...
Tegelikult algas lugu sellest, et ma hakkasin iga päev mustikal käima. Mets lähedal, sutsti sinna, sutsti tagasi, kaasas kann mahutavusega 1,2 liitrit.
Mets lähedal ja lähedane, ikka seesama, kus karusid on nähtud. Sellega seoses on mulle jagatud mitmeid turva-soovitusi: vilega metsa, pipragaas kaasa, kõvasti (ja valesti) laulmine jne.
Ausõna, ma ei karda karu.
Mis tal minuga ikka asja! Ja kes tuletaks mulle meelde, millal karu viimati inimest ründas?
Ma kardan muud, näiteks igasugust teadmatust... eile mustikal käies ma tegelikult natuke kartsingi. Algul kiunus kuskil keegi, nii et ma mõtlesin a) kas see on mingi lind b) kas see on mingi loom c) kas võib olla, et mõni laps on metsa eksinud ja nüüd hädaldab... ja mis ma nüüd pean tegema.
Igaks juhuks hakkasin vaikselt lähenema, ja kui nägin, et seal tee peal on auto ja kõrval keegi midagi nopib, siis rahunesin.
Ju pole vaja last päästma minna!
No ja siis hakkas koer haukuma.
Läheduses.
Loomulikult ma kartsin!
Kes on kuulnud, et keegi on kurtnud, et koer teda või mõnd tema lähikondset on rünnanud?
Ikka on ju küll. Mindki on.
Sellega on see asi selge.
Aga mitte jutt mustikatest. Kui olin kolm päeva järjest liitri mustikaid koju olin toonud ja kaasaga koos kõik ära ka söönud olime, sain äkki sellise energialaksu. Otsisin välja oma paar aastat seisnud pooliku lapiteki ja kahe õhtuga õmblesin lõpuni.
Kuna olin just lugenud pealkirja "Mustikate 13 kasulikku omadust", ei saanud jätta kiitlemata. Et ei ma poleks seda tekki veel x aastat kätte võtnud, aga näe, mustikad andsid energat.
Kui tekk valmis (ja õe juures ennast ja mustikaid kiitmas ka käidud), oli aega artikkel läbi lugeda.
Tõesti-tõesti, ei saa olla midagi kasulikumat mustikatest!
Pikendavad eluiga, reguleerivad vererõhku, looduslik vähiravi jne.
Ja mis ma nüüd 9. punkti all loen!
Mustikad parandavad eakate aktiivsust!
Loogiline siis, et mul õnnestus tekk valmis saada!
1.35 X 2.15
Tekk, mille õmblemisest olen vihjamisi blogis kirjutanud 5 aastat tagasi... ok, on veidi veel viiest puudu. Aga siis oli mul mingi kolmkümmend tükki juba valmis.
Loodetavasti ma nii suurejoonelist (ehk siis pikaajalist) projekti rohkem ette ei võta...
...
5 kommentaari:
Karuga kohtumise puhul öeldakse, et tuleb surnut teeselda. Mul küll nii palju vaprust poleks. Ma hakkaks kindlapeale oma lühikeste jalgadega ära jooksma. Ja karu saaks mind kätte.
Lapitekk on väga-väga ilus, eriti just värvivalik.
Mustikate kasulikkuse kohta on palju kiidusõnu öeldud, aga eriti kiidetakse teisi tumedaid marju- mustsõstraid.
Oled tubli!
See tekk jääb nüüd eluks ajaks mustikaid meenutama, iseenesest on see muidu ka väga mustikate nägu.
Tõesti väga ilus!
Mustsõstraid oli sel aastal põõsastes vähe, ju vist musta värvi tasakaalus hoidmiseks on mustikaid sellevõrra rohkem!
Aga jah, mustad sõstrad on ka päris maitsvad, olen alles viimastel aastatel neist lugu pidama hakanud. Ja sööma, muidu võtsin pigem kui arstirohtu.
Nii kaua, kui karu ei ründa, võib taganeda, selg ees. Ja vaadata, mida karu samal ajal teeb või teha mõtleb. Ma ka ei tea, kas ma julgen ;)
Teki üle olen uhke küll, eriti seepärast, et lõpuni jõudsin! (Kiitus mustikatele ;)
Oh teid oma karujuttudega! Hirmutasite mu päris ära. Nägingi täna hommikuse käimisringi ajal peaaegu karu: Kõnnin mina üksildasel metsateel ja juba kaugelt näen, et seal kus enne tühi tee oli, on nüüd mingi suur mütsakas keset teed. Natuke liigutab ka. Nii keskmise emakaru suurune.
Appi, kas tõesti karu! Jah, karud on siinkandis liikvel küll. Aga ei tahaks uskuda. Lähen ikka veidi lähemale. Loom tõstab pead. Oh, õnneks suur metsseakult! Näeb mind küll aga tee pealt eest ära ei lähe. Eks ma ikka kartsin ka. Ja minna polnud mul kuhugi mujale kui tagasi sügavamasse metsa. Ja siga suur ning teelt eest ära ei lähe. Ok, hakkasin siis plaksutama. Norskas paar korda pahaselt mu poole ja vabastas tee.
Aga tekk on võrratu! Tõesti kiitus mustikatele. See töö oli lõpetamist väärt.
No mis õnneks! Ma vist pigem kohtuks karuga!
Postita kommentaar