Krooniline koroova

 ...

Eile hommikul oli hääl ära ja hing haige.

Eelmisel nädalal oli kurk valus ja nina vesine.

Paar nädalat tagasi olid ootamatud köhahood ja pea valutas.

Kuu aega tagasi oli lihtsalt paha olla.

Detsembri alguses oli kolm päeva järjest mingi kahtlane nohu. 

Mingi aeg novembris ei saanud mitu ööd üldse magada, külmavärinad ja uimane olemine.

Oktoobris miski kummaline kõhulahtisus.

Septembris kangekaelsus ja nina kinni.

Ja siis need suvised päevad, kui kogu keha valutas, justkui oleks peksa saanud.

Võiks ju jätkata... aga milleks.

Tõde nagunii ei selgu. Ja parem ongi, et ei selgu. 

Sest kui aus olla, algas see millalgi veebruaris kummaliste köhahoogudega keset ööd. Ärkad üles ja köhid ja köhid ja köhid miskit kahtlast kuiva köha. 

Kui nüüd tõde selguks, siis kas sellist tõde ma tahtsingi? Et kes selle koroova Eestisse ikka sisse tõi? Mitte et ma Hiinas oleks käinud...

Oeh, küll ikka ajad muutuvad. Vanasti oli nii, et ärkasid üles ja kui kuskil midagi valutas... jeee! valutab, järelikult elan. Ja võin päeva alustada.

Nüüd on nii, et ärkan hommikul üles, midagi kuskil valutab.... appike! valutab, järelikult isolatsioon, karantiin, perearst, koroonatest.

Ja mis täna hommikul, ma panniga toimetamise juures alati nuusutan... pannilabidat. Milline vastupandamatult nauditav kadaka lõhn!

Aga täna... peaaegu et mitte mingit lõhna! Appike, kuhu mu lõhnataju on kadunud!

Väikest lohutust siiski pakkus lõhnaküünal, mille olin tunnike varem aknale põlema pannud...

....

Lähedastele ja lähikontaktsetele lohutuseks... asi on siiski kontrolli all ;) 

Aga kui vaktsiini pakutakse, ma kindlasti lasen ennast vaktsineerida. 

Kaasa juba eile pakkus. Et kui talle pakutakse, siis mina võin minna. Ilmselgelt pakutakse talle enne kui minule.

Tema pakkumist ei julge ma siiski vastu võtta. Muidu on nii, kui proua Pr....  et rahvas paneb pahaks ja kukub mõnitama. Pannakse häbiposti, loobitakse sõnnikuga, tänitatakse, ilgutakse ja parastatakse.

Lõpuks pean avalikkuse ees veel vabandama ka hakkama.

12.01.21

...

Lipoptena cervi

...

Oeh, see ladina keel pole sugugi kerge! Aga edeneb-edeneb, kolme päevaga juba üks sõna selge. 

Kui täpsem olla, siis kaks. 

Ribes nigrum on must sõstar.

Nigrum on must ja ribes on sõstar.

Jeee!

Uus sõna tiksub juba kuklas.

Lipoptena cervi.

Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.

Ma ei mäleta, kas see on mu elu algusaastatest nii, aga hirmu ja õudust on nad minus küll alati tekitanud. Kui kauges nooruses kaasaga koos metsas seenel käisime, siis mina ainult jooksin.

Põdrakärbeste eest ära.

Kui kuskil hulganisti seeni nägin, kutsusin kaasa korjama, ise kihutasin edasi.

Mul on tunne, et see toimis, ehk need saatana sigitised on aeglasemad kui mina?

Aga katsu sa mustikaid nii korjata! Seeni suutsin ühekaupa ka jooksu pealt kaasa haarata, mida mustikate järelnoppimise juures ei kujuta ette.

Lisaks oli mets täis mingeid pisemat sorti kärbselaadseid. Õnneks mitte verejanulised, aga lihtsalt tüütu, kui kogu see kari ümber sinu tiirutab ja aeg-ajalt vaba koha leiab, kus maanduda.

Rattaga koju sõites otsustasin, et jätan selle ründesalga metsa maha, ja kimasin ikka täiega. Õnneks oli tee allamäge, aga kui hoog rauges, olid nad kõik silmapilk jälle tagasi.
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.

Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.

Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!

Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.

Ja siis on nad roomavad putukad!

Foto vähemasti 10 aastat vana.

Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.

Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...

Kuidagi kurb

...
Kirjutasin meie kandi murakarabast.

Kindlasti üks väiksemaid omasuguste seas.

Pilt ka.
Rabast, mis enam ei ole raba.

Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.

Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Selline lugu siis. Tahtsin juurde panna pilti, kus raba on alles raba. Otsisin, aga ei leidnud. Oma piltide hulgast otsisin.

Ireen vaatas enda pildid üle ja tema leidis.

Seesaba raba... nüüd ja enne.

Panin nüüd pildid kokku.

Tõstsin jutu juurde.

Muidu ei saa ise ka õieti aru, millega ma rahul ei ole.
...

Mind on ahistatud

...

Mõni seik elus, hoolimata ajast aastakümned tagasi, on meeles.

Mõni ebameeldiv kogemus. 

Kõnealune lugu juhtus, kui olin ehk napilt 20. Igatahes mitte abielus.  

Ma ei usu, et see mu elus mingit tähtsust omab või et seepärast mul mõni kompleks oleks tekkinud. Aga näe, mäletan.

Sõitsin mina ükspäev bussis, maalt linna. Ees paaritunnine sõit.

Tol ajal oli bussides päris palju sõitjaid, linna oli ikka asja, autosid igas külas ehk nii palju, kui tänapäeval veidi suuremas peres.

Mitte et kaasreisijate hulgas tuttavaid oleks olnud.

Sõitjaid oli parasjagu palju, aga vabu kohti bussis piisavalt, et üksi pingis istuda. Oli vabu kohti, oli vabu pinkegi.

Ja siis kuskil poolel teel tuli bussi purjus meesterahvas. Keskealine või vanemapoolne, kes sellisest õieti arugi saab. Igatahes ilmselgelt purjus ja ebameeldiva olemisega.

Tuli ja istus minu kõrvale. 

Ja tahtis suhelda.

Mina ei tahtnud. 

Tahtsin püsti tõusta ja mujale istuda, aga ei saanud temast mööda. Mees oli suur, istmetevahe kitsas. 

Mina istusin bussis suht eesotsas, oli võimalik bussijuhiga kontakteeruda.  Ütlesin oma kõva häälega, et ma ei soovi selle inimese kõrval istuda. See, et mees purjus oli, pidi olema selge ka juhile, kes talle just pileti oli müünud.

Ma olin nii kindel, et mind aidatakse. See oleks olnud ju lihtne. Buss hetkeks kinni pidada ja meesterahvale märku anda.  Paluda tal mujale istuda. Või mind mööda lasta.

Aga bussijuht vaatas ainult peeglisse ja sõitis edasi.

Ja kõik need inimesed bussis, mitte keegi ei reageerinud.

Ma ei tea, mida nad mõtlesid.

Et mis see plika pirtsutab?

Mehel on ju pilet, miks ta ei või istuda, kus ta tahab?

Ongi hea, et ta seal istub, muidu tuleb äkki minu kõrvale, haisev purjus joodik?

Kes viitsib sellise tüütusega oma närve rikkuda?

Ma tõesti ei tea, mida inimesed mõtlesid.

Minu sõnavõtust oli nii palju kasu, et joodik tukkus omaette, mind ei torkinud.

Mina ülejäänud aja bussisõitu ainult nutsin. 

Mitte niivõrd seepärast, et pidin räpase purjus vanamehega tund aega külg külje kõrval istuma. 

Nutsin, et olen jõuetu olukorda muutma. 

Ja et mitte keegi mind ei aidanud.

Mis ma praegu teisiti oleks teinud?  Ma ei tea. Purjus inimene on ettearvamatu, ja kuna kaasreisijad tema suhtes nii sallivad olid, olin ma oma võitluses täiesti üksi. 

Imelik, et see mul praegu meelde tuli.
...

Need tüütud sääsed

...
Mida teha suvilas, kui pole rannailma?
Seda pole karta, et midagi pole teha.

Mõnikord on muidugi ka mitte midagi tegemine täielik nauding.

Seekord leidsime aga muud mõnusat.

Terve virn vanu ajakirju ,,Noorus,,
Ilmumisaeg... 1970ndad.

Kuldsed seitsmekümnendad, isiklik noorus tuleb meelde.

Lugemisväärsetet leidus igas ajakirjas.

Asjad kipuvad meie juurde jõudma just siis, kui nad olulised on.
Või siis üldse mitte olulised.
Hoopis pealetükkivalt päevakorras.

Seekord see luuletus.
Lihtsalt nõudis lugemist.

Ballaad sääsest
Bruno Saulitis
Sest ajast veel, kui maailm loodi,
on jäänud sääsk me vaenlaseks.
Kas olgu tööl või surivoodil,
sest ajast veel, kui maailm loodi,
see vaen on jäänd, ning ühtemoodi
me verd ta imeb terviseks.
Sest ajast veel, kui maailm loodi
on jäänud sääsk me vaenlaseks.

Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk.
Küll, püha taevas, oleks kena,
me saadaks korda palju enam,
kui väiklaselt ei pureks tema,
kui nokk tal ükskord kinni jääks!
Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk!
Järgneb

Meil on siin mustmiljon sääske.
Ja nad pinisevad.
Ründavad.
Närivad.

Nii on.
Öörahu on rikutud, keegi pidevalt piniseb.

Vähe sellest.

Ärasöödud lapsukesi on rohkem kui üks.
Sääskede poolt näritud.

Sääsekuplas lapsukese.
...

Maailmas juhtub...

...

Kaasa oli taas koos oma haigusega hospitaliseerunud.

Helistasin ja rääkisin ühte-koma-teist. 

Ta oli oma raadio maha jätnud, nii et iga uudis oli uudis.

Ka see, mis toimus 7. jaanuaril Pariisis.

Kuulas ära, oli tükk aega vait... ja siis meenutas.

Et ta oli haiglas siis, kui Mäos politseinikke tulistati.

Oli haiglas ka siis, kui terroristide lennuk  kaksiktornidesse lendas.

Ja siis, kui  Pärnus see kurikuulus metanoolitragöödia aset leidis.

Ega ta nüüd niiväga tihti seal haiglas ka ei ole.

Aga nii kui on, nii juhtub.

Parem olgu kodus.

...

Fotojaht: jäljed

...

Mõned jäljed on ikka päris valusad...

...
Fotojaht
...

Botox näkku

...

...

Peeglike, peeglike seinapeal...

Ega ma ennast tavaliselt peeglist ei vahi, mõned korrad päevas ja jupikaupa siiski tuleb ette.

Ega juuksed pole püsti.

Nägu must.

Kulmukarvad sassis.

Täna tundus, et midagi oleks nagu võõrast.

Üks näopool oli nagu teist nägu, pisut pringim, põsed ümaramad ja naerukurrud siledamad.

Teine pool oli ikka nii nagu vanasti.

Mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem tekkis tunne.

Et peaks ka seda va botox´it laskma näkku süstida.

Sest see parem pool, kuhu kulmu alla 3-4 nädalat miski kihulane oma mürgiannuse sisse surus, näeb kuidagi noorem ja rõõsam välja. 

Muidu ma pole kunagi mõelnud.

Et võiks.

Botox`it proovida. 

Loodan, et see vähemasti ei lähe mädanema.

Pagana kihulane, mulle tundus, et asi hakkab juba korda saama, ja jõin julgesti veini.

Mis, tundub, polnud päris õige tegu. 

...
Pildil olev tegelane ei ole rünnakuga seotud
...

Mida teha varastatud pesunööriga?

...

See pesunöör oli juuni algul täitsa olemas.

Nüüd juba mitu päeva ei ole.

Mida teha varastatud pesunööriga?

Tegelikult on ju võimalusi palju.

Näiteks tuli tahtmine end oksa tõmmata, aga nöör ununes koju. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem... nii ütleb vanasõna. 

Koju tagasi on ju imelik minna.

Ennäe imet... tarekene siiski vilgub viimati. 

On üks selline luuletus.

Ligilähedane.

Ei ole seal perenaisukest ahjusooja kakukesega vastu võtmas, perenaine kaugel olulisi asju ajamas. 

Pole parasjagu peremeestki käepärast.

Aga nöör on.

Täitsa vabalt väljas rippumas, justnagu külamehe jaoks valmis pandud. 

Tule, sõber, võta nöör ja tõmba oksa!

Hea tugev nöör, spetsiaalselt vastupidamiseks ostetud.

Ah et käära pole kaasas?

Ei ole hullu, tõmba tikust tuld, ehk ulatub nii kõrgele kui nööri kinnituskoht.

Kätte said? 

Tubli poiss, nüüd pole muud kui pael kaela.

Paluks ainult mitte meie õue peal.

...

Aga ehk oli hoopis vaja pesu kuivama riputada?

Jälle võimalik, sest siis, kui pesunöör veel alles oli, kuivatas keegi võõras kodanik oma sokke maja taga kase küljes. Nööri peal oleks hoopiski soliidsem.

Samas jälle... kuigi nööri õue peal enam ei ole, kuivab pesu ikka kase otsas. 

Seekord miski kummiülikond.

Ja pesunööri oleks normaalne inimene saanud ka maha võtmata kasutada, pererahvas oleks ehk veidi imelikult vaadanud, aga igal juhul parema pilguga, sest nüüd ei saa keegi enam pesu kuivama riputada.

... 

Mida veel saab teha ühe väga hea nööriga?

Seda võin ma kinnitada, et õngenööriks ta ei sobi, kui just hülgeid ei tahetud õngitseda.

Mis pole ka sugugi võimatu, sest miski suur loom - polnud mitte inimene - sealkandis ringi ujus.

Või siis põtru püüda, sest nemadki tunnevad end aia taga üsna koduselt.

Metsloomad aia taga, inimloomad aia sees. 

Sest nii on öeldud, et kes ikka tahab sisse tulla, seda ei pea ükski lukk, aiaväravast rääkimata.

 

Ja mis ripakil, see ära.

...

Vastik päev

...
...

See, mis enne päeva oli, sellel polnud vigagi.
Öine uni oli kuidagi pinnapealne, tänu sellele oli öö nauditavalt pikk, pidevalt tundsin tunnet, et küll on hea magada. Tavaliselt ma lihtsalt magan.

Ja ärkasin juba tunnikese enne äratuskella.

Edasi hakkas juba viletsamini minema.

Kui ma pimedas kuuris riita üles ei leidnud ja peaaegu et redelipulgad sületäie pliidipuude pähe kööki pidin tooma.
Ja siis mingist piirdeplangust üle astudes sammu pikkust ei osanud arvestada (või siis plangu kõrgust… kesse enam teab) ja kintsupidi terava lauaserva peale kõõluma jäin. Millest nüüdseks jälk sinikas on kujunenud.

Tööl polnud paremat midagi. Materjal ei allunud töötlemisele. Esimesed kunded olid juba hommikul erksad ja itsitasid mõnuga iga mu tõsise väite üle. Muidugi, eks teema oli ju ka vastav. Sallivusest rääkisime.

Vahepeal hakkas juba nagu sujuma, aga siis pööras päris ära.
Tige olen enda peale, et end kehtestada ei suutnud. Kui ikka kohale tahad jõuda, siis kohe kappama, ohjad pingule ja piits pihku.

Koosolek päeva lõpus kinnitas mu mõttetust… 75 protsenti auditooriumist jäi tulemata.

No ja kodus jälle… kui supikondid pliidile keema panin, lülitasin pliidil vale plaadi sisse. Mistõttu kees vale pott, kees räigelt üle ja nüüd mu köök lehkab ja ma ei taha sinna nõusid pesema minna.
Kohvivee panin ka kannuga keema, aga vesi jäi sisse panemata. Kann kees veidi pehmemaks, aga küll ta seal külmas köögis jälle hangub.

Nutaks, hakkab ehk kergem… aga siis on hommikul silmad paistes.
Parem siis juba homme õhtul… vastu laupäeva.

...

Sotsiaalne võrgustik II

......

Sotsiaalministeerium lõhkus ära vanurite sotsiaalse võrgustiku.

See on nüüd katki mis katki.

Varem tuli korra kuus koju postiljon. Rääkis paar uudist välismaailmast, andis peoga raha.

Oli, keda oodata.

Enam pole... võrgustikus on nüüd üks korralik auk.

...

Mõne sotsiaalministeeriumist sõltuva inimese rahakotis on kah auk.

Need, kes oma raha kätte pole saanud.
Ja kui majoneesi ostavad, siis pole kuludokumente kuskile esitada.

Eks nad siis ootavad.

Ja ostavad siis, kui raha saab.

...

Allkirjadega haaveldamine

......

Ega seda kõik ei oska. Allkirjadega haaveldada.
LH oskab.

Aga tuleb välja, et mitte ainult tema. Kui ikka saadaval on, siis miks mitte saada.

Pole midagi lihtsamat, kui et otsi endale sobiv vanainimene. Sobiv on näiteks see, kes täna ei mäleta, kes tal eile külas käis ja miks ta käis ning kes mõnikord ei tunne ära ka oma kõige lähedasemaid. Eriti kui lähedased kaugel elavad ja just nii sageli kohal ei käi kui sinul võimalik.

Aga sina käi tihti ja anna vanurile märku, et oled oluline. Võid päris kindel olla, et 90-aastane oskab seda hinnata. Iseasi, kas ta seda mäletab.
Et käidi.
Ja et hinnata on vaja. Tänulik olla.

Siis võta vanainimeselt allkiri avaldusele, et too vajab notarit.

Siis vii notar kohale, et võtta allkiri mistahes omapoolselt koostatud tekstile. Muuda oma soovid ja saamised seaduslikuks.

Kõik see kokku pole eriti keeruline, ainult veidike allkirjadega haaveldamist.

…

Mina ei tea, kas see kõik võib nii käia, et ühtegi ametlikult vastutavat inimest kohal ei pea olema. Aga nii palju saan aru, et lähisugulane ja ametlik hooldaja küll ei pea. Hooldekodu, kelle arvele hooldaja igakuist kopsakat summat maksab, ei tohi vist samuti tehingu tegemisse sekkuda. Kui juba notar nii arvab.

Ja üldiselt on ju nii, et kui ikka saada tahad, küll sa siis kätte saad.

LH ju on saanud.

Ja küllap nii mõni teinegi.

Juhuste kokkusattumisel on mõni siiski ilma ka jäänud.

Ma veel ei tea, mis see maksma läks. Või läheb.

...

Jäätmed sorteeritud

...

Et prügi sorteerimisel ikka sügav mõte on, sellest sain pühapäevasel metsaretkel aru.

Sellest on vähe, et klaas on eraldi pakendis.

Ja makulatuur omaette.

Ja olmeprügi kolmandasse kotti sätitatud.

Kindlasti tuleks välja sorteerida ka isiklik kirjavahetus.

Mul on kahju sellest vanaemast, kelle kiri seenemetsas muu sodi hulgas vedeles.
Ümbrik sealsamas kõrval.

Võõraid kirju küll ei loeta, aga kes on öelnud, et neid pildistada ei tohi.

Tõehetked jätan siiski oma arvutisse.
Lugupidamisest ühe vana inimese vastu.

...