Sorbus aucuparia

...

Kummaline aasta, puud pihlamarju ikka veel täis..

Olen valmis selleks, et mingil hetkel tuleb kisendav kari lindusid, kes teevad puhta töö.

Arooniad ju ka alles alles.

Miks nad lihtsalt ühel päeval ootamatult lahkusid, need linnud? Isegi pooled punased sõstrad jätsid põõsasse. 

Meie vallavanem on pihlaka nimekaim. Loodan, et tal läheb hästi, kuigi aeg võib olla hetkel keeruline.

Ja Kata oli lapsepõlves kaudselt pihlakas.

Pihelgas, Pihl, Pihlak, Pihlapuu.

Sorbus aucuparia.

Harilik pihlakas.

Ladinakeelse nimetuse andis pihlakale Karl Linné, pihlakas on linnupüüdja... aucuparia.

Pihlakas on väega taim. Korrastab ainevahetust, alandab vererõhku, vähendab vere kolesteroolitaset.
Võimalust mööda kaitseb niisama ka.

Üks lihtne retsept.

2 supilusikatäit peenestatud pihlamarju.

1,5 klaasi keevat vett.

Lasta seista, jahtuda. 

Juua hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga, soovitavalt paar nädalat järjest.

Võib teha ka teed. Siis tuleb keeta pihlamarju 5 minutit ja juua kuumalt.

Või hoopis nii, nagu soovitas ajakiri "Maret" 81 aastat tagasi artiklis "Pihlakamari - meie tervislikem ja vitamiinirikkaim puuvili".

oktoober 1938

Pihlakad muutuvad suupärasemaks peale esimesi öökülmasid. Ehk ootavad seda linnudki. 

Ma lähen küll kohe ja toon paar oksa tuppa.

Teen pilti ka.

Mõne marja pistan ehk suhu.

Kuni neid veel on.

Samas, kui marju süüa, tasub meeles pidada: liiga palju marju ei ole hea, võib põhjustada mürgistuse.

...

Pihlaka kohta lugesin Eesti Loodusest.

...

Lipoptena cervi

...

Oeh, see ladina keel pole sugugi kerge! Aga edeneb-edeneb, kolme päevaga juba üks sõna selge. 

Kui täpsem olla, siis kaks. 

Ribes nigrum on must sõstar.

Nigrum on must ja ribes on sõstar.

Jeee!

Uus sõna tiksub juba kuklas.

Lipoptena cervi.

Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.

Ma ei mäleta, kas see on mu elu algusaastatest nii, aga hirmu ja õudust on nad minus küll alati tekitanud. Kui kauges nooruses kaasaga koos metsas seenel käisime, siis mina ainult jooksin.

Põdrakärbeste eest ära.

Kui kuskil hulganisti seeni nägin, kutsusin kaasa korjama, ise kihutasin edasi.

Mul on tunne, et see toimis, ehk need saatana sigitised on aeglasemad kui mina?

Aga katsu sa mustikaid nii korjata! Seeni suutsin ühekaupa ka jooksu pealt kaasa haarata, mida mustikate järelnoppimise juures ei kujuta ette.

Lisaks oli mets täis mingeid pisemat sorti kärbselaadseid. Õnneks mitte verejanulised, aga lihtsalt tüütu, kui kogu see kari ümber sinu tiirutab ja aeg-ajalt vaba koha leiab, kus maanduda.

Rattaga koju sõites otsustasin, et jätan selle ründesalga metsa maha, ja kimasin ikka täiega. Õnneks oli tee allamäge, aga kui hoog rauges, olid nad kõik silmapilk jälle tagasi.
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.

Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.

Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!

Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.

Ja siis on nad roomavad putukad!

Foto vähemasti 10 aastat vana.

Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.

Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...

Ribes nigrum

...

Mõtlesin, et kui hakkaks mälu värskendamiseks õppima ladina keelt!

Ribes nigrum... vaatan, kauaks meelde jääb.

Tegelikult muidugi polnud mul algselt mingit plaani, lihtsalt tuletasin lapsepõlve meelde. 

Tegin endale mustasõstra lehtedest teed. Vanaema juures maal oli see igaõhtune jook. Käepärane materjal ja maitselt ka ok.

Eile jõin teed, täna hakkasin uurima. Ehk on kasulik ka!

Selgus, et isegi väga kasulik, et polegi tegelikult vahet, mismoodi kasutad, kas marju, lehti, varsi või pungi.

Või siis, pole vahet, mis eesmärgil kasutad, aitab peaaegu iga häda vastu.

Organismi vastupanu tõstmiseks ja viirushaiguste ennetuseks.
Rauavaeguse leevenduseks.
Südame rütmihäirete ja kõrgvererõhktõve puhul.
Kõrge kolesterooli alandamiseks.
Hingamisteede- ja kopsupõletiku ning angiini tugiraviks.
Reuma- ja podagravaevuste korral.
Ainevahetuse ja seedimise korrastamiseks (kõhulahtisus).
Neeru- ja kuseteedepõletiku leevenduseks.
Veresoonte lupjumise ennetuseks.
Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning alahappesusega gastriidi puhul.
Maksatalitluse ergutamiseks (ka maksahaiguste korral).
Soolepõletiku vähendamiseks.
Vereringe parandamiseks ja peavalu leevenduseks.
Kahjulike ainete väljutamiseks organismist.
Vähirakkude arengu pidurdamiseks.
Nahahaiguste raviks (lehekompress, mahla joomine).

Siit lugesin.

Vastunäidustusi lugesin Vikipeediast.
Antibiootikumidega koos tarbides suurendavad musta sõstra marjad (ja eriti lehed) antibiootikumide toimet.
Misiganes see siis tähendab.

No veel, mujalt lugesin, et aeglustab vananemist ja soodustab keskendumisvõimet.
Must sõstar.

Imeline ju!
Eriti lehed ;)... olen juba paar korda värskeid soolakurke teinud.

Rohke tilliga.

Siis tuligi mõte, et teen teed ka.
Lehtedest.

Must sõstar... ribes nigrum.

Kui nüüd meelde jätmisest rääkida.
Eile metsas olles tuli miski mõte.

Killukene möödanikku, tuli kohe tahtmine kirjutada. Isegi pealkirja mõtlesin välja.

Aga ennast tundes, oli üsna kahtlane, et kui ükskord koju jõuan, siis veel mäletan. 

Kuna pealkiri oli olemas, üritasin seda loogiliselt meelde jätta.

Kahesõnaline.

W. 

See siis v ja v algustähed.

Järgmised tähed jätsin ka meelde. Õ ja A.

Ja ongi kõik!

Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan!

Oleks võinud vähemalt tähtede hulga ja teema ka mälusoppi kirjutada, aga kus sa sellega!

Nüüd on mul VÕ...... VA...... või oli see vastupidi? VA..... VÕ......

Ja kogu lugu.

Kui nüüd päris aus olla, siis teema nagu hakkab tasapisi meenuma.

Tundub, et ladina keele õppimisest on juba natuke kasu!
Mustsõstra lehtedest tee muidugi ka.
Pealkiri?
Mõni mure, mõtlen uue!

Kui vahepeal ei meenu...

....