Reede, 25. detsember 2009

Fotojaht: kink... üksainuke sedapuhku

...

Mitte et meie majas kinke rohkem poleks jagatud.
Lihtsalt
selle ainumase püüdsin pildile.
Väike Marta sai jõuludeks Epp Petrone raamatu "Marta varbad".

...

Neljapäev, 24. detsember 2009

Päevast midagi puudu...

......
Viimasel ajal on tunne, et päev pole korda läinud, kui midagi kadunud ei ole. Kui paanikahäire on olnud olemata.
Kadunud võib olla mobiil.

Või rahakott koos olulise osaga mu maisest varast (raha, pangakaardid ja dokumendid).
Pisi-pudinate otsimine ei lähe arvesse, sest mis probleem see ka on.

Mobiiliga on lihtne - võtad ja helistad. Kui vastu heliseb, on olemas. Kui vastu ei helise, tuleb minna järgmisesse ruumi (või järgmisele korrusele) ning korrata katset. Kuskil ikka vastab.
Muidugi, on võimalus, et üldse ei vasta. Ükskord oli nii, 3 aastat tagasi. Siis, kui kadumist märkasin ja suvalise võõra telefoniga helistasin, siis ei vastanud.
Aga telefoni kadumine adrenaliini lakke ei tõsta ka. Kes seda vana ja kulunud mobiili ikka tahab.
Kõige suurem kaotus oleks salvestatud numbrid ja mälusse jäänud armsad sõnumid.

Rahakoti kadumine on hoopis mõjusam. Kui ikka suur osa su maisest varast ja identiteedist peaks jäädvalt kaduma, on jama küll. Ja rahakott ei vasta, kui ma talle helistan.
Peaks midagi välja mõtlema. Ehk saaks lasta mingi telefoniline mehhanism sisse monteerida. Üldiselt olen ma oma rahakoti ka üles leidnud. Tähendab, et ta on olnud seal, kuhu ma ta panin, ükskõik, mis koht see parasjagu siis oli.
Ükskord, pakun, et 25 aastat tagasi, ei leidnud ka. Aga siis helistati mulle ja kutsuti mingisse ametiasutusse, et tulge järgi.
Kõik oli alles, misiganes mul seal sees võis olla.
Teine kadumine oli hiljuti, ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse juures. Poes avastasin, otsisin, ei leidnud. Kurtsin turvale, et varastatud. Igaks juhuks läksin autost otsima.
Autosse ma teda jätnud ei olnud, aga juhuslik mööduja leidis selle auto kõrvalt maast ja andis kaasa kätte. Kaasa tundis ära (tänu seesolevale väikese sõbra pildile), vaatas raha-poolele, leidis sealt paari-kolme 500se vahelt ühe sajase ja pistis ausale leidjale pihku. Mul poleks ka suuremast rahatähest kahju olnud...
...

Et kuhu ma välja tahan jõuda. Viimase adrenaliini-laksu sain eile. Jälle ühes suures kaubanduskeskuses. Kaotasin oma kaupa täis ja isikliku kotiga (koos rahakotiga) varustatud ostukäru ära. Õnneks leidsin üles. Keegi polnud sellega kassas maksmas käinud.

...

Laupäev, 19. detsember 2009

Fotojaht: pisike ja punane...ei ole päkapikk

...
Sellised kummalised tegelinskid minu pisikesed ja punased.
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.


...

Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.

...

Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)

...

Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...

...

Teised punastajad...
...

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Fotojaht: kuidas portreteerida rahulolu...

...Rahulolev mina
...

Rahulolev degustaator
...

Rahulolev Öku
...

Polegi ju palju vaja, et rahul olla....

Kolmapäev, 9. detsember 2009

09.12.09

...
...
-->
Ühes sõbralikus kohas sain teada, et täna on selline maagiline kuupäev. Tuleb ära kasutada. Märk maha panna, et olen olemas.

Eile olin ka olemas, eile oli teistsugune tähtis päev.
Üks nimepäev oli.
Isegi koogi küpsetasin.

Aga õhtul ei saanud ma magama heita, sest mu voodi oli okupeeritud. Üks liblikas magas mu padja peal, mul polnud südant teda sealt ära tõsta.
Miski pool 2, teisel katsel, sain siiski kätte oma magamisaseme. Hommikul toimetasime toas koos, nüüd on ta jälle kuhugi peitu pugenud. Minu voodi on vaba, õnneks... iga öö ma nüüd ka valves ei kavatse olla.
...
Muude arvutitööde kõrval lappasin täna huvi pärast põhikoolide kodulehekülgi. Selline soe tunne tuli südamesse. Üldistada muidugi ei saa, igale lehele ei jõudnud.
Aga nii mõnigi vääris märkamist .
Näiteks see kool, kus esilehel on tublide tunnustamine, jättis sooja ja sõbraliku mulje.
Või see esileht, kus suur pilt tegijatest tüdrukutest, läbi aegade parim tulemus rahvastepallis (kindlasti mitte rahvusvaheline… aga see polegi ju oluline).
Või need esilehed, kus suurelt info jõuluaegsetest üritustest: tasuta kontsert, muusikaringikontsert, jõulupeod ja muu jõulunädala(te) tegemised.
Mõnel kodulehel on jooksvalt kooliperet puudutav ürituste, saavutuste, käimiste ja muidu tegemiste info.
Mõni kool on toonud esilehele välja kooli ajaloo lühitutvustuse või kooli hümni ja sümboolika, mõni kool näitab oma kaunist koolimaja, kuhu siis aadress ja kontakttelefon juures on.
Paar kooli on tähtsustanud direktorit, kes siis kooli avalehel, oma nimi all, tutvustuse või tervituse on üles riputanud.
Mõni kool andis niisama märku, et kõige olulisem on direktor.
Ja siis ma täna mõtlesin, et mida mina tähtsustan. Ei osanudki välja mõelda. Aga otsustasin, et tänasest päevast hakkan ennast tähtsustama. Ma veel ei tea, kuidas see välja peaks nägema, aga vahet pole. Peaasi, et eesmärk on püstitatud. Võimalik, et teen seda alateadlikult kogu aeg, aga see pole see.
Tänasest hakkan sihipäraselt tegema.

Oleks ma eile alustanud, oleksin liblika põrandale lennutanud.

Laupäev, 5. detsember 2009

Tervislik sünnipäevakink

... -->
...
Käisin eile nii Selveris kui Maksimarketis ringi lahtiste silmadega, et leida midagi pisikest sünnipäevalaste märkamiseks.
Mõlemas poes torkas silma selline vahva tervislik komplekt, kus koos tükike ingverit, üks sidrun ja üks küüslauk. Maksis ta kroonikese-kaks üle kahekümne, just sobiv.
Aga ingver tundus närtsinud, küüslauk kidur ja sidrun tilluke.
Haarasin siis siit ja sealt (tegelikult ikka katsusin ja kaalusin põhjalikult,) 2 keskmisest priskemat küüslauku, 2 kopsakamat sidrunit, 2 pakikest ingveriga ja värvirõõmuks juurde veel 2 paprikat.
-->
Kodus veidi rehkendamist, kokku umbes–täpselt 40 krooni.
Nüüd on mul siis võimalik kahte sünnipäevalast õnnitleda-turgutada.

Ise tehtud, hästi tehtud!
...

Fotojaht: ehted

...
Ega ma neid eriti ei kanna.
Aga muidu nad meeldivad mulle küll.
Mõned riputan siia üles.
...
See on eriline. Usun, et ema oma. Või vanaema oma. Müntidel on aastaarv 1929... see on ema sünniaasta.
...

Need kaks on nobedate näputöö... mitte minu näpud. Olen nad omale saanud.

...

See on ka eriline. Selle kinkis isa mulle kunagi.

Nii nad mul on, minu juures, mõnikord küljes ka.
...
Teised ehtijad.
...

Teisipäev, 1. detsember 2009

Kuidas grippi ära tunda....

...
Kui ma pidevalt aevastan. Ja temperatuur on 34,9

Ma arvan, et pean profülaktiga jätkama...
...