...
26. septembril tähistati üle-eestilist MAAL ELAMISE PÄEVA.
Ma olen ikka päris kaua maal elanud, tahtsin ka sõna võtta, aga päev sai enne otsa. Nende tähtpäevadega ongi see lugu, et kui mingil hetkel sõnum kohale jõuab, on juba õhtu käes ja pidu läbi. Mis sõnavõttu sa enam korraldad!
No nüüd on hea teema, et linnaelu taustal maaelu kiita... ja vastupidi.
Millal ma viimati metsas põtra nägin? Tõesõna, ei tulegi kohe nagu meelde. Aga näe, käisin Tallinnas, ja pole probleemi, kohtusime lausa näost näkku ;)
Väraval ei mingit hoiatust! Maal oleks küll silt üles pandud: KURI KOER... no antud juhul siis KURI PÕDER.
Parkimine on maal hoopis lihtsam kui linnas. Võid teha metsa vahel pissipeatuse või korjata seeni.
Nojah, maal on muidugi see mure, et igale poole on tekkinud sildid ERAMAA, ja siis ma tegelikult ei teagi, mida ma teha tohin ja mida mitte. Pissida vist ei sobi, aga marju korjata?
Õnneks on maal mõned konkreetsemad infotahvlid ka.
10 kommentaari:
Oioioi, teadmatus, kuidas käituda on paha küll ;) Aga sa oled vähemalt Linnas käinud :). Ma polegi sel aastal märtsikuust alates linna saanud (Jüri Mõis: Eestis on ainult üks linn, seega Haapsalu ei loe :P)
Kas teie kandis tõesti on palju Eramaa silte?
Ma olen linnas käinud mitu korda! Isegi pealinnas ;)
Eramaa siltidest rohkem loen ajakrjanduses, aga jah, tee, mida mööda lapsepõlvemaale sõidan, on ka sildistatud. Sealt ehk need kõhklused ja kahtlused...
Mu praegune elukoht ju samuti maal - linna lähedal maal:)
Samas on huvitav, et minul, kolmat põlve linnapoisil, on hakanud meeldima maa-elu. Veel mõned aastad tagasi ei tahtnud ma kuidagi kevadsuvisel hooajal emanda sabas Kablisse sõita, aga sel aastal tabasin endalegi imestuseks, et kolmapäevast alates hakkan ootama reedet, mil linnast plagama saab:)
Meie maa-elu ei tähenda suuri kardula-ja porknapõlde - hoopis rahu, vaikust ning avarust.
Pissimine on sisuliselt väetamine. Nii et esiteks muidugi võid, ja teiseks võid selle eest ka tasu küsida, "maa väärindamise eest" või umbes nii.
Hmmm... Kabli.... see kõlab kui kodu mere ääres? Aga maa-elul pole tõesti häda midagi, kuigi minu mõistes on maaelu elu ilma mereta ;)
Kodu mere ääres tuletab meelde, et meie suvekodu lähedane võsastik sai ka sildi ERAMAA, kui lapsed sinna tee äärde paaril korral oma auto jätsid. Mõjus tõesti kummaliselt, eks nüüd tuleb minna vist parkimistrahvi maksma. Pissimise (ja väetamise) kohta ei julge küsima hakatagi!
Olen selle teise pildi aiataguse kaootiline stammkunde, mitte Kirsimari oma, vaid kalmistu...
Eramaa... keeruline jah, maal, kus aastakümneid polnud eramaad kui sellist olemaski.
On maid, kus eramaa on nii iseenesestmõistetav asi, et sildid on üleliigsed. (Kui pole riigimaa ega üldkasutatav park vms, siis ongi eramaa, kuhu sul asja pole). USAs on samal puhul aga silt sildi otsas ja võidakse maha lasta, kui jala eramaale tõstad.
Eesti on vist kusagil vahepeal praeguse seisuga?
2 in 1... mul on nad ühendatud. Kirsimari ja aiatagune. Mitte küll sagedasti, aga kui möödasõidul (no sisse peab ikka keerama) kellaaeg sobib ja aega on, siis saab sisse astutud. Mul see kiiks lapsepõlvest, meeldib väljas söömas käia ja kalmistul aega viita. Lapsepõlvemälestused linnaelust: Pärnu kesklinnas oli söökla, kui ise pidin oma lõunasöögiga majandama, käisin just seal mulgi kapsaid söömas, 27 kopikat, kui nüüd õigesti mäletan. Ja ühes Vana-Pärnu surnuaias käisin piibelehti nuusutamas.
Mulgi kapsad on siiani mu lemmik-söök ja soe suhe kalmistutega on ka säilinud.
Eramaadega veel harjunud ei ole, ikka vanas kinni, mis parata.
See "MAAL ELAMISE PÄEV" kõlab nagu "LASTEKAITSE PÄEV". Et sel päeval kaitseme lapsi, kui see päev läbi saab, siis enam üldsegi mitte.
Ja et kui "MAAL ELAMISE PÄEV" läbi saab siis pöördume jälle normaalsusesse tagasi ja naaseme linna.
Et nagu hoogtööpäevak ;) ... aga ehk annabki hoogu!
Postita kommentaar