#päevapilt 29... singerdused

 ...

Või siis keele- ja meelepärasemalt... kasutasin täna oma Singerit.

Singer-vinger, ninal prill... 

...

Taustajutt

Päkapikk tellis enne uue aasta algust mõned kingikotid.

Või ma keelan!

,,,,

Kui näpud sügelevad

 ...

Mõnikord on lihtsalt vaja end kodunt välja sundida. Tegelikult on teema mind kutsuvalt meelitanud juba mitmel korral... iga kord, kui algavast koolitusest kuulsin. 

Kampsiku loovõmblemine 

Mu enda mõte liikus selles suunas tegelikult juba varem, ajal kui rohkem lapitehnikaga tegelesin. Vest on kahjuks senini lõpetamata, aga luban, et räägin sellest, kui asjast asja on saanud. Või kui täpsemalt öelda: kui olen punkti pannud. Juba rahvatarkuski ütleb, et lihtsam kui koera sabast, on koerast üle saada. Või umbes nii.

Eks ma pean end kokku võtma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Käisin täna Tallinnas näituse avamisel. 

Foto Fb-st

Väga vinge näitus!

Kõigepealt muidugi kampsunid.

Näitusel olid veel seelikud ja püksid, aga seal juba teine tehnika ja teised lood. 

Seelikutegemise tegemise võimalust pakuti ka, aga Obinitsa-kant jääb veidi kaugele, oleks lähemal, läheks küll.

Ükskõik, mida vaatasin ja katsusin, tundsin, et mõjub. 

Näpud hakkasid sügelema.

Ehk ma nüüd ikka saan oma vesti valmis ja märkan sügisel kampsuni koolitusele õigeaegselt registreeruda.

Kui Eve Mahhovi visandiraamatu koolitusel käisin, hakkasin joonistama. Nüüd olen juba 3 aastat joonistanud.

Ehk võtan seekord vahelduseks pliiatsi asemel jälle nõela näppude vahele... 

Kuigi... kindel päris pole, ma sain ju eilsel oksjonil väärt raamatu, mis innustab just joonistamisega edasi tegelema ;) 

...

Lipid-lapid

 ...

Endiselt käsitöölainel. 

Juunist septembrini toimus Püksipaikamise konkurss. Idee autor tekstiilikunstnik Anu Raud. 

Täna Prillitoosis näidati saabunud töid ja tutvustati põnevamalt lapitud pükse. Näitus, mis nüüd välja pandud Heimtali vanas rahvamajas, kannab nime "Lipp lipi peal, lapp lapi peal". Tõsi on, et mõistatus läheb edasi: ilma nõela pistmata. 

Ilmselgelt pükside ja lappide juures on nõelapisteid, ja mitte vähe. 

Vaatasin saadet, näpud hakkasid sügelema. Ma pole vast juba aasta või paar nõela käes hoidnud, mitu projekti pooleli.

Samas, kuigi ajastus veidi nihkes, on mul sobiv töö konkursile esitamiseks kunagi tehtud.

See veidi nihkes siiski ikka mõned aastakümned tagasi.

Ja pükse pole ka enam alles.

...

(Foto tegi Arvi)

...

Süümekad

 ...

Kui veel rääkida eilsest Mardilaadast Saku suurhallis, siis nüüd on mul süümekad.

Nagu ütlesin, üks ostuotsus mul sinna minnes oli, aga see polnud eesmärk omaette. Rohkem ikka läksime lihtsalt vaatama. Selline suur käsitöönäitus ja sellise väikese hinnaga (sooduspilet oli 5 eurot), koos nii palju kaunist kunsti! 

Sokke vaatasin muidugi eriti tähelepanelikult, lõpuks said otsustavaks värv, kuju, suurus, hind ja mõnus tunne käega katsudes. 

Aga tegelikult oleks pidanud teise eesmärgiga teise valiku tegema. 

Tagantjärgi tarkus.

Ostuhetkel olid oma huvid olulised, praegu teeks valiku hoopis teise leti juures.

Õnneks jõulud tulekul, ehk õnnestub neil ka laadaväliselt oma kaupa müüa.

Igatahes otsisin nende kodulehe üles. Usun, et neile on iga sokipaari müümine oluline, nii et kes laadal ei käinud, aga sooja soovib, leiab ehk enda jaoks sobiva kauba.

Mina ka, sokke pole kunagi liiga palju! 

vilni.design

...

Üritused Tallinnas

 ...

Kui ma õhtuks koju laekusin, oli päris keeruline kaasale selgeks teha, et see üritus, millest mina osa võtsin, oli käsitöömess Saku suurhallis, mitte mingi Baltimaade suurima Erootika-maailma avapidu, mis raputas! külalisi ja millest Reporteris räägiti.

Kui oled ikka pealinnast nii kaugel, on raske arvata, et seal korraga kaks nii suurt ja olulist üritust toimuvad ;) Või isegi kui oskad oletada, jääb ikka kahtlus, kummale messile abikaasa läks.

Käsi südamele, mul pole aimugi, kus see erootika värk oli, Saku suurhallis oli kõik väga kombekas. Isegi nendele vaipadele ei saa midagi siivutut süüks panna. 

Muust rääkimata. 

Nii palju imelist käsitööd korraga vaatamiseks väljas, pole ammu (kui üldse) kohanud. 

Osta sai muidugi ka, aga kõige ilusa ja/või olulise saamiseks oleks pidanud raha kui raba olema. Mul oli mõttes piir pandud, et võiks 50 sisse ära mahtuda, ja sellega sain ka hakkama. Kõige olulisem ost olid villased sokid, kõige lõhnavam ost tükk käsitööseepi, kõige soojalubavam pakk Jõuluteed, kõige toitvam pakk Kanepi- ja tatrakama, kõige teravam saunahari kaasale... midagi oli veel, aga ei mäleta ;)

Sokid on traditsioon... ma igal talvel ostan endale ühe paari, ja mulle tundub, et need on senistest kõige ilusamad ja kõige mõnusamad.

Muidugi oleks võinud kindad ka osta, aga see on veidi riskiga seotud, mul on teine traditsioon veel. Igal talvel kaotan ma vähemasti ühe paari kindaid ära. Ja sellest oleks ikka väga kahju, sest kindad olid seal tõesti imelised. 

Kati tegi pildi.

Võiks veel rääkida söögikohast number üks (Kalamaja keldris) ja söögikohast number kaks (Balti jaamas), aga täna oli siiski pearõhk heal seltskonnal ja ilusal üritusel. Söömisele olen nagunii viimasel ajal liiga palju tähelepanu ja aega kulutanud. 

Kaal hommikul ütles. 

Varahommikul. Ma ei jõudnud enne isegi süüa... buss läks juba kell 6.20

...

Valikud

 ...

Täpsemalt: laupäevaõhtused valikud.

Jätsin munad värvimata.

Panin televiisori kinni.

Tänases lehes oli mitu huvitavat lugu... ei lugenud.

Kahele olulisele kirjale vastamise lükkasin homseks.

Õmblesin oma padja valmis. 

Peaaegu valmis... mõned traagelniidid on veel sees.

...

Kuidas end vigaseks töötada

 ...

Kõiges on süüdi Cellbesi kataloog. Nii ilus teksaseelik! Ja kuigi mul on kapp riideid täis, tuleb tõde tunnistada: mitte midagi ei ole selga panna!

Loomulikult ma tellisin.

Hea meelega näitaks, aga kataloogis pilti enam ei leidnud. 

Väga ilus seelik. 

Pildil.

Kui kätte sain, oli täielik ämber. Nemad seal olid vist ise ka sellest aru saanud, igatahes küsiti nüüd 50% vähem kui tellimishind oli.

Esialgset hinda oleks mu hing tõrkunud maksmast, nüüd mõtlesin, et tühja kah, et materjal vilets ja seljas kole, kohendan natuke, ehk saab asja. Kui juba koju toodud on.

Nüüd on mul töötrauma. 

Kogu seelikust jäi algse õmblusega 95% allääre palistusest. Ülejäänud õmblused harutasin lahti ja õmblesin uuesti.

Parandustega.

Uus värvel, uued kummikanalid, külgedest kitsamaks (?kuidas see minu laienemise juures võimalik on??), satsid võtsin lahti ja lasin krookniidi lõdvemaks, sest mulle see krous mõlemal pool õmblust ei sobinud.

No ja kõik see tuli ju õmblusmasinaga kinni ka õmmelda.

Minul vanaema eestiaegne Singer, sellega ma õmblesin, vasak jalg tallaraual, üles-alla-üles-alla-üles-alla. 

Hulk meetreid uusi õmblusi.

Nüüd on hüppeliiges haige...

Juba mitmendat päeva mõtlen iga sammu enne läbi. Et kas minna või mitte minna.

Astuda või mitte astuda. 

Homme peaks reisile minema.  Kaasa pakkus karkusid, aga rulaator oleks vist mugavam. Saab kohvri peale paigutada. 

Või vahepeal istuda, kui jalad ei kanna.

...

Mustikad ja muu

 ...

Tegelikult algas lugu sellest, et ma hakkasin iga päev mustikal käima. Mets lähedal, sutsti sinna, sutsti tagasi, kaasas kann mahutavusega 1,2 liitrit.

Mets lähedal ja lähedane, ikka seesama, kus karusid on nähtud. Sellega seoses on mulle jagatud mitmeid turva-soovitusi: vilega metsa, pipragaas kaasa, kõvasti (ja valesti) laulmine jne.

Ausõna, ma ei karda karu. 

Mis tal minuga ikka asja! Ja kes tuletaks mulle meelde, millal karu viimati inimest ründas?

Ma kardan muud, näiteks igasugust teadmatust... eile mustikal käies ma tegelikult natuke kartsingi. Algul kiunus kuskil keegi, nii et ma mõtlesin a) kas see on mingi lind b) kas see on mingi loom c) kas võib olla, et mõni laps on metsa eksinud ja nüüd hädaldab... ja mis ma nüüd pean tegema.

Igaks juhuks hakkasin vaikselt lähenema, ja kui nägin, et seal tee peal on auto ja kõrval keegi midagi nopib, siis rahunesin.

Ju pole vaja last päästma minna!

No ja siis hakkas koer haukuma.

Läheduses.

Loomulikult ma kartsin!

Kes on kuulnud, et keegi on kurtnud, et koer teda või mõnd tema lähikondset on rünnanud?

Ikka on ju küll. Mindki on.

Sellega on see asi selge. 

Aga mitte jutt mustikatest. Kui olin kolm päeva järjest liitri mustikaid koju olin toonud ja kaasaga koos kõik ära ka söönud olime, sain äkki sellise energialaksu. Otsisin välja oma paar aastat seisnud pooliku lapiteki ja kahe õhtuga õmblesin lõpuni. 

Kuna olin just lugenud pealkirja "Mustikate 13 kasulikku omadust", ei saanud jätta kiitlemata. Et ei ma poleks seda tekki veel x aastat kätte võtnud, aga näe, mustikad andsid energat.

Kui tekk valmis (ja õe juures ennast ja mustikaid kiitmas ka käidud), oli aega artikkel läbi lugeda.

Tõesti-tõesti, ei saa olla midagi kasulikumat mustikatest!

Pikendavad eluiga, reguleerivad vererõhku, looduslik vähiravi jne.

Ja mis ma nüüd 9. punkti all loen! 

Mustikad parandavad eakate aktiivsust!

Loogiline siis, et mul õnnestus tekk valmis saada!

1.35 X 2.15

Tekk, mille õmblemisest olen vihjamisi blogis kirjutanud 5 aastat tagasi... ok, on veidi veel viiest puudu. Aga siis oli mul mingi kolmkümmend tükki juba valmis.

Loodetavasti ma nii suurejoonelist (ehk siis pikaajalist) projekti rohkem ette ei võta...

...

Kas võtta sambast raha välja?

...

Kui on ikka priske sammas, siis on ahvatlus suur.

Mida suurem sammas, seda priskem ahvatlus.

Ma pole uurinud, kas juba kehtival pensionäril ja tiksuval sambal ka kättesaamise võimalus olemas on.

Vahet pole.

Ma nagunii ei viitsi sellega tegelema hakata. On nagu on.

Aga kui nälg kuklas tiksub, maja kaela kukkumas või auto läbi roostetanud, miks ei peaks raha välja võtma?

Et raskemad ajad?

Kindlasti tulevad, näiteks x aasta pärast, kui sult hooldekodus iga kuu eest 1000 eurot küsitakse. Keskeltläbi, eks on nii odavamaid kui ka kallimaid.

See 30 eurot, mis mulle hetkel 2. sammas lisaraha annab, mind ka ei päästa.

Isegi  100+ eurot ei päästaks.
Mitme plussiga 100 ka mitte.

Vaatasin filmi "Hooldaja", seal üks õdedest ütles, et parim, mida ema hetkel teha saab, on ära surra. ETV2, veel 13 päeva järelvaadatav.

Karm, kui ühel hetkel on ainult raha see, mis aitab väärikalt vananeda. Ja lähedastel oma eluga hakkama saada. 

30 eurot pole see summa, mis minu elukvaliteeti oluliselt mõjutab.

Kui aga kõik need summad, mis nüüd välja võetakse (kui võetakse), kokku liita, on ehk tegu numbriga, mis üldkokkuvõttes omab kuskil majanduslikku kaalu.

Selline lihtsameelne mõtlemine mul.

Olen muidugi sellega leppinud, et on asju, millest mina aru ei saa.

Täna üritasin ajalehepaberist kinkekotti kokku voltida. Tõesõna, täielik utoopia. Mingi kott ikka lõpuks valmis, aga ma ei saa isegi sellest aru, kuidas ta tehtud sai!

...

Saatses saapad jalga

...

Kõik nüüd segamini, reisimuljed Setomaalt ja Saaremaalt, aga vahet pole. Mahuvad kõik teemasse suveseiklus. 

Suvi 2019

Teine päev Setomaal, paika pandud sihtkoht Saatse.

Saatse tundus huvitav, kasvõi seepärast, et sinna pääsemiseks saab minna läbi saapa.

Aga mitte ainult see, kodutööd tehes avastasin, et Saatses saab ingleid näha.

Mulle inglid meeldivad, eriti üritan hoida häid suhteid oma kaitseingliga. 

Seto hingleq... Merca näitus Saatse muuseumis.

Avamine toimus 26. juulil, ja avatuks jääb see näitus kuni augusti lõpuni.

Kuupäev sobis, ja loomulikult läksin ma just avamisele, mul kogemus, et näitus on kõige ägedam  esimesel päeval, kuuleb juttu ja näeb huvitavaid inimesi. 

Kohvi ja kooki pakutakse ka.

Kaasa jäi siiski autosse, talle sobivad rohkem maalähedasemad asjatamised.

Aga valesti tegi.
Olgu peale, et inglid heljusid niisamagi ümber auto.

Aga kodune leib ja sink... ja kõik muu sinna juurde kuuluv, tugev tunne tükiks ajaks.

Kui nüüd tõde tunnistada, ilma ta ka ei jäänud.

...

See oli sissejuhatus.

Nüüd tuleb lugu ise.

Inglitest tahan rääkida.

Kõigepealt olid pütikaaned. 

Ma kujutan ette neid lugusid, mida üks pütikaas pajatada saaks, kui tema rääkida oskaks.

Mercale nad rääkisid. 

Nüüd on need lood inglite silmadesse joonistatud.
Esivanemate elujõud.

Silmavaatesse.

Selline on keerubi silmavaade.

Ja lood ei ole just kõige lõbusamad lood. 

Kui silmadesse vaadata.

Kõige ingellikum oli Merca ise :)

Nii et koht neile, kes ka Setomaal seiklemas ja vaatamisväärset otsivad.

Selliseid ingleid mujal ei kohta!

Muuseum ise ka asjaline koht.

Ja Saatse saapad meeldivad mulle!

...

Lõpuks midagi silmaringi laiendamiseks.

Kui sa ärkad hommikul, saapad jalas, valutab su pea õhtuni välja.

Vanarahvatarkus.

Ja veel teadmiseks.

Keerub on ingel.
Mida kõik teised on nagunii terve elu teadnud.

Mina tahaks keerubit millegi süngemaga seostada. Keskiga, kes on pigem pärit pimedast ja müstilisest maailmast, aga tema on hoopis paradiisi väravavaht. 

Eks seal peabki olema selline läbitungiv pilk, et keda võtta, keda jätta.

Aga kui lähedane suhe tekib, siis ehk saab näituselt endale kaitseingli kaubelda.
Kui tunnetad ingli lähedust.
Ja tahad, et kaitstud oled.

Mõned kohaliku tähtsusega sõnad.
Tsässon... õigeusu külakabel Setomaal.
Tsäimaja... söögikoht Setomaal.
... 

Käsitöö ja lilleilu

...

Just nagu lähemal vähe oleks, et oli vaja reisile minna! 

Käsitööd ja lilleilu nautima!

Ehk ongi nii, et koduseid väärtusi rohkem hinnata, peab vahepeal kaugemale ka vaatama.

Ja naabrite juures on alati tore käia, pikkuselt paras sõit, kodune kliima, toredad reisikaaslased ja kenad Läti-naabrid ning hästi korraldatud päev.

Alustasime Pärnust, nii et mu ühepäevareis kujunes selliseks nagu ikka: kaks ööd kodust ära! Selle eest saime end hommikul välja magada, samas kui need, kes Rakverest alustasid, pidid startima juba varahommikul.

Õhtul tagasi jõudsime ka teistest oma kolm tundi varem, kuigi jah, mina olin selleks ajaks alles nö poolel teel ja võimalusega kulutada pool päeva Pärnus ka pühapäevaselt puhkuseks.

Käsitöö oli lätimaine ja palju rahvuslikku, pakuti kõikvõimalikku selga-jalga-pähe ja suhu panemiseks.

Sõin ära ühe kohaliku tähtsusega pekipiruka ja ühe saldejumpsi.

Olid head mõlemad.

Laulu oli ka. 

Palju põnevaid esemeid.

Vaatan tihti suure kahjutundega, kui palju on ootel ilusat toodangut, ja väikese lootusega, ehk tõesti leiab iga ese lõpuks endale õige kodu.

Mantlid-jakid pakkusid silmailu, aga seekord jäid ostmata.

Pärast oli veel jalutuskäik Babite rodopargis. Lugesin just netist, et hetkel õitseb seal üle 250 erineva rododendroni liigi.

Ilmselgelt jäi meil mõni nägemata!

Aga võimas ilu oli seal juba pealiskaudsemal pilguheitmisel.

Reisipäeva lõpetuseks käisime lõunat söömas, bufee Lido moodi. 

Täitsa taskukohane ja  väga maitsev!

Lastekaitsepäeval Lätimaal.

Tehtud!

...

Kümme aastat tagasi

...

Kui inimesele on ikka juba nii palju eluaastaid andnud kui mulle, leiab hulganisti igasuguseid tähtpäevi, mida tähistada. 

Kasvõi  iga päev!

Samas olen ma veendunud minu-oma-sünnipäev tähtsusetuses ja absoluutselt seda pühitseda ei viitsi :) 

Muidugi, kõik kes kohvile tulevad, on teretulnud, aga midagi korraldada ma küll ei taha. Ehk on elu mind hellitanud, sest töö juures oli meil selline tore komme, et sünnipäevalapsele tehti pidulaud välja, peaosaline pidi ainult kohal olema ja särama...  

Ja loosi põhjal ühele oma kolleegidest ise laua organiseerima.
Näiteks tordi... aga ikka muud ampsu ka!

Minu 10 aastat bloggeri blogi täitus juba eelmisel suvel. Aga kuna ma olen hetkel meenutuste lainel, siis vaatan natuke, mida ma siia kirjutanud olen.

Seda, mis vanas blogis 14 aastat tagasi kirjutasin, ma juba tõstsin eelmisesse postitusse.
Või oli see eel-eelmises.

Aga 10 aastat tagasi olen ma kahes sissekandses oma kiiksusid lahanud.

Nüüd oleks õige välja tuua, mida uut juurde on tulnud, aga esialgu tundub, et ma selline vanas-kinni inimene. Isegi kiiksud.

...

Numbritega mängimine... see paistab mu postitusteski välja.

Tähtedega mängin ka. Olen sellest nii kirjutanud:

Praegu vaatan autonumbreid, õieti neid kolme tähte seal. Automarkidest ei tea ma midagi. Aga tähtedega on hea mängida, nagu poomismängu. Et mis tähed tuleb vahele panna, et saaks mõttega sõna. AMS... amps või abielumees, OPS... Oidipus või opakas... jne. Raskeks läheb, kui on XYZ, siis jään hätta. 

Et mis on asja mõte? Mõte on selles, et mõttetud mõtted ei lase segavatel mõtetel pähe tulla. 

Nii olen ma kirjutanud. Täna näiteks olen raasuke targem, tähekombinatsioon XYZ annab võimaluse tagurpidi lugedes nime Züleyxa kokku panna.

...
See kiiks, et lehte lugedes alustan õnnesoovidest, on ajalukku jäänud. Vist pole lehes enam sellist igapäevast  õnnesoovide rubriiki. Nii ma ei saagi vaadata, milline nimi kõige ilusam on! 

...
Näputöö on endiselt südamelähedane.

23. mai 2009 olen kirjutanud:

Üks minu kiiksudest on kaltsukad. Seal tuhnimine lõbustab mind. Lisaks on mul põhimõte, et iga kord tuleb midagi ikka kaasa osta. Ega ma selga panemiseks eriti midagi ei leia, aga valin värvide ja materjalide järgi. Kodus pesen puhtaks ja lõigun tükkideks. Kui kunagi pensionile saan, hakkan lapitehnikat viljelema. Natuke olen juba praegu... kööki kardinad näiteks... tuppa kujundasin armatuuri.

Täna võin kinnitada: tööl käies tegin rohkem käsitööd. Nojah, üht-teist siiski ka praegu.

Üks väike tekike. Või kattevaip.

Mitu põnevat asja pooleli. 

Aga mitte ainult minul. 

Sel korral Rootsis käies nägin üht tikitud tööd, mis jäi 65 aastat tagasi lõpetamata. Niit sai otsa!

09.04.2019

No ja siit tulebki loogiline postitus aastast 2009.

...
Veel  üks kiiks... käin igal aastal kolm korda Stockholmis. Tean, tean... inimesed reisivad, et näha imelist maailma. Korjavad kauneid kohti oma rännuraamatusse. Igal aastal uued kohad, uued avastused.

Aga mitte mina.

Mina lähen maja taha metsa, kus on ka iga kord uus ja huvitav. Või sõidan Rootsi... seal on lisaks armas inimene, kes ootab.

Nii on.

Endiselt.

Viimane teelõik enne kohale jõudmist.
Seekord midagi uut!
Et nii värviline.

08.04.2019

...

See kiiks ka.

Et fotokas on pidevalt taskus.

Pilte teen pisut vähem, juba jääb päevi vahele. 

Aga ikka on mul palju pilte, mis ootavad kriitilist lähenemist.

Eesmärgiga koguseid vähendada.

Otsustasin, et kõige lõppu paneks mõne uue kiiksu ka.

Aga ma pean kohe mõtlema.

Ehk see?
....
Teen mingeid suvalisi lapikesi, millest siis midagi suuremat kokku panna. Täitsa umbes teen, nii kuidas jumal juhatab.

Mõne asja olen valmis ka saanud.

Lisaks tekile ;)

Üks suur voodikate ootab lõpetamist.

...

Või see, et loen ajalehti, mis rohkem kui 50 aastat vanad, parem veel, kui 100 ligi.

Või see, et olen varsti juba kaks aastat oma sissetulekuid ja väljaminekuid detailsuseni välja kirjutanud. 

Kulutusi silma all hoidnud. 

Varsti saab 90 nädalat täis... nii et põhjus kokkuvõtet teha!

Nii nagu ma juba algul ütlesin: leidub hulgaliselt ümmargusi numbreid, mida tähistada ;)

...

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...

Kellakeeramise öö

...

Võiks rääkida unenägudest, sest tunnistan, et päevadega (öödega) on nad pisut paranenud.

Need unenäod.

Aga mitte oluliselt.

Näiteks see, et olin kuskil välisreisil, ja seal just tegutsesid terroristid. Kabanduskeskuses? Hotellis?
Igatahes oli neil peos jäme toru, kust purskus tsementi. Inimesed said pihta... ja kivistusid.
Tsementeerusid.
Ja korraga oli palju kivikujusid.

Aga see ei olnud kellakeeramise öö unenägu.
Nüüd nägin unes, et praadisin peekonit. Viilud olid nii õhukesed, et panin neid mitu viilu otsakuti.
Rohkem ei mäleta. Õnneks.

Aga mitte ainult sellest pole põhjust rääkida.
Kui on kellakeeramise öö.

Õhtul jätsin meelega keeramata.
Miks ma peaks oma öö lühemaks tegema?
Ja targasti tegin, sest enne hommikut kadus uneots käest.

Keeramata kell andis hommikul ühe lisatunni.

Öist aega kasutasin lugemiseks, käeulatuses oli 29.märtsi "Eesti Päevaleht".
Lennart Meri moodi ajaleht.
Lennart Meri 90.

Seal oli palju lugemist, huvitavate inimeste meenutused huvitavast inimesest.
Presidendist.
Poliitikust.
Sõbrast.

Vahvaid pilte, ootamatuid fakte, põnevaid pealkirju.

Lennart Meri oli Eesti Vabariigi president 3239 päeva.
1959.aastal ilmus tal esimene raamat, "Kobrade ja karakurtide jälgedes".
"Lennart Meri silmis oli ajakirjanduse ülesanne ohjeldada kurja sõna ja viha".

Mul oli paar sisukat tundi, ja väljas hakkas juba valgeks minema, kui lõpetasin.

Lisaks suurenenud lugupidamisele tekkis mul Lennartiga eriline side, tänu Paul Goble (USA) artiklist loetud paarile lõigule.

Päeval, mil sündis Lennart Meri, 29.03.1929, saabus Eestisse George Kennan, kelle mõtted ja tõekspidamised L.M. hilisemas poliitikukarjääris olulisel kohal olid.
Meri on märkinud, et see ühine kuupäev ei olnud kokkusattumus, vaid üks oluline osa tema elu sündmusteahelas.

Merile meeldis öelda, et kokkusattumused on ainult need, mida me ei mõista.

Kokkupuutepunkte jagus neil kahel läbi aastakümnete.

Ring sai täis, kui Meri presidendina 67 aastat hiljem sai anda erru läinud õpetlasele ja diplomaadile üle autasu tema rolli eest nii Eesti kui laiema maailma arengus.

Millise mulle sobivad mõtte ma siis nüüd välja noppisin?
Et miski siin elus pole juhuslik kokkusattumus, vaid oluline lüli sündmuste ahelas.  Sündmused, mis mõnikord vaid väga vähe olulised tunduvad, aga mis kokku kõlab kui ettemääratus.

Küllap seegi, et öösel ärkasin ja kohe sobiva tegevuse leidsin.
Kuidas antud aega kasutada.
Veeta.
Viita.
Nautida.

Hommikul magasin tänu minu jaoks veel kehtivale talveajale tunnikese kauem. Praeguseks on kolm kodust kella uues ajas, vaid vana eestiaegne seinakell näitab kehtivat vööndiaega.
Mulle sobib!

Enn saatis kirjas oma tarkusetera, aga kuna ma tööl ei käi, siis ei saa kontrollida, kuidas toimib.

Kui hommikul tööle jõudes lükata osutus tunni võrra edasi ja õhtul magama minnes tunnijagu tagasi, siis oleks õhtul valget aega ja hommikul uneaega rohkem kui ilma kella keeramata!
Elementaarne!

Ma ju tegelikult võin kodus ka proovida, hommikune keeramine on täna tehtud, nüüd õhtul peaks tagasi nihutama.

Saaks õhtu pikemaks ja hommikul kauem magada!

Üle-eelmisel pikal õhtul õmblesin padjapüüri!

...

Kummaline maja

...

Leidsin laheda koolituse. 

Näputöö.

Just see, mida hetkel vaja.

Mõtted näppudele suunata.

Kodus hakkab tekk juba valmis saama, peabki midagi uut näppu võtma.

Jupike tekki, nii umbes viieümnendik.

Aga koolitus oli pealinnas.

Ma siis nautisin tasuta transpordi võlusid.

Bussisõitu.

Rongis tuli pilet osta, ok, soodukas, aga ikkagi. 

Kusjuures, seekord küsiti paberit näha... et tõesta ära, miks odavamalt tahad. 

Mis mul selle vastu võiks olla!

Selline noor inimene, nagu ma välja paistan ;)

Meenutuseks 20 aastat tagasi, kui Avatud Ülikoolis õppisin.  

Näitasin õpilaspiletit ja tahtsin ka soodukat saada.

Bussijuht vaatas mulle kahtlustavalt otsa, ja arvas, et annab pigem pensionäri sooduspileti.

No mis mul selle vastu võiks olla!

Peaasi, et soodukas!

Aga jah, see kummaline maja. Jõudsin koolituskohta veidi varem, sain seal allkorrusel imelist käsitööd imetleda.

Koolitus toimus terve pika trepi võrra kõrgemal.

Kohapeal anti infot, et allkorruse uks suletakse varem, välja peab minema teisest uksest, mis korrus kõrgemal. 

Kolmandal korrusel siis.

Kujutasin ette, kuidas mööda tuletõrje redelit alla ronima hakkame... jumal tänatud, et seelikuga ei tulnud. 

Redeliga ehk saab hakkama.

Koolitus oli mõnus, lausa kahju, et seda Allikamaja varem pole avastanud.

No ja siis sai läbi ja äreminekuaeg käes. Eks ma natuke põnevil olin.

Päris pikad trepid kolmandale korrusele, no mis see redel siis veel on!

Ülevalt alla!

Polnud seal mingit redelit.

Lükkasin välisukse lahti... ja astusin tänavale.

Kummaline maja! Tänavalt saab otse kolmandale korrusele. 

Nojah, tuleb tõde tunnistada, et Pikk jalg ulatubki kõrgemale kui Lühike jalg.

Eks neid pikajalgseid ole elus enne ka nähtud.

...

Natukene näputööd

...

Reis Stockholmi oli meil planeeritud juba juunis.

Õnneks on ikka kuskil keegi, kes on nõus korraldamisega seotud toimingud enda peale võtma. Seekordne pakkumine tuli vist siit. 

Igatahes oli kõik hästi.

Mugav kajut kahele, rikkalik õhtusöök buffet restoranis, transport sündmuskohta ja tagasi. 

Ilmaga ka vedas. Mitte nagu samal ajal Eestimaal.

Vihma me ei saanud, lumelörtsist rääkimata. Isegi tormituul ei kõigutanud laeva.

Kõik oli kontrolli all.

Söömine välja arvatud, ilmselgelt sai liiga palju. Aga kõht oli üsna tühi pärast pikka päeva messikeskuses.

26.-28. oktoobril Stockholmi käsitöömess.

Käisime tutvumas rootsi käsitöömeistrite ja nende töödega... aga mitte ainult. Isegi sini-must-valge lipu ja eesti keele leidsime üles. 

Ostsime mõned olulised töövahendid... eriti Rita.

Tegime pilte huvitavamatest kaupadest... eriti mina.

Aga muidu oli nii, et kõik viis tundi aega sai ära kasutatud ja teisele ringile enam minna ei jõudnudki, aga pole hullu. Oligi just parasjagu kõike.

Pildistasin eeskätt seda, mis minu jaoks huvitavam.

Mõnusad värvid.

Huvitavad tegumoed, mustrid ja tehnikad.

Padjamajandus.

Ja kogu see elu seal.

Loodetavasti tuleb mulle nüüd näputöö tegemise isu jälle tagasi.

Mõtted vähemasti hakkasid liikuma!
Seda enam, et messil oli valmis kauba müük minimaalne, kui seda suurt kaubasaali tervikuna silmas pidada.
Väga palju oli põnevaid kangaid. Eriti neid veidi venivaid ja nunnude piltidega... kui kodus on titekesi või niisama lapsukesi, kellele õmmelda tahad.
Valmistoodangut oli kordades vähem.
Mitte patju ei müüdud, pigem pildiga kangaid ja komplekti õigetes toonides niite, et saad minna koju ja kohe tikkima hakata.
Mitte lapitöid, vaid palju-palju erinevaid komplekte lappe, olenevalt mida või millist õmmelda tahad. Värvilisi lappe, kirjuid lappe, pildiga lappe.
Kui mina hakkan kodus õmblemisega nullist peale, valin värve, lõikan, otsin ja kavandan, ja mul on kodus igaks sajaks juhuks kapitäis materjali (taaskasutus!), siis saab ka nii, et osa tööd on sinu eest juba tehtud, pead oskama ainult selles suures saalis ja suures hulgas enda jaoks sobiv välja valida. See ei ole kerge, mina otsisin pildiga lappe (selliseid mul kapis pole), aga valik oli tohutu ja otsustamine raske.

Aga midagi ma leidsin ja koju tõin!

...