Laupäev, 31. oktoober 2020

Hommikukohv ajalehega

...

Umbes-täpselt 31 aastat tagasi käisin esimest korda Rootsis.  Olen sellest siin kirjutanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis ajalehtedest.

Igatahes olen selgeks saanud, et kui lehe koju tellin, kulub mul selle lugemiseks tunduvalt rohkem aega kui lehe sirvimiseks ja lugemiseks internetis. 

Ja ikkagi meeldib (või just seepärast meeldib) mulle rohkem lehte või ajakirja paberkandjal lugeda.

No ja kes siis hommikukohvi juurde värskelt postkastist võetud ja läbi lappamata lehte lugeda ei taha!

Kasvõi kell 5 hommikul!

31 aastat tagasi Rootsis oleks võinud hommikul kell 5 päeva ajalehe ja hommikukohviga alustada. Mäletan, ema ja Pilvi ei olnud veel magama läinud, nii palju oli jutustada, kui piirid riikide vahel kinni ja kohtumised harvad. Kohtumised tähendab, et Pilvi oli käinud mõned korrad Eestis.

Mina läksin ikka normaalselt, enne hommikut magama, aga ärkasin mingi kolksu peale üles. Selgus, et värske ajaleht kukkus põrandale, seal selline postkasti-pilu korteri välisukses (teine korrus), nii et paksu ajalehe kukkumine oli piisavalt häälekas, et äratada. Ja teistele vast märku anda, et magama minna on ka vaja, hommik käes!

Meil see posti-värk nigelavõitu, mingi aeg tagasi oli ajaleht päeval kell 4 alles tulemata. Mina, kes ma hommikukohviga ei kiirusta... isegi minu jaoks on see veidi hilja. No ja siis läks juba pimedaks ja ma enam ei viitsinud tee äärde jalutada, et leht ära tuua. 

Ja siis... jee! Hommikul kohvi juues tuli meelde, et eelmise päeva leht alles toomata! Loomulikult käisin ja tõin ära... ja siis jõin kohvi edasi. 


Koos ajalehega.


Mõtlesin, et võikski sellest uue normaalsuse kujundada, las olla leht postkastis kuni hommikuni.

Vahet ju pole, millal ma loen artikleid kadrisantidest,  kass Silverist, surmast, unistuste maast Ameerikast, Õnne 13-st, filmidest "Ihukaitsja" ja "Varastatud Vana Toomas",  intervjuud õiguskantsleriga, armukelmidest, Saaremaa kabeli saladusest, Mussolinist, linnuvaatlejatest... pluss ristsõnad, sudoku ja raamatute tutvustus... no kõik see kokku on seekord tegelikult nii palju, et pole hullu, et tänase lehe ikka täna ära tõin, nagunii jääb muist lugemist homseks ka. 

Ehk siis... uue kombe harjutamine nõuab muidugi pisut pingutamist.

Aga teine mõte, et uus normaalsus peale kella keeramist (et ei peaks mõtlema, kas enne keeramist oli hiljem või oli varem), lähen õhtul lihtsalt tund aega varem magama ja hommikul tõusen tund aega hiljem. Üks aeg jääb siis ikka paika, vahet ju pole, kumb. Kui nad räägivad, et kella keeramine põhjustab stressi, väsimust, ärevust... mida iganes, igatahes oleks mul seda 50% kohe vähem ;)

Ja ilmselgelt saab mu päevas olema siis vähem ka pimedat aega.

...

Teisipäev, 27. oktoober 2020

Fotojaht: tekstuur

 ...

Sobib ehk killuke loodust.

Kevadine...


... ja sügisene.



Kodus...


... ja võõrsil.


...
Jahilised ja teemad... #fotojaht2020
...

Esmaspäev, 26. oktoober 2020

Poiss Tutulinna külast

 ...

Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.

See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.

Poiss Tutulinna külast

käis üössel hulkumas.

...

Nuta, poiss, ja kurvasta,

ega sa neiut kätte ei saa.

...

Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.

Vana-vanaisa Jaan.

Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia. 

Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.

See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.  

Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.

Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg,  kirjutas päevikusse:


21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.

24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.

19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."

Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.

...

28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal.  Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.

Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60

Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.  

Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis

Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917

Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda

Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt

Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö

Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse

Kas Wenemaal warandust on... ei ole

Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus

Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.

...

18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.

J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.


Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.

27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.

Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda

Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin. 

Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises. 

Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.



Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922


19.I - 1922

Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.

Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.

No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.

...

Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":

30/V 1922


Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ... 

Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel. 

Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!

....

12/VIII - 1922

Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.

Nüüd. armas Eesti, oota aga!

...

Narwas, 29. septembril 1922

Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.

...

8/X - 1922

Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.

5/XI - 1922 Tudulinnas

Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata. 

Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna. 

Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.

...

Reede, 23. oktoober 2020

Fotojaht: peegeldus

 ...

Miski ei peegelda paremini kui peegel!

Seekord siis kogu tõde minust!

Nii sale...


... nii noor ...


... nii kaunis!



Isegi siis, kui aknaklaasi peeglina kasutada!

Mind on nii lihtne ära rääkida ;) 

#fotojaht2020

...

Esmaspäev, 19. oktoober 2020

Tere, tali

 ...

Nonii... saab juubelit tähistada, sest 10 aastat tagasi olen ma samal teemal pilte jaganud.

Tere, tali... 16.okt 2010. Küll aeg lendab, ja ei mingeid suuri muutusi.

Oktoobri keskpaik ja lumi maas, mine või õue lumememme tegema!

Täna siis... 19.okt 2020


See oli hommikul.

Päeva peale läks ilm ilusamaks...


Ja lõpuks tuli päike ka välja.


Kahtlustan, et lund jagub homsessegi.

...

Esmaspäev, 12. oktoober 2020

Purjetame jõulude poole

 ...

Leidsin üles selle tähtpäevade kalendri, nüüd on võimalus peaaegu et iga päeva märgata ja märkida ;) 

Täna näiteks on Kolumbuse päev. 12. oktoobril 1492 jõudis Kolumbus Kariibi mere saartele. Päeva tähistatakse juba üle 200 aasta ja aja jooksul on erinevates riikides saanud päev endale erinevad nimed.

Kultuuride erinevuste austamispäev

Indiaanlaste vastupanu päev

Rasside päev

Ameerika avastamise päev

Mõtlesin kohe sügavalt, kas ja kus on minu seosed Kolumbusega.

Võimalik, et olen kunagi lugenud raamatut "Kuunar "Kolumbus"", sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"... aga ei mäleta. Seda raamatut mul kodus igatahes ei ole.

Ameerikas ma käinud ei ole. Hispaanias ka mitte.

Isegi purjetamas pole ma käinud, kuigi siin juba hakkavad seosed tulema: mul on kaks tuttavat, kes on palju ja kaugele purjetanud... siiski vist mitte Ameerikasse. 

Aga ühe suurema seose ma siiski leidsin! Kes siis ei tea, et üks Kolumbuse purjekas, millega Ameerikasse jõuti, kandis nime "Santa Clara". Ajaloo andmed ütlevad küll, et "La Niña", aga see oli pigem laeva hüüdnimi. Tegeliku nime andis laevale naispühak Santa Clara.

Ei tea, kas minu vana-vana-vanemad mõtlesid tütrele nime andes, et see on pühaku nimi.  Püha Klara.

Väike Klaara sündis aastal 1909.

1930

Pildil on Klaara, Õie süles, nimi alles muutmata.

Nimelt Klaara olla vanaemale miskipärast ei meeldinud, nii et olles juba abielus ja kahe lapse ema, siis kuskil 1930ndate keskel, muutis vanaema oma eesnime ja temast sai Tiiu. Mõnes mõttes mõistlik tegu, sest tema mehe (st siis vanaisa) vanema venna naise nimi oli ka Klaara.

Nii palju siis seostest.

Kusjuures, ega ma nüüd tea ka, ehk mu postitus kõlab provotseerivalt, sest paljudes paikades enam Kolumbuse päeva ei peeta, mõnest vaatevinklist võib võtta teda kui kurjategijat ja Ameerika põlisrahvastele kannatuste toojat. Sealt edasi vaid sammuke meeleavalduste ja vägivallani ning maadeavastaja monumentide maha võtmiseni. 

Mina muidugi tean juba lapsepõlvest, et Kolumbus avastas Ameerika.

Nüüd lugesin, et Kolumbuse lipulaev "Santa Maria" (hellitusnimega La Gallega) jooksis 1492. aasta detsembris karidele ja läks järgmisel päeval põhja. Nendest osadest, mis alles jäid, lasi Kolumbus ehitada väikese sadama, mis sai nimeks La Navidad... mis tähendab Jõulud.

Oh jah, alles see Jaanipäev oli, nüüd juba Jõulud ukse ees...

...

Fotojaht: linnaelu

 ...

26. septembril tähistati üle-eestilist MAAL ELAMISE PÄEVA. 

Ma olen ikka päris kaua maal elanud, tahtsin ka sõna võtta, aga päev sai enne otsa. Nende tähtpäevadega ongi see lugu, et kui mingil hetkel sõnum kohale jõuab, on juba õhtu käes ja pidu läbi. Mis sõnavõttu sa enam korraldad!

No nüüd on hea teema, et linnaelu taustal maaelu kiita... ja vastupidi.

Millal ma viimati metsas põtra nägin? Tõesõna, ei tulegi kohe nagu meelde. Aga näe, käisin Tallinnas, ja pole probleemi, kohtusime lausa näost näkku ;)


Väraval ei mingit hoiatust! Maal oleks küll silt üles pandud: KURI KOER... no antud juhul siis KURI PÕDER.

Parkimine on maal hoopis lihtsam kui linnas. Võid teha metsa vahel pissipeatuse või korjata seeni. 

Nojah, maal on muidugi see mure, et igale poole on tekkinud sildid ERAMAA, ja siis ma tegelikult ei teagi, mida ma teha tohin ja mida mitte.  Pissida vist ei sobi, aga marju korjata?

Õnneks on maal mõned konkreetsemad infotahvlid ka.



Kohe asi selge!

Mitte nagu linnas... kui selja tagant tuled, siis katsu mõistatada, mis ehitis see sõiduteele tekkinud on!



Õnneks on vaevaks võetud ja teisele poole asi lahti kirjutatud! 
MITTE PARKIDA

Ainult aru ma ei saa... mida seal siis teha tohib? Niisama sõita nagu ka hästi ei saa.

Nii et ole sa maal või ole sa linnas, vahet pole, ikka ei tea, kuidas peab käituma.
...
...

Neljapäev, 8. oktoober 2020

Fotojaht: ring

 ...

Üks väike ringmäng... või ergutav ringutamine.

Ringi vaatamine.

Igatahes olen ringe jahtinud juba kevadel, kaasa on löönud ka külalisesineja.

Kõigepealt siis tema pilt. 

13.06.2020

Minu ringid, tehtud pisut varem.

07.05.2020

08.05.2020

03.05.2020

Või hiljem.
Augustis.

18.08.2020

Ringi vaatamine tehtud!

#fotojaht2020

...

Teisipäev, 6. oktoober 2020

Mutid on ka inimesed...

 ...

Nali-nali-nali...

Mutid on loomad loomulikult.

Aga kui ma esimese muti lõksuga kätte olin saanud, hakkas küll nii kahju loomakesest. Kõht punnis,  suu ripakil, käpad nelja ilmakaarde laiali ja sõrmed harali. 

Teise mutiga oli juba natukene lihtsam. Suuri matuseid ei korraldanud, lennutasin metsa alla, las tunne ennast vabalt. Sest kaua võib! 

Naabrid kõik on juba ammu muttidele sõja kuulutanud, arvasin, et suures hoos püüavad ka meie mutid kinni, aga looda sa. Olin kenasti kõik mutimullahunnikud kokku kogunud ja aiamaale tassinud, kui päeva-paari pärast hakkasid kuhilad jälle kerkima. 

Otsisin siis vanad rauad üles, tuletasin meelde, kuidas toimub vinnastamine, kaevasin lahti korraliku käigu, tegin näppudele mõned soojendusharjutused... igatahes tegevust jagus kauemakski. 

Saak? Kahe päevaga kaks mutti, pole just paha. 

Lahkunust tegin foto ka, taktitundeliselt. Nägu ei näita.


Et ma liiga julmana ei tunduks, lähen ajas veidi tagasi.

Aasta siis oli 2013 (aitäh, Nagi, et meelde tuletasid!)


Ma sugugi ei taha, et järgmisel kevadel mind sama pilt ees ootab. Kartuleid oleks muidugi tore maha panna...

Lõks on mul selline ürgaegne, sõber rääkis, et tema püüab padrunitega. No ma ei tea, seni kuni vanaviisi veel kätte saan (aga täna juba jäin saagita), püüan vana lõksuga. Ma veidi pelgan igasugust tehnikat, maksab teine ka üht-koma-teist. Eriti kui kaks tükki osta... mis pidi olema tark mõte, sest kunagi ei tea, kummast suunast saak tuleb.

Aga millal jahimehed enne on mõelnud, et jätan jahile minemata, sest püssi ei raatsi osta! Hobid on tihti kulukad.

Jalutasin õhtul postkastini ja kuulsin, et ületee metsas keegi paugutab. Ma ei usu, et seal mutte jahiti, aga hirm hakkas ikka.  Kebisin kähku koju tagasi.

Vahepeal oli mulle Ireenilt laekunud lugemissoovitus. 


Linda on siin lugemiselamust jaganud. 

Ma tean, kellelt saan laenutada... aga mine tea, ehk jätan relva ostmata ja ostan endale hoopis ise raamatu.

Ja pimedas enam õue ei lähe ;)

...

Väljakutse: vaade köögiaknast

 ...

Aru ma ei saa, miks teised itsitavad, kui ma kinnitan, et mul on selgeltnägemise võime. Täna ka... ilmselge näide. 

Lihtsalt, järsku tuli tunne, et õige aeg on köögiaken puhtaks pesta. 

No ja nüüd tulen arvutisse ja mis ma näen! 

Väljakutse! 

Mida näete oma köögiaknast!

Pole probleemi, aken puhas ja eile veel innustasin kaasat muru pügamisele. Mõelda vaid, milline eeltöö mul tuleks praegu teha, kui mul ei oleks seda võimet!

Selgeltnägemisevõimet siis ;)



Lootsin, et leian juurde ka varasema võtte, mis tehtud rohkem sügisese või kevadise pööripäeva paiku, sest siis paistab päikesetõus otse aknasse. Ei leidnud. 

Leidsin hoopis ühe talvise pildi ajast kui talved olid külmad ja ees oli veel see jäälillesõbralik aknaklaas.


1.12.2014

#väljakutse

...