Oh mis mõnus!

 ...

Ajast, kui ma veel tööl käisin, on meeles igaõhtune magama minek. Voodisse teki alla ja siis selline mõnus sirutus, millega kaasneb ohe: "Oh kui mõnus!". No ja kui ma töölt koju jäin, nihkus protseduur hommikusse. Ärkad üles, kuhugi pole kiiret, sirutad ja ohkad: "Oh kui mõnus!".

Kuidas praegu? No praegu on nii, et Oh kui mõnus! hommikul ja Oh kui mõnus! õhtul 😀 Ööd kipuvad küll sellised kehvapoolsed olema. Vähemasti mu peen käekell arvab nii. Kord vingub, et lähen hilja magama, siis jälle, et 3 korda olen ärganud. See viimane ongi natuke häiriv. Käid vetsus ära, ja hakkad und ootama. Mõnikord tuleb kähku, teinekord kulub rohkem aega.

Aga nüüd ma katsetan seda uut, tõhusat ja looduslikku unehäkki... misiganes see peaks tähendama. Õpetuse järgi väga lihtne: aseta taldrikule paar sidruniviilu, raputa soola peale ja aseta taldrik ööseks kuskile ligilähedale. Sidrunil on eriline rahustav toime, samas mõjub ta ka hingamisteedele turgutavalt. Tugevdab immunsüsteemi ja toetab vaimset tervist.

Igatahes, kui mitte muud, siis mõnus lõhn peaks küll kaasnema

Soolast pole vaja rääkidagi, kes siis soola kasulikkust ei tea... kui sa just teda liiga palju sisse ei söö. Soolasaunad ja jalavannid.

Kell ütleb, et aeg on hiline. Ega pole nüüd muud kui sool ja sidrun voodi kõrvale ja magama.

Ma veel teki all pole, aga juba igatsen! 

No Oh mis mõnus!, kui lõpuks sinna jõuad ;) 

...

Positiivsus perekonnas

 ...

Algus siin.

Me oleme kaasaga mõlemad üpriski positiivsed inimesed... kui meid eraldi võtta. Koos olles võib asi negatiivset poolt ka näidata, aga see selleks. 

Seekord on kaasa siiski positiivsem kui mina. 

Sõnum tema positiivsusest tuli minu telefonile 28. oktoobril, kohe järgmisel päeval, kui ta paar nädalat peale operatsiooni haiglast koju oli tulnud. Usun, et vaktsiin, mis talle juuni algul teise doosina manustati, mängis oma osa, et haigustunnused esialgu üsna leebed olid: kurk haige, pisut valu luudes ja lihastes, esialgu rohkem ei midagi. Hetkel tundub, et paranemine võtab siiski aega, sest jõud on kadunud ja söögiisu olematu. Aga küll ta hakkama saab, seda enam, et ei köha, nohu ega palavikku tal endiselt pole.

28.okt oli neljapäev, kolm päeva hiljem avastasin, et mu lõhnameel on kadunud. Olin olnud küll ettevaatlik, üritasin kasutada maski ja BioBlock spreid, viimasest vaktsiinidoosist 3 kuud möödas, loogiline oleks, et pääsen. Kui pääsen...

Peale haistmismeele kadumise ja 1-päevase korraliku nuuskamisega nohu mul teisi haigustunnuseid ei ilmnenudki (pean vist üle õla sülitama), ei olnud ei köha, palavikku, jõuetust ega söögiisu vähenemist. Hääl oli ja on veidi ära. Andsin perearstile pere terviseprobleemidest teada ja sain saatekirja testimisele. Kuna olin nagunii ilma mingite kontaktideta, siis jooksujalu kohalikku pealinna proovi andma ei tormanud. Et aega on selle kiire asjaga. Kui ilm lubas, käsin kõndimas, lähedased varustasid vajalike rohtude ja toiduga. 

See on siis alguse lugu.

11 päeva on koroona meid siin kodus kollitanud. 

Laupäeval tegin testi.

Pühapäeva hommikul kell 8 tuli sõnum... algul inglise, siis vene keeles. Õnneks võõrkeeled raskusi ei tekitanud, eriti sõna positiivne. Paar tundi hiljem helises telefon ja umbes sama jutt räägiti mulle ka eesti keeles. Püüdsin vestlusesse sekkuda, aga vestluspartner ei lasknud end segada, rääkis masinlikult oma loo lõpuni... ja siis veel mõnes teises keeles, ma ei jaksanud lõpuni kuulata, vabandasin viisakalt ja lõpetasin kõne.

Hiljem helistas sümpaatne naisterahvas Terviseametist, kellega sai ikka dialoogi ka arendada ja üht-koma-teist küsida. Rohkem küsis küll tema, usun, et andsin oma vastustega väikese panuse koroonaaja statistikasse.

Eile õhtupoole tekkisid juba esimesed... aistinguid. Või haistingud? Kõige õigem kasutada sõbrantsi terminoloogiat,  et esialgu on need haisungid. 

Täna on esmaspäev, tõenäoliselt pean veel mõned päevad kodus konutama. Eks kuuleb, mida perearst arvab.

Üks küsimus hakkas kummitama: ei tea, kas selline pealiskaudne koroona põdemine ka mingid antikehad mulle organismi jätab? Et kas saaks kolmandat doosi edasi lükata või ehk isegi kunagi hiljem mõne kaasaegsema kaitsevahendiga asendada.

Ehk selleks ajaks on meditsiinil juba uusi pakkumisi, sest vaktsineerimisega on mul omad suhted... ja võimalik, et uus postitus.

22.10.2021

Püsigem kodus!

...

Põlved valutavad

 ...

Tänane päev läks n-ö lappesse ja jäin ajahätta, nii tõstan siia selle vana postituse, kirjutatud umbes-täpselt 10 aastat tagasi. 

Mu jaoks suht aegumatu teema. Aga oli juba täitsa meelest läinud! Nii et kõlbab küll tänase päeva märgistamiseks.

Kirjutatud neljapäeval, 27. oktooberil 2011.

Mida teha, kui põlved valutavad

21.08.2021

See pole mingi lühiajaline projekt, esimest korda tegin seda aasta-poolteist järjepanu, siis jäi millegipärast pooleli. Nüüd sügisel hakkasin uuesti, sest põlved hakkasid jälle märku andma. 

Tundub, et on kasu. 

Usk peab muidugi olema, aga miks mitte uskuda, kui ühe targa tohtri õpetus, Roza ütles, et teda õpetas tema raviarst haiglas. 

Asi iseenesest on lihtne. Ja igal juhul täiesti ohutu... vähemasti minu arvates. 

Hommikune esimene söögikord: 

Pool klaasi kaerahelbeid 

Pool klaasi keefiri 

Lasta 15 min seista, siis ära süüa.

Ja siis 2 tundi ei tohi midagi peale süüa. Kas vett juua tohib, ununes küsimata, kohvi kindlasti mitte. 

Ma igaks juhuks ei söö, ei joo. 

Mitte midagi. 

Kujunes kuidagi rütm välja, hommikul "ravim", töö juures joon millalgi tassi kohvi ja kell 11 on söögipaus, nii et minu jaoks probleemi pole. 

Ma selline omnivoor, vahet pole, mida söön. Ja ärkamiseks pole kohvi vajalik. Karta on, et nõudlikumale natuurile ei sobi. 

...

Ongi vist aeg korrata!

...

Fotojaht: midagi kasulikku

 ...

Kui prooviks õige võilille?

Pidi kasulik olema... kui kaugemale tagasi mõelda, siis isa ühel suvel näksis varsi. Ikka nii, nagu õpetatakse. Esimesel päeval üks ja teisel päeval kaks. Nii kümneni ja tagasi.

Sõbrants on seitsmeni jõudnud... aga ma ei mäleta, kas edasi või tagasi. Igatahes tunne olevat juba tugevam. Isal, mäletan, olid sügiseks vaevused mööda läinud, misiganes need siis ka olid. Mu meelest kuskil mingid kivid.

Arvan, et alustan ka vartest. Kõige lihtsam. Muidugi võiks veel eilsed peenramaal välja kaevatud juured kokku korjata ja ära kuivatada. 

Kõige ilusamad on õied, ei tea, kas üldse raatsiks näksida?

Keegi juba näksib ;)

Aga kõige raskem on välja mõelda võimalus, kuidas kaasale neid tervist toovaid lehti, varsi ja õisi sisse sööta. Ta võib ikka väga ägestuda...

....

Krooniline koroova

 ...

Eile hommikul oli hääl ära ja hing haige.

Eelmisel nädalal oli kurk valus ja nina vesine.

Paar nädalat tagasi olid ootamatud köhahood ja pea valutas.

Kuu aega tagasi oli lihtsalt paha olla.

Detsembri alguses oli kolm päeva järjest mingi kahtlane nohu. 

Mingi aeg novembris ei saanud mitu ööd üldse magada, külmavärinad ja uimane olemine.

Oktoobris miski kummaline kõhulahtisus.

Septembris kangekaelsus ja nina kinni.

Ja siis need suvised päevad, kui kogu keha valutas, justkui oleks peksa saanud.

Võiks ju jätkata... aga milleks.

Tõde nagunii ei selgu. Ja parem ongi, et ei selgu. 

Sest kui aus olla, algas see millalgi veebruaris kummaliste köhahoogudega keset ööd. Ärkad üles ja köhid ja köhid ja köhid miskit kahtlast kuiva köha. 

Kui nüüd tõde selguks, siis kas sellist tõde ma tahtsingi? Et kes selle koroova Eestisse ikka sisse tõi? Mitte et ma Hiinas oleks käinud...

Oeh, küll ikka ajad muutuvad. Vanasti oli nii, et ärkasid üles ja kui kuskil midagi valutas... jeee! valutab, järelikult elan. Ja võin päeva alustada.

Nüüd on nii, et ärkan hommikul üles, midagi kuskil valutab.... appike! valutab, järelikult isolatsioon, karantiin, perearst, koroonatest.

Ja mis täna hommikul, ma panniga toimetamise juures alati nuusutan... pannilabidat. Milline vastupandamatult nauditav kadaka lõhn!

Aga täna... peaaegu et mitte mingit lõhna! Appike, kuhu mu lõhnataju on kadunud!

Väikest lohutust siiski pakkus lõhnaküünal, mille olin tunnike varem aknale põlema pannud...

....

Lähedastele ja lähikontaktsetele lohutuseks... asi on siiski kontrolli all ;) 

Aga kui vaktsiini pakutakse, ma kindlasti lasen ennast vaktsineerida. 

Kaasa juba eile pakkus. Et kui talle pakutakse, siis mina võin minna. Ilmselgelt pakutakse talle enne kui minule.

Tema pakkumist ei julge ma siiski vastu võtta. Muidu on nii, kui proua Pr....  et rahvas paneb pahaks ja kukub mõnitama. Pannakse häbiposti, loobitakse sõnnikuga, tänitatakse, ilgutakse ja parastatakse.

Lõpuks pean avalikkuse ees veel vabandama ka hakkama.

12.01.21

...

Ribes nigrum

...

Mõtlesin, et kui hakkaks mälu värskendamiseks õppima ladina keelt!

Ribes nigrum... vaatan, kauaks meelde jääb.

Tegelikult muidugi polnud mul algselt mingit plaani, lihtsalt tuletasin lapsepõlve meelde. 

Tegin endale mustasõstra lehtedest teed. Vanaema juures maal oli see igaõhtune jook. Käepärane materjal ja maitselt ka ok.

Eile jõin teed, täna hakkasin uurima. Ehk on kasulik ka!

Selgus, et isegi väga kasulik, et polegi tegelikult vahet, mismoodi kasutad, kas marju, lehti, varsi või pungi.

Või siis, pole vahet, mis eesmärgil kasutad, aitab peaaegu iga häda vastu.

Organismi vastupanu tõstmiseks ja viirushaiguste ennetuseks.
Rauavaeguse leevenduseks.
Südame rütmihäirete ja kõrgvererõhktõve puhul.
Kõrge kolesterooli alandamiseks.
Hingamisteede- ja kopsupõletiku ning angiini tugiraviks.
Reuma- ja podagravaevuste korral.
Ainevahetuse ja seedimise korrastamiseks (kõhulahtisus).
Neeru- ja kuseteedepõletiku leevenduseks.
Veresoonte lupjumise ennetuseks.
Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning alahappesusega gastriidi puhul.
Maksatalitluse ergutamiseks (ka maksahaiguste korral).
Soolepõletiku vähendamiseks.
Vereringe parandamiseks ja peavalu leevenduseks.
Kahjulike ainete väljutamiseks organismist.
Vähirakkude arengu pidurdamiseks.
Nahahaiguste raviks (lehekompress, mahla joomine).

Siit lugesin.

Vastunäidustusi lugesin Vikipeediast.
Antibiootikumidega koos tarbides suurendavad musta sõstra marjad (ja eriti lehed) antibiootikumide toimet.
Misiganes see siis tähendab.

No veel, mujalt lugesin, et aeglustab vananemist ja soodustab keskendumisvõimet.
Must sõstar.

Imeline ju!
Eriti lehed ;)... olen juba paar korda värskeid soolakurke teinud.

Rohke tilliga.

Siis tuligi mõte, et teen teed ka.
Lehtedest.

Must sõstar... ribes nigrum.

Kui nüüd meelde jätmisest rääkida.
Eile metsas olles tuli miski mõte.

Killukene möödanikku, tuli kohe tahtmine kirjutada. Isegi pealkirja mõtlesin välja.

Aga ennast tundes, oli üsna kahtlane, et kui ükskord koju jõuan, siis veel mäletan. 

Kuna pealkiri oli olemas, üritasin seda loogiliselt meelde jätta.

Kahesõnaline.

W. 

See siis v ja v algustähed.

Järgmised tähed jätsin ka meelde. Õ ja A.

Ja ongi kõik!

Mis ma nüüd selle teadmisega peale hakkan!

Oleks võinud vähemalt tähtede hulga ja teema ka mälusoppi kirjutada, aga kus sa sellega!

Nüüd on mul VÕ...... VA...... või oli see vastupidi? VA..... VÕ......

Ja kogu lugu.

Kui nüüd päris aus olla, siis teema nagu hakkab tasapisi meenuma.

Tundub, et ladina keele õppimisest on juba natuke kasu!
Mustsõstra lehtedest tee muidugi ka.
Pealkiri?
Mõni mure, mõtlen uue!

Kui vahepeal ei meenu...

....

Nähtamatu daam

...

Ma organiseerin viimasel ajal ise vähe, pigem kulgen. Aga kulgen päris hea meelega.
Kui kutsuti Viljandisse, kulgesin sinna.

Enne seda kulgesin Pärnus ja Tallinnas. Tuleb tõde tunnistada, et need kulgemised olid osaliselt siiski mu oma korraldatud. Ühe lapse andsin Pärnus ära, teise võtsin Tallinnas vastu. Koos kulgesime läbi vanalinna rongijaama, sealt edasi läbi Aegviidu kodu poole.

...

Aga eile kulgesime teatrisse.

Viljandi.

Nähtamatu daam peitis ennast "Ugala"teatri salajastes nurgatagustes, varjatud uste taga.

Etendus selline.
"Nähtamatu daam".
Priskelt kolm tundi seiklusi ja sekeldusi, armastust, suurejoonelisust, flirti, intriige ja paras annus huumorit.  Kaunid kostüümid, huvitav lavakujundus, ilus muusika.
Ja palju noori andekaid näitlejaid.

...
Ma isegi ei tea, kas mu nina oli kogu aeg niiske ja kippus tilkuma seepärast, et olin kahel päeval järjest läbimärgade jalgadega ringi tatsunud, või hoopis seepärast, et naersin nii, et silmad märjad... ja pisaratega kaasneb teatavasti ka veevool ninast.
Viimase teooria poolt kõneleb see, et täna ei mingit nohu.
Teooria vastu... no nii naljakas see ka ei olnud.

Igatahes jõudsin etenduse jooksul vähemalt seitse korda aevastada, teist sama palju nuusata.

Aga õhtul hakkas juba taanduma.
Tatine enesetunne ja tatine ilm.

Täna kõik ok.

Kui etendusest rääkida, Mette arvas, et tema annab 8-9 punkti 10st. Minult tuleb ehk 6 või 7.

Millest võib järeldada, et sobib rohkem vanusele alla 20 ja natuke vähem vanusele 60+.
Siiski, kuigi ei ülista, ei vingu ka.

Lapsuke oli rahul.
Ja minagi ei nurise.
...

Depressioonist... spetsialistidele

...

Kuulasin täna Vikerhommikut.

Vestlus psühholoogiga. 

Depressioon vaevab ka spetsialiste...

Psühholoogiline esmaabi.

Kuulasin läbi. 

Mõtlesin kaasa.

Uurisin välja.

Mõtlesin ka veidi rohkem.

Otsisin, leidsin ja lugesin.

Kui sinu elu iseloomustab viimasel ajal 

- kurnatud energiavaru,

- nõrgenenud vastupanuvõime haigustele,

- suur rahulolematus ja pessimism,

- kahanenud töövõime,

... siis võib olla tegemist läbipõlemisega.

Tegelikult oli seal öeldud rohkemgi.

Et lisaks võivad kaasneda mõned järgnevatest muutustest:

- tööd teha on raske

- magad palju rohkem

- ei suuda keskenduda

- ei suuda asju meelde jätta

... ja nii edasi.

Tähelepanuta jäänud läbipõlemissündroom võib viia depressiooni väljakujunemiseni ja pikaajalise töövõimetuseni.

Mina mõtlesin, et mul on kevadväsimus.

Burnout on meie ühiskonnas muutumas järjest levinumaks nähtuseks.

Läbipõlemine.

Tegin testi.

Oht valitseb.

Kui samas vaimus jätkata.

Läbipõlemine ei ole depressioon.

Depressioon on diagnoos, mida diagnoosib psühhiaater. 

M.J. on kirjutanud raamatu "Läbipõlemine" .

Eesti keeles avaldatud aastal 2004.

M.J. suri 16. juuni 2014 Stockholmis.

 

Nii ma siis jõudsin... hommikusest raadiokuulamisest Mardini.

Minu vanaema ja Mardi vanaema olid õed.

Pildil on Mart ja tema vanaema. 

November 1978

...

Trendid toitumises

...

Tegin omakorda valiku... sest keegi juba oli teinud.

Valiku emeriitprofessori ja toiduteadlase trendidest.

Kaunviljad.

Püreesupid.

Punapeet.

Täispiim.

Probiootikumid. 

Ja muidugi jääkideta toidutootmine.

Aga mul on hetkel mõned oma trendid ka.

Et need peedid, supid ja kaunviljad ikka nauditavamad oleksid. 

Puder kuulub ka minu trendide hulka.

Eriti see puder.

Saaremaa või pudrusilmaks.

Karulauguga või... või päikesekuivatatud tomatiga või.

Teemasse 100 head asja.

Neljakümne kaheksas.

Minu trendid toitumises.

...

Sooda ja sidrunid... ja paranenud nahaprobleemid

...

Sooda kui sõimusõna.

Igaks juhuks guugeldasin ja sain teada, et kasutatakse küll.

Kui on vaja halvasti öelda.

Kui ikka keegi juba kirjutab, et sa oled sooda, siis on see päris karm ütlemine. 

Aga  sooda ja sidrunid  on viimase aja kuum teema.
Ohtlik ka.
Need on sellised sõnad, mida arstid ei tohi kasutada.
Kirjutada... vist ka pole hea mõte.

Mina arst ei ole, mina kirjutan.

Kõigepealt kirjutan sidrunitest.

Ma lihtsalt pole soodani veel jõudnud, aga see pole välistatud.

Et jõuan.

Üldiselt pole ma see, kes kampaaniatega kaasa läheb. 

Asi sai alguse hoopis sellest suurest kruusist, mis paar kuud tagasi sünnipäevaks kingiti. 

Perenaise TOOBER.

Kuna mul on lemmik-kohvitass olemas, oli uuele kruusile ka rakendust vaja.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. 

Et inimene peab iga päev vett jooma, mina aga kogu aeg unustan. Ja kui aus olla, siis vesi mulle ei maitse, vähemasti see, mis kodu-kraanist tuleb. Aga see on juba teine teema, mainin seda ainult seepärast, et selgitada, miks ma söögi ja joogi valmistamisel kasutan keedetud ja filtreeritud vett. Või siis poest ostetut.

Nüüd ma siis alustangi oma hommikut kruusiga, kuhu mahub umbes kolmveerand liitrit.

Vett näiteks.

Mis mulle tegelikult eriti ei maitse. 

Ja kuna kodus oli mingil ajahetkel poolik sidrun, siis lõikusin kruusi põhja paar viilukest, pressisin neist (puidust pudrunuiaga) mahla välja, kallasin oma keedetud, filtreeritud ja jahtunud vee peale, lisasin natuke kuuma, keedetud ja filtreeritud vett (et mitte magu šokeerida)... ja ausõna, väga hea oli. 

Korraga mulle vesi maitses, pisut hapukas leige vesi.

Nüüd siis juba poolteist kuud, igal hommikul. Ühest sidrunist jagub mitmeks päevaks, keskmist kasvu sidrun peab vastu vast 4 päeva.

Miks ma seda üldse kirjutama hakkasin?

Asi on selles, et oma 20 + x aastat on mul probleemid nahaga, kahjuks ei ole ma pildistanud neid suuri punaseid laike oma jalgadel.

Aga nad on olnud mul aastaid ja aastaid, kord intensiivsemad, kord  pisut tagasihoidlikumad, aga igatahes silmaga väga märgatavad.

Ei sügele, ei sega, lihtsalt näotud.

Arsti juures olen palju käinud, kõiksugu salve olen peale määrinud, sealhulgas nii neid, mis hormoonidega, kui neid, mis beebidele soovitatakse. 

Leevendavad, aga ei aita.

Tallinna-arst pakkus, et sporiaas. Ja kirjutas vastavad rohud.

Kohalikus pealinnas on lõigatud nahast proove ja neid uuringutele saadetud.

Justkui ei midagi. 

Mingil hetkel poetas nahaarst nagu mokaotsast, et ju see ikka mingi sisemine viga on, mis läbi naha märku annab. 

See kõlas hirmutavalt.

Viimasel ajal olen tüdinenud neist igasugustest arsti-visiitidest, eriti peale viimast diagnoosi, et parapsoriaas ja põhjust ei tea ja ravi ei pruugi aidata.

Eile hommikul mõtlesin, et pole oma nahka ammu õliga hellitanud,  määrin murekohad siis üle.

Ja ma ei leidnud ühtegi oma mitmest suuremast ega väiksemast laigust.

Kadunud.

Jäljetult.

Ma ei julge kinnitada, et see nii jääb.

Või et seda tegi sidrunivesi.

Aga hetkel nii lihtsalt on.

Ja sooda?

No miks siis mitte ka soodat proovida.

Kui juba, siis juba.

...
Kuna sidrun mulle maitseb, siis panen tema ka siia teemasse.
100 head asja.
Neljakümne seitsmes.
Sidrunid ja sidrunivesi.
...

Sega kokku, määri peale

...

Ma olen selline laisk segaja ja määrija, aga tegelikult ju võiks.

Vähemasti midagi sellist, millega ei pea väga vaeva nägema.

Võtan teadmiseks mõned nõuanded.

Kõigepealt valin kase. See on mul käepärast olemas.

Kase kohta on siin nii ilusti öeldud.

Kask on tundlik puu, äratab inimestes intuitiivseid jõude, muudab nad tundehellaks ja sensitiivseteks. On asendamatu abimees depressiooni all kannatavatele inimestele: vabastab hirmust, kõhklustest ja muretsemisest. Rõõmustab lapsi ja lohutab naisi.

Kaselehti võib segada salatisse.

Kasepungadest mask on hea nahale.

Kuna see on nii lihtne, siis miks mitte.

Kokku segada ja peale määrida.

Peenestada 3 supilusikatäit pungi, lisada 1 tl hapukoort. Kanda näole ja kaelale, hoida peal 15 min. Pesta maha sooja veega.

Aga mitte ainult peale, sisse võib ka.

Kui kõnnid õues, söö 1-2 erinevate puude punga. Muidugi mitte mürgiseid.

On kevad ja on pungad.

Pungadest võib teha ka teed. 

Aga kõigepealt tuleb taimega rääkida, küsida luba, kas tohib, ja esitada palve, et aita.

Siin on kirjas, mis sobib ja mille vastu.

Mul on meeles, et lapsena vanaema juures jõime kogu aeg mustasõstra lehe teed.

Harjumusel on jõud, aeg-ajalt, kui meelde tuleb, joon nüüdki. 

Mõnikord olen lapsukestele ka pakkunud.

Täna teen tee pungadest.

Kevadiselt nohune ja käriseva häälega mina, peaks päris kosutav olema see tee.

Mis sest, et alles sellised kõhnavõitu.

Need pungad.

Mustsõstra põõsast.

Ainsad normaalse suurusega pungad olid rabarberil.

Ja mitte ainult pungad, lehed ka juba olemas.
Leherootsud tulekul.

Varsti võib kokku segada ja peale määrida.

Ja siis kook ahju.

Rabarberikook.

...

Miks ma peeglisse ei vaadanud

... 

Kui me kodus tihtipeale vestleme pilkude keeles, siis seekord kaasa arvas, et ma vist ei saa aru.

Mina sain küll aru, miks ta mitu korda mulle uurivalt ja suunavalt näkku vaatas, aga ma lihtsalt ei näidanud välja.

Et aru sain.

Kaasa tahtis, et ma vaataks, missugune ma välja näen.

Ma teadsin suurepäraselt, et mul on algav ohatis huule ülaservas.

Aga mitte ainult.

Mul ju see nõuka-ajal kinnistunud tarkus, mida teha ohatisega.

Kuna mul vannitoas valget hambapastat ei olnud, panin ohatisele paksu kihi sinisevärvilist peale. Eks see kummaline vist tundus, sest kaasa, kui nägi, et pilkude keelest sellel korral ei piisa, hakkas rääkima. 

Et vaata peeglisse, milline sa välja näed.

Eks ta vist arvas, et olen pasteerimise ohvriks langenud, sest vaevalt ta näomaalingutest suurt midagi teab, ohatise ravist ammugi mitte.

Olin sunnitud seletama.

Kõnekeeles.

Kaasa rõõmuks (et päris hull veel pole) otsisin reisikotist teistvärvi hambapasta, pesin esialgse värvi maha ja panin valge kihi asemele.

Veidi viisakam näeb välja küll.

Meditsiinilisem.

Sõbrants ütles, et tema hõõrus kuldsõrmusega, aga mul on tunne, et kuldsõrmusega raviti odraiva.

Peamine on usk, kui usku on, aitab kõik, millesse usud.

Mina olen hambapastausku.

Aga et ohatis... eks ikka need külmapoisid.

 ...

Hommikune amps

...

Ma ei teagi, kust netiavarustest ma selle mõtte noppisin.

Aga väga mõnus igatahes.

2 spl toortatart 

tassitäis keefiri või jogurtit

Õhtul valmis segada, ööseks pehmenema jätta ja hommikusöögiks ära tarvitada.

Juurde võib panna igasugust head: mett, marju, rosinaid, purustatud pähkleid jne

...

Ja muidugi võib hommikul ka siit purgist ampsata.

Eriti tervislik suutäis.

Kuigi... kui aus olla, selle sai kaasa jõulukingiks, ega ma endale just tihti maiustamist ei luba.

...

Alzheimer hingab kuklasse

...

 Sõitsime autoga koju, krõbistasin ostetud kreeka pähkleid ja püüdsin teistele ostu põhjendada.

Olin just-just lugenud, kui kasulikud just kreeka pähklid on.

Ainult et miks... ei mäleta.

Kui pool pakki otsas, oli süda paha.

Aga meelde tuli: kreeka pähklid parandavad mälu ja peletavad Alzheimeri tõbe.

Seega, järele proovitud ja õigeks tunnistatud.

...

Usu endasse

...

Mina küll usun endasse. Et kui tahan, siis teen ära.

Mul on hea meel, et ma liiga palju ei taha, kes seda kõike siis ära jõuaks teha :)

Viimasel ajal muutus seljavalu tüütavaks. Mitte et see mul elada poleks lasknud, aga nimmepiirkonna lülilisid sain ükshaaval üle lugeda ilma näppugi ligi panemata. Lülivahed kipitasid, kihelesid, närisid mind ja minu heaolu.

Tablettidest üritan hoiduda, sest 

- pidevalt unustan võtmata

- minu organismis mõjuvad nad nagu narkootikumid, kui enam ei võta, tuleb valu tagasi + võõrutusnähud

Kuna sain aru, et mingid sirutused või painutused mõjusid mõnusalt (oleks nagu saanud sügada neid kipitavaid punkte), hakkasin netist otsima, kuidas õigesti sirutada ja painutada.

Kõigepealt kuulasin ära loengu.

Siis otsisin midagi, mis mõjuks venitamisena.

Edasi midagi seljalihaste tugevdamiseks.

Siis natuke venitamist ja tugevdamist veel ja veel.

Kuna ma olen selline kergeusklik, siis uskusin seda ka, et on kasu.

Ausõna, ongi. 

Kolm nädalat, ilma igasuguse ülepingutuseta. Paar-kolm korda päevas, 2-3 min korraga.

Hommikul, kui vähegi jõuab. Õhtul arvuti tagant ära, paariks minutiks. Mõnikord rohkem kui ühe korra.

Ja kui jalapeal pole magama jäänud, siis õhtul ka veel.

Ma ei saa öelda, et selg korras on, aga lülisid enam ei loe ja kipitustunne on ka kadunud. 

Täna kuulasin veel tarka juttu, juurde keerulisemad harjutused, aga ma pole kindel, kas katsetan. Pigem lähen oma harjutuste lehele ja vaatan sealt midagi veel lisaks.

Midagi sellist, millega liiga palju ei pea pingutama... 

...

Üks korralik koduperenaine

 ...

Unistada ju ometi võib. 

Et enam tööle ei lähegi, hakkan hoopis koduseks.

Koduperenaiseks.

Täna on esimene päev katsetada, kui ikka hakkab meeldima, siis mõtlen sellele tõsiselt.

Täna on puhkuse esimene päev.

Tõeline elamus, eelmisest puhkusest on juba nii palju möödas, olin unustanud, kui hea tunne see on.

Tõusin alles kell 9.

Ärkasin varem, aga siis lugesin. 

Mõnulesin voodis.

Lahendasin ristsõnu.

"Naisteleht" lubas loosimisele Fiskarsi aiatööriistu, saatsin vastused ära. Ükskord elus võib ometi  loosiõnne olla, eriti kui ise võimaluse selleks annan... no et osalen. 

Kontakteerusin nii kirja kui telefoni teel oluliste inimestega.

Seina peale tegin nimekirja kõigist neist toredatest asjadest, mida täna teha võiks.

Midagi ei juhtu, kui ära ei tee, lihtsalt lükkan homsesse edasi. 

Näiteks sibulapeenra rohimise. Seda ma nimekirja ei pannudki, sest hommikul sadas vihma. 

Praegu paistab päike, pean oma nimekirja täiendama. 

Seiklus õues, kahe vihmapilve vahele ära mahutada.

Kui nüüd rohimist seikluseks nimetada, siis võib isegi nii juhtuda, et peenramaale lähen.

Neli vana seelikut harutasin tükkideks ja pesin üle, proovin neist kattevaipa kokku õmmelda. 

Isegi õmblusmasina tõstsin välja.

Köögikapi koristasin ära, vanad lagunenud retseptiraamatud viisin kotiga kuuri alla.

Aga seda 30aastast kaustikut, kus oma käega retseptid sisse olen kirjutanud, seda ma hoian. Selle vahel on isegi mõned vanaema käega kirjutatud retseptid (muna hüüve saiakuubikute ja tomatitega) ja mõned ema kirjutatud (pitsa singi ja keeduvorstiga). Ämma kirjutatud seene-sibula-tomati-porgandi salati retsept.

Ajalehest olen välja lõiganud artikli "Võilill - kasulik  toidutaim" ja klade vahele hoiule pannud.

Muudki põnevat.

Kui ma koduperenaiseks hakkan, siis võtan oma retseptiraamatu taaskasutusele.

 

Ja teen läbi organismi puhastamise selle Tiibetist leitud savitahvlile kirjutatud vana retsepti järgi (küüslauku ja piiritust), mille õpetus on kuidagi ka minu kaustiku vahele sattunud.

Võib-olla ma isegi koon omale selle kampsuni.

Kui ma koduseks jään.

Muster on igatahes oma paarkümmend aastat tagasi üles joonistatud.

Lahe padja-idee ka.

No ja siis munaliköör.

Uskumatu, aga vanasti tehti kodus likööri ise.

Veel rohkem vanasti aeti taludes viina, minu lapsepõlves oli üks viinavabrikutee, mis viis sügavale metsa.  Vabrikut enam ei olnud.

...

Aga munalikööri on lihtne teha.

8 munakollast

2 kl suhkrut

0,5 l piima

250 g viina või piiritust

vanilliini

Piim keeta suhkuruga siirupiks. Munakollased hõõruda suhkruga ja lisada vanilliin. Siis lisada see hõõrutud kraam piimale (piim enne leigeks jahutada). Siis lisada vähehaaval piiritus ja kogu aeg segada, et tükki ei läheks. Lõpuks kurnata läbi tiheda sõela.

Ma mäletan, naabrinaine tegi, tal tuli see kraam kuidagi väga paks välja. Klaasi kallata ei andnud, sõime lusikaga magustoidukausist.

Aga hea oli ikka ;)

Ma kindlasti teen seda magustoitu mõnel pühapäeval.

Kui alaealisi lapsi lauas ei ole.

Ja kui ma juba koduperenaine olen.

Pensionipõlvest ma enam ei unista. 

Tahaks juba täna ju.

...

Paastumise aeg on käes

...
Ostsin endale raamatu.
Trofimova "Paastuga terveks"
Ega ma paastu peale tõsiselt ei mõelnud, terve olla tahaks küll.

Paast tuli ise. Kaasnähtus korjatud kõhugripiga.

Aga raamat väärib lugemist. Juba sisukorra lugemine on selline informatiivne.
Kergem on paastuda kui vähem süüa
Välimise toidu asemel sisemine
Ka kehakaal korda

Kõige rohkem kardan, et sund-paastuaeg saab enne läbi kui raamatutarkused omandada jõuan. Ja siis läheb valesti.
Või lõpeb nagu alati. Topelt taastunud söögiisuga näiteks.

Aga mitte ainult kõhutõbi ja doktor Trofimova, ka rahvakalender andis märku.
Vastlapäev = lihaheitepäev, viimane päev enne suurt paastu.
Tegin nii nagu vaja.
Sõin hernesuppi... tõeliselt maitsev supp oli.
Sõin vastlakuklilt... suur, kuiv, natukese moosi ja rohke vahukoorega.
Kui juba rahvakalendris kirjas, siis tuligi süüa.

Vastlapäeval.

Aga ka vastlapäevast varasemal ajal.

Sõbrapäeval kooki.

Sünnipäeval torti.


Ja ikka head ja paremat muudki.

Organism oli tark ja andis märku. Juba paastuaja esimesel päeva. Siis ma veel ei hoolinud, raske oli, aga ikka sõin.

Ja siis ta tuligi. Väkkk!

Eile jõin ainult vett, täna lubasin juba klaasi keefiri.

Nüüd lähen raamatut lugema.
Et mis sellest paastust edasi peab saama.
...

Raamatukogud ja arstiabi

...

Langi karuteene

Karud kui teenindav personal...

Eks nad sellised ettearvamatud ja kohmakad on, need karud.
Isegi kui tahavad parimat, välja tuleb ikka nii nagu tuleb.

Artikli autor ka. Mõistan tema muret, aga maarahvast solvata pole ka ilus.
Selleks, et oma muret kurta, pole vaja teiste "nätaki" panna.

Ise ma ei ole eriti sage külaline raamatukogus. Teatmeteoseid ja erialast kirjandust ostan, lehte tellin.


Üht-teist kirjandusklassikast on ajajooksul riiulitesse korjunud.

Aga mingil hetkel tahan lihtsalt lõõgastuda. Loen järjest mitu krimkat läbi, raamatukogust laenutan, osta pole ometi mõtet.


Või otsustan ennast aidata... ja laenutan eneseabi raamatu.
Ajaviite ajakirjandus ka, mõnikord laenutan. Mõttetu ju ostma hakata.
Seesama esoteerika, kui teada saan, mis see on, laenutan kindlasti.

Eks ma siis olengi, nagu artikli autor ütleb:
"... ostud dikteerib rahva maitse, mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud. Ikka krimkad, naistekad, kuulsuste elud, eneseabi, esoteerika jm selline."

Aga edasi näen juba vastuolu. Et korraliku obaka paneb Lang autoritele (sealhulgas artikli autor), kes oma raamatuid mõnikord ise välja annavad, ja kelle teose ostjaskonna olulise osa moodustasid seni raamatukogud.
Kas needsamad raamatukogud, kelle ostud on dikteerinud rahva maitse "...mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud"?

...
Loomulikult on olnud juhuseid, et tahan laenutada, aga raamatut ei ole. Siis ma lihtsalt külastan natuke suuremat raamatukogu kohalikus pealinnas. Aeg-ajalt ma oma "sitaste saabastega" kohalikust kolkast ikka välja ka "tammun".

...
Tegelikult on aga nii, et palju suuremad kohalikud probleemid kaovad tekitatud probleemide varju.
Näiteks arstiabi kohalikus kolkakülas, kui perearst võtab haigeid vastu kohas, kuhu buss ei sõida ja jala on kauge minna. Et kuidas siis saab, kui kuidagi ei saa?
Näiteks kui sul pole autot.
Vald pakub lahkelt "taksosõitu". 20 senti kilomeeter, kaugemast külaotsast (kus elab tädi Maali) on edasi-tagasi 35-40 km, see teeb kokku umbes 8 eurot.
Vanas rahas umbes 120 krooni.

Ma veel ei tea, kas enne tuleb arstiga aeg kokku leppida või valla autojuhiga.

Või minna hoopis raamatukogusse ja laenutada endale "Tervishoiu käsiraamat". Nõuka-ajal sai endale riided selga õmmeldud ja konservid kokku keedetud, asi see diagnoos panna ja tohtrilt digi-retsept tellida.

Ja alati võib ju ära ka minna.

Päeva karikatuur: elu edendamine. Autor Urmas Nemvalts.

Siis võib kinni panna, mis veel panemata.

Raamatukogu näiteks.

Sidejaoskond, kauplus, arstipunkt... need on juba kinni.

...
Kaldkirjas mõtted ei ole minu mõtted.
Võetud artiklist ajalehes ja ühe suvalise blogi kommentaaridest.
...

Mida teha, kui põlved valutavad

...

...

Tegelikult olen selle postituse võlgu.
Ükskord lubasin.

Et mida teha, kui põlved valutavad.

See pole mingi lühiajaline projekt, esimest korda tegin seda aasta-poolteist järjepanu, siis jäi millegipärast pooleli. Nüüd sügisel hakkasin uuesti, sest põlved hakkasid jälle märku andma.

Tundub, et on kasu.
Usk peab muidugi olema, aga miks mitte uskuda, kui ühe targa tohtri õpetus, Roza ütles, et teda õpetas tema raviarst haiglas.

Asi iseenesest on lihtne. Ja igal juhul täiesti ohutu... vähemasti minu arvates.

Hommikune esimene söögikord:
Pool klaasi kaerahelbeid
Pool klaasi keefiri
Lasta 15 min seista, siis ära süüa
Ja siis 2 tundi ei tohi midagi peale süüa.
Kas vett juua tohib, ununes küsimata, kohvi kindlasti mitte.

Ma igaks juhuks ei söö, ei joo. Mitte midagi.

Kujunes kuidagi rütm välja, hommikul "ravim", töö juures joon millalgi tassi kohvi ja kell 11 on söögipaus, nii et minu jaoks probleemi pole. Ma selline omnivoor, vahet pole, mida söön. Ja ärkamiseks pole kohvi vajalik.
Karta on, et nõudlikumale natuurile ei sobi.

Aga momendil pole mul kodus keefiri ja juba on 2päevane vahe sisse tulnud.

Täna peab ikka poodi minema...
...

Tervendav retsept

...
Retsepti sain, kui tervis läinud käest.
Kurk haige ja sada muud häda veel.


Aitas hästi.
Juba homme olin terve...
...