reede, 31. oktoober 2014

Kollid ja kõrvitsad

...
Mulle jõudis kollituste aeg üks öö varem kohale.
Eile siis.

Alateadvuses oli juba tunne, jätsin kõik tuled põlema, et julgem oleks.

No oli julgem küll. 

Aga siis tuli koll ja kustutas tuled ära.

Ärkasin üles ja magama enam ei jäänud.
Ajaviiteks käisin siis ise ka natuke kollitamas.

Nüüd, peale üks/kahendik magamata ööd, valmistun selleks õigeks vaimude vastuvõtuks.

Avatud tondiöömaja.


Lähen ja otsin veel küünlale ka kodu.
...

neljapäev, 30. oktoober 2014

Fotojaht: must-valge

...
Kui aus olla, siis oli see loom ikka päris must. 
Ei ainsatki halli karva... või kuidas nüüd öelda.
Ühe looma kohta.

Must kui tont... ainult sarved valged.

Juhuslik kohtumine eelmisel nädalal.


Fotojaht
...

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Alzheimer hingab kuklasse

...


 Sõitsime autoga koju, krõbistasin ostetud kreeka pähkleid ja püüdsin teistele ostu põhjendada.

Olin just-just lugenud, kui kasulikud just kreeka pähklid on.
Ainult et miks... ei mäleta.

Kui pool pakki otsas, oli süda paha.
Aga meelde tuli: kreeka pähklid parandavad mälu ja peletavad Alzheimeri tõbe.

Seega, järele proovitud ja õigeks tunnistatud.
...

pühapäev, 26. oktoober 2014

Kell teab, mis kell teeb

...


Kui ma viimati Rootsis käisin, siis mõtlesin: ei hakka mina kella keerama. Suudan selle ühe päevakese Stockholmis Eesti aja järgi ära elada küll.

Aga ei antud võimalust, telefon pani ise kohaliku aja paika. 

Tagasisõidul niisamuti.

Eile õhtul heitsin magama õndsas usus, et küllap nüüdki.
Pole endal vaja kella keerata. 
Kell teab, mis kell teeb.

Aga looda sa, mitte ükski meie kelladest ei võtnud vaevaks ise ennast õigeks panna.
Täna siis... 4 kella on talvisesse aega nihutatud.
Viies jäi nii nagu on, tema hetkel aega ei näita.
Temal on patarei tühi.

Aga kui tunnetest rääkida... mitte mingit tunnet ei ole, et teises ajas elame.
...
Pildil olev kell kahjuks ka aega ei näita.
Kohe üldse ei näita.

Või siiski, midagi ta ikka ju näitab... Nõuka-aega näitab!

...

laupäev, 25. oktoober 2014

Külm kontides

...
Kütan küll juba iga päeva ahju... täpsemalt küll kahte ahju, aga ikka on külm.

Ok, soojad sokid jalga, paks kampsik ja pikad püksid. 

Juba ongi parem.

Ainult hirm, et talv alles ees.
7 kuud ahjukütmist.

Õues paistab päike.
Aga külm on ikka.







Metsa all oli juba soojem.

.
 Ja värvilisem.
...

Viimane kutsetunnistus

...
 
...
Ma arvan, et selles elus on mu kutseõpped lõppenud. Kui inimene käib juba 70ndaid, siis pole mõtet enam ennast koolitada.

Viimane koolitus algas õnneks ajal, kui ma veel 60 ei olnud (väike vabandus), vabanduseks ehk seegi, et oma 3 aastat pean veel usinasti töömesilase rollis olema. 

Milline karjuv ebaõiglus, mu ema oli selleks ajaks ligi 6 aastat pensionipõlve pidanud. 
Kui mu ema minuvanune oli.
Selleks ajaks oli ta veidi aega lapsehoidmisega lisaraha teeninud.
Võõraste lastega.

Oma lapselapsi hoidis muidugi ka.

Kui ema sai 60, oli tal 4 lapselast, kõige vanem oli siis 14 ja kõige noorem aastane.
Minul oli selleks ajaks pisemaid ja suuremaid pabulaid 6, kõige vanem saamas 14 ja kõige noorem oli siis alles sündimata (aga täitsa olemas).

Kui mu ema oli 60, käisime koos Rootsis. Mõlemad esimest korda.
Vaatasin just, et mu reisikiri on pooleli jäänud.
Natuke siit ja natuke sealt, mingi ülevaade tuleb kokku.

Kui mu ema oli 60, käis ta mu vanema pojaga Balti ketil. Oli see nüüd Kaarli kiriku juures või Jaani kiriku  juures, seda mina ei mäleta, aga nad olid olemas. 
Ketis. 
Meie tegime keti suvalises kohas Türil, sest määratud kohta buss ei pääsenud, kõik teed olid masinatest ummistunud.

Kui mu ema pensionile jäi, imestas Pilvi, et miks teil noored naised ometi koju jäetakse, nemad Rootsis töötasid siis vist 63-ni.
Mulle meeldiks küll pinsil olla... ja siis ikka tööl ka käia. 
Kellel siis raha vastu midagi olla saab!

Aga ema... see oli hea, et ta varem sai jääda.
Ema oli 63, kui suri. 
Ülehomme on ema surma-aastapäev.
Mõtlesin just paar päeva tagasi, kas ma oleksin saanud kuidagi panustada sellesse, et ta kauem oleks vastu pidanud...

Kui nüüd kutsetunnistuse juurde tagasi tulla, siis minu esimene kutsetunnistus oli ajal, mil ülikool jäi pooleli, laps oli suhteliselt väike ja mina kodusistumisest väsinud. 
Käisin 4. tehnikakooli õhtuses osakonnas ja sain diplomi. Kiitusega.

Edasi tuli igasuguseid atestaate ja tunnistusi, nende hulgas nii  eriharidust kui ka kõrgharidust tõendavad dokumendid.

Nüüd siis lihtsalt üks paber. 
Lisaeriala.
Selle nädala esmaspäeval.
Arvan, et see jääb mu viimaseks kutsetunnistuseks.

Pildil esimesed haridust tõendavad dokumendid.
...

kolmapäev, 22. oktoober 2014

Vanaema mured

...
Vahetasime sõnumeid.

"Kas olete Tallinnas? Kui on probleeme, helista. Ja hoidke raha ja mobiile nii, et neid keegi ei saaks ära varastada."

"Jõudsime just kohale ja meil on kõik alles :)"

...

teisipäev, 21. oktoober 2014

Fotojaht: kell

...
Päris raske arvata, palju see kell nüüd on...


...

pühapäev, 19. oktoober 2014

Hapukapsa ja küpsepeedi hooaeg on alanud

...
Eile oli tegelikult esimene tõsine ahjukütmine sellel sügisel. Seni oli nii: paar laastu koldesse, et ahi vähendaks oma tuba jahutavat olekut.

Eile kütsin kahte ahju, ja patt oleks seda ahjusooja kasutamata jätta. Nii läks ahjupott hapukapsa ja kruupidega ühte ahju ning fooliumiga ümbritsetud peedid teise.

Nad on mu lemmikud. Nii mulgikapsas kui peedisalat.

Pole ohtu, et söömata jäävad.

Kuigi jah, kevade poole võib ka heast asjast isu otsa saada.

Ja siis juhtub nii, nagu siin on juhtunud.


Kui tõde tunnistada... ma ikka natuke kasvatasin ka seda kultuuri.
...

reede, 17. oktoober 2014

Fotojaht: jäljed

...
Mõned jäljed on ikka päris valusad...






...
Fotojaht
...

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Veidi vankerdamist

...
Keegi kuskil jagas linki lapsevankrite ajaloost.
Tõeliselt vahvad pildid.
Ja siis tuli mulle meelde, et mul ka, siin-seal mõni pilt.
Vankritest ja lastest.
Kõiki üles ei leidnud, aga eks saa hiljem lisada.

Ma usun, et see on kõige vanem vanker minu piltide hulgas, Loori on sündinud vist 1928. 
Minu ema eakaaslane, aga pilti, kus ema vanker peal oleks, mul ei ole.


See eest on mul pilt, kus ema väike õde (s 1934) on vankris. Sellele pisikesele anti ikka väga vähe aega, ta suri 2-3 aastasena.


Kuskile sinna, 30ndatesse, jääb ka see pilt, kus ema oma nukuga väljas jalutab. Vanker on vahva!


Siis tuleb tükk tühja maad, ja kuskile 50ndatel olen juba mina vankrisse pistetud ja välja värskesse õhku viidud. 


Ja 5-6 aastat hiljem mu väike õde... sedapuhku toas.



Järgmine vanker on umbes 7 aastat hilisemast ajast... ja juba täitsa teist nägu.
Vankris üks mu paljudest onutütardest...

Leidmata jäi pilt sellest punasest Saksa lapsevankrist, milles mu oma 2 poissi beebipõlves aega veetsid. 

Ehk ükskord leian... 

Ja siis lapselapsed vankrites, ma küll ei tea, miks ma neid pildistanud ei ole. Nüüd enamus neist juba vankrist välja kasvanud, viimane raasuke veel, ehk õnnestub vähemasti tema koos vankriga pildile saada. 
Enne kui hilja, sest... küll aeg lendab!

Selline vankrite ajalugu minu kollektsioonis.
...

teisipäev, 7. oktoober 2014

Fotojaht: tuuline

...
On aegu tuuliseid olnud.

Merel ja metsas.





Tuule teed on äraarvamatud.
Praegugi kuulen, kuis akna taga sahistab ja mu kardinat tasakesi sakutab.
Et kas märkan teda.

Märkan, märkan... täna kütsin mõlemat ahju.
...
Fotojaht
...