pühapäev, 31. august 2008

Head ja halba

......
Tuba oli hommikul nii külm, et hakka või ahju kütma. Villased sokid on kuhugi ära pandud, samas kohas tõenäoliselt ka soojad retuusid.
Ei hakanud otsima ja ahju ka ei kütnud, külmetasin ja lootsin, et ehk tegutsedes hakkab soe.
Natuke soojem hakkaski.
Täna helises meie lauatelefon. Tegelikult ei peaks selles midagi imelikku olema, telefonid ikka helisevad. Aga mitte meie oma, juba sellest hetkest, kui poest koju sai toodud, on vait nagu tummahammas. Arvata, et oma 5 aastat. Korra viisin isegi poodi tagasi, aga seal töötas korralikult.
Tühja mul sellest helisemisest, telefon nagunii
enamasti juhtmetpidi seinas ei olnud, sest meil ju Internet samas süsteemis. Nüüd, kui Kõu-net sees, nüüd võiks juba heliseda, juhe seinas ja puha. Aga ikka ei helise.
Kuni tänase hommikuni. Lapsepõlvesõber ja kaugelt sugulane Hiiumaalt otsis kaasaga kontakti. Ja telefon helistas. Ja nad said rääkida.
Nüüd jälle ei helise. Müstika.
Sõtse&Co nuttis oma kadunud kassi taga. Täna avastasin oma puukuurist kassipere – kaks kohevat musta-valgekirjut poega ja nende emme. Viimane oli kangesti selle kaduma läinud kassi moodi. Ja miks ka mitte, asi see 300 m kodust eemale pesakond poetada.
Helistasin, et üllatan meeldivalt neid kurbi “oma kassi igatsejaid”.
Tundus miskipärast, et nad just väga ei rõõmustanudki. Aru ma ei saa, enne olid nii kurvad.
...
( foto )

Pildid kooliajast

......

Et 1. september tulekul, siis sellised fotod oleks nagu päevakohased. Fotod kooliajast.

Sedapuhku üks vana ülesvõte, tehtud Eesti Wabariigi esimese iseseisvuse lõpus.

Ebakindel ja kõikuv aeg.

Sel hetkel olid neil lastel veel igasugused koolid ja elukoolid ees… tänaseks on paljudel eluteegi lõpuni käidud, kooliteest rääkimata.

Ma ei tea enamike nende tüdrukute nimesid ega saatusi, aga tean, et nende edasised elud olid äärmusteni erinevad. Rahutud ajad maailmapoliitikas, sõda ja pagulus, iseseisvuse kaotus ja kodumaalt lahkumised, küüditamised, kodude kaotamine, võõraste võimude all elamine. Kõike oli.

Juba eriline oli selle kooli asutaja saatus. Elfriede Lender ja tema gümnaasium.

Elfriede Lender sündis 19. mail 1882 Tallinnas õmblejannast ema Maria Roasto ja sadulsepast isa Jaan Meikovi tütrena.

18 aastat hiljem lõpetas ladina gümnaasiumi pedagoogilise klassi algkooliõpetaja õigustega.

Mõni aeg hiljem abiellus ta insenerist Voldemar Lenderiga, kes oli esimene eestlasest Tallinna linnapea.

Kui Elfriede Lender 1904. aasta alguses abiellus, pidi ta loobuma oma õpetajakohast Esimeses Riiklikus Poistealgkoolis, sest tollased seadused ei lubanud abielunaisel riigikoolis töötada.

Läbi keeruliste aegade ja raskete perekondlike sündmuste jõudis Lender aastal 1907 vaid 25-aastasena oma erakooli rajamiseni.

Tänu tema suurele nõudlikkusele tõusis õppeasutuse maine lastevanemate silmis üha enam ning 1927. aastaks jõudis eragümnaasium eliitkoolide tasemeni.

1935. aasta novembris pühitseti Kreutzwaldi tänavas sisse päris oma koolimaja, mis ehitati suurelt jaolt lastevanemate raha eest (arhitekt Herbert Johanson).

30. septembril 1939 suri ootamatult Voldemar Lender.

Lenderi gümnaasiumile sai saatuslikuks 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon, mis lõpetas tema kooli tegevuse.

Elfriede Lenderi tütar Juta ja poeg Uno küüditati,

1941.a 21.augustil arreteeriti Elfriede Lender ja viidi Venemaale saatmiseks mootorpurjekale „Jaan Teeäär”. Lenderil õnnestus koos 532 kaasvangiga siiski pääseda, sest mootorpurjekas, mille pardal nad olid, sattus sakslaste rünnaku alla ja venelastest meeskond põgenes laevalt.

Kolm aastat hiljem põgenes Lender koos tütar Ilka ja tema pojaga Rootsi.

Elfriede Lender suri 10. aprillil 1974 Stockholmis.

Hoopis rängem saatus oli ühe teise eliitkooli rajajal, Anna Tõrvand-Tellmannil.

Anna Tõrvand-Tellmann oli Eesti silmapaistvamaid naisi, lõpetanud Viini Ülikooli õigus- ja riigiteaduse alal.

1919. aastal valiti ta Asutavasse Kogusse, oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde rajajaid ja organiseerijaid, tegutses pedagoogina, rajas Eesti esimese inglise keele süvaõppega kooli ja oli selle direktriss.

Oli teises abielus kindralmajor Juhan Tõrvandiga.

Juunis 1941 mõlemad küüditati.

Kindral Tõrvand hukkus vangilaagris, Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti, mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle ja ta suri ühes Venemaa invaliididekodus 1953.a.

Aga kui fotost rääkida, siis sellel on E. Lenderi tütarlaste algkooli IV a klass 1939/1940 kooliaastal.
...

(Elulood võetud Internetist, foto isiklikust arhiivist)

Emapoolne vanaema

...

...
Et lapse side on sageli tihedam just emapoolse vanaemaga.

See lause jäi kummitama hommikusest raadio vabast eetrist, kus mõtte ütles välja inimene, kes töötab lastega ja näeb suhteid vanavanem – lapselaps.

Kui järgi mõelda, siis minul oli ka nii.

Tol ajal läksid noored emad tööle juba mõnekuuse lapse kõrvalt, riigi seadused olid sellised. Aga minu emapoolne vanaema oli kodune, tegelikult oli ta seda peaaegu kogu oma pika elu. Lohutan ennast mõnikord, et eks just sellepärast oligi ta kodu alati korras, maitsvad toidud laual, moosid keedetud ja lapsed hoitud. Omad lapsed ja lapselapsed, eeskätt just mina, see esimene. Onu oli just 7 saamas, kui mina sündisin.

Mu oma laste vahe on 6 aastat. Minu poiste… see tähendab, et mina ei saa olla kunagi emapoolne vanaema. Ja ma oskan väga hästi võrrelda ka oma sidet ema ja ämmaga. Lihtsalt see oli erinev. Ema oli ikka ema. Ja ämm on lihtsalt ämm… hoolimata sellest, et haruldaselt hea inimene. Aga neid asju, mida ma sain emaga ja vanaemaga rääkida, neid ma ämmaga rääkida ei saa. Ei ole kunagi saanud. Või pole tahtnud. Ma ei tea, kui palju on see mõjutanud minu laste suhet vanaemadega.

Minu lastele on isapoolset vanaema antud hoopis kauemaks, tema on oma 2 poja, nende laste ja lastelaste jaoks praegugi veel olemas, kuigi elab mõtetega tihti juba muus maailmas. Usun, et tema side lastelastega on olnud tihe. Ma ei ole selle üle kunagi varem mõelnud. Emapoolne vanaema (minu ema siis) on juba üle 15 aasta surnud.

Kuigi ma ise ei saa olla emapoolne vanaema, olen ma väikesele sõbrale ainuke vanaema, ja et tema oli mu esimene, siis meil on küll väga eriline kontakt.

Teist tibu näen vähem ja olen päris kindel, et pisikesele piigale on oluline just emapoolne vanaema. Aga kui ma mõtlen, kui hea ja tore oli mul oma vanaemaga, siis võin ma ainult rõõmu tunda, et sellel väikesel tüdrukul ka selline lähedane vanaema on. Ega siis minagi olemata ole, ma ikka ka asjaline, kuigi kaugel ja harva.

Ja tegelikult on ju ikka ema ja isa need kõige olulisemad.

Aga laps ise on kõigi jaoks oluline. Seda näitab see kiri, mis siis 7-aastase “punnonu” kirjutatud õele, minu emale. Minu laste vanaemale.

Ajast, kus mina ise titapõlves emapoolse vanaema hoida olin.

...

esmaspäev, 25. august 2008

Ununenud ussisõnad

......

Kus on tõde, kus reaalsus, kus muinasjutt?

Eluski on raske piire paika panna. Kummitused tele-ekraanil on üsna tavapärasteks külaliseks, kuigi jah, lahjavõitu külalised. Mida ei saa öelda Kivirähu kangelaste kohta raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu”.

Tõeliselt mahlakad ja elus. Justnagu päriselus.

Ja et see raamat suutis mind nutma panna, oli üllatus mulle endalegi. 2 kuud kulus 20 esimese lehekülje lugemiseks… ülejäänud 300+x lehekülge lugesin läbi paari päevaga. Kui väga veriseks läks, lasin silma veidi kergemalt üle libiseda, aga muidu läks küll rida-realt. Arvestades televisioonis nende kõige verisemate ja võikamate saadete kõrget vaadatavust, ei tohiks raamat ka oma julmemates kohtades midagi üllatuslikku pakkuda. Aga ega ma neid saateidki fänna.

Kõige rohkem läksid hinge need paar lehekülge, kus Leemet üle pika aja ema juurde läks. Ja kuidas ema paaniliselt poega toiduga rõõmustada püüdis.

Ema, aga miks sa ometi puu otsa pidid ronima?” küsisin mina. “Ma ei saa aru, ma pole sind nii kaua näinud ja siis kui ma tulen, ronid sina puu otsa.”
“Ma tahtsin sulle öökullimune tuua,” vastas ema ja võttis taskust välja kaks suurt ja ilusat muna. “Need olid ju su lemmikud, kui sa laps olid, ja kõik see aeg, kui sa ära olid, mõtlesin ma kogu aeg, et kui mu kallis poiss jälle koju tuleb, siis pakun talle öökullimune, nii nagu vanasti, kui ta veel väike oli. Nüüd sa tulidki ja minul polnud ühtegi öökullimuna.”… (lk 314) … Tuttavad tunded, eks seepärast hinge liigutasidki.

Ja ussikuningas oli justkui tuttav, lapsepõlves rääkis vanaema oma kohtumisest temaga. Juba siis sain aru, et asjal tõde taga.

Nii et tuttav raamat oli ja erilised värvikad tegelased. Elust võetud ja elavaks kirjutatud. Või siis välja mõeldud ja hing sisse puhutud.

Igatahes natuke kurb hakkas. Ja natuke oli naljakas. Ja tähendussõnu leidus nii ridade sees kui ridade vahel.

Foto

...

kolmapäev, 20. august 2008

Rate minevikus

......

Ega Rate`i minevikus ei olnudki. Aga päris ilma tähelepanu ja suhtlemiseta need lapsed 70 aastat tagasi ka ei olnud.

Ikka sobran veel vanades ajakirjades. “Laste Rõõm” siis tolleaegsete pubekate ja eel-pubekate suhtlemiskoht.

Kohvris oli terve pakk, poolikud aastakäigud 1935 – 1939.

...

...

Sinna võis oma foto “üles riputada”.

Sai endale igasugu põnevaid kasutajanimesid mõelda. Ja sai uusi suhteid arendada… et mina soovin kirjasõbraks Teda ja Tema soovib kirjasõbraks Toda. Elutempot tänapäevasega võrrelda ei saa, ajakiri ilmus vaid korra kuus. Aga sõnum sai antud… märka mind.

Blogida 1930ndatel ka ei saanud. Aga kui sul juba kasutajanimi (või nagu tol ajal öeldi – varjunimi), siis võisid oma eluseigad paberile panna ja ajakiri avaldas need teistele lugemiseks.

Miski pole uus siin ilma peal.

Küllap need varjunimed iseloomustasid nende kandjaid. Või peegeldasid ootusi-lootusi. Maailmavaadet. Mida iganes.

Raamatukoi

Nõgininake

Ristirüütel

Laululind

Must kapten

Kungla Kuningas

Käharpeake

Ojalill

Udupiiga

Mailill

Noor Lembitu

Selliste nimedega tänapäeval enam välja ei tulda. Nüüd siis igasugused seksi-xxx on minev kaup.

Igal ajastul ikka midagi uut ka.

...

Kaks laulupidu

......

Kõlab kui pühaduse rüvetamine nii tähtsal päeval minevikku sellise kandi pealt meenutada, aga mis teha, olin ikka liiga sügavale vanasse kohvrisse sukeldunud. Leidsin veel lugemist.

Ajakiri, kust esikaas kadunud, aga aasta tundub olevat 1950.

Massikommunikatsioon.

Arvata võib, et ajakiri on “Stalinlik Noorus”, igatahes eelolevast üldlaulupeokavast välja toodud laulud on küll üsna õõvastava tagapõhjaga.
Kultuur ideoloogia mõju all.

Laul Leninist

Laul Stalinile

Kantaat Stalinist

Au nõukogude võimule

Töö ja võitlus

Nõukogude Liidu pioneeride laul ja Kolhooside marss

Moskva saluut ja Tere, Moskva

“Laulupeo repertuaari koostamine toimus aga ägedas võitluses kodanlike natsionalistide Andreseni, Semperi, Vettiku, Pätsi ja Karindiga, kes igati püüdsid takistada meie nõukoguliku mitmepalgelise elu kajastamist laulupeol, tahtes piirata ja kitsendada meie nõukoguliku kultuuri arengut.” (katkend artiklist)

Mõned laulud, mis laulupeost laulupeo vormisid, olid ikka ka. Ainult artikkel seda ei kajasta.

Ma ei tea, milline jõud tõi koorid välja sellist võõrast repertuaari esitama. Küllap see vähene alles jäänud rahvuslikkus.
Hea, et suutis tuua, et tuldi ja lauldi, ainult lauldes oli võimalik säilitada laulmise traditsiooni. Ja laulupeotraditsiooni.

Täna oli öölaulupidu.

Märkamisaeg.

...

esmaspäev, 18. august 2008

0ktoober, 1933

......

Kui täpsemalt, siis 14. oktoober 1933.

Päewaleht

Mõned artiklid siis.

Aastaga wiiekordselt kasvanud kool.

“Seltskonna suur poolehoid Inglise kolledshile. – Kool tõotab areneda asendamatuks õppeasutuseks."

Minu vanavanemad tegid teise valiku, nemad panid oma tütre Lenderi gümnaasiumi. Aga see ei olnud aastal 1933, see oli mõned aastad hiljem. Ja tema õppis seal prantsuse keelt. Võimalik, et inglise keelt ka, seda ma ei tea.

Aga ajaleht ütleb:

“Inglise keelele omistatakse meil järjest suuremat tähelepanu. Puudus meil aga õppeasutus, mis oleks rahuldanud täiel määral lastewanemate nõuded inglise keele õpetamise suhtes. Uue säärase kooli - Inglise kolledshi – rajas läinud aastal pr A.Tõrwand-Tellman. Inglise kolledsh hakkab tegutsema Prantsuse lütseumile sarnaselt, kuid taotleb inglise keelt emakeele kõrwal teise õppekeelena.

Inglise kolledsh on leidnud seltskonnast säärase suure poolehoiu, et üheainsa aastaga on kaswanud tema õpilaste arv wiiekordseks. Seejuures pole suudetud aga kõiki kooliastumise palweid rahuldada ruumide kitsikuse tõttu. Inglise kolledsh alustas l.a. õppetööd kolme alama klassiga, kuhu kuulus 34 õpilast. Tänawu on koolis juba õpilasi 177… Kui poleks tulnud ruumide kitsikuse tõttu lükata tagasi osa sisseastumise palweid, oleks õpilaste arw ulatunud juba üle 250.

Kuna Inglise kolledsh töötab igasuguse toetuseta, lõppes esimene aasta suure puudujäägiga, sissetulekuid oli 2512 kr ja wäljaminekuid 4317 kr. … Majanduslik tasumatus pole aga kohutanud kooli asutajat pr Tõrvand-Tellmani, kes on töötanud seni kooli juhatajana ja õpetajana täiesti tasuta.”

Ega ma ei tea, mis valiku põhjal need ajalehed seal kohvris on halastust saanud, pole tulle või kuhu iganes sattunud. Ja sellest lehest on alles ju ka ainult 5. ja 6. lehekülg. Aga lugeda on päris huvitav, kuigi see vana kiri aeglustab tempot ja arusaamist.

Veel on:

Direktor H. Treffneri 25-a ametijuubel

Tund Gerd Neggo tantsu- ja liikumisõpetuse stuudios

Ja palju igasuguseid kuulutusi.

Tundub, et oli tööpuuduse aeg, miks muidu … soovin tööd, otsin tööd, puudustkannatav neiu palub ükskõik mis teenistust.

Ja et selline haridusteemaline ülevaade tuli, siis üks tööpakkumine ka:

Ibroska wallawalitsus wajab Kräkowo algkoolile wene keelt walisejat õpetajat. Walimised 29.okt 1933 Ibroska wallamajas wallawolikogu ees
...
Wallawanem D.Rakitin.

...

pühapäev, 17. august 2008

Juuli 1929

......
Mida kõike ühes vanas kohvris ei leia. Tõin selle kohvri koju peale ema matuseid ja ega ma just eriti tihti sinna ei sukeldu. Aga täna mõtlesin, et lähen ja otsin sealt välja oma tite-ea kleidid, mis ema ise näpu vahel mulle kunagi õmbles.
Ja siis leidsin sealt igasugust väärt lugemist.
Ajakirju
Ajalehti
Põnevaid vanu raamatuid
Ema kooliaegseid konspekte
Oma VII kl ajaloo vihiku
Ja muidugi need 2 tillukest kleiti ka.
Taluperenaine, juuli 1929
Vanaema oli siis napilt 20 aastane, abielus ja ta esimene laps oli juba 2 kuud vana.
Ajakirja ma tervenisti läbi ei lugenud. Aga mõne loo küll.
Mälestussammas Eesti koidulaulikele.
… “Koidula mälestussamba avamisega Pärnu kui Eesti ärkusööbiku sünnilinn on andnud hää tunnistuse oma üksmeelsusest ja rahvuslikust kohusetundest, sest äsjaavatud ausamba püstituskulud, mis üldsummas küünivad poolteise miljoni sendini, on pea terveni pannud kokku kohalik rahvas. Selle ilusa algatuse ja teostuse ligema juhtimise au kuulub kohalikule tegelasele dr Kukele”…
Tegelikult on see pikk artikkel ja lõpeb lootusega, et Koidula viimne rahukodu saab kunagi olema Eesti mullas. Artikli juures on foto Lydia Koidula rahvariietes, kus Koidula pole üldse enda nägu. 100kroonise peal on ta hoopis teistsugune.
Siis on ajakirjas pikk artikkel Moodsa tikandi alustest.
Igavesti väärt materjal koos õpetuste ja joonistega.
Taimekaitsevahenditest ja kahjulikkudest putukatest.
Võõrasema (Viola tricolor maxima)… täpne õpetus, kuidas kasvatada ja milliseid sorte on. Ja et ta järgmine aasta õitseks, tuleb teda külvata juuli kuus. Võõrasemad on ühed mu lemmikutest, kahjuks on juba august ja külvamisega olen hiljaks jäänud.
Mida Inglise perenaised teevad oma seltsides?
Tundub, et nad olid väga seltskondlikud. Korra kuus olid koosolekud. Igal koosolekul oli antud aega asjaajamisele, meelelahutusele ja õppetegevusele. Selle artikli autoril oli juhus viibida ühel sarnasel koosolekul.
… “Pääle lõunat kogunes küla nägusasse seltsimajja ligi 60 naist. Esimeses järjekorras arutati ühe eeloleva lastepeo korraldust. Siis jagati välja preemiad parematele salativalmistajatele – perenaistele, kes olid osa võtnud salati valmistamise võistlusest. Sellele järgnes kõne “Venemaa elust ja olust”…. Läbirääkimised kõne kohta lõpetatud, saadeti pool tundi mööda teejoomise ja jutuajamisega. Siis algas õppetöö. … “
No ja siis igasugused toidujutud: kartulist, maasikasiirupist, hoidistest, piima hapendamisest, juulis soovitavate toitude sedel, toiduretseptid.
Natukene kleidimoode ja lasteriiete ümbertegemisest, käsitööd, kirjanduslikke uudisteoseid (Aino Kallas – Tähelend – Koidula elulugu) ja niisama küsimusi-vastuseid.
...
32 lehekülge igati mõistlikku juttu, nagu polekski tegu miski 80 aasta taguse ajaga.
...

laupäev, 16. august 2008

Uksepiit mõõdupuuks

......
Seda uksepiita ei saagi õieti pesta. Ülevärvimisest rääkimata.
Sinna on tõmmatud jooned, esimesed on aastast 1995 ja siis ikka kõrgemale ja kõrgemale.
Ja siis jälle alla tagasi. Eks väike sõber on lati jälle põrandapinnale lähemale toonud.
Aga täna on olulised kaks joont, ühe juures aasta 1995 ja teise juures 1998. Poja käis hiljuti kodus, oleks pidanud ta üle mõõtma… nüüd, 10 aastat hiljem. 1995. aastal oli ta minust 12 cm lühem ja 1998. aastal 9 cm pikem. Küllap on ta nende kodust eemal oldud aastatega veelgi pikkust juurde saanud.
Mis kinkimisse puutub, olen alati arvanud, et mis mulle meeldib, meeldib kindlasti ka teistele. Nüüd tean, et see ei pruugi nii olla. Ja selle teadmisega on hoopis raskem valikuid teha. Üritan seda unustada ja teen ikka vana viisi. Peaaegu oleks pisi-piigale ka mänguauto ostnud.
Klotse, legosid ja mudelautosid meeldib endiselt vaadata, hiljuti vaatasin neid kohalikus mõisas vanade mänguasjade väljapanekul. Üht-teist muudki tuttavat tuli ette. Oma laste mänguasjad.
Vana arvelaud.
Piltidega pappklotsid.
Tähtede ja numbritega puuklotsid.
Reis ümber maailma.
Aga tänasele sünnipäevalapsele ei osanudki kinki osta.
Saadan nad koos septembrikuu sünnipäevalapsega teatrisse.
Etenduse valisin muidugi jälle ise.
...

kolmapäev, 13. august 2008

Päikseta päikesetõus

......
See oli ammune otsus… minna rabasse päikesetõusu vaatama. Ja kuigi juba eelmisel õhtul oli selge, et päikest ei ole ega tulegi, minemine minemata ei jäänud.
Magama sai hilja, kell seinal andis iga pooltunni järel märku, et ärkamiseni on veel jäänud loetud tunnid. Või pooltunnid. Ega neid teab mis palju polnud juba siis, kui magama sai mindud.
Hämaras ärkasime, päikesetõusu kellaajaks jõudsime rabaservale.
Ilus oli.
Vaikne oli.
Sookured ja ämblikud, rohkem liikumist ei märganudki.
Ja raba oma rahus ja rabavates toonides.
Eile hommikul siis.
Kakerdaja raba ja neli rabalist päikeseta päikesetõusu vaatamas.
...

teisipäev, 12. august 2008

Osseedi muinasjutte

...
...

Osseedi muinasjutte

Tallinn 1961

Kui meenutada lapsepõlve lemmikraamatuid, siis muinasjutte meeldis lugeda küll. Osseedi muinasjutte sai ikka kordi läbi loetud, nüüd lehitsedes pole raske meenutada ei tegelasi ega sündmustikke.

Mida ma päris kindlasti tol ajal ei lugenud, oli eessõna raamatule.

Nüüd siis laseks silma üle libiseda. Kolm lehekülge sissejuhatuseks.

Eessõna

Osseedid ehk iroonid (nagu nad ennast ise nimetavad) elavad Kaukaasia keskosas, Kaukasuse peaahelikust põhja ning lõuna pool. Põhjas asub Põhja-Osseedi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis kuulub Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu ning mille pealinnaks on Ordžonikidze. Lõunas, Gruusias, asetseb Lõuna-Osseedi autonoomne oblast, mille keskuseks on Staliniri linn.

Maad oli osseedi rahval vähe ja enamik kiratses mägedes, kitsastes mäekurudes paljaste kaljude keskel, sageli lausa igavese jää piiril.

Ega asjata ei kirjutanud suur vene poeet A.S.Puškin, et osseedid on Kaukaasias kõige vaesem hõim.

Ning ainult oma legendides ja muistendites, lauludes ja muinasjuttudes said elus nii palju ilma jäänud, õigusteta osseedid väljendada oma ootusi ja lootusi paremale elule, unistusi maast, vabadusest, rammusate lammaste ja kitsede ning välejalgsete hobuste karjadest, valgest nisuleivast.

(Eessõna kirjutas Sožrõko Britajev)

Aga neid muinasjutte on praegugi huvitav lugeda. Nad on õpetlikud, neis ülistatakse rahva parimaid iseloomujooni: ausust ja headust, kodumaa-armastust, külalislahkust ja vaprust, kartmatust ja osavust, mõistust ja üllameelsust, tagasihoidlikkust ja vastupidavust. (Eessõna, lk 6)

Muinasjutud mulle meeldivad.

Ajaloos pole ma tugev.

Ja poliitikast ei jaga ma mitte muhvigi.

...

esmaspäev, 11. august 2008

Olevik ja minevik

......
Eelmisel nädalal käisime noortega (poja & Co) retkel Tunne Eestimaad. Tegelikult on ikka palju ilusat, mida tasub vaadata.
Meie käisime näiteks Jäneda linnamäel. (Pean alati mõtlema, et linnus küll, aga millal siis linnamägi ja millal maalinn. Linnamägi on igal juhul loodusliku päritoluga, maalinn seevastu peaks inimkätega loodud olema.).
Seda oosi, millel linnamägi asub, tunnen väga hästi. Lapsena vanaema-vanaisaga maale minnes tuli see ületada, algul järsk mäkketõus ja siis kiire laskumine. Rongijaamast suvekoduni oli oma 7 km: natuke maanteed, natuke mõisavahet, tõus ja laskumine seljandikul, järv ja järvetee, edasi kodumetsatee.
Ja siis põlluserv, kus haabade kohinast tekkinud ärevat tunnet mäletan seniajani. Palju kordi seda takistusriba joostes läbitud, üksi ja hirmuga. Mets ei kohutanud, metsloomi ei kartnud, aga metsaserv kodu juures oli kõhedust tekitav. Haabade ärevus.
Teekond rongijaamast oli ikka pikk küll. Nüüd, kus autoga trepist treppi, toidukotid virnas pagasnikus, on raske isegi ette kujutada, kuidas tol ajal käidud sai. Kõik riided ja toidukraam, vanaisa oma seljakotiga oli kui suure küüruga kaamel ja kummagi käe otsas veel komps.
Mõisavahel oli pood ka, aga ega seegi lähedal olnud. Nii palju, kui võimalik, sai ikka linnast kaasa võetud. Ja eks võimalusel käidi tulijatel jalgrattaga vastas ka.
Hiljem oli lihtsam, siis sai pool maad bussiga.
Ja veelgi hiljem oli juba igasuguseid sõiduriistu.
Aga ometi… omamoodi tassimiste aeg hakkab tagasi tulema. Väikesed külapoed on uksed kinni pannud, bussiliinid jäävad lühemaks. Ja kui autoga ka treppi ei pääse, ja kui autot ka pole… jälle kott selga ja teine käe otsa. Elu tahab elamist.
...

pühapäev, 10. august 2008

Poliitilised vanasõnad

......
Käib siin blogides ringi vanasõnade meem.
Eks see meemetamine ja meenutamine on rohkem ikka iseenda pärast, sest eks just seetõttu ma miskite valimste ajal Vanasõnaraamatut lappasin ja poliitilisi vanasõnu otsisin.
Vanas blogis ilusti olemas, tõstan siia üle ka.
...

Loosungid ja vanasõnad
6. jaanuar 2007
Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku... või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas... ajastu kontekstis õõvastav.
Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku eripäraga.

1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)
Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?
Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)
... Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.

2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)
Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:
Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)

3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)
Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi... ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?
Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)
... Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?

4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)
No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:
Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.
Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:
Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)
... Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.

5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm ... juriidiliselt on kõik korrektne.
Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks.
... Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.

6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)
Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.
Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg energiliselt sekkuda.
Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?
Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:

Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517).
...

Volgad ja pulmad

......

Ma ei teagi, mis olulisem oli, kas Volgad või pulmad, aga see uhke pulmarong, mis koosnes peamiselt Volgadest, oli küll otsatu pikk. Kõigepealt nägime esimesi masinaid tankla juures, keskpäeval sõitsime tervele pulmarongile vastu, õhtul trehvasime üksikuid Maksika ees ja kõige lõpuks oli neid veel kohaliku söögimaja ümber.

Uhke auto see Volga, aga ei olnud ta kättesaadav Nõuka-ajal ja nüüd ammugi mitte.

Aga eile oli neil kokkutulek. Ja pulmad.

...

(Foto Internetist)

reede, 8. august 2008

Laealused raamatud I

......

Lugesin üle, mitu raamatut seal on.

Vasakpoolses laealuses. Mõned peale saja.

Ma pole seda riiulit ammu sorteerinud. Ja mõte, et teen oma raamatutest nimekirja, on mul läbi aegade peas mõlkunud.

Kui nüüd veidi arvutada, siis raamatuid võib mul kokku olla 1000 ringis. Aga see on küll väga umbkaudne arvutus.

Niisiis esimene ülemistest, laealustest

Kõigepealt peotäis laste- ja noorsooraamatuid. Enamus neist on läbi loetud. Lapsena lugesin palju, ja mingi hilisem periood olid need raamatud mu öökapiraamatuteks. Unejutt endale või lapsele, olenevalt ajajärgust. Ilmumisaeg neil raamatutel on piirist piirini, sest seal on raamatuid mu ema noorepõlvest, mu onude paar raamatut, edasi mu enda raamatud, siis mu laste raamatud. Õhukesi brošüüre üle ei loe ja üles kirjutama ei hakka.

1. Kikergaard “Kummi-Tarzan ja teised” 1990
Sellesse raamatusse on kirjutatud pühendus pojale. (Toredale härra Tormile). Nad tegid tookord koolis etenduse “Kummi-Tarzan”.

2. Nedreaas “Sinise kaevu muusika” 1968
Võimalik, et see ei ole noorsooraamat, aga ma lugesin seda pubeka-eas. Ja siis avaldas ta muljet. Ma ei mäleta enam, millest oli jutt, aga peategelane Herdis jättis mulle sellise mulje, et tookord mõtlesin… selle nime panen kunagi oma tütrele. Aga võib olla meeldis nimi lihtsalt eriliselt. Kasutamata see muidugi jäi.

3. Parijõgi “Jutte” 1958
Siis 58ks oli kirjanik juba rehabiliteeritud. Venelased vangistasid ta ja hukkasid enne taandumist 1941. aastal. Hukati 191 inimest. Kuuldavasti visati hukatud vangid kaevu.
Parijõe jutte olen ma palju lugenud. Mulle meeldivad sellised lihtsad, konkreetsed, elulised, olustikulised ja arusaadavad asjad.

4. Voynich “Kiin” 1977
See oli mingi eluetapp mu lemmikraamat. Päris kindlasti soetasin selle endale hoopis hiljem. Võimalk, et lootusega… kunagi hakkavad mu lapsed seda lugema. Ma ei tea, kas nad on seda lugenud.

5. Männis “Kiviküla kooli poisid” 1986
Selles raamatus on 1987. aastal kirjutatud pühendus “Sa valmistu käima teed aastate pikka, sul kommunist eeskujuks eel, sest õpi ja tööta vaid rahva jaoks ikka, sa Nõukogumaa pioneer!”

Ja mõelda vaid, aasta oli 1987. Paar aastat hiljem need eeskujulikud kommunistid astusid usinasti parteist välja. Aga tookord mõisteti sügavalt hukka poja pinginaaber, kes oli veidi teadlikum ja põhimõttekindlam ning keeldus püha organisatsiooniga liitumast.

6. Rammo “Salgajuht Mare” 1966
No see on ajast, kui ma ise pioneer olin. Mu meelest oli hea raamat.

7. Osseedi muinasjutte 1958

8. Jeršov “Küürselg sälg” 1959
See raamat on võlg, sest selles on tempel sees. Ühe kooli tempel. Ainult et ma ei tea, kas see kool veel eksisteerib. Ja kui eksisteerib, kas nende raamatukogus enam tolleaegseid raamatuid on. Ma vist ei lähe pakkuma.

9. Roht “Noor elulaevnik” 1934
Aga sees on pühendus “Vellekesele sõtsilt. Juuli 1947”.
Sel suvel sai onu 69.aastaseks, tema sõts on juba üle 15 aasta surnud. Käisime onu sünnipäeval, oleks raamatu varem leidnud, oleks kingina kaasa võtnud. Nüüd siis vist panen riiulisse tagasi. Ootama järgmist võimalust.

10. Oleša “Kolm paksu” 1966
11. Rösler “Armastuspärlid” 1986

12. Jarunkova “Ainuke” 1978

13. Härtling “”Vanaema” ja teisi jutte” 1989

14. Mäkela “Härra Huu” 1985

15. Mikkola “Anni Manninen” 1988

16. Helakisa “Vähemalt miljon sinist kassi” 1983

17. Raud “Roostevaba mõõk” 1990

18. Mamin-Sibirjak “Lugusid ja muinasjutte” 1956

19. Esop “Ruubiku kuubik ja mina” 1986

20. Tigane/Kuus “Meie Ott” 1958
See oli onu raamat, aga küll mulle meeldis. Eks ta seepärast minu kätte jäänud ongi. Ühe talu lapsed ja loomad. Aga Ott oli vist hoopis saarmas, mitte koduloom.

21. Dietrich “Päikesejänku seiklused” 1967
22. Ergle “Meie õue lapsed” 1966
Pühendusega. Selle olen saanud sünnipäevaks.

23. Raud “Kalevipoeg” 1961
24. Reggiam “Mis juhtus viie lapse ja koeraga” 1992
Poja oma, pühendusega sünnipäevaks sugulastelt.

25. Jakobson “Puujalaga katk” 1965
Sees pühendus “Airelt”. Tähendab, jälle pole minu raamat. Aire oli hoopis õe sõbranna.

26. Roht “Jutte loomadest” 1962
Pühendusega, et I klassi õpilasele ja eeskujuliku käitumise ning väga hea õppeedukuse eest.
Siis ma veel olin eeskujulik ja väga hea.

27. Wellm “Kera” 1965
Sisse on ema kirjutanud, V klassi lõpetamise puhul. See on igal juhul minu raamat.
...

kolmapäev, 6. august 2008

Lugemata raamatud

......

Edeva inimesena kontrollisin ka mina oma lugemust maailmakultuuri taustal. Arvestus läks vahepeal küll sassi, aga miski 20 tuli kokku ära. Ainult nii mõnegi raamatu puhul tuleb kurbusega nentida: lugenud olen, sisu ei mäleta. Mingi osa nimekirjas olevatest raamatutest tõenäoliselt eesti keeles ilmunud pole, nii et neid ma nagunii lugenud ei ole. Ja mingeid plaane, et mida tulevikus lugeda kavatsen, pole ma ka teinud.

Kuid nimekirja uurimine tuletas meelde, et realiseerimata on ammune plaan koostada nimekiri kodus olevatest raamatutest. Alustaks kõige kõrgemast riiulist, nii harva, kui sinna raamatuid lappama olen sattunud. Laealused raamatud.

Aga hommikukohv koos eilse Päevalehega tekitas küll tunde, et “Gulagi arhipelaag” tuleks läbi lugeda. Lihtsalt ühe vana elutarga mehe mälestuseks.

Kuigi seda raamatut mul endal ei ole.

...

reede, 1. august 2008

Väike vedu

......
Mõnel inimesel elus veab.
Mõnel inimesel veab vähem.
Ja mõnel veab alati viltu.
Kui nüüd ennast kuhugi lahterdada, siis sinna viimasesse gruppi nagu ei tahaks, esimesse aga igatahes ei saaks. Mis sest, et aeg-ajalt mul kummalisel kombel veab. Õieti on nii, et mõned minu mittevedamised on ootamatult õnneliku lõpuga.
Näiteks kui ma rongi pealt pool-joostes otse laeva peale pidin jõudma, aga rongi istudes avastasin, et sõiduplaani on muudetud ja rong väljub alles kolmveerand tunni pärast.
Või kui me grupiga - minu korraldamisel - Rootsi reisile minemas olime, aga just sel päeval (mulle teadaolevalt ainuke kord viimase 20 + x aasta jooksul) oli nii meeletu tuisk, teed olid umbes, autod hanges, täielik kaos kohalikul maanteel. Siis bussijuht (liinibuss!) oli nii armas inimene, keeras otsa ringi ja tegi bussile erakorralise marsruudi, 20 km pikema, mööda suuremaid ja sõidetavamaid teid… ja me saime rongile. Ja laevale. Ja käisime Rootsis ära. See oli paar aastat peale “Estonia” hukku, kõik, kes koju jäid (st lapsevanemad) olid kerges paanikas. Ja teadmatuses. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel alanud. Aga minul ei tekkinud hetkekski tunnet, et asi peaks pooleli jääma.
Aga aeg-ajalt tunnetan küll täielikku mittevedamist.
Minu ema minu vanuses sättis mõtteid juba pensionile jäämise suunas, mina pean oma 10 aastat veel tööl käima. Selle elaks ma veel üle, aga et mu endine pinginaaber rõõmus noor pensionär on, see kriibib küll hinge. Mõnel ikka tõesti veab. Küll ma kooks ja heegeldaks, keedaks ja küpsetaks, kraamiks ja koristaks, loeks ja reisiks.
Kui ma pensionär oleks.
...
(Foto autor Kõrreke)