Fotojaht... ilusad sõnad

 ...

Kui nüüd aus olla, ega ma neid fotokaga jahtimas ei käinud. 

Sõnu siis.

Sõnamängust on lihtsalt saanud hilisõhtune rituaal. Südaööl avanevad väravad ja jaht võib alata!

Kui just enne magama ei jää...

Miskipärast on minu arvutis küsimärgi all esimesena just 5tähelised sõnad.

Nüüd oleneb meeleolust. Sõna võib olla helge. 

Pehme. Kerge. Malbe.

Kõik oleneb enda sisetundest.

Või hoopis taustast.

Kohin. Pikne. Tuisk. 

Ümbritsevast keskkonnast. 

Pleed. Viski. Kruus.

Aga mõnikord alustan kahtlaste sõnadega ;)

Ühte pean ma ütlema: kui on vaja viietähelist sõna, tulevad meelde ainult kuuetähelised. 

Ja vastupidi.

See oli nüüd sissejuhatus. 

Tänane mäng oli eriline selle poolest, et kui õige täht õnnestus tabada, oli see sõnas täpselt õiges kohas. Kõigis kolmes mängus!

Rõhk sõnal õige (mängus roheline), sest tähtede tabamine võib olla nii nii kui naa.

Näitena toon eelmise päeva sõna, seda mul ei õnnestunudki ära arvata, kuigi võtsin lõpuks appi pliiatsi ja paberi ning sättisin tähti siia ja sinna.

Ma pärast kirjutan, mis sõna see oli... kui keegi tahab ise katsetada. 

Ja kui mul pärast see sõna ikka veel meeles on :) 

Kordan: mina igatahes hakkama ei saanud.

Aga tänase mänguga olen rahul, kuigi üks sõnadest oli lõpuni vale, olen ikka täitsa uhke: kõik õiged tähed kohe õige koha peal!

...

Aga et fotojaht*, peab ikka mingi sõnalise pildi ka leidma.

Ilusasõnalise**...

Polnudki vaja kaugelt otsida, ilusaid sõnu seal riiulil jagub! 

Sain eile hommikul sõnumi ja õhtul pakiautomaadist imelise kingituse!

"Lootustuuline eneseleidja"

Aitäh loomingulisele kollektiivile

Ülle Ottokar (pilt***)

Anne-Mai Tevahi (sõna)

emotsioonikaartide kogumik

luulelisel kujul mõtteväljendused

pildis kujutatud emotsioonidega

see kaardipakk on vahend 

iseenda paremini mõistmiseks

oma tunnete väljendamiseks

ja emotsioonide 

nüansirikkamaks sõnastamiseks

see on 

luule ja kunstikogumik

kus saavad kokku 

pilt ja sõna

et igasse päeva leida

mõttekild ****

 ...

* selgitus eelmises postitused

** leia pildil sõna vanaema ;) 

*** pilt lõuendil oli ka pakis... ilusa mõttega sõnad juures

**** tekst karbi tagaküljel

...

Suvi ongi läinud

...
Võiks ju märgi maha panna.
Enam meil ei ole suve.

Lahkus meie juurest esmaspäeval kell 10.50

Suvi läks kui unenägu... midagi ma kooliajast ikka mäletan!
Kusjuures, tegelikult mäletan pigem seda, et suved olid pikad. Päevad ja nädalad, kõik olid pikad.
Mulle ei meeldi, et nüüd aeg nii kiiresti on edasi hakanud liikuma.
Päevad, nädalad, kuud.
Ja aastad.

Siin kiire järelhüüe suve viimastele päevadele.
Vaataks üle mõned hetked ja mõned pildid.
Mõned olulised olemised ja toredad tegemised.

Kõigepealt nimepäevad. Et ma alles eelmise nädala keskel uue kalendrilehe ette keerasin, sai üht koma teist maha magatud.

Nimepäevad näiteks.

See kõige tähtsam, vanaisa nimepäev, oli siis veel olemata. Seda ma tähistasin: lugesin läbi kirja, mis vanaisa 70 aastat tagasi oma 20-aastasele tütrele oli kirjutanud.

Küll aeg lendab, nüüd olen abielus ühe vanaisaga! 

Rääkimata sellest, et ise sama pika staažiga vanaema olen.

Vanavanemate päev oli septembri teisel pühapäeval. Siis ma olin kodust ära, aga õnnesoovid ja kingitused jõudsid kohale.

Et õnne kauemaks jaguks, tegin oma SB-sse väikese kokkuvõtte.
Postituse... et kaasaegsemalt kõlada ;)

...

Mõned lähedaste sünnipäevad. 

No umbes nii, et onupoja naine ja onutütre mees.

18.sept ja 19.sept.

Urmas usub ka numbrite maagiasse, 19.09.19 kõlab loomulikult maagiliselt.

Pildi autor on sünnipäevalaps.

Urmas siis.

18.09.19 kõlab teistmoodi huvitavalt.
Tütrekesele käisime ise lilli viimas.

Pilt on ühest pisikesest sünnipäevalisest.

Kass-robot... kui ma nüüd õigesti mäletan.
...

Laupäev oli Türgi-teemaline. Lapsed tulid reisilt ja jagasid muljeid.
Kingitusi ja maiustusi jagasid ka.

Seda takku, mis sulab suus ja maitseb kui halvaa, tarbime edukalt veel mõned päevad ;)

Seni kuni jagub.

...
Pühapäeval tähistati rahvusvahelist ninasarvikupäeva.
Mitte et mul erilist kokkupuudet nendega oleks, aga kui juba päev, siis on ju põhjust märgata.
Ükskord käisime loomaaias... leidsin isegi pildi.

Oktoober 2010

Midagi ninasarviklikku rohkem välja mõelda ei suutnud!

Ja esmaspäeval algas sügis.
Pilti käisin alles täna tegemas.

Pean siin endaga aru... kas korjan ära või ei korja ära.
Põõsas kuhjaga täis!
...

Kuidas kinkida

...

Ma olen väga vilets kinkija. Isegi kui kingituse suudan välja mõelda, siis kauni (huvitava, originaalse) pakendini ei jõua. Jõulukingid võivad olla ammuilma olemas, aga ikka on nii, et viimasel hetkel ostan poest peotäie valmis kingikotte... heal juhul. Halval juhul püüan hakkama saada taaskasutusega.

Mis on keskkonda silmas pidades muidugi kasulikumgi.

No ja kui siis paar aastat tagasi sain kingituse... ausõna, ma isegi ei mäleta, mis paki sees oli. 

Pakk ise on alles, jõulude ajal panen jälle lauakaunistuseks!

Või siis see kingitus, mis aasta tagasi kolleegidelt sain. Kõik oluline info on pakendile paigutatud. Pakend ise kui reisikohver, võta sangapidi pihku ja mine.

Reisile.

Või käsitöölisest koduperenaiseks.

Lõnga ja varrastega.

Nagu hetkel plaan oligi.

Ükskord ma ise ka. Võtsin kätte ja olin teistsugune.

Tegelikult on pakendil oma lugu. Joonistasin/värvisin peotäie neid x pilte, kui oma vana aeglase arvutiga tööd tegin.

Et pikki ooteaegu sisustada.
Juba paar aastat tagasi.

Ühel hetkel oli pakendit vaja, ja õnneks meenus!
Küljed kokku, paelad külge... tehtud!

Oluline on ka üllatusmoment. Olin just tellinud mingist kataloogist mõned vidinad, kui päev-paar hiljem tuli pakiteade!
Uskumatu, et nii ruttu, aga tore ju ikka!

Kui paki kätte sain, oli veel toredam. Ei olnudki minu tellitud pakk, oli hoopis sokisahtli kinkekarbike, sees kaks paari sokke, peal  tähenduslikud sõnad. 

Parim vanaema.

Parim vanaisa.

Nojah, vanavanemate päev ju tulemas!
Üllatus missugune!

Lapsed oskavad alati kinkida, neid pole vaja õpetadagi ;)

...

Enne taliharjapäeva

...
Otsad oleks tulnud kokku tõmmata enne kolmekuningapäeva... aga käib see taliharjapäev ka.

Kingid kokku korjatud, kuusk tühjaks korjatud.

Oksad kokku korjatatud, okkad ka.
Korjatud. Kokku.

Rootsu viisin välja, oksad läksid ahju.

Rakvere jõulupuu jõudsin ka üle vaadata... mulle meeldis.

Lahedasti välja mõeldud!

Aga homme on reede ja 13... ja sealt edasi juba taliharjapäev.

Ja sealt edasi... sammhaaval kevade suunas.
...

Kuidas teha kingitusi

...

Olen aru saanud, et lihtsalt ei ole võimalik tulla reisilt ja tuua kõigile lähedastele kingitusi.

Selliseid, mis saajale meelepärased ja olemuselt kaalutud (mõeldes tassimisele).

Seekord jätsingi ostmata, kui mitte arvestada paari pudelit alkoholi ja natukene magusat, needki laevalt.

See-eest ma käisin Stockholmis ringi ja mõtlesin.

Et mida võiks kinkida.

Nüüd on nii, et kui keegi tahab oma kinki kätte saada, peab ta Rootsi sõitma, kingituse üle vaatama, ja kui sobib, võib ära ka osta.

Kui pakutu ei passi, võib nimekirjast ise valida. 

Selle, mis sobib.

Pärast klaarime arved.

Kui nüüd lastest alustada, siis pliksidele meeldivad ju nukud?

Tõsi, neid osta ei saa, neid saab vaadata. 

Isegi raha ei küsita.

Need 2 on minu lemmikud, lastele ehk meeldivad natuke teistsugused.

Poisid tahavad kindlasti midagi jalgpalliga seotut.

Aga palun.

 Särgi võib ka saada.

Et tüdrukutele mitte liiga teha ja ostmisrõõmust ilma jätta, siis ehk hoopis need seelikud.

Tantsulembesed nagu nad on.

 Pojad võiksid saada näiteks kinokülastuse.

See on päris äge koht.

Või ehk hoopis kehakinnitus tänavakohvikus koos võimalusega mööduvaid näitsikuid vaadata?

Või võtavad pered hoopis kruiisi läbi Helsingi Stockholmi, siis oleks kõigi laste ja lastelaste kingitus korraga tehtud. 

Ireen on kindlasti nõus kaasa tegema.

Mina ise muidugi ka.
Selline lisatingimus ;)

Küllap leiame veel kedagi, et kajutid täis saaks.

 Ainult ostmisrõõm jääb siis ära. Päris suur valik ju.

Nii et kruiis ei ole kohustuslik, tüdrukud võivad shopata

Ritsikaga on lihtne, temale sobib kindlasti üks bussireis mööda Stockholmi vaatamisväärsusi.

Õele uus vihmavari. Võib valida.

Õemees ja oma mees võiksid särgi saada.
Mõni lastest ja lastelastest ka, kui seni pole sobivat pakkumist olnud.

No ja oluline osaline... tema ma võtan lihtsalt järgmisele kruiisile kaasa.

Ja pakun talle paar tasuta kontserti.

Ma usun, et talle meeldib.

Kui nüüd keegi tunneb, et ta on ilma jäänud... mul tagataskus veel mõni pakkumine.

Vaade kõrgelt...

Jalutuskäik vanalinnas...

Või muidu nipet-näpet.

Andke siis teada, kui asi olemas.

Et nagu kinkekaart.

Aega annan nii... kolm kuud? Või pool aastat?
...

Las jääda kõik...

...

Ega ma pole oma lemmikuid varjanud.

Eks vist seepärast olen saanud erinevaid kingitusi.

Plaadi.

Ja nüüd see kontsert.

Aastaid hiljem...

20 aastat hiljem.

Ilma kolmanda esinejata.
Ometi oli ta olemas, läbi meenutuste ja läbi tema muusika.

Arvude maagia.

Nii nagu nemad sellest rääkisid.

Et kokku 100 aastat laval oldud.

120 aastat sellest, kui nad esimesse klassi läksid.

Ja nüüd kontsert.

"Las jääda kõik, mis hea - 20 aastat hiljem"

Ma ei tea, milline kontserdil kõlanud lauludest kõige eakam oli, aga minu lemmik "Sind otsides" on minu lemmik alates aastast 1972... nii et vanust 44 aastat.

Tõnis Mägi laulis...

Mul iga hommik kisub pilgu teele

ehk mõnda rada astub sinu jalg

Ma olen näoli langend järveveele

kas virvetes ei viirastu su palg...

Kõik laulud olid tuttavad, omad ja armsad.

Selle kontserdi võlu.

Istun aknal ma ja igav on mul. 

Tunnen kuidas miski rõhub mind. 

Jälle möödub päev tund tunni järel kaob...

Jaan Elgula rääkis oma raadiosaates Käsmu kontserdist.

Ülivõrdes rääkis.

Mulle ka meeldis.

Kontsert nagu laulupidu. 

Mitte ainult Mägi ja Linna, lava oli muusikuid täis.

Ja kui kõlas "Koit", oli see ikka tõeline elamus.

Rahvast oli murdu.

Koht oli ilus.

Vihma ei sadanud, pisut tuult ja jahe õhk.

Kui rääkida nüüd algusest peale, siis kohale jõudsime 2,5 tundi varem. Meil vedas, leidus põhjus, ja meid suunati parkima peaaegu peoplatsile. Või kui täpsem olla, siis 100 sammu platsi servast kaugemale.

Lisaks varajaste saabujate eelis: saime valida istumiskohad. Et kas siia serva või teise serva, keskele, ette või taha. 

Meil oli aega kohta omaseks elada.

Aga enne seda tegime väikese jalutuskäigu külas.

Käsmu.

Imeline kaptenite küla, meri, kivid.

Valged hooned.

Miljonivaade merele.
Täna võib seda siit nautida.
...

Pilt puidule

...

Nüüd ma tean, kuidas seda tehakse.

Ei pea olema, et foto tingimata paberil. 

Pilt puidule. 

Või riidele.

Kuna sünnipäevaks saadud raha oli veel kulutamata, otsustasin, et olgu pealegi midagi erilist.

Ja panin end kolleegi reklaamitud koolitusele kirja. 

Fotod puidule ja kangale.

See käsitöö- ja  koolituskeskus oli üks igavesti äge koht.

Ja me ise olime endaga ka väga rahul.

Kõik me kolm... pluss ülejäänud grupp kindlasti ka.

Kuna mina tegin endale sünnipäevakinki, siis loomulikult panin puidule enda foto.

Teised mõtlesid teistele... üks juubelikingitus ja teine foto kaugetest esivanematest järeltulevatele põlvedele.

Sünnipäevakingiks saadud raha on mul veel muist alles, eks nüüd ostan vajaminevad materjalid ja proovin kodus ka.

Siis ehk mõtlen juba teistele.

...

Eesti vanad asjad... ristimislusikas

...

Ristitud ma ei ole, ristivanemaid ka ei ole.

Lusikas mul on.
Hõbelusikas.

Ootab parandamist.

Ma isegi ei suuda meenutada, kas ma olen kunagi teadnud, kes lusika kinkis.

Aga lapsest peale tean, et lusika lugu on seotud minu sündimisega. 

Vanaemalt-vanaisalt ehk?

"Hõbedale on vanadest aegadest saadik omistatud nii kaitsvat kui tervendavat funktsiooni. Inimese kohta, kellel elus veab, kes on rõõmsameelne ja kelle ettevõtmised ikka õnnestuvad, öeldakse, et ta on sündinud, hõbelusikas suus."

Raamatu 19. peatükk "Ristimislusikas" räägib pika juttu ristsetest ja vaderitest.

Hambarahast ja hõberahast.

Ristimislusikast, mis elab pikema elu kui tema omanik.

Kuigi sündinud EW ajal, nii ema kui kaks tema kolmest vennast, jäid selle pere lapsed ristimata. Ma isegi ei tea, mis oli põhjus, et vanaisa vaated nii muutunud olid, teismelise eas kirjutas ta pikki jutte usust ja Jumalast. 

Lapsed jäid ristimata, lapselapsedki vist kõik ristimata.

Aga lusikas mul on.

Ja pilt ligikaudsest ajast, kui mulle lusikas kingiti.

...