pühapäev, 24. märts 2019

Koogelmoogel

...
Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.

Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe. 
Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.

Täna hommikul äkki teadsin.

Minu sõna on koogelmoogel.

See on minu lapsepõlvest pärit sõna. 

Usun, et ka minu lapsed teavad seda.
Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.

Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga. 
Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.

Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.
Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.

Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.
Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!

Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali. 
Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!

Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.

See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega. 
Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.


Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.

Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.

Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.

Seega, minu panus projekti on antud!

Koogelmoogel!

Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!

Ja kuidagi nagu üldistavalt.

Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka. 
Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde! 
Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.

Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!
Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.

Siis oli miski koglimogli!
...

teisipäev, 19. märts 2019

Müstika

...


Sõbrants helistas ja rääkis oma loo.
Telefon viskas pildi taskusse. Proovis teise telefoniga iseendale helistada.... täitsa töökorras. Häält tegi, jutustada sai, aga pilti ette ei võtnud. 
Helistada ei saa, sest kuidas sa leiad, kuhu helistada.

Järgmisel päeval läks teenindusse, rääkis kogu loo ja pani telefoni letile.
Ennäe imet! Pilt ees!

Mul tuli kohe mu raadio meelde. Just paar päeva tagasi viskas pildi eest. Lobises nii, et vähe pole, aga laineid ei näidanud. Katsu sa siis õigel ajal õiget saadet üles leida! Järjejutt siin ja kuuldemäng seal, kuidas sa tunde järgi otsid.
Paar päeva mossitas, ei aidanud juhe välja - juhe seina, ei aidanud on - off nupu klõpsamine. 
Siis ühel hetkel otsustas, et aitab küll. 
Pilt tuli tagasi.

Mäletan, vanasti mõni mehepoeg kurtis, kui kodusest elust juttu tuli. Et pilt on, aga häält ei ole. 
Kui naine mossitas.

Meil seega vastupidine kogemus.

Aga mitte ainult.

Mu köögikell lõpetas tiksumise. Aega ka enam ei näidanud.
Panin talle uue patarei. Ei hakanud tööle, arvasin, et küllap patarei oli aegunud. Ostsin uue, panin sisse. 
Ikka sõnatu. Kuude kaupa.
Nüüd mõni päev tagasi avastasin, et töötab.
Hääl on ja pilt on. 
Mis kõige kummalisem, isegi aega näitas enam-vähem. 

Pole probleemi, panin õigeks.

Nüüd Ritsikas kurtis, et valgus kadus ära, WC ja vannituba puhta pimedad. Pesumasin töötab, boiler töötab, põrand on soe.
Aga muidu kui pimikus, mitte midagi ei näe.

Ma siis lohutasin, et andku aega, küll varsti jälle tagasi tuleb. 
Saab oma valguse.
Et lõpuks on kõigil kõik ok... nii pilt kui hääl, soojus ja valgus, heli ja töötav sihverplaat.

Misiganes.

Nagunii loksub lõpuks paika... või kui ei, siis lihtsalt harjud ära.
...

esmaspäev, 18. märts 2019

Emaema ema emakeel emakeelepäeval

...
15.03.2019

Eile oli emakeelepäeva.
Emakeelepäev ja e-etteütlus.

Loomulikult ma algul mõtlesin, et ei kirjuta.
Ja otse loomulikult, just sama moodi kui eelmisel aastal, mõtlesin ringi. Niipalju siiski, et otsustamine toimus 10 minutit kiiremini ja mul oli seetõttu veidi rohkem aega mõelda, kuidas kirjutada.
Mitte et oluliselt vähem vigu, aga siiski nii, et lõppkokkuvõttes jäin rahule.
n-ö kirjutasin ilma sidekriipsuta, aga paari liitsõnasse panin kokku kirjutamise asemel sidekriipsu. 
Ja kahes kohas oli mul suur algustäht seal, kui poleks pidanud.
...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Hoopis vanadest kirjadest.
Ema kirjad ja vanaema kirjad.

Ja vanaema ema kirjad.

Minu vanavanaema Olga oli siis, kui ta 1944. aastal laste ja lastelastega koos Rootsi läks,  sama vana kui mina praegu.

Tema tütar, minu vanaema Tiiuke, käis 60ndatel tal külas. Siis oli vanavanaema Olga juba 87.

Minu ema oli 15, kui suurem osa emapoolsest suguvõsast paadipõgenikena läbi Soome Rootsi siirdusid. Hiljem ta oma vanaemaga ei kohtunud.

Aga nad kirjutasid.
Isegi mina kirjutasin oma vanavanaemale.  
Olin 14, kui ta suri. 

Otsisin eile vanu kirju.
Terve päeva vaba aeg kuluski nende vanade kirjade lugemisele.

Emakeel läbi aegade.

Vanavanaema Olga kiri 1950ndate keskpaigast.
Kiri minu emale... seega vanaema kiri lapselapsele.

On praegu püha lõuna ja oled mu mõtetes alati ja olen sulle väga tänulik kirjast, mis ma sult sain. See oli nii liigutav, et pisarad tulid silma.
... 
Sa kirjutasid, et ema tuleb su väikse tütrega sind külastama ja tõesti võid olla õnnelik, et su väike Külli on sellises elus, et sul omal tema pärast midagi muret ei ole, nemad kasvatavad teda kõige suurema armastusega. Kasvatavad nii, et tunnete kõik rõõmu temast, kui jumal elupäevi selleks lubab.  Ole kallis ise tubli ja aita kõiges elule kaasa, siis on elu palju kergem.

Nojah, esimesed eluaastad olin ma vanavanemate juures... Tallinnas Pargi tänava korteris ja maal Jäneda lähistel.

Aga see kiri 60+ aastat tagasi.
Kirja tagumine külg on kiri tütrele, minu vanaemale.
Olga kiri Tiiukesele.

Vanavanaema kiri.


Tuli igatsus sulle kirjutada, kuidas elate minust kaugel. Loodan, et hästi. Ega siis elul viga ole kui on tervis korras. Nüüd tuleb ju kuri talv oma külmaga ja kõige pahaga, ei tema halasta kellegi peale.      Tead, kallis Tiiu, küll see pilt on ilus, mis sa mulle Ida kirjas saatsid, Loksa surnuaiast. See on minule väga armas, kus ma näen oma kallite hauakünkaid. Ja need ilusad lilled, mis muidugi sinu hoolas ja armastav käsi sinna on istutanud.

Vanavanaema Olga oli 21, kui sündis ta esimene laps ja 41, kui jäi leseks. Kui mees suri, oli noorim lastest alles aastane ja  kokku oli Olgal 10 last, kes kõik ka suureks kasvatatud said.
Minu vanaema oli siis 10 aastane ja neli last olid veel nooremad kui tema.
Kui vanavanaisa 1919. aastal suri.

Kiri on kirjutatud 36 aasta hiljem Rootsis, kus vanaema oma kõige vanema tütre perega koos elas. Noorim tütardest Helene (1918 -1938) puhkas siis juba Loksa surnuaias, nii nagu ka abikaasa Joosua (1874 - 1919) ja üks poegadest, Leopold (1907 - 1941)

...
Teine kiri on minu vanaema kiri oma tütrele, minu emale.

Vanaema kirju on mul palju, aga eelnevaga haakus just see.
13. september 1957


Küllile ostan iga päev pool kilo õunu ja seni olen ka tomatisi neile toonud. Õunu ta tahab väga, kui on väiksemad, sööb korraga viis tükki. Eile näiteks tõin pool kilo valgeid klaarisi. Ilmar sai 2, Külli 5. Imestan päris tema õunte isu, tomatitega aga on täiesti vastupidi. Kallis Õie, ma pühapäeval võtan aega, et Külliga Sinule kirjutada, ta ise ka nii väga tahab.
...
Enn tuli eile õhtul koju, küll meil oli hea meel. Tead, Külli juba magas, ei kuulnudki, kuid öösel küsis minult. Kuhu Enn magama läks? Vastasin siis ka ilusti, et ülesse. Jäi siis ilusti magama. Hommikul, kui kööki tuli, küsis jälle. Kelle kingad need on? Tegin vigurid, ütlesin, et ei tea. Tema kohe, need ju päris Ennu kingad. Ma lihtsalt imestan tema tähelepanu ja kuulmisvõimet ka magadeski.

1957. aasta septembrist on ka ema kiri.
Ema kiri oma emale, minu vanaemale.
Tiiukesele siis!



Tead, memm, sain osta 2 voodilinatäit pesuriiet, Nüüd saan kaks uut lina juurde. Sain Ilmari käest - 3 rubla meeter. Tema oli kuskilt tutvuse kaudu saanud.
...
Kuidas väike kallis emme musi elab? Kuidas süst on mõjunud?  Kuidas tal Maiviga reis läks? Kirjutage varsti jälle! Ootan! Kas poisid on kirjutanud? Kalli-kalli! Nupukesele musi ja "Mh"! Tervitab Õie

...
Nii nad siis kõik kirjutavad.
Ja ikka minust ka!

Vanavanaema Olga.
Vanaema Tiiu.
Ema Õie.

Emakeelepäev ja emade kirjad.
Kirjad, mis on kirjutatud rohkem kui 60 aastat tagasi.

Seekord sedamoodi.
...

esmaspäev, 11. märts 2019

Ikka mina

...
Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.
Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...

neljapäev, 7. märts 2019

Kes keda kuidas kui palju usaldab

...
Raadios just öeldi, et Karilaid ei usalda kedagi.
Kes too Karilaid üldse on?
Aga vahet pole.

Kuigi kontekstist väljas lause... ikka vahet pole.

Lihtsalt kõlas kuidagi päevakohaliselt ja loogiliselt.


Keda või mida sa siin usaldad?

Käsi piiblil vandumist?
Pisarsilmi tõotamisi?
Siirast pihtimust?
Ausameelset silmavaadet ja kindlameelset kõneviisi?

Sportlasi? Või treenereid?

Valimisreklaame?
Poliitikuid?
Keskerakonda või Reformierakonda.
Ekret või Isamaad.

Kaua sa jaksad usaldada?
Igal pool üks petuvärk.

Doping.

E-hääletus?

Pank kui pesuköök.
Käsi peseb kätt ja raha liigub tippudesse.
Ja Lätti.

Mõni ime, et muutud kahtlustavaks.

Et kas elukaaslane on truu,  kas alluv lojaalne või kolleeg omakasupüüdmatu.
Kas riigireeturid on ajalugu.
Või on hoopis kodumaa-armastus vaid sõnakõlks.

Kilks-kolks!

Mütaki!
...

esmaspäev, 4. märts 2019

Tõde ja õigus.... ja valimised

...
Mahtusid mõlemad mu eilsesse päeva.
Mitte et ma valimas oleks käinud, olin selle pea nädal tagasi ära teinud. 

Ma käisin kinos, sain teada, mis on tõde ja kus on õigus... kui üldse on.

Ja kui enne kümmet õhtul koju jõudsin, sukeldusid valimistulemusi kuulama.

Film mulle meeldis, eriti liigutas kõik see, mis oli silmaga nähtav.

Inimesed.
Hooned.
Sood ja mättad.
Vihm ja lumi. Päike ja äike.
Põllud ja kraavid.
Vesine tee läbi märgala, orud ja künkad.

Kaks kuuske kui mälestus kaugetest aegadest... kas ka parematest?
Vargused kaugemas minevikus, metsade omakasulik raie pole mingi tänapäevane avastus.

Kuidas oli kohanimi enne, kui sellest Vargamäe sai?
Kuusikmäe?

Viimase kurbmängu kaks tumma tunnistajat võttis Andres ise maha. 
Kirvega.

Ja ikka uuesti... inimesed.
Noor Krõõt ja noor Andres.
Filmi alguses oli Andrese silmades palju headust. See oli soe pilk, millega ta vaatas.
Oma tulevast kodu.
Oma naist. 
Krõõta, kes ju nooreks jäigi.

Sarnast sooja pilku nägin filmis palju. 
Mingil ajahetkel.
Paljudes silmades.
Krõõt ja Mari.
Vanad saunikud.
Noored vargamäelased.
Hundipalu Tiit.
Oru Pearu.

Andrese pilgust kadus headus kuidagi märkamatult.
Mis asemele tuli?
Väsimus... Kurjus... ?
Kibestumine....

Mingitel hetketel oli ta pilgus palju valu.
Kui Krõõt suri.
Kui ta aru sai, et Vargamäe pole see, kus tema lapsed olla tahavad.
Või kui tundis, et peab alla andma, et on asju, kus tema jõud üle ei käi. 
Isegi kui ta jõu poolest üle on.

Ja kui jumalasõna ka ei aita. 

Mingil hetkel olid ka pisarad. 
Andrese pisarad... 
Olid Krõõda pisarad, olid Mari pisarad.
Pisarad laste silmis.

Ma ise ei nutnud... või siiski korraks läks silm märjaks. 
Isegi ei mäleta, millisel hetkel. 
Ehk siis, kui äng oli hinges taandunud. Kui tuli mõistmine, et aeg oligi selline. Ei olnud Andres eriline omasuguste seas, ei olnud ei Krõõda ega Mari elu tavapärsest erinev. Polnud erandlik ka see, et väikesed kirstud vankrile pandi ja surnuaia poole sõitma hakati.

Või et end tööga tapeti.

Ma ei oska Andrest hukka mõista, kuigi mõni hetk oli filmi väga valus vaadata. 
Lihtsalt, nii oli elu umbes 150 aastat tagasi. 

Ega see elule alla andmine, enesevalitsemise kaotamine, kemplemine või kiuslikkus pole paljude aastakümnete jooksul kuhugi kadunud.

Viha või lausa jõhkrus.

Karmid ajad ja karm ajalugu.

Lugesin huvi pärast vanu ajalehti 1930ndatest ja 1940ndatest aastatest.
Järva Teataja 1943.
"Metsalise jäljed Vargamäe-mail"
Tolleaegne Kassiaru Jaska talu pidaja küüditati.
Hundipalu Tiidu talu põletati, pererahvas mõrvati. Pererahvas, kes ei olnud küll Hundipalu Tiidu järglased, kuid olid Hansenite sugulased.
Süüdistus: varustasid metsavendi toidu ja teadetega. 
Aasta siis oli 1941.

Metsavendadel õnnestus korraldada neile kiriklik matus, seda eeskätt tänu kohalikule kirikuõpetajale, kes end ka metsas varjas.
1948. aastal Elmar Paldra vangistati, vabastati 1956.
1966 - 1969 teenis Saarde koguduses.
Maetud Saarde koguduse kalmistule.

Aga Hundipalu Tiidu järglastest leidsin jälje Rootsist.
Üks Pilvi saadetud foto, kuhu tahaküljele märgitud aastaarv. 
Ja nimi.



1959

Meie ajalugu.

Küllap mõtles ka vana Hundipalu oma talu arendades järeltulevatele põlvedele.

Kus siin on tõde, kus õigus?

Otsides küsimusele vastust, pidi kirjanik valmis kirjutama 5 osa romaani.

Vastus jäi leidmata.
...
Ja siis tulin koju ja sattusin kohe valimiste virrvarri.
Kui juba, siis juba!
Kui palju on tõde meie poliitikas, kui palju õigeid otsuseid?

Kui Andres sai aru, et tõde rääkides ta Pearust võitu ei saa, võttis temagi üle naabrimehe krutskilise käitumisviisi. Asi see magav purjus mees koos tema hobuse ja vankriga oma rukkipõllule kärutada! 
Ja siis tõemeeli kinnitada, et ikka Pearu ise.
Tõeline tõde kõrva sosistatud, tuli sellest lahingust Andres võitjana välja... et siis järgmine jälle naabrimehele kaotada.

Poliitikutel oma krutskid. 
Kasvõi see luukerede värk, kaeva välja, jäta laagerdama... ja õigel ajal lao letile.
Valimislubadusi ei julge ka tõena võtta, neid on ajas tagasi igasuguseid antud.

Ja kui nüüd minu valitud kandidaat riigikogusse ei saa, pole õigust ollagi. Temal ju mitusada häält rohkem kui kolmel tema erakonnakaaslasel, kes riigikogus sees.
Tema jäi välja.
...

Viimased 40+ aastat on minu elus tammsaarelikku tõde ja õigust ikka väga palju olnud. Suvelavastused ja muuseum, lugemiskett ja võistulugemised, kirjaniku nime kandis ühismajand ja kirjanduspreemia.

Või siis lihtsalt "Tõe ja õiguse" päevad.

august 1996

Kõik see on juba minevik, kas kaugem või lähedasem.

Ka valimised on eilne päev.
...

pühapäev, 3. märts 2019

Kõnelused iseendaga

...
ehk andke mu hääl tagasi.

Loogiline ju, et kõnelused iseendaga toimuvad hääletult, nii et mitte seepärast ma oma hääle pärast ei muretse. 
Vahet pole, on või ei ole.
Häält, ma mõtlen.

Tahan oma hääletusel antud häält tagasi.
Ei, kandidaadis ma pole pettunud.
Ma ikka selline naiste poolt hääletaja, nii ka seekord.

Erakond valmistas pettumuse.
Nende võimalik koalitsioonipartner.

Aga ega ma ei põe, kogu see poliitika on kui pudru ja kapsad. Vahet pole, kes kokku saavad, ebamugavaid otsuseid hakkavad nad nagunii tegema.

Rääkisin endaga läbi, las olla pealegi, kedagi teist hääletada ka ei taha.

Täna on mul endaga päris mitu kõnelust juba olnud.



Kõigepealt ma arutasin endaga, mis on naljakas.
Anu saadet vaadates ma küll ei naernud, kui soomlane arvas, et räägib nagu eestlane. Anu oleks võinud näidata hoopis seriaali "Sild", kus peategelased arvavad, et nemad räägivad nagu eestlased. Tõesõna, see on naljakas! Eriti veel, kui filmis tulid uudised, ma ei mäleta, kas raadiost või telerist. 
Reporter arvas ka, et ta räägib nagu eestlane!
Ainuüksi selle pärast tasus seda filmi vaadata... või siis hoopis mitte vaadata.

Anu saate taustal jagus mul juttu rohkemgi.
Ikka iseendaga.
See film "Mehed"... kui keegi hüüdis heleda häälega: "Vaadake, Tiit Sukk!"
No ja mis selles nii erilist on? Kui me suvilas käime, võiks iga teine-kolmas kord hõikuda. 
Et vaadake, Tiit Sukk.
Kas me karjuma? Loomulikult mitte.
Me kas sosistame.
Või vaatame vaikselt.

No siis see Sõõrumaa intervjuu. Et sportlasi ei saagi usaldada, sest kooliharidus neil lünklik, ja paljukest seda mõtlemistki on.  Ja nii edasi.
Appi, appi, appi!
Siin ma lausa lärman... ikka iseendas!
Kus lõpeb haridus ja algab haritus?
Aga muidu, too patustaja Karel oskas ootamatult hästi end kokku võtta ja sõnu seada. 

Loomulikult võtsin ma ise ka antud teemal sõna.
Või mis ise. Ikka võõrad sõnad analüüsimiseks.
25.02 Päevalehes oli artikkel (kommentaar) pealkirjaga "Kas Seefeldis tuleb Eesti kehvim MM"?
Lappasin vanu lehti vanapaberisse, siis sattus pihku.

Loomulikult oli mul tänaseks juba vastus käes.
Tuleb, tuleb... kuigi jah, alati võib hullemini minna!
...

pühapäev, 24. veebruar 2019

Mida pidupäeval lauale panna

...
Kilu polnud meeles osta, nii jäävad kiluleivad tegemata. Kui aus olla, ma pole juba mitu päeva poes käinud, nii et tee mis sa teed, tuleb olemasolevaga hakkama saada.

Sobiva retsepti leidsin, ok, seemnetega leiba ei olnud, aga oli leiba ja oli seemneid, nii et saab hakkama.
Punast sibulat pole, küll sobib ka valge.
Heeringat, hapukurki, tomatit.
Majoneesi ja hapukoort.
Kodujuustu.
Ja igasuguseid maitset andvaid aineid.
Munad on ka tavalise kana munad, kuigi täna oleks olnud hea võimalus üks uueaasta lubadustest ellu viia: proovida, kuidas maitsevad vutimunad.

Leivakuubikud röstisin ära ja ladusin oma rohelisse klaaskaussi.


Heeringas peale.
Killustatud tomat ja hapukurk.
Kaste peale.
Ja siis kõik see värk kihiti uuesti.
Kõige peale kaste ja veidi värvi.
Tomatiga.

Muna unustasin keetmata... aga ehk veel jõuab.


No ja siis magustoit. 
Kamavaht... kohupiima on, vahukoort on, kama on.

Punased sõstrad on juba üles sulanud, küll saab ka magustoit valmis.
...
Tehtud!
Söödud!


...

EESTI 101

...
Jälle sünnipäev!

Minu projekt sai ka läbi.
EESTI 100... 100 fotot Eesti elu.

Fotod, mis olen maha pildistanud vanadest tuttavatest albumidest.
Pildid, millest enamik mulle endale ammu teada-tuntud.
Mõned siiski mujalt nopitud! Aitäh, kes on lubanud!
Ja vabandust, kui mõne olen küsimata napsanud ;)

100 fotot ajas 50 ja rohkem aastat tagasi.
Korjasin nad kokku.
...
Täna, kui on EESTI 101...



...
Aga nüüd need vanad pildid.
EESTI 100... 100 fotot Eesti elu.
20 X 5

100 aastat abielu.
Fotod siin.

Abiellumised... rohkem kui 50 aastat tagasi.
Fotod.

Lapsed läbi aegade... 5 fotot.

Seltskond... Läbi aegade 

Tiiuke ja Tiit ... siin.




laupäev, 23. veebruar 2019

Vallalehed kui elurikkus

...
See oli mõni päev tagasi, kui Vikerraadios kuulasin arvamuslugu.
Rein S. vaidles vastu presidendile, kes vallalehti turusolkijaks oli nimetanud.

Täitsa leitav lugu.
Päevakommentaar.
Nii helis kui kirjas.

Mul ka oma arvamus, ja kus mujal kui blogis julgen välja öelda. Mitte et ma muidu kardaks, ma olen juba varasemas elus oma väljaütlemistega märkamist ja märkimist väärinud.  Keskkooliaegne klassijuhataja kirjutas iseloomustusse, et erialalt sobib advogaadiks. 
Kui peale keskkooli üritasin ülikooli sisse saada, tõmbas keegi vastuvõtukomisjonis ametile viitavale sõnale joone alla. 
Tõenäoliselt ei vaidlustanud ta sellega mu realiseerimata jäänud kutse-eeldusi ;)

Aga jah, see vallaleht.

Meil oli kunagi oma valla leht. Siis, kui meil oli OMA VALD.

Mul tekkis kohe huvi. Vedasin vanast kapist välja sinna kogunenud kuhja kohalikke uudiseid läbi aastakümnete.

30 aastat igapäevaelu.

Sekka meenutusi kaugemast ajast.


Kodukoha elu kajastav leht on tegelikult varasemast ajast kui vald, ja nimi oli tal siis ka teine.
"Vargamäe Veerud", esimene number ilmus aprillis 1989.
Tollase kolhoosi infoleht, esilehel kauaaegne esimees ja tema kokkuvõte kolhoosi 40aastasest eksisteerimisest.

40 aastat kolhoosikorda ja kümmekond teerajajat, mis aastate jooksul kokku üheks suureks majandiks said.
"Karastus", "Jüriöö", "Kuldne Kodu", "Leek", "Säde", "Tõde ja Õigus", "Uus Kevad", "Uus Kodu", "Ühel Jõul".

Leht on juubelivääriline, nimepidi kirjas alustajaliikmed aastast 1949.

Üle ühe tuttavad nimed mulle ka.

Jagati aunimetusi: "Teeneline kolhoosnik", "Aukolhoosnik"; asutajaliikmetele aukiri ja pensioni alammääraks 100 rubla.

Järgmine leht oli ka juubelihõnguline.
Töövõistluse tulemused olid välja toodud. 
Kelle vasikatel oli laudas ööpäevane kasvuiive 107 grammi, kelle emised olid ilmale toonud 702 põrsast. 
Bussijuht, kes oli vedanud 10 276 reisijat.

Ikka kõik nimeliselt.

Välja arvatud muidugi reisijad!

Need nimed küll, kes elu-oluga pahuksis olid.
Spidomeetri omavoliline lahtimuukimine.
Tööülesannete täitmatajätmine.
Omavoliliselt töölt ärajäämine.

No ja siis kõik muu.
Rubriik "Aeg ründab" tuletab meelde möödunut, taastab rahva kaotsi minevat ajaloolist mälu.
Vanad fotod, vanad dokumendid.
Õpilaste omaloomingut, sekka fotod taidlusest ja vabast ajast.
Üks pulmapilt, kaheksa nime 1989. aastal sündinud lapsi.
Juubilarid ja lahkunud.
Ikka tuttavad, mis sest et leht ilmus juba 30 aastat tagasi.

Ühe enda kirjutatud loo leidsin ka, "Neliteist päeva Rootsimaal", 1990.

Vallaleht tuli siis, kui tekkis vald.  Algul oli lihtsalt Valla Teataja.
Kevadkuul 1993 näiteks.
Volikogu koosolekust.
Koolist ja koolilastest.
Koolipiiga valimine.
Rahvamaja tegemistest.
Ikka jälle tuttavad nimed.

Sõbrantsi kirjutatud luuletus.

...Nukrad hetked, murekurded
kaardus üle jõe kui purded - 
mitte kuhugi ei kao nad, 
kuid ka õnn jääb meile alles!...

Mitmesugused teated.
No näiteks, et teisel aprillil on üldkoosolek, kolmandal huumoriõhtu.
Ja esimese aprilli olulised sündmused on, et kohalikus poes on odavate jookide laiendatud müük, Moe piiritus müügil kanistritega ning kohalikud degustaatorid saavad hinnata kohalikku metsakohinat.
"Metsakohinat"... millegipärast jutumärkides ;)
Leht siis 26 aastat tagasi.

Varsti sai leht uue nime.
Kodukaja... nime ja selle kujunduse mõtles välja ning vormistas... ikka Küllike!
Aasta siis oli 1993.

20 aastat tagasi, korra kuus jagas leht endiselt infot... leht nr 92, märts 1999.
Iseseisvuspäevast ja Jaak Mae saavutustest.
Volikogu istungist ja valla eelarvest.
Märtsiküüditamisest ja Seidla mõisa hetkeolukorrast.
Viktoriin Edgar Valteri loomingust.
Koolilastelood ja perearsti nõuanded.

Kuus soovitust... sobivad ka 30 aastat hiljem.
Söö tervislikult ja liiguta end iga päev.
Kirjuta konkreetselt üles järgmise päeva ülesanded.
Ära mõtle sellele, mis töö sind ees ootab. Mõtle sellele heale tundele, kui töö valmis on.
Veeda aega nendega, kes ei virise.
Ära ole tööori, isegi kui töö sulle meeldib.
Tee endale väike kingitus, kui oled midagi saavutanud.

Need, kes lahkunud.

Need, kes sündinud.
Lapsuke, kes tänaseks on 20aastane kaunis ja armas neiu.

Ma ei teagi, millal ilmus viimane Kodukaja, ehk umbkaudu aasta-poolteist tagasi.
Eks siis millalgi, kui Järva vald ametlikult eksisteerima hakkas, kaheksa omavalitsuse liitmisel.

Ma veetsin eile ja täna mitu tundi, lappasin lehti läbi kolme aastakümne, leidsin palju tuttavat... aga juba ununenut.
Täielik kroonika!
See just see, millest R.S. saates rääkis.

2017. aasta 1.septembri Kodukajas on sõna sekka kirjutanud 11 mulle isiklikult tuttavat inimest.

Nüüd, kui kaheksa valda koos, pole see enam see, pole see.
Leht pole enam kohaliku elu kajastaja.
Lood küll loetavad, aga tuttavaid nimesid vähe.
Õnnesoovide nimekirjas siiski, kahjuks ka lahkunute hulgas.
Mõne olulise info saab lehest kätte.
Proovisin otsida, kas lugude kirjutajaid ka tuttavaid on... mitte ühtegi ei leidnud.
Üks ajakirjanik, kelle nimi teada.

Ja paar-kolm tuttavat, kes lugudesse sisse sattunud.

Nii ma nüüd siis mõtlengi, et olen küll julge ütleja, aga antud olukorras nagu ei oskagi midagi öelda.

Selle arvamusega olen nõus.
Et vallaleht on võimalus.
Kasvõi selleks, et edastada olulist infot.

Aga et kohalikku elu kajastada, peaks olema kogukonnaleht.
Niikaua, kui kogukond veel eksisteerib.
...

Poeta või pisar

...
Inimene on ikka imelik. Mul pole mingi probleem registreerida end mõnele kursusele või üritusele, mille eest mõnedkümned eurod välja peab käima. Viimase nädala kaotus alla kahe euro võtab peaaegu et pisara silma.



Mitte et ma mingi peotäie münte ära oleks kaotanud, mind lihtviisil tõmmati haneks. 

Kui kassast Elroni kaardi ostsin, pakkus proua lahkelt piletit ka. Olgu peale, esimene ost kaardiga.
Kusjuures, kaardi muretsesin, et pileti hind soodsam oleks.

Kassapidaja kasseeris mult ikkagi tavahinna. Sain sellest aru, kui teisel päeval sõidupileti ostsin.
Rongis.

Kassas 22 senti täiesti mõttetut kadu.
Pluss kaart, mis maksis 2.50... ma pean 11 korda sõitma, et ostetud kaart tasa teenida!

No ja siis kohaliku pealinna toidupoes, kodus märkasin, et olin maksnud kahe purgi konservkurkide eest, mina ostsin ainult ühe.
Kadu 1.55

Ma arvan endiselt, et inimesed on head ja ausad.

Probleem on ikka ainult minus, vanasti olin terasem.

Poeta või pisar!
...

teisipäev, 19. veebruar 2019

Ebatavaline esmaspäev

...
Ebatavaline nagu iga uus päev. 
Isegi kui elad oma tavapärast elu.

Esmaspäeval ma ärkasin tavatult vara.
Ma ise arvan nii, sest pilk aknast välja ja täielik vau-efekt!
Tegin kohe väikese õuepealse ringkäigu.


Viimati nägin midagi sellist ajal, kui kõik päevad algasid ebatavaliselt vara.

Õues oli kohutavalt libe... mida saab võrrelda ainult veel suurema libedusega, kui kohalikust pealinnast tagasi koju jõudsin.

Bussipeatusesse jõudsin kuidagi ootamatult vara, sõidupäevadel ma tavaliselt sel kellaajal alles teen, autopiloot sisse lülitatud, oma viimaseid automaatseid koduseid liigutusi.
No et kus on mu telefon.
Fotokas.
Rahakott.
Mu päev ootab mind!

Jalutasin sadakond meetrit bussile vastu, tavaliselt ma seda ei tee. 
Tavaliselt ma pigem jooksen bussi poole.
Sedapuhku aega jagus ja kasutasin võimalust valitud seltskonnaga ootamisrõõmu  jagada.

Lähedane bussijuht oli jälle roolis. 
Mitte et neil asendajatel miskit viga oleks, lihtsalt pole nii omased. Nüüd vaatasime, et näe, buss juba kaugelt tuleb, mis kell on?
Aa... 7.47... järelikult Ülo terveks saanud.
Oligi tema.

Paides sain passi kätte, täiesti ebatavaline sündmus. Viimasest korrast vähemasti kümme aastat möödas, esimest korda pole mõtet meenutadagi.
Peaaegu 50 aastat tagasi.
Niipalju siiski mäletan, et sellel esimesel passipildil nägin ma ebatavaliselt armas välja.
Uue passi pilti pole ma tegelikult julgenud vaadatagi.
Tean niigi. 
Peeglisse ma ju aeg-ajalt ikka vaatan.

No ja siis ka nägin, kui kabiinis karmi roboti juhendamisel ennast fotografeerisin.
See pole miski selfi tegemine, automaatne hääl kamandas korduvalt, et asi ebaõnnestus, tee veel.
Kui siis lõpuks aparaat rahule jäi ja vaadata käskis, et kas mina pildiga rahul olen, oli mul jumalast suva, missugune ma välja näen.
Sõrmejäljed võeti ka, nii et tuvastada saab mind päris kindlasti.

Aga arvestades ametniku hindavat pilku, kui ta dokumenti üle andis, pole mõtet ei pilti vaadata ega ennast lohutada.
Et tegelikult olen ma täitsa teist nägu, lihtsalt foto on ebaõnnestunud...
...

teisipäev, 12. veebruar 2019

Kurdetud mure

...
Eile hommikul oli ikka täielik õudus, õuepealne jääd ja vett täis, ole siis tegus ja tassi puid. Mine bussi peale ja poodi, kogu aeg hirm, millal pind jalge alt ära libiseb.

Kurtsin siis.
Et no mis talv ja mis lumi, alles ju veebruar, annaks paar kraadiga külma. Ja vaesekesed need, kes Tartu maratonile minekut sätivad, korraldajatest rääkimata. 

Ilmateade ka erilist lootust ei andnud.

Tasus muret kõva häälega kurta, ikka mitu korda ja mitmele inimesele.
Hommikul, oh üllatust.
Taevataat oli asja korda ajanud.


Loodetavasti jagus lund ka suusaradadele.

Ja et jätkuvalt jaguks.

Mitte et ma lumetõrjet niiväga naudin, aga midagi hullu ka ei ole.


kolmapäev, 6. veebruar 2019

Kummaline maja

...
Leidsin laheda koolituse. 
Näputöö.
Just see, mida hetkel vaja.
Mõtted näppudele suunata.

Kodus hakkab tekk juba valmis saama, peabki midagi uut näppu võtma.

Jupike tekki, nii umbes viieümnendik.

Aga koolitus oli pealinnas.

Ma siis nautisin tasuta transpordi võlusid.
Bussisõitu.
Rongis tuli pilet osta, ok, soodukas, aga ikkagi. 
Kusjuures, seekord küsiti paberit näha... et tõesta ära, miks odavamalt tahad. 
Mis mul selle vastu võiks olla!
Selline noor inimene, nagu ma välja paistan ;)

Meenutuseks 20 aastat tagasi, kui Avatud Ülikoolis õppisin.  
Näitasin õpilaspiletit ja tahtsin ka soodukat saada.
Bussijuht vaatas mulle kahtlustavalt otsa, ja arvas, et annab pigem pensionäri sooduspileti.
No mis mul selle vastu võiks olla!
Peaasi, et soodukas!

Aga jah, see kummaline maja. Jõudsin koolituskohta veidi varem, sain seal allkorrusel imelist käsitööd imetleda.
Koolitus toimus terve pika trepi võrra kõrgemal.
Kohapeal anti infot, et allkorruse uks suletakse varem, välja peab minema teisest uksest, mis korrus kõrgemal. 
Kolmandal korrusel siis.

Kujutasin ette, kuidas mööda tuletõrje redelit alla ronima hakkame... jumal tänatud, et seelikuga ei tulnud. 
Redeliga ehk saab hakkama.

Koolitus oli mõnus, lausa kahju, et seda Allikamaja varem pole avastanud.

No ja siis sai läbi ja äreminekuaeg käes. Eks ma natuke põnevil olin.
Päris pikad trepid kolmandale korrusele, no mis see redel siis veel on!
Ülevalt alla!

Polnud seal mingit redelit.
Lükkasin välisukse lahti... ja astusin tänavale.

Kummaline maja! Tänavalt saab otse kolmandale korrusele. 

Nojah, tuleb tõde tunnistada, et Pikk jalg ulatubki kõrgemale kui Lühike jalg.

Eks neid pikajalgseid ole elus enne ka nähtud.
...

reede, 1. veebruar 2019

Keda valida

...
No nii loll ma ei ole, et valimislubadusi tõsiselt võtan.

Mitte et nad kõik, need poliitikud, ei tahaks, et elu Eestis paremaks läheb, nende elu sealhulgas. Ju nad ikka tahavad, aga fakt on see, et kõiki unistusi nagunii ellu viia ei saa.

Tammsaarelik tarkus, et tee tööd, siis tuleb armastus. 
Kahtlustan, alati tööga armastuseni ei jõua.
Rikkuseni ka mitte, unista, palju tahad. Vali keda tahes.

Ma ei arva, et poliitikute töö kerge on, eriti neil, kes südamega teevad... ja usun küll, et teevad. 
Need, kes teevad.
Ja siis on nad ju täiega rahva hammaste vahel, vahet pole, mida teed. Mõni ei ole sõnadega  rahul, teine tegudega, osadele ei meeldi tulemused, teisele osale välimus, kolmandad pole nagunii kunagi rahul.

Seepärast ma valimisi väga tõsiselt ei võta.
Kahte asja tean: valima ma lähen ja seda, keda ma ei vali, tean ka.

Nii et õhku jääb ikka küsimus: keda valida.


Praegune peaminister mulle meeldib, ok, partei on küll see, mida kunagi pole valinud, aga seekord ei välistaks.
Ja kohvi joon kruusist, mis haridusminister mõned aastad tagasi kinkis. Tuli kui Punamütsike, korv käes, maale vanaemale külla.
Küll ilma punase mütsita.
Korvitäis kruusikesi.

Nii ma mõtlesin.
Kuni eilseni.

Eile võtsin ühe valimislubadustega ajalehe.
Tõesõna, lubadusi ei lugenud, aga lubajad kõik toredad inimesed.
Mõtlesin, et lahe, ristsõna ka sees, õhtul enne magama minekut hea lahendada.

Ja täiega pettusin.
Lihtviisil, ma ei näinud kastikeses olevad sõnu. Tähed nii pisikesed ja lähestikku. Pingutasin ikka südamest.
Mina, kes ma poes isegi neid kõige pisemate tähtedega selgitusi, mis kaubale kinnitatud, suudan kokku lugeda.

Pidin öösel peaaegu juba külmkapi juurde minema, et kontrollida, kas ehk mu silmanägemine on ootamatult halvenenud. No et kas suudan tillukesi tähti pakendil lugeda.

Hommikul tegin ära... pole sel silmanägemisel häda midagi.

Kontrollisin ka ristsõna üle... nojah, päevavalgel ja looval lähenemisel, osa sõnu suutsin ära aimata. 
Veidi hakkasid silmad kipitama, aga pole hullu.

Aga pettunud olen ikka.

Tundub, et jätkan välistamistaktika kasutamist.

Keegi lõpuks ikka sõelale jääb.

Keegi, kes kasukat ei kanna. Ja tema erakond.

Keegi, kes avalikult ei räuska. Või tema erakonnakaaslased.

Keegi, kelle reklaamlehel on normaalne ristsõna.

Lühidalt: keegi, kes tundub normaalne ja kelle vaated on vastuvõetavad. Või mõni tema erakonnast.
...

Valimisloosungid

...
Mida kirjutasid 10 aastat tagasi? Oli vahepeal selline juubeliteemaline väljakutse.

Ma leidsin hoopis jutu, mis vanas blogis (nüüd juba neitavarustesse kadunud) oli 12 aastat tagasi.

Päris päevakohane leid!

Tol ajal kirjutasin enne loo, ja siis tõstsin blogisse, seepärast on postitus alles.
Abiks kirjutamisel oli "Vanasõnaraamat" aastast 1984.

Veebruaris 2007... valimisloosungid


Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku… või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas… ajastu kontekstis õõvastav.
Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku omapäraga.
1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)
Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?
Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)
Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.
2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)
Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:
Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)
3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)
Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi… ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?
Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)
Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?
4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)
No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:
Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.
Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:
Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)
Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.
5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm … juriidiliselt on kõik korrektne.
Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks. Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.
6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)
Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.
Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg segama-sogama hakata. Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?
Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:
Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517)

Elu selline!

Foto jaanuar 2019.


Endiselt võib öelda... elu selline!
...

kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Vanad fotod 20... igavikuteelised

...
Olen teadlikult oma EESTI 100 projekti... 100 fotot Eesti elust, lõpetamata jätnud, kuigi teema on algusest peale teada.

Igavikuteelised.

Mingil hetkel hakkas kuskil kõhusopis kripeldama.
Tähtpäev jaanuaris... kas oli see nüüd sünniaastapäev või surma-aastapäev. Vaatasin järgi, oli mõlemat.

Tema on see, kes õige lähedalt seotud teemaga Eesti 100.
Punaste poolt tapetud kohalik kooliõpetaja.

5. jaanuar 1919... 100 aastat tagasi.

2. oktoober 1932.
Mälestussamba avamine.
Foto on kuskilt leitud.
Usun, et internetist.


Praegune mälestussammas avati 5. jaanuaril 1991.

2019

Teine Vabadussõjaga seotud mälestusmärk veel.

2009

Tudulinna langenud kangelastele Eesti Vabadussõjas 1918 - 1920. 
Kilbil kolm leopardi.

Sammas avati 1923.
Sammas lõhuti oktoobris 1940... ja taasavati 1990.

Mul on foto vanavanaisa matustest Tudulinnas aastal 1940. Siis oli sammas alles.

Vanaisa isa siis.
Igavikuteele.


Järgmise foto panen teemasse, et märkida ära eestimeelsust välismaal.
Sini-must-valge pole meie matustele iseloomulik värvikombinatsioon.

Vanaema ema suri Rootsis 1968. aastal.


Viimasel fotol on mälestusmärk Saaremaal.
See on küll ajaliselt uuem lahkumine.
Parvlaev "Estonia".
Palju hukkunuid rahuajal, 28.sept 1994.

Taasiseseisvunud Eesti suur kaotus.

2016

Nüüd siis ongi 100 fotot täis.
Eesti 100.
,,,

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kohaliku kooliõpetaja surm

...
Olen temast kirjutanud.

Tüdruk, kes tapeti 24 päeva enne oma 19ndat sünnipäeva.

Sada aastat tagasi.

Napilt 19 aastane.


Salme Kesler sündis 29. jaanuaril 1900.

Käisime täna sõbrantsiga küünlaid panemas.


Õnneks olime varustatud... kuigi ju üsna tee ääres, oli vaja kaevuda.


Nii ta meist jäi... värviliste tuledega.


Nagu helmed noorele tüdrukule.
Palvehelmed.

Kooliõpetaja, kes tapeti 5. jaanuari 1919.

Kohalikud rääkisid erinevaid lugusid.

Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»
Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha. Nii olevat rääkinud pealt kuulnud teenijatüdruk.

Hilisemas Eestis ajakirjanduses on tapmise põhjusena väidetud, et Salme Kesler vedas Hans Muraka hobusega Eesti väele inimeste annetusi, et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

On ka oletatud, et punased tulid Lehtmetsa tallu otsima hoopis Hans Muraka peret, kuid leidsid eest vaid Salme, kes ütles neile midagi pilkavat. Seetõttu võtsid nad Salme kaasa, kuid lasid veidi eemal ta millegipärast maha.

Liigub veel üks pärimus: Salme küsinud taganevailt punastelt Jäneda raudteejaama küüti ja öelnud neile ettevaatamatult: «Iga pauk, mis sealtpoolt (Vetla suunast siiapoole) tuleb, rõõmustab mind.»

...
Kuskilt olen saanud artikli.

Järwa-Lehtmetsast
“Waba Maa” 14.01.1919
Punane sõjawägi saatis siin enne lahkumist jälgi weretöö korda. Ära tapeti nende poolt kohaline naiskooliõpetaja. Kadunu oli osaw koolitöös ja agar seltskonnategelane. Ta oli punase sõjawäe Lehtmetsa walda sissetungimise ajal rahwawäe tarwis korjatud andeid hobusega ära wiimas käinud. Tagasi tulles ei leidnud ta kohaomanikku Murakast mitte enam kodust, kelle hobusega andisid ära wiimas käis ja kelle talu maa peal koolimaja asus, sest wahepeal oli Murak ühes oma perekonnaga punaste kartuses ära põgenenud. Tema aga jäi kohale.
Kui punane sõjawägi sealt esimene kord läbi läks, ei puutunud nad temasse mitte. Aga kui punased meie wäe pealetungimise all Lehtmetsa wallast taganema olid sunnitud, tulid nad uuesti koolimajasse. Ettekäände all, et neil tarwis olla koolimaja juurde suurtükka üles seada, sundisid nad tema koolimajast lahkuma, aga ukse juures tõmbasid punased tema kinni ja wedasid lageda wälja peale, kus tema peale esite püssist lastsid ja pärast püssitikkudega läbi pistsid. Kohaliste elanikkude arwamise järele sündis see jälk weretöö ühe kohalise punase salakaebtuse põhjal.
10.skp. oli  koolimajas tapetu puusärki asetamine. Selleks ajaks tuli koolimajasse kokku palju ümberkaudseid elanikke, koolilapsi ja nende wanemaid. Kõik olid wäga põrutatud jälgist weretööst, mille läbi noor lootusrikkas elu wägiwaldselt enneaegu lõpetati. Ka lasti siin ligidal punase sõjawäe poolt, kohaliste punaste pealekaebamise tagajärjel, üks mõisawalitseja ja keegi teine mõisa teenijatest maha.
 (kirjaviis muutmata)

Ilus on surra isamaa eest... ütleb kiri mälestussambal.
...