Mutid on ka inimesed...

 ...

Nali-nali-nali...

Mutid on loomad loomulikult.

Aga kui ma esimese muti lõksuga kätte olin saanud, hakkas küll nii kahju loomakesest. Kõht punnis,  suu ripakil, käpad nelja ilmakaarde laiali ja sõrmed harali. 

Teise mutiga oli juba natukene lihtsam. Suuri matuseid ei korraldanud, lennutasin metsa alla, las tunne ennast vabalt. Sest kaua võib! 

Naabrid kõik on juba ammu muttidele sõja kuulutanud, arvasin, et suures hoos püüavad ka meie mutid kinni, aga looda sa. Olin kenasti kõik mutimullahunnikud kokku kogunud ja aiamaale tassinud, kui päeva-paari pärast hakkasid kuhilad jälle kerkima. 

Otsisin siis vanad rauad üles, tuletasin meelde, kuidas toimub vinnastamine, kaevasin lahti korraliku käigu, tegin näppudele mõned soojendusharjutused... igatahes tegevust jagus kauemakski. 

Saak? Kahe päevaga kaks mutti, pole just paha. 

Lahkunust tegin foto ka, taktitundeliselt. Nägu ei näita.

Et ma liiga julmana ei tunduks, lähen ajas veidi tagasi.

Aasta siis oli 2013 (aitäh, Nagi, et meelde tuletasid!)

Ma sugugi ei taha, et järgmisel kevadel mind sama pilt ees ootab. Kartuleid oleks muidugi tore maha panna...

Lõks on mul selline ürgaegne, sõber rääkis, et tema püüab padrunitega. No ma ei tea, seni kuni vanaviisi veel kätte saan (aga täna juba jäin saagita), püüan vana lõksuga. Ma veidi pelgan igasugust tehnikat, maksab teine ka üht-koma-teist. Eriti kui kaks tükki osta... mis pidi olema tark mõte, sest kunagi ei tea, kummast suunast saak tuleb.

Aga millal jahimehed enne on mõelnud, et jätan jahile minemata, sest püssi ei raatsi osta! Hobid on tihti kulukad.

Jalutasin õhtul postkastini ja kuulsin, et ületee metsas keegi paugutab. Ma ei usu, et seal mutte jahiti, aga hirm hakkas ikka.  Kebisin kähku koju tagasi.

Vahepeal oli mulle Ireenilt laekunud lugemissoovitus. 

Linda on siin lugemiselamust jaganud. 

Ma tean, kellelt saan laenutada... aga mine tea, ehk jätan relva ostmata ja ostan endale hoopis ise raamatu.

Ja pimedas enam õue ei lähe ;)

...