esmaspäev, 31. juuli 2017

Kümme viimast fotot

...
Mina ei tee mobiiliga pilte... kui tõde tunnistada, siis ehk isegi saaks, kui väga tahaks. Kui mingi kaardi sisse ostaks.
Praegu mu Nokia pilti küll teeb... aga ei salvesta.

Pildistamiseks on mul fotokas.

Väljakutse "10 viimast pilti telefonist" tundus aga ahvatlev ja nii ma võtsin arvutist oma viimasest kaustast.
Kümme viimast fotot.

Need võtted, kus inimesed peal, need jätsin vahele.

Sobib teemasse "100 head asja" ... kümme pilti reisist.

Siit saime kaasa ahjusoojad suitsulestad. 
Oh küll maitses hästi see... ja mõned on veel alles.


Siin käisime viimasel päeval söömas. 
Tõeline elamus!


Kui pool toidust oli juba söödud, tuli meelde pilti teha. Kõik ülimalt hea, aga kogus selline, et oleks pidanud tellima ainult ühe portsu. Minu kartulikotletid said ikka söödud, aga kaasa pingutas oma "tuhlist ja notti"... ja jäi alla.
Seda söögimaja külastame järgmine kord jälle! 


Asub teine kohe kiriku kõrval. 

Kahe torniga paekivist kirik, valmis 1867.
Tornid iseloomustavad Kristust. Üks torn tähistab jumalikkust ja teine inimlikkust... siit lugesin.
Kiriku ehituse eestvedaja oli Kotlandi talumees ja kirikul on põnev nimi:
Lümanda Issanda Muutmise kirik.


Üks suvaline foto seinalt. Mõisas, kus käisime.
Ilus ju!


No ja siis see käsitöö.
Ei saanud imetlemata jätta!


Järgmine pilt on meid majutanud külalistemaja välistrepist. 
Miks ma pildistasin?
Eks ikka jalgratas, minu suur lemmik!


Selle pildi nimi on "Seen, liiv ja sõnajalad", pildistatud Reo kalmistul.
Värskelt kohendatud ja liivaga kaetud haual.


Loomulikult jälle ratas.
Mis sest, et sellega terve igavik pole sõidetud.
Niisama äge ju!


Järgmine ratas on pildistatud seepärast, et mitte keegi ei teadnud, mis ratas see on. Igasuguse info eest ette tänulik ;)


Kümme pilti on ilmselgelt liiga vähe, et Saaremaa-reisi sabaotsast ülevaadet saada.
Aga olgu pealegi.

Kokku võetud saigi... viimased 22 tundi Saaremaal.

Lugu teemasse "100 head asja".
Viiekümne üheksas.
10 viimast fotot.
...

Uued sõnad

...
Vaesed lapsed, kes koolis päevast päeva peavad uusi sõnu pähe õppima. Ikka nii, et 10 sõna inglise keelt ja 20 venekeelset.
Või vastupidi.
Proovi sa õppimata jätta, sõnade töö ja 2 kukub. 

Aga oleks, et ainult keeled. Füüsika ja keemia, bioloogia ja geograafia. Igal pool uued sõnad.

Vaesed lapsed!

Ma ka eile.
Terve päeva püüdsin üht uut sõna selgeks saada.
Mõis Saaremaal. Mõis, kus käisime.

Pilguse.
Tundub küll, et milles probleem.
Kena lihtne sõna.
Aga on. Probleem.
Ma terve päeva õppisin, aga praegu ikka ei mäletanud.
Pil... Pil... Pilg... Pilgula... Pilgaste...  Pilguste?
Terve päeva õppisin, aga lõpuks piilusin ikka paberilt.
Nojah... Pilguse.



Sattusime sinna suht juhuslikult. Oli vaja paar tundi aega parajaks teha. Mul oli kotis Saaremaa rattaretke kaart, Pilguse oli paras hulk kilomeetrite kaugusel.
Autoga liikumisel.
Sõiduks kulus just nii palju, et jõudsin lugeda.

Märksõnad.
Rüütlimõis.
Bellingshausenid.
Aastast 1909 Saaremaa rüütelkonna vaimuhaigla.
Tänapäeval eravalduses.
Karjakastell renoveeritud külalistemajaks.

Need märksõnad leidsin kiiruga internetist.

Teised märksõnad lisandusid külaskäigul.
Vanad mõisahooned.
Lahke mõisaproua. 
Hubane majutus.
Palju huvitavat infot. 
Imelised kiviaiad.
Veel imelisemad käsitööd.
Muigavad lõvid... jõudsid koju tagasi.
Meeldivad juhu-tuttavad.
Vaikus ja rahu.

Kõik kokku oli väga hea juhuslik valik.




Ja nüüd vist lõpuks on mul sõna ka selge.

Pilguse.

Aga mis asi see kastell veel on??
...

pühapäev, 30. juuli 2017

Kes otsib, see leiab

...
300 meetrit mereni.
Kui ma ööbimiskohta valisin, siis tundus see kuidagi väga oluline.

Loomulikult tahtsime kohe esimesel päeval merd näha.

Otsisime rada, et mereni jõuda.

Nojah, meri küll, aga tee kehvavõitu ja traat ka ees. 

Selles, et saarlased on mitte ainult  külalislahked, vaid ka nutikad, veendusime ikka ja jälle. 

Siis ka, kui rada mereni avastamas olime. 


Kui vanasti roniti okastraadi alt, siis tänapäeval pole vaja end alandada, kõik tõkked on ületatavad.
Isegi siis, kui okaste asemel elekter traatides.
Ei pea roomama. Saab sujuvalt üle.

Harjumused on kiired tulema.
Hiljem kalmistul ka, üldse polnud tunnet, et tahaks väravast minna.
Kui juba trepp, siis ikka üle.



Aga see on teada tõde, et kes otsib, see leiab.

Juba kolmandal päeval oli otsetee mereni leitud. Tuli lihtsalt alustada mitte 10 meetrit paremalt, vaid 10 meetrit vasakult.



Mitte et esimese päeva tee vilets oleks olnud, aga otse sai kergemini ja kaugemale.

Öömaja?
Öömaja on villa Mariett... veel viimased tunnid.

Mönus koht!
...

kolmapäev, 26. juuli 2017

Kivide usku

...
Mina olen olnud läbi aegade kivide usku. 
Ikka aastaid.

Piisab pisikesest, peenramaalt leitud kivist. Kui hoiad peos, tunned, et tulevad nii energia kui tasakaal.

Ime siis, et mere ääres hasart tekkis. Kõigepealt korjasime Mettega pisikesi ja nunnusid, lihvitud ja värvilisi kive. Terve kausitäie. 

Siis otsisin niisama ilusaid kive. Natukene suuremaid. Et taskusse ei pista, aga silitada juba saab.

Tegelikult oleks tahtnud koju kaasa võtta... aga las nad olla.



...

Juhe koos

...
Mõni koht maailmas on kohe selline loodud, et kui juhe koos, saab minna.
Olla.
Mõelda.
Vaadata.

Aeg võtta aeg maha.

Sedapuhku päris pikalt... 12 päeva.










Hakkas kergem küll. 
...

Sääsed... jätkuvalt

...
Ütlesin, et mul on kolm lugu sääse teemal.
Aga ei tule meelde see kolmas, punnita või ära punnita.

Seda, et nad mul öösiti pinisevad, aeg ajalt vereproovi võtta üritavad,  see pole see.

Aga luuletuse kirjutan lõpuni.

Ei vaiki sääsk. See on tal veres, 
ta piniseb ja pureb meid.
Kui vaikib keegi vaenumeres, 
ei vaiki sääsk. See on tal veres, 
see seaduseks on sääseperes,
ning asjatult ma sõitlen neid: 
ei vaiki sääsk. See on tal veres,
ta piniseb ja pureb meid.

Sest kuni püsib inimsugu,
ei ole pääsu sääse eest.
Ei pea ta mingist tabust lugu,
sest kuni püsib inimsugu,
me ümber keerleb ühtelugu
üks tuhandetest sääskedest:
sest kuni püsib inimsugu
ei ole pääsu sääse eest.
 (Bruno Saulitis "Ballaad sääsest")
 
 ...

Oh seda rõõmu!

...
Pole palju vaja, et tore oleks.
Vahet pole, kas on aasta 2011...


... või aasta 2017.


Ainult laps on vahepeal suureks kasvanud.
...

Nomis

...
Sõbrants teavitas, et teda olla telekas näidatud. 

Uudistes.

Loomulikult mina ei näinud, ma ju peaaegu ei vaatagi.

Telekat.

Mõnda filmi vaid takka järele.

Uudiseid pigem kuulan. Või loen.

Aga ilmselgelt peaks rohkem vaatama, nüüd on mõnigi uudis vanaks saanud enne, kui ma midagi aru oleks saanud.

Nagu seegi.
"Laadapäeva ründasid suured sisserändajatest noorte jõugud."


Kahtlustan, et need, kes laevaga tulemas.

Imelik, et sõbrants sellest ei rääkinud.

Ta ju otse sündmuste keerises.

Või äkki ise jõugu liige??
...

neljapäev, 13. juuli 2017

10 senti kokkuhoidu

...
Endiselt elust sääskedega.

Õhtuti üritame nagu teha tühjendustööd.

Mina tuntud lapstööjõu kasutaja.
Lubasin suuremale lapsele 10 senti iga toas hävitatud sääse eest.

Kui ma esialgu kartsin, et mind püütakse pankrotti, siis ei ole hullu.
Täiesti maksujõuline alles.

Seda enam, et kohe leidsin võimaluse ka kokku hoida.

Hävitan ise usinasti.
Iga minupoolne ,,pihtas  põhjas,, plaks on 10 senti kokkuhoidu.

Aga see sääskede lugu ajakirjas läks edasi.


"Siis inimene muutub narriks,
kui sääsk ta ümber tantsu lööb.
Noh, on see küll üks veider sparring,
siis inimene muutub narriks,
kui viskleb sääskede virvarris,
kuid ikka sääsk ta ninale sööb.
Siis inimene muutub narriks,
kui sääsk ta ümber tantsu lööb.

Noh, las ta põrguline pureb,
kuid olgu vähemalt siis vait!
Me taluksime oma muret,
noh las ta põrguline pureb,
 las alandus me rüpes sureb...
miks peab meid naerma maailm lai?!
Noh las ta, põrguline, pureb,
kuid olgu  vähemalt siis vait!"

...

Need tüütud sääsed

...
Mida teha suvilas, kui pole rannailma?
Seda pole karta, et midagi pole teha.

Mõnikord on muidugi ka mitte midagi tegemine täielik nauding.

Seekord leidsime aga muud mõnusat.

Terve virn vanu ajakirju ,,Noorus,,
Ilmumisaeg... 1970ndad.

Kuldsed seitsmekümnendad, isiklik noorus tuleb meelde.

Lugemisväärsetet leidus igas ajakirjas.

Asjad kipuvad meie juurde jõudma just siis, kui nad olulised on.
Või siis üldse mitte olulised.
Hoopis pealetükkivalt päevakorras.

Seekord see luuletus.
Lihtsalt nõudis lugemist.

Ballaad sääsest
Bruno Saulitis
Sest ajast veel, kui maailm loodi,
on jäänud sääsk me vaenlaseks.
Kas olgu tööl või surivoodil,
sest ajast veel, kui maailm loodi,
see vaen on jäänd, ning ühtemoodi
me verd ta imeb terviseks.
Sest ajast veel, kui maailm loodi
on jäänud sääsk me vaenlaseks.

Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk.
Küll, püha taevas, oleks kena,
me saadaks korda palju enam,
kui väiklaselt ei pureks tema,
kui nokk tal ükskord kinni jääks!
Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk!
Järgneb

Meil on siin mustmiljon sääske.
Ja nad pinisevad.
Ründavad.
Närivad.

Nii on.
Öörahu on rikutud, keegi pidevalt piniseb.

Vähe sellest.



Ärasöödud lapsukesi on rohkem kui üks.
Sääskede poolt näritud.

Sääsekuplas lapsukese.
...

esmaspäev, 10. juuli 2017

Fotojaht: siin ma olen

...
Fotojahi uus teema.
Siin ma olen.
Astu õue ja klõpsa mõni foto oma ümbrusest.

Ma käisin eile.
Siin ja seal.

Nautisin päeva ja klõpsasin ka. 
Et märk olemas oleks.

Haapsalu
 

Koluvere loss

Teenuse mõis

Vana-Vigala mõis

Tegelikult olime Kilingi-Nõmmes ja Pärnus ka, aga ei midagi ajaloolist.


Sellised olemised siis.

9. juulil 2017
...

reede, 7. juuli 2017

Mida teha, kui mitte midagi ei ole teha...

...
Võib koristada sahtlit, mis viimati eelmisel suvel mõne eelmise lapse poolt koristatud sai.



Võib suurendada prügikoti mahutatavust, sest plastmasspakendeid saab kokku pressida.



Võib ehitada onni...




... või elada koopas.


Võib remontida Žiguli kojamehi...


... mängida mutimullahunnikut (ja mutt vaatab välja ka)...


... või täiendada püsinäitust "Kollide igapäevaelu".

...
Ja see pole veel kõik!

Tegemisi jätkub.
...

pühapäev, 2. juuli 2017

Rahvushääl

...
Rahvuslind on suitsupääsuke ja rahvuslilleks rukkilill.
Mis võiks olla Eesti rahvushääl?

Tänasel päeval sobib muidugi öelda, et lauluhääl.

See, mis laulukaare all kõlab.


Aga muidu... mis võiks olla?

Metsa- või merekohin?


Jõevulin?



Ritsikate laul... või lõokese lõõritus...

Ehk tõesti hoopis vaikus... see vaikus, kuhu mahuvad sisse hääled.

Nii nagu arvasid noored laulupeolised.

Metsavaikus... või rabade hääletus... 





Mulle need hääled meeldivad.

Kõik.

Mina jään...
...