikkad söövad uhkeldades,

Sa nende jalge ette lange

Ja mesikeelselt mehkeldades

Neid austama sa ole kange.

Kuid jumal hoidku, alamsooga

Et koos sind kunagi ei nähtaks.

Neid parem põrmu talla hooga,

Peab tark vaid enda olu tähtsaks.

Luuletuse leidsin siit.

Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.

Foto 

 

...

Üks nimi veel.

Aspazija (õieti Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga)

1865 - 1943 

Luuletaja ja näitekirjanik.

Järva Teatajas on kirjutatud:

Aspazija – päikese ja armastuse laulik. Suure Läti naiskirjaniku surma puhul... 

november 1943

Foto siit.

...

Ja siis veel Rainis.

Aspazija abikaasa.

Rainis, õieti Jānis Pliekšāns (1865 – 1929), oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik. 

1929.aastal ta suri, 1929.aasta Loomingus on temast pikk artikkel.

 Foto siit.

...

Ja kõige lõpus raamat, mille lugemise võtan plaani.

Midagi kaasaegsemat.

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus".

Aga nüüd loen Contra raamatu läbi.

Veel selle päeva sees.

...

Ekspressis raamatutest

...

23. aprill oli rahvusvaheline raamatu ja autoriõiguste päev.

Eesti Ekspress ütles.

Artikkel "Eesti raamatutest, hästi lühidalt"

20. aprill 2016... lk 26 - 29 ... et ma nüüd mingi autoriõiguste rikkuja ei oleks.

Aga kui kolmapäeval Tallinna poole vurasime, tegin autos teistele viktoriini. 

Ekspressi tutvustuse põhjal: kokkuvõtvalt mõningad tähtteosed Eesti raamatu ligi 500aastasest ajaloost. 

Üle 50 raamatu kindlasti.

Ma nopin mõned tutvustused välja. 

Seitse on ilus number... siin siis 7 erinevat raamatut Eesti kirjandusest.

1. Endine vang heitleb eluga, elu võidab.

2. Üksikul saarel elav tervendaja armub oma patsiendisse.

3. Kurjategija alaealine tütar langeb inimröövi ohvriks.

4. Multikultuurse paarisuhte probleemidest Eesti muutuvas ühiskonnas.

5. Kolm üksikut erivajadustega vanapoissi (asperger, down, hipster) otsustavad luua uue seltsingu, piinavad loomi ja tekitavad korduvalt ökokatastroofi.

6. Romantiline armulugu, milles puuduvad laused (Kohe näha, et vanad sõbrad", "Siim on kloostri taga metsas"

7. Sotsialisti ja kapitalisti kokkupõrge teoorjuse ahistavates tingimustes.

See raamat oli ka EE-i küsimustes sees.

Eestlaste lemmikraamat.

...
Vastused küsimustele panen kommentaaridesse.
Saab kontrollida oma taibukust.
...

Kempsujuttu teise kandi pealt

...

Eks see vähe imelik on, et ma seda vana teemat heietan, aga mis teha, kui asi täiega sisse sõidab. Või kui täpsemalt öelda, siis ma ikka ise järjekordselt samasse auku astun.

Kusjuures, mulle kunagi üks inimene muljetas, kuidas ta raudteejaamas jalgapidi sinna peldikuauku libiseski. Peldik oli ehtne nõuka-aegne peldik, auk põrandas ja inimene pidi kükitama. Kui ikka suht räpane, ju siis libe ka. Ega ma täpselt ei mäleta... õnneks.

Aga mina siin lõpetan Stig Rästa raamatut, ja mis ma näen, temal ka see kehakergendamine jutu teemaks, ikka paaril leheküljel. Kakateema ja peeruprobleemid. Sest kui on palverännak, siis peavad probleemid olema, muidu polegi see, mis olema peab. Peab olema valu ja nälg, kõhuhädad ja niisama ebamugav.

Muhelema ajas.

Ja tekkis tahtmine sekkuda jutusse, eriti seal, kus autor taanlastele kakamise nippe jagas.

Nii olulise asja jättis rääkimata.

Ma ütlen siin nüüd oma laused vahele.

Et kui sa ikka ei taha, et sinu järgi kempsus halvad aroomid hõljuma jäävad, seda enam, kui mitu inimest järjekorras, võta kaasa tops tikke ja põleta neist mõned enne kui ruumist välja tuled.

Täitsa toimib.

Aga muidu... läbi sai see raamat.

Minu Kennedy.

Millegipärast kulus selleks üksjagu aega.

Aga mul on hea meel, et lugesin. Eriti see palverännaku osa.

Oleme maailmas kõik omavahel seotud.

Mingitpidi.

Neid seotud kohti leidsin raamatus  siit ja sealt, sugugi mitte oluliseimana see, millest alustasin.

Aga pilt... pilt on tehtud aastal 2009.

Koledaim koht, kus olen käinud.

Birkenau

...

Palju õnne sünnipäevaks!

...

Meiekandimees sai täna 137.

Külalisi tuli lähedalt ja kaugelt: Harjumaalt ja Tartumaalt, Virust, Saarest, Järvast, Jõgevalt ja mujaltki.

Omasid jagus nii lavale kui ukse taha, nii klassi ette lugema kui rahva ette laulma, nii saali kuulama kui mööda mõisa korraldama.

Igal osalejal omad kohustused.

Omadel ja võõrastelgi.

Oskajamad jagasid õpetussõnu, teadjamad hindasid esinejaid, punkte liideti ja lahutati, võitja selgitati välja ja auhindu jagus teistelegi.

Silmad säramas, loeti Põrgupõhjast ja Vargamäest, tähtsast päevast, Ramildast-Rimaldast, noortest hingedest ja vanade elutarkusest.

Vahepeal istuti pidulauas, kiideti kostitajate kokakunsti, kohvitati-koogitati.

Pildile jäi nääpsukese kolleegi - "palun mulle ainult pool portsu" - pisike praad, ilma köögiviljahautiseta.

Enda priske portsu olin jõudnud juba seltskondliku vestluse saatel  lõpuni nautida.

Ja kui pidu läbi, siis kodutee jalge all, kes lähemale, kes kaugemale.

Sünnipäevalapsele käidi süüdati küünal.

Tänuks olulise olemise eest, tehtud tegemiste märkamiseks.

...