Kuvatud on postitused sildiga külm. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga külm. Kuva kõik postitused

laupäev, 15. mai 2021

Pealtkuulatud kõnelusi

 ...

Tänane killuke koduvalla kaupluses.

Tüdruk, pisike, kleenuke, T-särk seljas, ütleb isale: "Issi, mul on külm!"

Isa, suur ja turske,  jope seljas, imestab: "Külm!!!? Miks sul külm on?"

8.04.2021


Minul oli tuulepluus seljas. 
Veidi oli jahe, aga ei midagi hullu.

...

teisipäev, 9. veebruar 2021

Haloringid

 ...

Ega ma nüüd täpselt aru ka ei saanud, mis seal taevas täna oli.

Igatahes põnev.

Hea, et märgata aidati!

Siin on seletatud ka.


Nägi välja nagu vikerkaar, aga ei olnud vikerkaar. Oli poolik haloring, sest terveks ringiks polnud taevalaotuses enam ruumi. Ring ümber päikese... aga päike oli tasapisi metsa poole vajumas.

Ju oli ilm piisavalt külm ja jääkristalle täis, et tekkida ta sai. 

Värvid olid küll vikerkaarevärvid. 

Siin peaks tegelikult kaks haloringi näha olema... aga pildile jäi kahvatum kui tegelikkuses... kus ta isegi kahvatuvõitu oli.


Järgmisel pildil võiks olla näha ka kaks haloringi ja puutujakaar. 
Kuna taevas nägin, siis väheke pingutamist... ja tõesti on nähtavad!
22-kraadine haloring on sagedasem, 46-kraadist esineb harvemini.
Puutujakaart nägin ainult välimisel ringil. Mingi puutepunkt ehk siiski alumisel ka?


Jupikene haloringist. Lootsin, et värvid jäävad värvilisemad, aga ei, tegelikkuses oli parem.


Kodukülas oli ring taevas kui cd-plaat, mida suvel rästaste peletamiseks põõsa külge riputan.


Selline taevastel teemadel päikseline päev täna.

...

laupäev, 31. detsember 2016

Teine märksõna...ilmad

...
No neist ilmadest ei saa üle ega ümber.

Praegu just vaatasin, väljas on 6 kraadi sooja.

Natuke talve meil ikka on olnud, see pilt on tehtud 12. detsembril.


...
Aga ei midagi uut siin Eestimaa talves, see pilt on tehtud 20. detsembril 2015.


...
Eelmisel aastal võis siiski öelda: lõpp hea, kõik hea.
Aasta lõpp andis talvele õige ilme... kuigi väga pealiskaudse, ja aasta viimasel päeval oli seda veelgi napimalt.

30. detsember 2015


8. jaanuaril 2016 oli pakane platsis.


Näis, kuidas seekord kujuneb.
Lubatavat nüüdki külmade ilmade saabumist.
...

pühapäev, 31. jaanuar 2016

Lihtsalt mustrid

...
Mulle meeldivad.
Mitte niivõrd pildid... mustrid meeldivad.
Kes neid lugeda oskab, loeb sealt välja päris mitu lugu.
Igal pildil oma jutt.

Midagi lugesin ka mina. 
Mustersõnad ja mustrilised mõtted.

Seepärast on piltidel just sellised nimed nagu on. 


Tujukas talvelind ja ründav kass

 ...
Ohtlikul piiril

 ...
Murtud lubadus

 ...
Katusepakkuja

 ...
Unejuturaamatud

 ...
Vigvamisse varjunud

 ...
Öökülmajärgne hommik metsas

...

reede, 22. jaanuar 2016

Miks ma peeglisse ei vaadanud

... 
Kui me kodus tihtipeale vestleme pilkude keeles, siis seekord kaasa arvas, et ma vist ei saa aru.
Mina sain küll aru, miks ta mitu korda mulle uurivalt ja suunavalt näkku vaatas, aga ma lihtsalt ei näidanud välja.
Et aru sain.

Kaasa tahtis, et ma vaataks, missugune ma välja näen.

Ma teadsin suurepäraselt, et mul on algav ohatis huule ülaservas.

Aga mitte ainult.

Mul ju see nõuka-ajal kinnistunud tarkus, mida teha ohatisega.

Kuna mul vannitoas valget hambapastat ei olnud, panin ohatisele paksu kihi sinisevärvilist peale. Eks see kummaline vist tundus, sest kaasa, kui nägi, et pilkude keelest sellel korral ei piisa, hakkas rääkima. 

Et vaata peeglisse, milline sa välja näed.

Eks ta vist arvas, et olen pasteerimise ohvriks langenud, sest vaevalt ta näomaalingutest suurt midagi teab, ohatise ravist ammugi mitte.

Olin sunnitud seletama.

Kõnekeeles.
Kaasa rõõmuks (et päris hull veel pole) otsisin reisikotist teistvärvi hambapasta, pesin esialgse värvi maha ja panin valge kihi asemele.

Veidi viisakam näeb välja küll.
Meditsiinilisem.

Sõbrants ütles, et tema hõõrus kuldsõrmusega, aga mul on tunne, et kuldsõrmusega raviti odraiva.

Peamine on usk, kui usku on, aitab kõik, millesse usud.

Mina olen hambapastausku.

Aga et ohatis... eks ikka need külmapoisid.

 ...

reede, 8. jaanuar 2016

Kuidas külm igapäevaelu mõjutab...

...
ehk  "Hommikupoolik Delfiga"

Delfi küsib, mina vastan.

Kuidas külm mõjutab?

Näen, et mõned naabrid kütavad 2 korda päevas, vajadusel isegi keset ööd, meie oleme seni ühe korraga hakkama saanud. Ega üleliia soe just pole, täna hommikul oli toas napilt 14 kraadi, aga selles olen ise süüdi, sest eile hommikul piirdusin sellise pooliku kütmisega, et siis õhtul ka, nagu naabridki, teine küttekord ette võtta. 

Jäi võtmata, temperatuur toas tundus talutav olevat, ja kui magamise peale mõelda, siis mida külmem, seda parem.

Hommikul ärkasin ja tundsin, et pea külmetab. Täna olen targem... soojustan voodi peatsi... või siis oma pea. Mõlemad annavad tulemuse, olen katsetanud, viimane aga, kui sellest kunagi rääkisin, tekitas sõbrantsis miskipärast tahtmise minu üle naerda.

Tuttav, keda eile koolitusel kohtasin, rääkis, et mees jäi koju torusid sulatama. Mina siin teen ennetustööd, niipalju kui see minul võimalik on: suunan puhurit aeg-ajalt strateegiliselt nõrkadesse kohtadesse. Kui majast väljapool juhtub, siis minust enam midagi ei olene, siis tulevad teised tegijad. 
Sel aastal seni pole juhtunud.

No ja siis ma proovin piltidele saada, et on külm.




Eile hommikul, kui tööle läksin, kasutasin paari liigset minutit, et näidata: õues on pakane.


Tegelikult oli eile hoopiski soojem, rekord - 29 °C tuli täna hommikul.
 


Kui aga eilset Õhtulehte uskuda, peaks meil olema hoopis teistsugused ilmastikutingimused, mis mahuvad märksõna kliimasoojenemine alla. 


Aru ma ei saa.
Või olen lihtsalt värvipime.

Aga muidu, kohe hakkan pakast ära kasutama ja raha kokku hoidma.
Pakane teeb kalli töö tasuta.
Täna usun Delfit rohkem kui Õhtulehte.

Delfi kommentaarium meeldib mulle ka.

Mu meelest on seal mõni asi ikka lausa naljakas...

e - vihkan seda suurt külma...
w - see on ju puhas vihakõne...

...

teisipäev, 17. veebruar 2015

Vastel läbi sellex korrax

...
Hommik oli karge.

Ei pole neid jäälilli sel talvel mu aknale liiga palju maalitud, sestap kiire-kiirest välja tegemata mõned pildile püüdsin. 





Õues oli täitsa külm.

Ja tuuline.

Talv mis talv, nagu olema peab.
Vastlapäev ju.

Värske õhu mürgitust ei saanud, kuigi täitsa oht oli olemas.
Kolm tundi kindlasti, kõigepealt vastlapäev mäel ja pärast kodus ahjupuuderalli.


Mäel oli paras siblimine, kes tegi pikka liugu, kes suuskas oma kilomeetreid. 

Libedusest prooviti mitte välja teha, kuigi kohati oli tunne, et suusatajaid langeb kui loogu. Kogu aeg kuskil mingid suusad siputasid ja suusataja vaatas taevalaotust.

Kohale tulnud kogukond oli värvikas.


Vastlakuklit sõin ka, kukli ainus viga oli, et liiga väike. See-eest oli teed palju tahad ja väga omapärase mõnusa maitsega.

Lõpuks jagati karikaid, medaleid ja diplomeid, ja olidki vastlad selleks korraks läbi.

 
...

neljapäev, 8. jaanuar 2015

Kuidas pildistada kuud?

...


Eks ikka nii, kuidas kõige mugavam.

Õue minemata.

Läbi lillede.

Läbi aknal olevate jäälillede.
...
Ise küsin, ise vastan... teine.
...

laupäev, 25. oktoober 2014

Külm kontides

...
Kütan küll juba iga päeva ahju... täpsemalt küll kahte ahju, aga ikka on külm.

Ok, soojad sokid jalga, paks kampsik ja pikad püksid. 

Juba ongi parem.

Ainult hirm, et talv alles ees.
7 kuud ahjukütmist.

Õues paistab päike.
Aga külm on ikka.







Metsa all oli juba soojem.

.
 Ja värvilisem.
...

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Täna... rahvusvaheline

...
Täna siis midagi rahvusvahelist.

Rahvusvaheline lumepäev.


Mulle jääb see küll natuke arusaamatuks.
Kui rahvusvaheline, siis kõigil on õigus.
Õigus lumele. Külmakraadides talveilmale.
Või kui just peab, siis pisuke soojakraad, lumesõda või lumememm.

Kuidas suhtuvad nemad seal Austraalias? Vaatavad kalendrisse ja loevad: "Jes, rahvusvaheline lumepäev. Lõpuks ometi!"
Keset kuumalainet ja põlenguid... kes siis talvest ei unistaks.
Lubadus lumest kõlab kui mõnitus.

Meil siin on küll.
Talv ja külm.
Lumi.

Lumine pühapäev.

 
Lumepesupäev.




Kui vaja, olgu või rahvusvaheline.
...

esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Fotojaht: külm

...
Võiks ju oodata nädala lõpuni, ilmajaam lubas, et läheb külmaks.

Eks siis teen uue fotojahi.
Kui ikka talv talve nägu läheb.

Seni pildid varasematest aastatest.


 

 


...
Fotojaht
...

laupäev, 24. august 2013

Seltsiks üksnes surnud mees...


 ...
... ning ümberringi vaid jää, kirjutas Ada Blackjack tõelist Arktika kangelastegu.

Üks, kes pääses.

Raamat polaarekspeditsioonist, mis algas aastal 1921 ja venis ootamatult ettenähtust pikemaks.
Raamat naisest, kes pidas vastu, sest ei kaotanud lootust.
Rasked ajad Wrangeli saarel, kuhu noor (23) eskimonaine Ada Blackjack nõustus minema, et teenida raha oma väikese haige poja ülalpidamiseks.

Ma arvasin, et ma ei oskagi enam raamatuid lugeda. Ajalehed ja ajakirjad, artiklid ja päevakommentaarid.
Tahan tagasi oma lugemisoskust, mis sest, et see tõotab kaalumatut ajakadu.
Taastetöid alustasin kriminullidega, neid ma ikka mõnikord loen.

Aga siis pisteti mulle raamatukogus pihku Jennifer Niven`i "Ada Blackjack"


Tõestisündinud lugu Arktikas ellujäämisest.
5 noort inimest looduse meelevallas, halvasti korraldatud ekspeditsioon, puudulik varustus ja inimestega manipuleerimine korraldaja poolt.
Haigused, kaotused, lootused ja lootusetus.

 

Lahkumised ja üksindus.

Ning kõik see halvamaiguline, mis elu hilisematel aastatel sel vapral eskimonaisel üle tuli elada.

Autor on kasutanud erinevaid dokumente, päevikuid, kirju, perekondade arhiive ja mälestusi, väljavõtteid ajakirjandusest.
Kahjuks ei ühtegi pilti, aga ligi 400 lk köitvat lugemist, mis sai "alla neelatud" 2 päevaga.
Sündmused, nimed, faktid. 
Elujuhtumid. 
Mõtted ja ütlemised.

Sekka mõni muistne lugu.
 

...
Kiire lugemise kõrvale jõudsin endale veel terve leheküljetäie märkmeid kirjutada.
Ma ju tahtsin täpselt teada.
Silmaga näha.
Ja nii ma leidsin netist päris palju seda, mis mu raamatulugemist küll ajaliselt pikendas, aga palju juurde andis.
 
Kõigepealt pildid ja koos tekstiga.
Ada Blackjack Wikis.
Artikkel National Geographic`s.
Raamatu autori Jennifer Niven`i kodulehe. 

Raamatu esimese peatüki leidsin ka internetist.

Ja siis loomulikult Wrangeli saar.
Umbes 4000 a tagasi elasid seal veel maakera viimased mammutid.
Saar on oma nime saanud saksabalti päritolu Venemaa meresõitja Ferdinand Friedrich Georg Ludwig Von Wrangell`i nime järgi.
Ferdinand Von Wrangel`i elu oli tihedalt seotud Eestiga, kus möödus tema lapsepõlv ja kus ta veetis oma viimased eluaastad.

Aga kõik see, mis netist leidsin, on tühine selle elamuse kõrval, mille raamatut lugedes sain.
Nüüd võiks mõelda vastust neile 30 küsimusele ...

Tundub, et pakutakse ka soodsat ostmisvõimalust.
Jennifer Niven ADA BLACKJACK
...

esmaspäev, 18. märts 2013

Fotojaht: libe

...
Tegelikult tahan kirjutada sellest talvest, ja talviti teatavasti on meil libe.
Küll mitte alati ja mitte igal pool, aga libe ikka. 

Libedaga ma kindlasti libisen ja kukun, ja siis pool aastat ravin põrutust või painutust, kuidas kunagi. 
See on traditsioon.
Vanadus on mind ettevaatlikumaks teinud, nüüd ma enam iga talv ei kuku.
Üle ühe. 
Või üle kahe.
See talv ei ole veel otsas, nii et kokkuvõtteid on vara teha.

Aga lähiümbruse libedatest kohtadest käisin ja tegin pilti.
Kõige libedam on garaažiesine, seal on katuse lumesulavetest  lausa liuväli tekkinud.

 

Mõningate libedate jääkonarustega.

 

Seal ma natuke koputasin labidaga.

Kuuriesine on parem, seal on puukuuripurune libisemiskaitse peale pudenenud.

Minu kena sinine lumelabidas on ka muidu mõnus libe pihku haarata, aga seda oli öine pakane veidi karestanud.

 

...
Sellised asjad meil siin libedusega.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest talvest.

Ta on otsatu.

Juba novembri lõpus oli lumi maas.
...

pühapäev, 17. märts 2013

Kodukandi uudised

...
Pühapäeval, teatavasti, midagi ei toimu.
Mitte et muul ajal toimuks, aga kui, siis ikka rohkem kui pühapäeval.

Igatahes pistsin ma oma nina toast välja. 
Uudiseid otsima.
Tuulekülm oli päris tuntav, aga muidu oli mõnus. 

Ja juhtus nii palju :)

See must krants jälle kisendas mu peale. 



Huvitav, kui ta mu kuuri ukse ees junnitamas käib, on ta küll jumalast vakka. Nagu siiski, kui kompostihunnikust söödavat otsib.

Aga muidugi, see oleks lausa inetu, kui ta siis ka minu peale karjuks.

...
Ehitustööd hakkavad lõppu jõudma.
Ei ma tea siiani, kas meiecundi meeste unistus casinost ja bordellist täitub, eks aeg näitab, kuidas kujuneb.


 Novembris oli ta veel selline. Pigem kaalumaja kui puhkekeskus.


Igatahes on meil siin veel nii mõnigi hoone, mis restaureerimist ja käiku minemist ootab. 
Küll jõuab.

See siin oli aasta või paar tagasi kohaliku tähtsusega hostel, aga hetkel kasutusel pole.
Rahvas jõukamaks saanud, valikuvõimalused paremad.


Eks ta vähe kõpitsemist tahab ka.
...
Edasi silmapiiril meie küla keskus.

 

Kunagi oli siin med.punkt, side, kontor, meierei, kauplus. 
Praegu... praegu on meil bussipeatus. Viiel päeval nädalas on võimalik kohalikku pealinna saada, kuuel päeval lähimasse raudteejaama.

Ainult lennuliiklus on meil selline, mis päeva ei küsi.
Toimib isegi mitu korda päevas.


...
Metsas on meil seiklusrajad. Ega ma enne ei teadnud, aga need traktorijäljed mõjusid nii kutsuvalt.


Ma sinna taha kaugele ei jõudnudki, sest enne algas seiklus. 

Kuna juhendeid kuskilt ei leidnud, jäin mängust välja, tegin ainult pilti. Küllap seal mingi temaatiline toiming  ette nähtud oli, Otsi Ohvrit või Meisterda Midagi Originaalset. 
 
 

 Ma oleks võinud midaiganes, oleks ma vaid reegleid teadnud.
 
 

Väga palju edasi minna ei riskinud. 

Kui tuleb välja, et esimene kontrollpunkt on valesti läbitud, seotakse äkki mind selle sinise nööriga puu külge kinni.

Parem karta kui kahetseda.

Ots ringi ja koju tagasi.
...