teisipäev, 15. jaanuar 2019

Uue aasta lubadused

...
2018 aasta lõpus mõtlesin, et  mingid lubadused ju võiks olla.
Sellised reaalsed, sest kaalust alla ja kokkuhoidlik majandamine, see nagunii.
Lubadused, mis kipuvad täitmata jääma.

Teeks sel aastal midagi sellist, mida varem kunagi teinud ei ole!

Langevarjuhüpe?

Kindlasti mitte, see sama ebareaalne, kui kaalust alla. 

Aga ma pole elu sees söönud hirssi, ja kui sõbrants sellest rääkis, siis veidi uurisin ja lugesin, jumalast õige jutt! 
Et peaks.

Nii mu nimekiri kujunes.
Söödav-joodav ;)

Süüa hirssi.
Proovida teha üks toit, kus koostisosaks bataat.
Juua calvadost (Triumfikaar!)

Midagi oli veel, aga ma praegu ei mäleta.
Kui meelde tuleb, kirjutan juurde, esialgu katsuks esimese kolmega hakkama saada.

Sõbrants aitas meenutada... need olid vutimunad. Ma pole neid kunagi söönud!
Teeme ära!

Bataadiga teen täna algust.

Bataat ei ole kartul... ja kaalus teine pool kg

Retsept
1 bataat
2 paprikat (mul on ainult üks, ja seda oli täitsa parasjagu)
2 väiksemat sibulat
2 küünt küüslauku
1 suurem porgand
puljong (mul oli toorjuust)
tšillihelbeid ja koriandrit (mul ei ole... aga mul on ingverit)
õli, sool, must pipar
1. sibul, küüslauk, ingver, porgand õlis kuumutada, lisa juurde puljong (mul oli vesi)
2. puhasta bataat ja paprika, lisa, hauta pehmeks
3. edasi lisasin toorjuustu, mõned lusikatäied 
4. saumikserda ühtlaseks... niivõrd-kuivõrd

Purustatud kõrvitsaseemned on ilu pärast.

Et kuidas maitses?

Päris hea... aga hapukapsasupp maitseb mulle rohkem.

Ps Jäi teiseks päevaks ka. Ja tegelikult ikka väga maitsev!
...

Valikuvabadus

...
Kas mõned tunnid mõttetut raamatut lugeda või sama palju aega, et lõpetada üks paljudest poolelijäänud õmblustöödest?

Nojah, kui kell 4 läheb uni ära, siis õmblema just ei hakka, aga raamatu esimesed 50 lehekülge ma suure tõenäosusega lugesin päevasel ajal. Juba siis ei meeldinud.

Ometi võtsin ta öösel pihku... kuigi mul oli täitsa valida, sest teine kogust võetud raamat on kriminull. 450 lehekülge pinget ja põnevust. 
Mis kindlasti poleks uinumist soodustanud.

Aga raamat, mida ma loen.  
Kui seda lugemiseks nimetada, pigem lappan läbi.

Tagakaas ütleb ilusti, et Laura sattus armukolmnurka. Mu meelest lihtsalt puges korraga kahe mehe külje alla, kusjuures üks neist abielus ja kahe lapse isa. 104. leheküljel oli ta koos nii Tomi ja Devoniga,  122. kolis Tomiga kokku (kes vahepeal oli jõudnud oma pere maha jätta) ja 170. leheküljel oli Devoniga voodis. Viimasel leheküljel tegi Devon talle abieluettepaneku. 

" "Jah," ütlesid mu huuled, enne kui ükski mõte mu pähe jõudis tulla."

Aamen!

Ma ei tea, mis sai Tomist, kas temal enam mingeid valikuid oli.

Loodan, et mu ülejäänud päev sujub paremini.
Õmblen.
Või võtan riiulist Õnnepalu või Mikita.

Nüüd lähen õue lund tõrjuma.
Võiks muidugi toas tolmu imeda... aga õnneks on mul vabadus valida.

Neil lindudel ka.
Valikuvabadus.
Lendan ära... ei lenda ära...


...

neljapäev, 10. jaanuar 2019

Säästmine või koonerdamine

...
Ühes Fb kogukonnas oli üles riputatud küsimus: säästunipp, mis teeb sinust koonri.

Mul selline veider säästunipp, suure kella külge ei pane! 

Aga blogisse võiks ju kirjutada!

See mul alles üsna uus komme.
Nimelt kallan heeringate peal oleva õli pakist klaaspurki ja hiljem kasutan seda tule süütamisel pliidi all ja ahjus. 
Väga hästi toimib!
Kusjuures, seda õli purki kallamist ma ise välja ei mõelnud, selle ma spikerdasin. Ma ei tea, mida teeb õliga inimene, kelle pealt ma "vikki tegin".

Mina igatahes hoian kokku süütetablettide ostmise raha.

Kas see nüüd on koonerdamine... aga veider igatahes. 

Täna märkasin enda juures veel üht kummalist säästunippi. Käisin hommikul kohalikus pealinnas ja tegin kohvikus aega parajaks.
No ja kui asju kokku korjasin, torkasin oma (vähe)kasutatud salfetkad käekotti. Et hea võtta, kui silm märjaks või nina vesiseks läheb.

Tuleb tõde tunnistada: see polnud mul esimene kord!

Säästmine või koonerdamine?

No ja siis veel, ma korjan poes kõik oma ostutšekid kaasa, ja koduteel, bussis või autos, arvutan kokku, kui palju ma allahindluste pealt säästsin. Täna näiteks 5.96. Juurde võiks veel muidugi liita tasuta bussisõidu, pilet edasi-tagas oli omal ajal 5.30.
Ja tasuta WC külastamine kohvikus.

Muud kokkuhoidu teen ka, aga midagi kummalist hetkel rohkem ei meenu.

Ja mis see koonerdamine õieti üldse on?

Tean, tean: koonerdamine pole kokkuhoid!
Aga mis ta siis ikka on?

Vanasti olime kordades kokkuhoidlikumad, poja pükse olen ma hoole ja armastusega lappinud.

1980... 1981... kuskil sealkandis
...

kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Mida räägivad numbrid

...
Mulle numbrid meeldivad.
Ma olen seda muidugi korduvalt maininud, aga nii on.
Endiselt.

Ja kuna eelmise aasta lõpp läks nii, et kirjutamissoone peale ei sattunud, siis nüüd kasutan kiiresti ära need mõned  mõtted, mis pähe on tekkinud.
Sedapuhku numbrid.

Number 21.
Õhtuleht tegi aasta lõpus postituse minemistest aastal 2018.

21 tuntud eestlast, kes läksid.

Vanim, Roman Toi, maetud Metsakalmistule.
Tema, kes siiski suurema osa oma elust elas paguluses.

Nii jääb 20.

68,5 aastat.
Nende 20 lahkunu keskmine vanus... mis on mõni aasta rohkem kui minu vanus.

7 kahekümnest olid nooremad kui mina.
Kuus kahekümnest lahkunust ei elanud pensioniealiseks, lisaks kolm, kes vaid aastake või paar pensionärid said olla.

Kuhu ma oma jutuga välja tahan jõuda?
Eesti tõstis pensioniiga, esialgu 63,5 eluaastalt 65 eluaastale.

Tegelikult, ega ma ei teagi, kui mitu aastat võiks/peaks inimene saama pensionäripõlve nautida. Või peabki harjuma mõttega, et tööpõllul, kuni surm sind võtab?

Vanemeaealiste tööhõive Eestis on üks Euroopa kõrgemaid.
Ajakirjandusest nopitud lause.

Võimalik, et vanemaealised lihtsalt ei oska ilma tööd rügamata elada.

Aga võimalik, et asi on lihtsalt rahas. 
Kui ikka elamiseks muidu napib.

Usun, see pole igavus, mis inimesi tööle meelitab.
Mu meelest on elus piisavalt põnevat tegemist, millega oma pensioniea päevi täita. 

Aga loomulikult, tore ju ka see, kui töö on samal ajal ka hobi, ja just tööl on tore olla!
Küllap seegi on üks võimalus.

Mina ise ootasin küll, millal vanus nii kaugele jõuab, et koju saab jääda. Mitte et töö poleks meeldinud, kõik oli tore, nii töö kui töökaaslased.

Aga mulle meeldib pensionil olla.
Igav igatahes ei ole!


Pildi autor teadmata... keegi lastest igatahes.
Aga number on 5 !!!
...

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Neli toidukorda

...
Väljakutse selline. Neli toidukorda, kus koostisosaks tatar.
Täna siis.

Neli korda tatart... see tundub isegi minu jaoks liiga palju!

Algust tegin juba eile õhtul.
Panin 3 supilusikatäit toortatart likku. Et hommikul mõtlen, mis juurde saab.

Väljakutse seegi, et hakkama pean saama selle kraamiga, mis kodus olemas. Poetuuri täna plaanis pole, sest kodus on üht-koma-teist, isegi rohkem kui tavaliselt.

Hommikul pesin tatra sõelal üle. Lisasin kõrvitsapüreed (varud sügavkülmas), veerand hakitud greipi ja keefiri.
Magusaks juurde veidi vahtrasiirupit (kingitus jõuludeks).
Et lõbusam välja näeks, raputasin peale purustatud kõrvitsaseemneid.
Veidi mõrkjas maitse greibist, aga mulle sobib.


Teine toidukord.
Tatar hautatud koos värske kapsaga. Juurde kooreses kodujuustus tomat ja kurk ning praetud singiviilud. Viimased oleks võinud olemata olla, aga säilivusaeg hakkas lõppema.
Kasutasin ära.
Lõunasöök siis selline.


Kolmas toidukord. Soe ahjuleib tatra-kodujuustu seguga. Segusse tükeldasin veel paprikat, lisasin veidi majoneesi ja sulatatud juustu.
Leivaks oli Jassi seemneleib.
Peale tomativiil ja näpuotsaga pitsamaitseainet.
Ja siis ahju küpsema.


Kõige lõpuks soe tatra-seenesalat.
Tegin valmis, aga sööme homme!
Sibul ja küüslauk õlisele pannile, hiljem lisasin keedetud tarta ja seened. Kasutasin ära laste toodud gemüüse purgis - kukeseened ja muu.
Mis muu täpselt, seda ei tea, aga imehea.

Serveerisin ikka pidulikult ka, värviks juurde mõni riba paprikat.

Vaja ju pildistada!


Selline toidutegemise päev täna.

Päris huvitav väljakutse... ja sugugi mitte niiväga väike!
...

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Jõulujärgne

...
Tee plaane... ja ole kindel, et tema seal kuskil kõrgel ja kaugel keerab itsitades su plaanimajanduse uppi. 

Minu plaan kaks päeva Tallinnas sai täna viietunnise väljundi. 

Aga asi seegi!

Vähemasti kinos jõudsin käia.
"Eia jõulud Tondikakul".
Nii hea film!

Mul viimase aja seis selline, et hing ihkab headust.
Ju on lihtsalt sisemise tasakaalu hoidmiseks oluline.

See film oli lihtsalt nii hea!
Hea headuse mõttes.
Umbes nii, et kui vahepeal nagu polnudki päris hästi, siis filmi lõpuks oli kõik väga hästi.

Film imeliselt ilusa loodusega... asjapulk R.R.N. küll arvas oma arvustuses (üks järjekordne negatiivne purse), et Eestimaal tegelikult nii ilusat talve ja metsa ei ole.

Ikka on, tuleb lihtsalt silmad lahti vaadata!

Sada sammu kodust.
Üks juhuslik klõps paar päeva tagasi.

05.01.19

Kui tõde tunnistada... nii ilus see muidugi pole kui filmis!

Veel arvas R.R.N. et klassikat sellest ei saa ja jääb alla mitmele teisele x-jõulufilmile. 
Nagu oleks mingi võiduajamine.

Miks peab kogu aeg võrdlema, miks ei või võtta asju lihtsalt sellistena nagu nad on?

Aga ok, kui me nüüd ikka võistlemise ja võrdlemise peale välja läheme, siis siin on vähemasti vaieldamatult esikoht käes.

Jõuluturg Raekoja platsil.
Euroopa parim!

Täna viimast päeva veel kuusk püsti ja turg külastajatele avatud.

07.01.19

Mõned päevad tagasi käisin Paides.
Tõsi, turgu seal ei olnud, muidu  oli lihtsalt ilus.


Turgu ei olnud, aga kuusk oli.

Kaubitsemisega ongi nii, et nii ja naa. Tore asi see turg, ja kaup igati väärikas. Tahaks ju oma ostudega toetada neid andekaid käsitöölisi, kes imelisi asju toodavad ja neid turustavad.
Samas üritan oma mõttemaailma kaubandusest eemale juhtida, raha säästa (polegi ju õieti teist...) ja vähem asju omada.

Vähem on parem... kas see võiks olla aasta moto?

Mulle meeldis Paide jõulupuu.

Vähem ehteid ja rohkem loomulikku ilu.

03.01.19

Aga kui nüüd jutu algusesse tagasi minna.
Tema seal kõrgel, kes asju korraldab.
Et ta ikka märkaks neid, kes abi vajavad.

07.01.19

Kuidagi kirikulähedased pildid, küllap lugugi seepärast sedapuhku selline.
...

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Aastavahetus

...
Nüüd on see vahetus tehtud. 

Muidu mulle küll meeldis vana. Mu meelest oleks võinud teda kauemaks jaguda, miks peab veel täiesti kasutuskõlbulik vahetuskaubaks minema?

Üldse olen vist vanas liiga kinni, mida aasta edasi, seda rohkem.
Rohkem vanas kinni ja ettevaatlikum uut vastu võtma.

Vanasse aastasse oleks kindlasti veel tegemisi  mahutanud.
Kui ta oleks kauem kestnud.
Aga tagasi vaadates, ühte-teist sinna aasta lõppu ikka talletus.

Üks pidulik lõunasöök koos kutsutud külalisega.


Ja veel.

Ämm sai 95. 
Käisid külalised.

Lapsed käisid jõululõunal.

Ise tegime jõululaupäeval tuuri, kolmel kalmistul sel aastal.


Nipet-näpet päevades... ja siis ühel hetkel toimus vahetus.

Läksin õue osa saama. 
Muidu pärast ei teagi, et peab uues elama.


Parimat kõigile!
...

laupäev, 5. jaanuar 2019

Õigus arvata

...
Vaatasin ma ka seda saadet, mida terve Eestimaa neljapäeva õhtul vaatas.

Igasugused arvamusliidrid igatahes.

Nemad nüüd põrutavad nii, et kommentaariumisse pole mõtet piiludagi. Artiklites on seda ilkumist piisavalt.

Ma vaatasin ka. 
Saadet.

Otsast lõpuni, aga tuleb välja, et midagi jäi nägemata.
Sabaots.
Lõpetasin vaatamise siis, kui saade läbi sai.
Jutusaade... no jutt sai otsa.

Mingeid küsimusi õhku ei jäänud.

Nüüd siis sain teada, et terve artikli jagu jäi nägemata.

See paljas taguots, mida tervele Eestimaale olevat näidatud.

No mina jäin ilma.
Lihtsalt ei pannud tähele!
Aga tõesõna, järgi vaatama ka ei hakka.

Arvamusartiklitesse ei süvenenud, põgus pilk andis piisavalt negatiivsust.


...