Muda ja muu... läbi aegade

...

Alles see oli, kui meil oli lumi. Ikka nii palju lund, et iga päev oli vaja visata.

Õuepealset lagedaks.

Nüüd kõik kohad vett täis.

Ja hea veel, kui vesi, kohati on ikka lausa pori.

Ja olgu siis peale, et porine. Mõni koht pole ei lumine ega porine, mõni koht on lihtsalt jäine. Vesi peal ja kohutavalt libe.

Eestimaa talved sellised.

Aga mina pole nõus ütlema, et vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja talv rohkem talve nägu. Mina mäletan lapsepõlvest nii poriseid jõule kui ka lumeta aastavahetusi. 

Ja kuskil on pildid, kus maipühade ajal maal vanaema juures lumememme tegime.

Kuigi tegelikult oleks pidanud 1. mail olema Tallinnas ja paraadil. 

Kogunemine oli kuskil Kaarli kiriku juures, ma mõned korrad ikka käisin ka, aga enamasti ema kirjutas  hiljem päevikusse - puudus kodustel põhjustel.

Eks need olidki ju kodused põhjused, kui maal vanaema juures.

Seal oli ka porine... see tee sinna oli selline

Soonikutega.

Esimene ja teine ja kolmas soonik.

Soonikud olid need mudased kohad, kuhu autod kinni jäid ja kust autota minnes kuiva jalaga läbi ei saanud. 

Kui ikka maja juurde kostus, et auto müriseb ja kohale ei jõua, mindi vaatama. Et kas on vaja lükata. 

Kui esimene soonik, siis sealt tuli rahvas jala tulema, abi kutsuma.  

Seekord ei jõudnud auto isegi soonikuteni, jäi juba Kadaka talu juures kinni. Oma jõududega nad välja ei saanudki, kodutalust oli abivägi kohal.  Seda ma ei tea, kas kõhutunne andis märku või kergema jalaga autoline lippas need 3 km, et abi kutsuda.

 

Ma ei tea, mis aasta see võis olla. 

1968?

1969? 

1970?

Igatahes kuskil sealkandis.

Ega lähisugulastel tol ajal kellelgi autot ei olnud, masinaga käidi küll, aga siis kas oli isa töö juurest saanud või kes kust mujalt. 

Või siis kaugemad tuttavad. 

Autoga.

Seekord oli Väino.

Tema seal pidulikult, valge särk seljas.

Siis ehk oli see Eesti Raadio auto?

Peab Väino käest küsima.

Eelmisel laupäeval oli Väino sünnipäev.

Aga x aastakümmet tagasi läksin ma tema sünnipäevalt Pelgulinna sünnitusmajja. Ja sealt edasi juba kiirabiautoga Keskhaiglasse.

Lausa juubel suurel lapsel.
25ndal... üks päev peale Väino sünnipäeva.

Väino ise oli tookord päris mitu aastat noorem kui poja täna.

...

Üks päev korraga

...

Ega see nüüd õige elamisviis pole, aga kevadeti ikka kipub.

Üks päev korraga. 

Või siiski pigem paari päeva kaupa.

Natuke peab ikka ette ka mõtlema.

Ma mõtlesin eile isegi kaugemale.

Suve peale mõtlesin.

Panin ühe reisi kinni.

Aga muidu... nagu ikka.

Päev korraga. 

Eilsesse mahtus üks kauaoodanud koristamine.

Minu oluliste ja vähem oluliste asjade panipaik.

 

Päris hea, et ära koristasin, mitu ununenud olulist asja tuli välja.

Muuseas ka üks jõulukink tuttavale perele.

Nimi ilusti peale kirjutatud.

Pole hullu, et õige aja maha magasin.

Varsti juba jaanipäev, kaugel need jõuludki enam.

Ma muudki olulist maha maganud. Paar päeva tagasi tuli meelde, et mul kuskil peenrajupp üles kaevamata, seemendamisest rääkimata.

Kui vaatama läksin, selgus, et seal sügistöödki alles tegemata. 

Saagikoristamisest rääkimata.

Nüüd juba puhas sibulapeenar, hea värsket rohelist noppida.

...

Kinnitada kaunistuseks

...

Mitte ainult see tõruke minevikust ei tulnud minu juuurde.

Et kas on olemas koht, kuhu teda kinnitada.

Kaks kaunist ehet veel.

Sünnipäevakingitused.

Ühe tegi Ireen.

Kõigepealt käis ta metsas materjali otsimas.

Või niisama ilusat jahtimas.
Fotojahtimas.

Leidis selle ja selle.

Rohetiksik.

Pildistas ja pidas plaani.

Siis murdis servast killukese, pillas paar pisarat peale, nõelakene tagaküljele... ja selline ta sai.

 

Kinnitada kaunistuseks.

 ...

Aga teine ehe... 

temast teinekord...

...

Ühe tõru lugu

...

Kui noor sugulane mulle sünnipäeval selle tõru pihku pistis, et pidavat olema minu oma, pani see mind mõtlema.

Esialgu tundus nagu päris võõras.

Mida rohkem vaatasin, seda rohkem hakkas mind kummitama mõte, et kunagi tõesti on ta minu küljes rippunud.

Kus? Kuidas? Millal?

Ja välja mõtlesin!

Nii umbes-täpselt 40 aastat tagasi oli mul heleroheline "jumper", Rootsist või Soomest toodud.

Selline vöö ja pandlaga.

Ja rinnale kinnitatud tõruga.

Otsisin oma pildid läbi, ja täitsa olemas. 

Saaremaal, aasta oli siis 1974.

Selle pildi peal tõru hästi ei paista, aga aimatav on.

 Ma pean sellele tõrule nüüd uue koha leidma.
...

Ladusalt libedal teel

...

Kuna libedale teele on suhtkoht lihtne sattuda, tuleks kasutusele võtta ettevaatusabinõud.

Mina olen ettevaatamatu, täna näiteks lõhkusin kaasa lemmiktassi. Minu südamest tulnud soov asendada tema vana lõhutud lemmiktass minu uue lemmiktassiga lükati viisakalt tagasi.

Ka libedale teele võin ma täiesti ettevaatamatuna astuda. Eriti hommikul, kui on nii pime, et silm libedust ei suuda tuvastada.

Kaasa tegi kingituse, mis mu hommikuse tööle tormamise turvalisemaks muudab.

Võib muidugi ka paljajalu, aga üldjuhul tõmban ikka saapale peale.

 

Tunne kohe tunduvalt tugevam.   

Enesekindlam.

Netist leidsin kasutusjuhised ka.
...

Südamega

...

Ma pole kunagi mõelnud, miks ühel teatud uksel südamekujuline piilumisauk on.

Pole mõelnud, pole mõistnud.

Ega mul sellist ust käepärast ei ole ka.

Eelmise aasta sõbrapäeva-eelne köögiaken andis mulle südame.

Üle-eelmisel aastal leidsin kuurist.

Sellel aastal sain südameid kohe mitu, seekord sellest samast teatud paigast, mille uksel võiks südamega auk olla.

Südamlikult.

Sõbrapäev täna.
...

Fotojaht: ise tegin

...

Ma olen nii edev inimene, et kui midagi tehtud saan, vihjan blogis ka.

Näiteks kuidas Roosi meile tuli ja kuidas pooleliolevast kampsunist sai kohvikannusoojendaja.

Aga kui ma nüüd mõtlen, siis mõni asi on ikka näitamata.

Vist.

Muidu oleks puhta hädas. Peaks hakkama tegema. 

Tegelikult on see lambivari päris vana.

Aastast 2008.

Üks kardinajupp ja üks pitsijupp, taaskasutusel materjal seega, kaltsukast ostetud, puhtaks pestud ja valmis tehtud.

...

Ma ei ole omale uut teinud, ikka seesama.

Las ta olla, mulle sobib. 

Kord kolis minuga kokku üks liblikas.

Umbes-täpselt 3 aastat tagasi, dets 2009. 

Detsembriliblikas. 

 

Temale ka sobis.

Tema elas lambivarjul.

 

 ...
8 tundi hiljem.

Nojah.
Hommik on õhtust targem.
Kohe oli selline tunne.
Et olen oma detsembriliblikast enne ka kirjutanud.
Isegi pilte üles pannud.

Aga lambivarjust loodetavasti mitte.
...

Fotojaht: pisike ja punane...ei ole päkapikk

...

Sellised kummalised tegelinskid minu pisikesed ja punased.
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.


...

Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.

...

Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)

...

Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...

...

Teised punastajad...
...

Lõimumine ühiskonda

......

Minu vanaema lõimus oma elu jooksul mitu korda. Esimene kord oli siis, kui ta lõimus oma abikaasa suguvõsasse ja peale abiellumist uue perekonnanime sai.

Edasi lõimus ta tolleaegsesse (EW) ühiskonda sellega, et vahetas eesnime ära. Enne oli vist Klaara.

Teised Maalbergid kasutasid ka nimemuutmise seadust, nemad eestistasid EW-i ajal oma perekonnanime.

Mingil ajal toimus vanaemal lõimumine Nõukogude ühiskonda, sest passi venekeelsel lehel oli tema perenimes olev s-täht sujuvalt z (з) täheks kirjutatud.
Korra olla isegi probleem olnud, et kas ikka võib hotellis abikaasaga ühte tuppa panna, venelasest administraator vaatas, et passis perekonnanimed erinevad. Vanaisal oli samas kohas kenasti s- täht (c). Ega siis polnud nii, et lähed aga hotelli jumal teab kellega... Abielus ei ole, võta eraldi tuba.

Nii et lõimumine oli, on ja jääb.

Aga et ühiskond ajab oma asja ja rahvas oma, seda näitab foto 1965. aastal käibel olnud suveniirist. Tikutopsid kannavad ideed, aga lõimumise-pitsat on kaane peale pandud.

...

Seitse helkurit

......

Tegelikult sain ma Teeviidalt kaks helkurit.

Üks oli jah, reformikate kingitus. Aga teine oli veel, see siis Mõdriku. Tänutäheks kindlasti tutvustan tuttavatele noortele, et mis kool ja kus kool see on. Enne teen endale selgeks. Ja lõpuks ehk kingin ühele ammusele tuttavale, kes mu meelest Mõdrikul õppinud on. Jõulukingiks näiteks.

Aga need helkurid tekitasid mul soovi teha inventuur oma tagavarades. Et mitu on ja missugused on.

Kokku koos uutega seitse tükki.

Üks kannab teksti “Tantsija teel!” Selle ostsin kohaliku pealinna kultuurikeskusest, kui mingi tantsuürituse lõpus väikest sõpra ootasin. Pidin talle ära kinkima, aga miskipärast jäi.

Teise helkuri tekst on “Ma oskan!” ning teisel pool “Saan tugevaks ja hea tuju” ja energiakõnd.ee. Sellega oli selline kurb lugu, et tuttav autojuht kurtis, et ma pimeduses halvasti nähtav. No ma eitea, helkuri viga see nüüd küll ei ole. Sain selle millalgi valla sügisesel spordipäeval, kui olin 5 km kepikõndi teinud. See nüüd vilets küll olla ei tohiks.

Kolmas helkur on Comeniuse oma. No kes nüüd Comeniust ei teaks :P

Edasi Maanteemuuseumi oma. Peal lahtiolekuajad ja neti-aadress. Ja veel üks vana uhke auto ka. See oli väga hea muuseum ja pileti asemel helkuri jagamine (iga päev uut värvi paelaga) on ju igavesti vinge idee.

Viimane siis kannab teksti “Tahan saada sõduriks!" Ma ei mäleta, millisest militaarsest ettevõtmisest ma viimati osa võtsin. Aga sõduriks ma tõesti saada ei taha. Ehk sellepärast, et sõbrants (kes lumetormi kardab) omab sõjaväelist kraadi (või on neil seal mingi auaste või mis iganes) ja need Kevadtormid ja kaevikute kaevamised mõjuvad pisut hirmutavalt. Millegipärast ma kahtlustan, et selle helkuri olen ma leidnud. Aga see on tõeliselt ilus helkur. Teisel pool on vapp kolme lõviga ja kiri Eesti Kaitsevägi. Kui ma mõne väärilise leian, siis äkki kingin selle ka ära.
Päris kindel, selle helkuriga jõuab kaugele.

...

Katkised asjad

......

Katki minemise ajajärk.

Või siis katki tegemise ajajärk.

Muruniiduk… sellega sõitsin üle suure kivi.
Kaasa leidis meistrimehe, kes võlli õigeks painutas.

Vannitoa nõuka-aegne lambi kate… see läks katki siis, kui läbi põlenud pirni vahetasin. Ja pärast ei saanud kupli paigutamisega hakkama.
Nüüd siis vaja kolada vanakraamipoodides. Või kirbuturul.

Uus digikas… õhtul töötas, aga hommikul enam elu sisse ei võtnud.
See sai garantiisse saadetud.

Aga ühe asja lõhkusin teadlikult ära. Lõikasin pudelil kaela maha. Pudel peata kui giljotiini alt tulnud… laadisin selle siis maasikaid täis, teipisin maha löödud ülaosa tagasi. Hea oli transportida saarelt mandrile, ei mingit katki litsumist ega välja lekkimist. Ainult kokku vajumine.

Mõnikord on katkised asjad kasulikud ka.

...

Kingitused kaugelt

......

Mulle meeldib kingitusi saada… kellele see ei meeldiks.

Minu kõrval arvutilaual on alus kingitusi täis. Kingitud kivid, kaugetelt reisidelt toodud.

Mulle võib alati kive tuua. Kividel on hing. Kivid hingavad. Ise olen kuulnud.

Sedapuhku kivid siis Austriast.

Erilised selle poolest, et nende sisemine ilu on ka välja toodud. Nad on lihvitud.

Ja kõigil neil on oma nimi.

Leopardenfelljaspis… see laiguline.

Serpentin Brasilien… see kõige rohelisem.

Heliotrop… see pruun “kastanimuna”, tema teine külg on ka roheline.

Kokku 10 tükki.

Nagu kunstiteos igaüks.

...