Teisipäev, 31. märts 2015

Nimepäev

...
Leidsin kalendrist, et täna on nimepäev.

Irma nimepäev.

Irma oli minu ema väike õde.





Ma olen Irmat teadnud kogu oma teadliku elu. Käisin lapsena vanaemaga kaasas, kui ta Loksa surnuaias Irma haual käis.

Irmale oli väga vähe antud.

 

oktoober 1932 - juuni 1934.

Vanaema ei rääkinud temast suurt midagi, aga ma teadsin, et nii oli olnud.

Elu läks edasi ja rohkem tütreid ei tulnudki, tuli 3 poega.

Mis on ju ka väga tore... ainult et õde emal enam ei olnud.

Irma haual, ema ja vanaema. 
25 aastat hiljem.

...
Vanaema oli siis ikka veel väga noor, kui Irma sündis.
23 aastane.

Kahe väikese tüdruku õnnelik ema.




See oli mingi haiguse ränk tüsistus, mis saatuslikuks osutus.
Angiin... ja menigiit.
Vist.

Kõik see oli rohkem kui 80 aastat tagasi.
...

Vanainimene õpib

...
Kui tõde tunnistada, siis väga tark ma just ei ole.

Aga iga päev tuleb juurde.

Teadmisi.

Päike oli eelmisel neljapäeval.

Täna näiteks sain teada, et 69 on siivutu number.

Kooliõpikutest tuleks eemaldada nr 69 all olevad leheküljed, harjutused, ülesanded.
Ajalooõpikutest tuleks mustaks markeerida aastaarvud, kus 69 sees.

Tõesti, ma enne ei teadnud, aga täna anti vihje.

Loomulikult ma guugeldasin.
See pilt oli üks kõige süütumaid.

Praegu on veel arusaamatu, miks õpilastele suunatud teadussaade tv-s  kannab nime "Rakett 69".

Aga küll ma välja mõtlen.
...

Esmaspäev, 30. märts 2015

Eesti vanad asjad... vikat

...
Ma oskan vikatiga niita.
Pisut.

Talvist lehmaheina ma muidugi tehtud ei saaks, aga sületäie sõime viimiseks, sellega saan hakkama.
Onu õpetas, et kuidas hoogu võtta ja millise nurga all hoida.

Ma ei usu, et mu niitmine just elegantne välja näeb.

Mäletan aegu, kui mu lapsepõlvemaal ainult vikatiga niidetigi. 
Õuepealne ja majatagune, põõsaste vahelt ja sauna juurest.
Juba hommikul vara, sest päeval palavaga see töö ei sujunud.

Õde meenutas, et just vanaema oli see, kes niitis, mitte vanaisa. Küllap see oli tööjaotus, ja vanaisa käis linnas tööl.

Muidugi niitsid ka onud. Kui nad parasjagu maal olid.

Aga mulle ei meenu ühtegi fotot niitmisest, ei varasemast ega hilisemast ajast.

Vikati luiskamist ma selgeks ei saanudki, kuidagi läbi häda midagi toimetasin. Mu meelest oli luiskamine väga peen ja põnev toiming, ja see hääl: siuh-säuh-siuh-säuh.
Seda vist ei kuule enam kunagi.

Vikatit lõigati ka, siis kui luiskamine enam ei aidanud.
Ja pinniti.

Mina piirdusin niitmisega. Mõnikord nüüdki, kui kuskil nõgeseid vaja materdada, võtan vikati appi.

Mis sest, et luiskamata ja teritamata, pinnimisest rääkimata.


...

Pühapäev, 29. märts 2015

Eesti vanad asjad... kalossid

...
Raamat ütleb:
"Kalossid on kummist, tavaliselt teiste jalatsite peal kandmiseks mõeldud jalanõud. Paljud inimesed, eeskätt muidugi maal, kandsid kalosse iseseisvate jalatsitena ning tihtipeale ühe või mitme paari villaste sokkidega. Linnainimesed kandsid tavaliselt kalosse ainult vihmase ilmaga."

Nojah, ma mäletan ka neid kalosse, mis vanaisal maal suurte viltide peal olid. Mingis hilis-teismelise-eas käisime Katiga kolamas ja kaotasime kalossid ära.

Isegi pilt on olemas.
Katist ja kolamisest.
Natuke ka viltidest.
Kalosse pole... aga ju nad olidki selleks ajaks juba kadunud...


...
Mul endal praegu ühed kalossilaadsed jalanõud, hea jalg sisse pista, kui puid tooma lähen. Muidu nagu suurt kasutust ei leia.

Raamat ütleb, et oli ka selliseid kalosse, kuhu kontsaga king sisse pista. Sellised uhkemad siis, linnaprouadele mõeldud. Võisid olla nii tõmbeluku, pannalde või trukkidega.

Mäletan, et emal olid sellised.

Tädi Ilsel olid ka, pildistasin neid mõned aastad tagasi, kui Saaremaal käisime.
Eks nad natuke botikuid meenutavad.

Ja kasutusel enam ei ole.

 ...

Laupäev, 28. märts 2015

Eesti vanad asjad... vanad armastuskirjad

...
Raamat ütleb, et neid kirju kirjutasid armunud noormehed rohkem kui armunud neiud.

Aga kui sealsamas raamatus on näitena toodud armastuskirjad aastast 1935-1936, siis minul on sedapuhku hoopis haruldasemad ja ajaloolisemad armastuskirjad.

Mina neid armastajaid ei tea, ja ega neid, kes sündmusi 100 aastat tagasi täpselt teaks, täna enam elamas-olemas polegi.
Küllap on nimedki juba unustuste hõlma  vajumas.

Aga kui kolleeg pilte näitas, siis võttis hingetuks ja meele tegi hardaks.

Sain loa pildistada ja näidata.

Kes täna kirjutaks armastuskirju?
100 aastat tagasi oli armastus ikka tõelisem... vist.

1910


 veebruar 1913

"Armas Maali! 
Et Sina oled minu suurem wara. 
Nii kui päike minu elule. 
Et Sinu läbi õnnesära
Woolab minu südame.
Ela rõõmsasti
kunni nägemiseni.
Sinu armas truu sõber." 

Aeg annab kirjadele väärtust juurde, on õnn, et alles hoitakse.
Ise olen nii mõnegi kirjapaki tulle visanud... ja hiljem kibedalt kahetsenud.
...

Reede, 27. märts 2015

Eesriie avaneb

...
Mul on kuskil see raamat.
"Eesriie avaneb", ilmunud 1963.
Autor Mari Möldre.
Raamat räägib Eesti teatrist.
Mari Möldrest ja tema rollidest.
Aeg teatris 1909 kuni 1960.
Mari Möldre (Elviine Annuk, Mizzi Möller) oli näitleja, kelle pärast tuldi teatrisse.

Oma abikaasa kirjutas Mari Möldre ka raamatusse.
"Ruut Tarmo", ilmunud 1971. 
Tema aeg teatris oli samuti väga pikk... 1912 kuni 1967.

Ja siis on mul Artur Adsoni "Teatriraamat", ilmunud Stockholmis 1958.
Pilvi kingitus 14 aastat tagasi, kui ma üht oma teatri-teemalist koolitööd tegin.

Raamat Eesti kultuuriajaloost.

Adson ütleb oma raamatus: "Sügisel 1956 võinuks eesti teater tähistada oma vaba kutselise teatri viiekümne-aastalist kestvust, kui see teater ei oleks kaotanud oma sõltumatuse a.1940 ja eriti a.1944. Seda poolesajandilist juubelit võinuks pühitseda vaba Estonia ja vaba Vanemuine - viimane ühtlasi esimese eesti teatrihoone püstitamist, kui seda ei oleks purustanud kommuunariigi kahurid 1944. aasta sügisel (nagu pommitati varemeiks Estonia hoone sama aasta varakevadel).

Adsoni raamatus on ka Ruut Tarmost (Harald Rudolf Klein) ja Mari Möldrest. 
Juttu.
Pilte.


Aga Eesti teater oli täitsa olemas ka nõuka-ajal.
Ruut Tarmo tütar Ly (Lia) oli Pärnu teatri näitleja.


Ka Lia oli laval päris pikalt... Pärnu teatrisse tuli ta 1948. aastal ja oli seal ühtejärge 45 aastat.
Ühe lavastuse leidsin ka.
Turgenevi "Kuu aega maal".

See on hilisemast ajast.

Varasemast ajast elas teatrirahvas hoopis teistsugust elu kui tänapäeva näitlejad.
Või natuke teistsugust.
Või kohati päris sarnast.
Oli kindel teater, suuremad ja väiksemad rollid.
Proovid ja peaproovid.
Karmid lavastajad.
Pikad  väljasõidud.
Kohtumised vaatajatega.
Ovatsiooni ja lilled.
Juubelid ja matused.

Nii nagu kunagi maal teatrisse etendust vaatama sõideti lahtises (või pool-lahtises) veoautokastis, nii läks ka teatrirahvas ringreisile.


Parematel aegadel bussiga.



Ülemere paadiga.


 Lia pildil paremas servas.

 Etenduste andmiseks kõlbasid ka kohalikud klubid või koolimajad, samas oli võimalik vajadusel ööbida.



Eesti teater ja teatrirahva elu peale Adsoni-aega.
1950ndatel.

Täna on rahvusvaheline teatripäev.

Ja Marie Underi sünniaastapäev.
Marie Under, Adsoni pikaaegne kaasteeline, sündinud 27. märtsil 1883.

Etendus lõpeb ja eesriie... eesriie sulgub.
...

Neljapäev, 19. märts 2015

Eesti vanad asjad... pastlad

...
Mul pole mitte kunagi pastlaid olnud.
Isegi jalas pole olnud.
Kuigi need pikad paelad mulle meeldivad. 

Minu paeltega kingad olid ka äraütlemata armsad. 
Käisin nendega kuni tallad ära kulusid.

Kui keeleliselt rääkida, siis sõna "pastel" ulatub oma juurtega türgi keelde, võimalik, et kaugemalegi.
Jalanõudena pidid mugavad olema, ütlemine "mees nagu pastel" kõlab küll pigem halvustavalt.

Aga need noored on väga kaunid oma rahvariietes.
Ja pastlad jalas.


Tundub, et üks piigadest on tantsuhoos küll ühest pastlast ilma jäänud. 

Ja siis see vanaisa öeldud mõistatus - üks hiir, kaks saba - pastel, king ja paelad taga.



...
Mäletan üht vanaisa mõistatust veel.

Mida tähendab see lause?

SAA 1X5A2.

Kusjuures, selle mõistatuse esitas paar päeva tagasi ka mu 8-aastane lapselaps.

Nii nagu pastlad, nii ka igasugune tarkus... ajatu.
...

Eesti vanad asjad... rehielamu

...
Mõtlesin, et jätan selle loo vahele.
Raamatus on ta number 5 all.

Rehielamu.

Üks tõeliselt vana ja just eestlastele omane.
Majatüüp, mis meie mail vastu pidanud ligi tuhat aastat.
Ühel pool rehetuba, teisel pool kambrid.

Mõtlesin, et jätan vahele... et ega nagu ei teagi midagi.
Aga midagi ikka on.

Usun, et naabertalu, kus elas lapsepõlvesõbranna, oli rehielamu.

Ja kaasa meenutas üht oma lapsepõlvekodu, kus nemad magasid reheahjul.

Pildidki tehtud tema lapsepõlvemailt.
Tema vanaema ja vanaisa kodumaja.
Ühes otsas kambrid ja teises rehealune.





 Sama majaots vähemasti 50 aastat varasemast ajast.

 

Me ikka käime peaaegu igal aastal tiiru sealkandis.

Vigala-mail.

Vaatame, kuidas vanad hooned ajahambast näritud saavad.

Panevad küll vastu, aga vajuvad aasta aastalt ikka rohkem kühmu ning katki.
Hõredamaks.
Lagedamaks.

Tegelikult, minagi mäletan neid aegu, kui vanad veel sees elasid.

See oli talu, kus "vesi oli sees". Igavesti lahe, välisuksest sisse ja kööki, ja köögis kohe vasakul, ukse juures, oli pump.
Selline tavaline, üles-alla-üles-alla.

Minu jaoks ikka täielik ime, meie vanaema-vanaisa juures joosti ämbritega üle õue kaevule.

Kui vett oli vaja.

...
Ja veel mõned tuttavate tuttavad eluhooned samas külas.





Kah selline rehielamu tüüpi kodu.
...

Kolmapäev, 18. märts 2015

Eesti vanad asjad... saan

...
Vaskkohvikannu jätan vahele.

4. lugu raamatus on "Saan".

See tuletab mulle meelde 2014. aasta algul antud lubadust. Et teen ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa. 
Hobuseaasta tähistamiseks.

Lubaduseks see jäigi.

Aga saanisõitu võin küll meenutada. 40 ja rohkem aastat tagasi, aastavahetuse paiku. 
Tol ajal oli külas veel mõni hobune. 
Tol ajal oli talvel lumi ka maas... enamasti.
Ja siis läbi hämara metsa, hobusel kuljused kaelas.
Siiamaani mäletan!
Meid oli seal saani peal ikka üksjagu. 
Noored ja ägedad nagu me tol ajal olime!

Ma ei tea, kas see saan oli sama, mille ette mõned aastad hiljem traditsioonilise pulmapeo käigus peigmehel tuli hobune rakendada. Igatahes hakkama ta sai, isegi väike tiir pulmamaja juures sai ära tehtud.

Olid ajad.


Lugu raamatus räägib saanist ja saanisõidust.

"Saan on kõrge seljatoega sõiduregi."

"Saaniga sõitma minnes istuti tavaliselt heina- või põhukottidel, hiljem ka istelaual."

Väga oluline roll oli saanitekil.

Sellel sõidul saanitekki polnud, valge voodilina oli pruutpaarile riiete kaitseks alla laotatud.

"Talv oli uhketeks pulmasõitudeks muidugi sobivam aeg kui suvi."

Polnud sel suviselgi sõidul häda midagi.
...

Eesti vanad asjad... ait

...
Lugemisega olen jõudnud esimese kolmandiku lõppu... 33 lugu loetud.
Kirjutamisega olen maha jäänud. Natuke liiga palju.

Õnneks minul neid asju nii palju ei tule.

Teine lugu.
Ait.
Pisut juttu raamatust.

"Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.-11.sajandil. 19.sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita - viljaait ja riideait."

Minu ait on minu vanaema ja vanaisa talu juures olev ait.
See seisis püsti juba aastakümneid enne minu sündi ja ma väga loodan talle pikka iga ka peale minu aega.


Mul on mitu kotitäit mälestusi seotud selle aidaga. 
Pilte on tunduvalt vähem.

Üks esimesi fotosid, mis leidsin, on tehtud peale sõda. 
Noored on noored, vahet pole, milline aeg on. Kes kuhu rindele mobiliseeriti. 
Eesti laskurkorpuse noored mehed olid peale sõda Aegviidus, sealt siis need külapeal käimised.

Sattusid meiegi maile.
Aida ette ka.

Pallimängud ja muud meelelahutused.
Ema oli siis vast 16 või 17.
Arvan, et see on tema seal heledas lehvivas kleidis.
Vanaema piilub paokil aidaukse juures üle sõdurpoisi selja.


See ait ei olnud pisike hoone ja minu ajal ei hoitud seal vilja ka. 
Kunagi ehk hoiti.

Meie ait oli kolme uksega ja minu ajal oli nii, et esimeses aidas olid riiulid ja seal hoiti algul tühje purke, suve jooksul jäi neid seal aina vähemaks ja asemele tulid moosid, mahlad jt hoidised. 
Keskmine ait oli riideait, sinna tõid kõik oma vanad riided kokku. Muud pudi-padi ka. Päris lõbus seal tuhnida, nii mõnigi moedemonstratsioon sai aida ees korraldatud. 
Tagumises aidas hoidis vanaisa oma asju. Seal oli ka suur generaator, sest elektrit minu noorusajal talus ei olnud, elekter toodi sisse alles 1990-ndatel. Vanaisa laadis akusid ja majas oli valgus sees. Isegi telekat sai vaadata.

Nii et tegelikult oligi kokku 3 aita, mis sest, et hoone ainult üks, mille otsa mahtus veel puukuurgi. Arvatavasti hilisem juurdeehitus.
Igal aidal oli oma võti.

Teine pilt aidast on paarkümmned aastat hilisemast ajast.

Ka üks väga tegus pilt. Kes mängib palli, kes sätib ärasõitu.

Usun, et aasta 1963.

Kõik kolm aidaust kutsuvalt avali. Kahtlustan, et mina see esimese aidaukse juures, hele seelikuserv paistmas.


Mõned aastad hiljem pani vanaisa aidale eteniitkatuse peale. 
Mina aitasin plaate üles upitada.

Kolmas pilt aidast on tehtud 5 aastat tagasi, suguvõsa kokkutuleku ajal. 
Ikka üks lust ja lillepidu. 

Koht, kuhu noored kokku tulevad.

 2010

Vanaema-vanaisa on läinud igavikuteedele, nende lastest on saanud vanaemad ja vanaisad.

Minu ema oleks juba vanavanaema... kui ta oleks.
Võiks ju olla... sündinud 1929.

Aga lõpuks veel aidajuttu raamatust.

"Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ... ning maapinnast kõrgemale."

Ma mäletan küll. kui põnev oli sinna aida alla ronida. Lubatud ei olnud, seal oli klaasikilde.

"Tihti oli aida esiküljes ulualune."

Jep, vihmaga sai seal aidatrepil istuda. Aga fotodelt näen, et vahepeal oli aegu, kus aidatreppi ei olnud. Ju oli vana lagunenud ja uus veel ehitamata. 
Viimased trepid on olnud pikad, ikka ühest aidaotsast teiseni.

"Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus."

Kes seda teab, mis kandi mees see oli, kes kunagi Kesk-Eestis selle aida ehitas. Minu vanaema ja vanaisa kolisid sinna 1939. aastal.

Selline siis minu aidalugu teemasse 101 Eesti vana asja.
...

Teisipäev, 17. märts 2015

Kevadtalv

...
Selline kevad-talv meil.
Õue peal ei ole lumeraasugi.
Isegi märga maad napib.

Aga mina panin saapad jalga. 
Et ega talv siis veel otsas pole.

Ratta lükkasin välja, ikkagi kuidagi kevadine juba.
Sõitsin sõprade juurde.

Pool kilomeetrit eemal, aga neil täitsa talv alles. 
Terve õu lund täis.
Jube libe ka, peaaegu viskasin külili.



Sõbrad ise istusid trepil ja võtsid päikest.
Varbad paljad, paljastest säärtest rääkimata.

Mina seal kõrval oma soojade saabasetega.
Pikkade pükstega.

Nojah, tasakaal peab ju olema. 
Nagu füüsikas.
Paljad varbad x lumine koduõu on tasakaalus kevadine õuepealne x saapad.
Kevadtalv.

...
Aga täna võib näpistada kõiki neid, kellel rohelist seljas ei ole.
Lugupidamisest iirlaste vastu.
...

Laupäev, 14. märts 2015

Teadlik valik

... 
       Otsustasin, et teen täna teadliku söömise päeva. Tegelikult on mul igas päevas mingid elemendid teadlikust toiduvalikust, aga ikka on nii, et ühel hetkel hakkab tööle alateadvus, ja siis ei suuda ma enam tehtud otsuseid kontrollida. Teadlikult võin tööle kaasa pakkida "toidukorvi": tatrapuder, kodujuust, tomat. Minu meelest täiesti mõistlik valik, ja mis peamine, seejuures ka teadlikult tehtud. 
       Mõned valikud on teadlikud, aga mitte mõistlikud. Eile otsustasin end premeerida raske (kahjuks ei saa kilgata, et eduka) töönädala lõpetamise puhul ja valisin poes kommipaki "Kirju koer". Tükk aega mõtlesin, enne kui korvi panin, et poleks mingi emotsiooniost.
       Kodus tegutsesin ka täiesti teadlikult. Lugesin kommid üle, kokku oli neid 11. Jagasin (oma meelest) õiglaselt ära, kaasa sai neli kommi, mina ka neli, ämmale panin kolm, sest ta nagunii pärast ei mäleta, mitu andsin.
      Kuna ämm jagamise ajal parasjagu magas, panin tema kolm kommi kõrvale.
      Neli kommi sõin ära ja seejärel lubasin endale väikese uinaku. 
      Kuna ämm magas päris pikalt, kauem kui mina, sõin veel ühe kommi ära, sedapuhku siis ämma oma. Mis ta magab nii kaua! Ja pärast, kui ämm oli juba ärganud, viisin talle kommi. Ainsuses, sest teist enam lihtsalt polnud. See oli olnud minu poolt juba ebateadlik söömine.
      Ebateadlik söömine on ka see, kui ma kell 12 öösel lähen võileibu tegema, parematel päevadel 1 ja ilma olulise katteta, halvematel 3 ja millega iganes. 
     Täna teen siis teadliku söömise päeva. Alustasin tassi kohviga, see mul tavapärane, läbi filtri ja otse kruusi, väheke piima peale. Tund aega hiljem omlett kahest munast, üks tomat ja paar lusikatäit kodujuustu, juurde (või pigem jätkuks) tass rohelist teed.
      Päev on muidugi ees, nii et ei saa garanteerida, millisel hetkel ma äkki ebateadlikult sööma hakkan, aga olen vähemalt üritanud.
      Lisaks on tänane teadlik valik mu blogipostituse vorm. Ma ei haki oma lauseid kolme punktiga, ei kirjuta lihtlausetes ega ridade kaupa ja püüan mitte näidata välja puudujääke oma õigekirjas. Teadlik valik on lugupidamisest tänase emakeelepäeva ja eesti keele vastu.


     Kahjuks ei saa ma oma keeleoskusega eriti kelkida, tegin läbi testi, mis mõeldud 4. klassi õpilastele, ja test näitas, et arenemisruumi on. Kaks viga on juba liiga palju, võin end küll välja vabandada, et kiirustasin ja ei mõelnud piisavalt, aga see näitab siis juba funktsionaalse lugemisoskuse puudulikkust või mu pealiskaudset natuuri.
...

Reede, 13. märts 2015

Lihtsalt nii on

...
Lihtsalt ongi nii.
Et kui aeg käes, tuleb ära minna.

EB elas 23 aastat kauem kui minu ema.
Nemad, kes sündinud 1929.

Tema poeg on minust peaaegu aasta noorem.
Tema abikaasa on minust kolm aastat noorem.

Mulle EB meeldib... väga.
Kultuurilooliselt oluline inimene.


Aga muidu... vaatasin täna etv saadet temast.

Ja siis seda etendust.
"Mees, naine ja kontsert".
Panso lavastatud.

Kõik kuulub elus kokku.
Kõik on kõigega lahutamatult seotud.

Mõte etendusest.

Nii palju huvitavaid inimesi koos.

EB ja tema lapse ema.
Või näiteks tulevane presidendiproua.
Ja teisigi.
Olulisi.
Huvitavaid.
Andekaid.

Mõni päev... ja Metsakalmistul jälle üks haud.
Pärjad.
Küünlad.
Hüvastijätt.

HB ütles ise ka.
Täna näidatud saates.
Et tal on plats kuskil seal sõprade ja lähedaste juures.

Rahu neile, kes seal puhkavad.
Päikesepoisid.
Ja teised.
...

Neljapäev, 12. märts 2015

Eesti vanad asjad

...
Mul on nüüd see raamat.
Autor Piret Õunapuu.

19 asja on ära loetud, läbi katsutud, omaks mõeldud.
Vanainimese asi: pea kõik need vanad asjad tulevad tuttavad ette või toovad niisama lugusid meelde.
Mõni üksik jäi võõraks, aga puudutamata pole neist küll ükski jätnud.

Ohvrikivi, see esimene lugu.
Ürgseim altar.

Minusse on neist ürgsetest aegadest kodeeritud kivine usk ja usaldus. 
Kivikilluke pihus võib rahu ja tasakaalu anda.

Tegelikult, minagi olen ohverdanud kivisele altarile.
Üks nendest seal kaugel meres on minu kivi.


Sõrmus oli see, mis kivile sai antud.
Keskkooli lõpusõrmus. 
Väga palju aastaid tagasi.

See tuleb mulle ikka meelde, kui jälle sinna satun.
Hauaneeme kaldakividele.
Vaatega merele.
Pilk sellel suurel kaugel kivil.

Nagu seegi, et nendel kividel on mitu põlve esivanemaid oma igapäevast elu elanud.

Neil kividel olen roninud mina, minu lapsed ja lapselapsed.

Mingi jälg ometi sellest kõigest on ometi jäänud.

Kui mitte muud, siis sõrmus seal põhjas, suure kivi külje all.
Kaugel meres.

Omamoodi ohvrikivi.
 ...

Pühapäev, 8. märts 2015

Kinnitada kaunistuseks

...
Mitte ainult see tõruke minevikust ei tulnud minu juuurde.

Et kas on olemas koht, kuhu teda kinnitada.

Kaks kaunist ehet veel.
Sünnipäevakingitused.

Ühe tegi Ireen.

Kõigepealt käis ta metsas materjali otsimas.

Või niisama ilusat jahtimas.
Fotojahtimas.

Leidis selle ja selle.

Rohetiksik.

Pildistas ja pidas plaani.

Siis murdis servast killukese, pillas paar pisarat peale, nõelakene tagaküljele... ja selline ta sai.
 

Kinnitada kaunistuseks.
 ...
Aga teine ehe... 
temast teinekord...
...

Ühe tõru lugu

...
Kui noor sugulane mulle sünnipäeval selle tõru pihku pistis, et pidavat olema minu oma, pani see mind mõtlema.


Esialgu tundus nagu päris võõras.

Mida rohkem vaatasin, seda rohkem hakkas mind kummitama mõte, et kunagi tõesti on ta minu küljes rippunud.

Kus? Kuidas? Millal?

Ja välja mõtlesin!

Nii umbes-täpselt 40 aastat tagasi oli mul heleroheline "jumper", Rootsist või Soomest toodud.
Selline vöö ja pandlaga.
Ja rinnale kinnitatud tõruga.

Otsisin oma pildid läbi, ja täitsa olemas. 
Saaremaal, aasta oli siis 1974.

Selle pildi peal tõru hästi ei paista, aga aimatav on.


 Ma pean sellele tõrule nüüd uue koha leidma.
...

Laupäev, 7. märts 2015

Sünnipäev... oli millalgi

...
Nüüd, kui sünnipäevast on möödas juba paar nädalat, tuli tunne, et võiks kirjutada.

Tegelikult on, et tahaks väga mööda hiilida.
Sünnipäevast.

Kuna tavaliselt liigun nii, et kaugele kostub, torkab hiilimine kohe silma.
Annab märku.

Ja siis kõik, kes hoolivad, annavad omakorda märku.

Kirjutavad.
Helistavad.
Kes saab, tuleb kohale.



Blogis ka, hiiliks kõrvale, aga kuidas sa saad, kui oli nii ilusaid lilli, maitsvaid kooke, kaetud laudu, sooje sünnipäevatervitusi, lahedaid kingitusi ja toredaid üllatusi.

Minule mõeldud, minu jaoks valitud või valmis tehtud.

Ei saa ju nii, et välja ei tee :)
Märkimata jätad.

Ja lilled, neist suur osa on täna sama ilusad kui 2 nädalat tagasi.

...

Teisipäev, 3. märts 2015

Valimised läbi

...
Muidugi ma käisin valimas. Kes siis valima ei lähe!

Nõuka-ajal küll ükskord, mitte et ei läinud, aga suht noore abielupaarina venis hommikune magamine kuidagi pikale. Ja siis äkki oli kolhoosi partorg magamistoas, et ega me pole oma kodanikukohustust unustanud.

Ausõna, täitsa meeles oli. Valimised olid ju tol ajal suur sündmus.
Bakaleja oli kohal, müüs rohelisi purgiherneid, midagi kindlasti veel, aga mida... ei mäleta.
Lahustuv kohv?

Ja ega siis kell 12 pole teab mis hiline aeg.

Tol ajal oli valimiste protsent 99,9
See oli aeg, mil polnud valikut, keda ma valin. Keegi oli enne mind juba otsustanud.

Aeg-ajalt kipun selline viimase-minuti-tegija olema.
Seekord käisin paar päeva varem kohal, et valida. E-hääletust ei teinud, mulle meeldib ikka ise. 
 
Enne tegin kolleegide seas küsitluse, keda peaks valima.
Naine, keda võiks valida, oli vales erakonnas.


Tuttav noormees niisamuti.

Oma tavalise valitava erakonna esinumber oli ka täitsa sobiv naisterahvas, aga seekord ma oma häält esinumbrile ei tahtnud anda, nagunii saab sisse.

Siis selgus, et samas erakonnas on 2 täitsa toredat ja tegusat noort meesinimest, keda kolleegid teadsid ja kiitsid, nii mul oligi valikuvõimalus, et kumma valin. 
Valisin selle, kes nimekirjas tagapool oli.

Sisse ta ei saanud, aga pole hullu. Noor inimene, küll jõuab.

Pühapäeva õhtul üritasin tulemused lõpuni ära oodata, korra vahepeal tukastasin, aga kui kaasa mu kell 1 öösel äratas, oli pidu läbi ja arvud ning nimed kõik üles riputatud.

Nojah, seekord siis sedamoodi.

Tants "aurukatla" ümber jätkub, hoian silma peal, millise näo parlament siis lõpuks saab.

Lugu valimistest tuli peaaegu samasugune kui 4 aastat tagasi.
Vähemasti üks oluline erinevus siiski on: vastupidiselt oma tavapärasele valikule valisin seekord peaaegu tundmatut meeskodanikku.
...