Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.

7. august

Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 

 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.

Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.

...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.

Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.

Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 

Kuni oligi aeg rongile minna.

...

Elu on teater

 ...

Ja täna on teatripäev. 

Õhtuleht tegi mulle kingituse, ju ma olen tegus olnud lehte kiitmast ;)

Seekord ka. Muist loetud, muist veel lugemata. 

"Lavastaja Jaan Tooming: kahjuks ei tea ma ikka, mis on teater, aga vahel ta mõjub mulle"

"Eesti teatri auhinnad: kes on need teatrilegendid, kelle nime kannab terve hulk auhindu ja reliikviaid?"

"Kui mind homme ei tule, siis mind enam ei ole". Lavakooli esimesest lennust teadmata kadunuks jäänud Ants Nopri viimane sõnum.

Menningu-aegne Vanemuine - "See on nagu klooster, mitte teater!"

Teatripreemiate nominendid.

"Väga hea, et ma lavakooli sisse ei saanud, sain õppetunni, et kõik ei tule nii lihtsalt" (A.H.Künnapas)

Tegelikult ju terve see kuu on teatrikuu.

Mõni päev tagasi kuulsin raadiost, et Lia Tarmol oli sünniaastapäev. 

Sündinud 18.03.1923

Mäletan teda, nii lavalt kui tavaelust. 

Ajast, kui veel Pärnus elasin.

...

Ja üks vana pilt: emadest, kes siis veel emad ei  olnud.

Tervitused tädi Atsi tütrele, kes ka teatriga seotud!

Kingitus? Nojah, see ju ka tänases lehes.

Juttu ei ole, aga oli suur pilt armsast inimesest.

Ilusat teatripäeva!

...

Koidulal külas

...

Mul kohe mitu põhjust külla minna.

Koidulale.

Kõigepealt muidugi, et vana tuttav. Juba Koidula-kooli päevilt.

Pärnu II Keskkool, Lydia Koidula nimeline.

Ega ma seal pikalt õppinud, asjaolude tõttu ainult ühe aasta. Aga ju oli selline hell aeg elus, mäletan on V klassi paremini kui esimest nelja aastat  August Jakobsoni nim Pärnu I Keskkoolis.
Kena oli... need lapsepõlve muretud mängud.

Veel kandis Kodula nime Pärnu teater.

Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater.

Ka vana tuttav Pärnus.

Nüüd neid vanu tuttavaid enam pole. Et saaks minna meenutama.

Või uudistama.
Nüüdseks on nad kas nime muutnud või ära kolinud.

Kodula-kool asub kusiganes, igatahes mitte enam vanas tuttavas hoones.

Teater, mida mina mäletan kui Koidula teatrit, on nüüd taas ,,Endla" teater.

Ja ka hoopis uues majas.

Nii et polnud sugugi lihtne Koidulale külla minna.

Aga üks kindel koht oli, on... ja jääb. Ehk.
Koidula muuseum.

Käisime majas sees. Muuseum oli avatud neile, kes etendust vaatama olid tulnud.

,,Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola".

Teada-tuntud lugu, aga lusti pakkus hoolimata, et teada oli, mis edasi saab.

Päris kõike tegelikult ei teadnud ka. Igasugu krutskeid oli sisse kirjutatud. Mehed mängisid naisi ja mõni paljas tagumik välkus ikka mitu korda. 

Nii saigi punkt pandud.

Suvelavastustele.

Ka suvi on läbi, juba siis oli õhtul üsna külm. 

Kuigi augusti lõpust terve nädal puudu. 

Nüüd natuke veel ja saab ametlikult saabuvat sügist tervitada.

...

Puhu, tuul

...

Kunagi ammu-ammu, kui ema veel elas ja meie pere vanas kohas elas, võttis küllatulnud ema ahju või pliidi alla tule tegemise vabatahtlikult enda peale. 

Ta ütles, et naudib seda. 

Tema, kes oma elu paarkümmend viimast aastat keskküttega korterites elas.

Paar aasta Pärnu uues korteris ka. 

Enne Tallinna kolimist.

 Meie esimest kodu Pärnus ma mäletan.

Ahju taga kollitas... tegelikult rippusid seal riided, mis olid ikka täitsa tontlikud.

Nii et seal oli ahi. 

Kollikodu.

Kütmist ma ei mäleta.

Aga seda, et köögis pisikese elektripliidiga pesemiseks sooja vett tehti, see on meeles.

Vett toodi vast 100 m kaugusel olevast Suure-Sepa tänava pumbaga kaevust.

Ja see, et oli juhus, kui hommikul köögis nii külm oli, et veeämbril oli jää peal, seda mäletan.

Ju seal ikka pliit ka oli, kuidas muidu hommikul soe sisse saadi.

 

Küllap seepärast, et mina olen suurema osa oma täiskasvanu-east ahju ja pliiti pidanud kütma, mina seda ei naudi. Mu meelest on see nii tüütu.

Kraabi tuhka.
Tassi puid... hankimisest olen õnneks vabastatud.

Tule tegemist võiks muidugi nautida.

Kui ma sellega hakkama saaksin.

Mõnikord on ju väga ok.

Tõmbad tikku ja kohe põleb.

Aga enamasti tõmban ma 5 tikku... või 10. Ja kasu ikka ei midagi.

Aina otsin sobivat süttivat materjali ja tõmban uuesti.

Kuni siis lõpuks tuleb tuli, mis jääb.

Mõnikord läheb tulesüüde pahinal põlema, aga kõik see toss ei lähe korstnasse, vaid imbub igast võimalikust praost välja, nii et lõpuks on nii, et tuleb uksed-aknad lahti teha ja põgeneda.

Kunagi sai katsetatud vannitoas olevasse lõõri tule tegemisega.

Kui seal ajaleht natuke aega põles, oli lootust, et varsti pliidi all ka.

 

Pliit ise tossu seest enam muidugi suurt välja ei paistnud.

Lõõri tule tegemine ei sobi mu aravõitu iseloomuga, seda ma enam ei praktiseeri.

Pigem tõusen hommikul kell 5 ja teen tule pliidi alla.

Siis ta läheb.

Põlema.

Enamasti. 

Aga see puhu, tuul?

Mu tark õde ütles, et kui kõvasti puhuda, küll siis läheb. Aga kuna tema nii kõvasti ei jaksa, siis kasutab ta tehnilisi vidinaid. Juuksefööni näiteks.

Läheb mis vuhiseb.

Mul fööni ei ole.

Mul on puhur.

Ja ausõna, läheb, mis vuhiseb.

Tuli põlema.

Toss korstnasse.

 Pildil on jaanituli.

Ja ei mingit puhurit.

...

Eesriie avaneb

...

Mul on kuskil see raamat.

"Eesriie avaneb", ilmunud 1963.

Autor Mari Möldre.

Raamat räägib Eesti teatrist.

Mari Möldrest ja tema rollidest.

Aeg teatris 1909 kuni 1960.

Mari Möldre (Elviine Annuk, Mizzi Möller) oli näitleja, kelle pärast tuldi teatrisse.

Telesaade.

Oma abikaasa kirjutas Mari Möldre ka raamatusse.

"Ruut Tarmo", ilmunud 1971. 

Tema aeg teatris oli samuti väga pikk... 1912 kuni 1967.

Ja siis on mul Artur Adsoni "Teatriraamat", ilmunud Stockholmis 1958.
Pilvi kingitus 14 aastat tagasi, kui ma üht oma teatri-teemalist koolitööd tegin.

Raamat Eesti kultuuriajaloost.

Adson ütleb oma raamatus: "Sügisel 1956 võinuks eesti teater tähistada oma vaba kutselise teatri viiekümne-aastalist kestvust, kui see teater ei oleks kaotanud oma sõltumatuse a.1940 ja eriti a.1944. Seda poolesajandilist juubelit võinuks pühitseda vaba Estonia ja vaba Vanemuine - viimane ühtlasi esimese eesti teatrihoone püstitamist, kui seda ei oleks purustanud kommuunariigi kahurid 1944. aasta sügisel (nagu pommitati varemeiks Estonia hoone sama aasta varakevadel).

Adsoni raamatus on ka Ruut Tarmost (Harald Rudolf Klein) ja Mari Möldrest. 

Juttu.

Pilte.

Aga Eesti teater oli täitsa olemas ka nõuka-ajal.

Ruut Tarmo tütar Ly (Lia) oli Pärnu teatri näitleja.

Ka Lia oli laval päris pikalt... Pärnu teatrisse tuli ta 1948. aastal ja oli seal ühtejärge 45 aastat.

Ühe lavastuse leidsin ka.

Turgenevi "Kuu aega maal".

See on hilisemast ajast.

Varasemast ajast elas teatrirahvas hoopis teistsugust elu kui tänapäeva näitlejad.

Või natuke teistsugust.
Või kohati päris sarnast.

Oli kindel teater, suuremad ja väiksemad rollid.
Proovid ja peaproovid.

Karmid lavastajad.

Pikad  väljasõidud.
Kohtumised vaatajatega.
Ovatsiooni ja lilled.
Juubelid ja matused.

Nii nagu kunagi maal teatrisse etendust vaatama sõideti lahtises (või pool-lahtises) veoautokastis, nii läks ka teatrirahvas ringreisile.

Parematel aegadel bussiga.

Ülemere paadiga.

 Lia pildil paremas servas.

 Etenduste andmiseks kõlbasid ka kohalikud klubid või koolimajad, samas oli võimalik vajadusel ööbida.

Eesti teater ja teatrirahva elu peale Adsoni-aega.

1950ndatel.

Täna on rahvusvaheline teatripäev.

Ja Marie Underi sünniaastapäev.

Marie Under, Adsoni pikaaegne kaasteeline, sündinud 27. märtsil 1883.

Etendus lõpeb ja eesriie... eesriie sulgub.

...

Varemed Pärnus

...

Minu lapsepõlve-Pärnus olid ühed kuulsad varemed.

Teater "Endla."

Ma mäletan seda päeva, kui need varemed õhku lasti.

Ma olin siis juba suur tüdruk, sügisel läksin kooli.

See oli ette teada, ja me ei elanud teatrist teab-mis kaugel. 

Ma mäletan seda kõmakat.

Võimalik, et varemetele sai saatuslikuks iseseisvusmanifest, mis 1918. aasta 23. veebruari õhtul teatri rõdult ette loeti. See oleks nagu teinud hoone kaasvastutavaks iseseisva Eesti Wabariigi eksisteerimisele. 

Iseenesest oli hoone sellises seisus, et seda oleks saanud taastada... olen ma lugenud.

Lööklaine purustas kõrvaloleval pangamajal, kus tol ajal teater tegutses, mõned aknad.

Ja elu läks edasi.

Teater pesitses  pangamajas veel mitu aastat.

L.Koidula nimeline Pärnu Draamateater

Usun, et see pilt on just tehtud selles ajutises peatuspaigas.

...

Kui 1967. aastal valmis "Endla" uus hoone, oli meie pere Pärnust juba Tallinna kolinud.

Pank sai oma maja tagasi.

Eelmisel suvel käisin kaemas.

Ega väga palju polegi selle 50 viimase aastaga muutunud.

"Endla" teatrit meenutab monument.

Ja seal, kus kunagi asus ajalooline kaunis hoone, on praegu hotell.

...

Kui seda seina ees ei oleks...

...

Kui ei oleks.

Ees.

Seda seina.

Siis saaksin vaadata ja meenutada, milline oli minu esimene lapsepõlvekodu Pärnus Riia maanteel. 

Kaks tuba ja köök.

Ühel hommikul ärkasime üles... elamine täitsa pime. Keegi hiline mööduja oli aknaluugid kinni pannud.

Nagu näha, luugid on endiselt olemas.

...

Minu teine lapsepõlvekodu on nende seinte taga.

Kolmas korrus, aken kukega kiriku suunas. 

Praegu on üks neist seintest  saanud ajutise kaitsva kooriku peale. 

Kunagi oli see Võidu tänav, Võidu 18.

Isegi paber selline alles, kuhu kõik seinad peale joonistatud.

...
Natuke maad edasi, kirikust mööda, asus koolimaja.

2. keskkool.

Ega ma väga ei mäleta, ainult oma viienda kooliaasta õppisin nende seinte taga.

Sellised mälestused kogutud sellel nädalal.

...
Fotojaht
...