Neljapäev, 31. märts 2016

Lõpp hea, kõik hea

...
Ma ei tea, kui hea see märtsikuu lõpp siis niiväga on, aga las ta olla pealegi... nii nagu on.
Tuba on külm, ma olen seda meelt, et ei ole külma ilma, on vale riietus. Või siis kohandatuna: ei ole külma tuba, otsi välja fliisid, pontšod, villased sokid, soojad sussid, ja täitsa normaalne olemine. 

Termomeetrit parem ei vaata, äkki tuleb tunne, et peab hakkama puid tassima ja kütma. 

Eks ma natuke muretsen ka, kuidas kodakondsed külmale vastu panevad, aga miski ei takista neil elektrisoojendust appi võtmast. 

Mina kuulutan tõde: trud, holod ja golod tagavad tervise.

Nii et pole vaja karta, et külm ära võtab või töö tapab. Jätkuvalt võõraid mõtteid kasutades - hammastega kaevame haua  - annab pigem põhjuse muretseda. Sünnipäevad katkematus ahelas. Algasid koos aasta algusega ja jätkuvad järgmisesse kuusse.

Ja ikka edasi.

Viimati oli kolleegil sünnipäev.

Täna.

Tort oli suur ja suurepärane.
...

Ja siis see kella keeramine. Ma ei saa aru, miks nad virisevad. Või no mis, eks ma ise ka. Mina, kes ma varem enne 12 õhtul magama ei saanud, nüüd keerati kella edasi ja peaks siis ju õhtul tund hiljem voodisse-vajumise-tunne olema ning hommikul ekstra unine... aga pole sugugi. Magama lähen kell 11, mis teeb vana aja arvestuses kell 10, ja ärkan rõõmsasti ja väljapuhanuna kell 5 hommikul... mis teeb ajas tagasi kell 4. 

Ise ka ei saa aru mis imelik sisemine kell see minul on.
Hommikused varased ärkamised mulle meeldivad.

Eriti peale kella keeramist.

Naudin ikka täiega.

Alates hommikukohviga ja lõpetades... näiteks puude tassimise, nõude pesemise või lihtsalt mõne muu tegemata tööga.

Kõik see, mis vastu ööd on piinav kohustus, on varahommikul tõeline nauding.

Õhtud seevastu...


Aga muidu... lõpp hea, kõik hea.

Homme on uus algus.

Aprill... aprill...
...

Päikesepoiss

...


Kui esmaspäeva hommikul kella 7 paiku seda pilti läbi köögiakna püüdsin, siis ma veel ei teadnud, et just-just on sündimas.
Koos päikesega.
Uus ilmakodanik.

Kell 8 tervitas ta oma esimest päikeselist päeva.

Päikesepoiss.

Kulm veidi kortsus, kui esimest korda kohtusime.
40 tundi hiljem.

Ju oli päike parasjagu pilve taga.


Eks see võib ju üllatada, kui oled sündinud päikesepaistesse.

Aga õnneks on kevad ja päikest palju.

Hea märk igasse päeva.

Sündida päikesetõusul.
...

Esmaspäev, 28. märts 2016

Enne elu ja pärast elu

...
Sellised pühad olid.
Jätkuvalt tegelikult.
.
Kuulasin Jaan Tammsalu jutustamist.
Ülestõusmispühadest ja pühadusest.
Pojast, kes suri ristipuul.

Plaat "Rännak rõõmu allikale" mul on.
Otsisin välja ja kuulasin.
Mitu korda kuulasin. 

Lapsukesed värvisid mune.

Kleepisid pilte.


Joonistasid.


Kirjutasid luuletusi.

"Tibu tegi munapeo"

Ja ma ise ka.
Nagu laps, tahan mune värvida.
Traditsiooniline sibul.

 
 ...
Teemasse "100 head asja".
Neljakümne kuues.
Munade värvimine.
...

Laupäev, 19. märts 2016

*ittu ja *utsi

...
Ma pole eriline ropendaja-tüüp, pole nagu kunagi olnud.
Vähemasti ei mäleta.
Aga see ehk juba vanadusest.
Et ei mäleta.
Ja ise ka. 
Et ei ropenda.

Aga vahet pole.

Eesti keeles tegelikult on need sõnad ju olemas. 
Ju neid siis vaja on.

Emakeelepäeva otsustasin sel aastal tähistada.
Lugesin läbi raamatu. 
Hommikul kell 4 alustasin ja paari tunniga oli läbi.
Asi see 70 poolikut lehekülge siis lugeda.
Pilte oli ka.

"Inimväärne elu"... Andrus Kivirähk.

Tuttav oli kirjaniku peale solvunud, ütles, et tema nüüd tükk aega Kivirähku ei loe.
Talle tundus, et maainimest mõnitati.

Mu meelest see asi nüüd nii hull ka polnud.

Kohati oli lausa naljakas.

Ja kui tõde tunnistada, siis aeg-ajalt on tegelik elu isegi kummalisem.
Tobedam ja totram, labasem ja vulgaarsem.

Ja mitte ainult maal.

Seda ittu ja utsi kostub ka nii siit kui sealt.

Ei julgegi nagu pahaks panna... kui juba Ekspressi intervjuus tuntud kultuuritegelane oma elust pajatades korduvalt *utsitab ja *ersetab.
Et algkool läks utsi... ju ta siis läks.

Ega põhikoolgi inimest veel targaks tee.

IX kl noormees vastas küsimustele.
Nimeta suguelundid.
Naiste *itt ja meestel *unn.

Siin pole suurt häda midagi, saab kenasti ära parandada ja märku anda, et tegelikult on käibel teised mõisted.

Ma ei tea, kas sedagi tohib pahaks panna, kui 15-aastane õpetaja *ittu saadab.
Et  mine sa ka...

Vastuseks märkusele, et koolimajas ei käida, kapuuts peas.

Politsei igatahes ütles, et pole nende rida.

Eks ma saan ise ka aru.
Et igas konfliktis on kaks osapoolt... nii nagu vastavas loengus kinnitati.



Ja ei maksa  ikka koolilast ärritada.
Siis ei saada sind keegi ei ittu ega utsi.
Maha ka ei lase.

Aga muidu... emakeel mulle meeldib.

Ja mõnes kontekstis ei käi isegi need itud, unnid ega utsid närvidele.

Mõnikord aga ikka väga.
Tunduvad sobimatud.
...

Neljapäev, 17. märts 2016

Mida teha plekkidega

...
Mul selline uhiuus laudlina.
Nii uus, et serv ainult traageldatud, õmblemiseni ei jõudnud.

Pidu tuli enne kätte. 

Pidulaual oli morss mustasõstramahlast.

Loomulikult on tänapäeval kõik võimalused.
Kuidas lahti saada ka kõige hullematest plekkidest.

Mina lootsin, et sapiseep aitab.
Veidikene leotust ja masinpesu.

Aga ei aidanud.

Mingeid lahuseid kah kasutada ei tahtnud, mõtlesin, et varjaks lihtsalt ära.
Mitte nii, nagu tavaliselt plekke varjatakse, et tassid-taldrikud peale.

Mõtlesin, et  õmblen midagi.

Vähemasti suurematele ja silmatorkavamatele.


Aga õmblemisega läksin hoogu, ka kõige väiksematele piisaplekkidele õmblesin jooned peale. 


Igasugused kõverjooned.




Nüüd pole muud kui uut pidu oodata.

Väga mõnus ajaviide see õmblemine.

Päris kindlasti teen jälle mustast sõstrast joogipoolist.
...

Kolmapäev, 16. märts 2016

Pilt puidule

...
Nüüd ma tean, kuidas seda tehakse.

Ei pea olema, et foto tingimata paberil. 
Pilt puidule. 
Või riidele.

Kuna sünnipäevaks saadud raha oli veel kulutamata, otsustasin, et olgu pealegi midagi erilist.
Ja panin end kolleegi reklaamitud koolitusele kirja. 

Fotod puidule ja kangale.

See käsitöö- ja  koolituskeskus oli üks igavesti äge koht.



Ja me ise olime endaga ka väga rahul.
Kõik me kolm... pluss ülejäänud grupp kindlasti ka.

Kuna mina tegin endale sünnipäevakinki, siis loomulikult panin puidule enda foto.


Teised mõtlesid teistele... üks juubelikingitus ja teine foto kaugetest esivanematest järeltulevatele põlvedele.

Sünnipäevakingiks saadud raha on mul veel muist alles, eks nüüd ostan vajaminevad materjalid ja proovin kodus ka.

Siis ehk mõtlen juba teistele.
...

Laupäev, 12. märts 2016

Kolajad... kevadkolajad

...
Sõbrants kutsus kokku kolajad.

Oli ikka päris raske end oma kardinatagusest maailmast päikesepaistesse välja kangutada.

Esimene kolamistunne oli masendav. 
Meenus igahommikune vänderdamine... et kas jõuan või ei jõua.
Suurele teele.
Bussi peale.
Vigastusteta.
Õigeks ajaks.



Hommikune ahjupuuralli oli küll sujuvalt juba sooritatud... mööda hangesid, mis öö jooksul kandvaks külmunud olid.

Kandsid isegi mind.

Koos puusületäiega.

Kergematest olevustest rääkimata.
 

Aga mis kevadkolamisse puutub, siis alustasime kolmekesi.

Alustasime algusest.


Kui nüüd tõde tunnistada, siis mina tegin kaasa ainult jupikese kogu marsruudist.
Sinnasamma algusesse ja tagasi.

Mulle see roll sobib.
Et saadan teele.

Seekord siis kevadkolajad.

Nemad tegid oma ringi ära.
Ja rohkemgi veel.

Mina... mina vaatasin teed ja mõtlesin, et pikema kolamise lükkan veel edasi.


Aga  see, et toast välja sain, oli küll tänase päeva parim tegu.

Milline imeline ilm!
...

Pühapäev, 6. märts 2016

Sunnitud ootamine

...
Kui ma siis reede õhtul kodus Eesti Päevalehte lugesin, et...

"Inimene tajub bussipeatuses ootamise aega lühemana, kui koht atraktiivseks ja huvitavaks muuta."
(E.W.)

...tuli mulle meelde, et just olin sunnitud ootama.

Ligi 15 minutit

Mina, kes ma tavaliselt jõuan koos bussiga. 
Või napilt varem.

Seekord tavapärase bussi peale ei jõudnud ja hilisema aega täpselt ei teadnud.

Bussipeatus jagas küll lahkesti infot.

Selle peatuse sõiduplaani leiad enda telefonis aadressilt  m.peatus.ee

 25.08.2015

Ma tean seda juba suvest saadik.
Et ei leia.
Vähemasti minu "lutsust" küll mitte.

Aga atraktiivsust lisab üksjagu. Vähemasti neile, kellel kaasaegne tehnikaime taskus.
Mitte minusugustele memmedele.

Aga see teine atraktsioon.
Tõsi küll, tuli 100 sammu edasi astuda.
Et paremini näha.



Aega mul ju oli. 
Ja see tehnikaime ka. 
"Seebikarp"

Võin kinnitada: ei tundunudki nii pikk ja igav.

Ootamine.

Vahepeal jõudsin mängida veel mängu "Helista sõbrale". 
Et mis kell buss läheb.
Nii palju siis telefonist.
Fotokast. 
Atraktiivsusest.
Kohalikust bussipeatusest.
Päevalehest.

Aga millest too artikkel muidu rääkis?
Kes seda enam täpselt mäletab...
...