Esmaspäev, 27. detsember 2010

Fotojaht aastast 2010

...
Kolasin kaustades ja vaatasin pilte. Tagasivaat möödunud aastale.
Ega ma osanud võtta ega jätta.
Lihtsalt noppisin iga kuu kaustast välja ühe vaate.
Ühe vaatamise, mõtlemise, käimise või olemise.
Meenutamaks... et oli selline, nimeks 2010.
12 kuud ja 12 pilti.
Palju sai, aga seda pole mina välja mõelnud.
Et aastas on 12 kuud.

...
26. jaanuar
Enne pimedat
...
24. veebruar
Pidupäevane
...
26. märts
Päev Stockholmis
...
23. aprill
Mine mine
...
1. mai
Vetevärviline
...
19. juuni
Muru kaua niitmata
...
17. juuli
Läbi udu
...
9. august
Vabadus
...
10. september
Prožektorivalguses
...
16. oktoober
Kaevamine jäi pooleli
...
20. november
Hilissügispäev
...
26. detsember
Jõulud läbi, aasta uus tulekul
...
Teiste pildid
...

Reede, 17. detsember 2010

Alandlikult võimsust jahtimas....

...
Tunnen aukartust looduse ees.
Öine äike.
Tormine meri.
Talvine tuisk.
Võimas!
Kui oskaks tunnet pildistada, küll siis alles näitaks pilte!
...
Inimene on ka võimas.
Alles see oli, kui ta end loomanahkades ja kivikirvestega tõestama pidi.
Nüüd siis kosmoseliftid ja kuuvormelid.
Mis tehtud, mis teoksil.
Võimas!

Aga ka pisemad tehnikaimed tekitavad mus aukartust.
Võimsatele "massinale" vaatan ikka alt üles küll...








...
Teiste võimsad.

Reede, 10. detsember 2010

Raamatuid ja lehekülgi lapates...

...
Mul kohe oli tunne, et kuskil olid mu raamatud... ja üles ma nad leidsin.

Nüüd siis raamatuteemaline fotojaht.

Tasakaalus hoidmiseks oleks paras hoopis sõnu sättida...

Kus on sõnu kõige rohkem... ikka s õ n a r a a m a t u s.

Kuigi mul on nüüdsest tuttav tekstitoimetaja, siis mõnikord kontrollin ise ka, kas minu välja öeldud sõna kannab minu mõeldud mõtteid :)

Üks mõistlik raamat suudab sõnahaaval mu mõtteid mahutada küll.

Täna vaatasin tänase päeva mõtteid.

Selline eluliselt oluline raamat mul riiulis...
...

Lapsed kähku koju... teine lugu

......
Mõni laps ei jõudnudki kooli. Vaatas aknast välja: tee hanges, kool kaugel. Kuulis raadiost hoiatust ka - võimalusel püsige kodus. Päris arukas otsus hoiatust kuulata.

Mõni laps läks kooli. Buss peatub maja juures, asi see minna.

Mõni buss tuli.
Mõni buss ei tulnud, istus hanges kinni, ja lapsed läksid koju tagasi.

Nii oli, et mõni jõudis kooli ja mõni ei jõudnud.
Mõni, kes jõudis, hindas olukorda - lapsi vähe, läheks ära koju. Ainult ei lubatud, kui juba koolis, siis koolis, tunnid ja õppimine.
Mõni poleks saanudki minna, sest buss tõi, buss viib. Aga alles mitme tunni pärast.

Ja mis kooliski viga, reedene päev, tunde vähe, sööklas soe supp ja maitsev magustoit.

Aga hinges ikka kibeleb, saaks aga kähku koju. Mis sest, et alles tuldud, mis sest, et rõõmuga tuldud. Mis sest, et hanged nabani ja kodused ei saa järele tulla. Saaks aga koju.

Aga läbi ta lõpuks sai.
Koolipäev.
Koolinädal.
Veel veidi oodata, ja ehk saab otsa ka see ilusa nimega fuuria.
...

Lapsed kähku koju...

......
Selle tööle minemisega oli täna hommikul igasuguseid lugusid.
Mul üks lugu veel, mitte enam enda oma.
Kui sa ikka elad kümmekond kilomeetrit linnast eemal ja just sinu tee on see tee, mis raadios maha hõigatakse - läbimatu.
Aga tööle minna on vaja.
Ja kui sa siis kaevad end koduõuest välja, viid lapse lasteaeda (kus ta kenasti ka vastu võetakse), sumad autoga mööda läbimatut teed kümmekond kilomeetrit, linna välja... ja siis paar tundi hiljem helistatakse lasteaiast, et kas saaksite lapsele järgi tulla... siis võtab nõutuks küll. Oleks kohe kaasa antud. Või oleks siis põhjuseline põhjus öeldud - no et voolu pole ja maja külm. Või süüa pole, laps nälgas. Või misiganes. Aga kui põhjus kõlab umbes nii, et täna lapsi vähe, viige enda oma ka ära.
Tule aga töölt ära ja võta oma laps.
Lasteaias pole tema jaoks ei aega ega ruumi.

No ja oligi viimane.
Lastetu lasteaed täna siis.
...

Hommikul sai tööle mindud....

......
Küllap oli neid päris palju, kes täna tööle ei pääsenud. Kui ikka teed lahti lükkamata, lisaks õuepealne hangi täis, siis pole pääsu.
Minul läheb buss poole kilomeetri kauguselt, mina tegin luuret. Pool seitse proovisin, kas välisuksest välja saan. Kümmekond meetrit rajasin hangedesse ka kulgemiskanalit, siis sai isu täis. Sumpasin sadakond meetrit suurele teele, et kuidas seal seis on. Seis oli suht positiivne: jäljed näitasid, et üks auto oli läbi läinud.
Hiljem küll kuulsin, et kaugele ta ei jõudnud.

Aga juba julgesin naabrinaisele helistada, et kuidas bussiga. Meil selline bussiliin, et edasi-tagasi. Naabrinaine läheb tööle selle edasi-liiniga, minul tagasi-ots. Pärast on veel tagasi-edasi ja tagasi-tagasi liinid ka, aga need on juba päevapeale.
Naabrinaine oli lootustandev. Tema juba bussis, ja kulgevad. Mõni auto on küll tee ääres kraavis, mõni ülepea hange mattunud, aga sahk tuli vastu ja buss ka ajaliselt enam-vähem graafikus.
Selge märguanne... tuleb minna tööle.
No ja edasi kulges plaanipäraselt.
Saigi kenasti tööle.
...
Kiidulaulu võiks muidugi ka laulda.
Bussijuhi kiituseks.
Ennegi koos läbi hangede edasi või tagasi sõitusid sõidetud.
Tema ja ta punane buss!
Foto eelmises talvest.

...

Neljapäev, 9. detsember 2010

Furioosne Moonika

...
...
Klimatoloogiast on meeles mõned mõisted.
Aga et fuuria, no ei mäleta.
Igatahes täna öösel saab teda näha, misiganes ta siis poleks.

Ma ei tea, mis kell oleks õige aeg, maha magada ka ei tahaks, et meil oli fuuria, aga mina põõnan teki all. Kuu- ja päiksevarjutused kõik ära nähtud, ja nüüd jääb fuuria nägemata...

Aga juba päeval oli päris korralik tuisk. Teed olid umbes ja kui lõpuks õhtu eeli koduõuele maabusime, võis kergemalt ohata. Asi see viimased meetrid kaevata, et garaažiuks hangest üles leida.
Hommikusest kütmisest soe tuba ootamas.
Ja püha õhtusöömaaeg.

Üldjuhul meeldib mul söögitegemise juures kasutada kokkuhoiu kokaraamatut, kuid aeg ajalt siiski priiskan ka... et saadud toiduraha õigustada.
Täna torkasin lõhetükid ahju.
Kui ämm sõi ja praetud muna kiitis, siis seda oli veidi valus kuulata.

Aga nüüd lähen ja otsin tikud ja küünlad välja.
Mine tea, millal vaja võib minna...
...

Pühapäev, 5. detsember 2010

Jõuluaeg läbi aegade.... meem selline

...

...
1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Nii ja naa. Pigem JA kui EI
Loomulikult ma naudin.
Ehtes kuuske.
Võbisevat küünlaleeki.
Põnevil põngerjaid jõuluärevuses.
Lähedaste lähedust.
Jõuludega kaasnevaid lõhnu: kuuse- ja piparkoogilõhna, hapukapsa ja hõõgveinilõhna.
Lumi on oluline, aga see on nii nagu ta on...

Aga mulle ei meeldi see, kuidas jõuluaeg mu ellu “sisse sõidab”. Kui ma teen ettevalmistusi samal ajal, kui aasta lõpp tööl on kiire-kiire. Mulle ei meeldi suured söömised ja närviline kiirustamine. Mulle ei meeldi üle pingutamine, misiganes vaatenurgast seda siis vaadata.
Ja advent pole minu jaoks kunagi omaseks saanud.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Ma tahan, et kõik sujuks lihtsalt ja loomulikult, et kui lapsed tunnevad, et aeg on õige koju tulla, siis nad tulevad. Ja kui tunnevad, et tahavad olla oma kodudes oma peredega ja tahavad teha oma jõuluõhtu, siis nad teevad seda. Et midagi EI PEA, aga läheb just nii nagu läheb. Et keegi ei mõtle, oeh, ma ei viitsiks minna, et ilm on külm ja teed tuisanud, aga oodatakse ja on ette valmistatud. Ma ei taha, et oleks traditsioonid, mis kohustavad. Jõuluaeg on pikk, küll jõuab kõike.
Asi on ju mõtlemises. Ma võin olla ka päris üksi ja nautida. Ja need, kes on olulised, tulevad siis, kui tulemised sobivad. Kunagi olen sellest kirjutanud.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Jõuluõhtud vanaema juures. Pisike kuusk öökapil. Jõululõhnad.
Aga ma nautisin olemisi tema pisikeses kodus ka iga teisel ajal. Ei olnud nii, et ainult üks õhtu aastas oli see eriline ja õdus.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Lapsena käis meil näärivana, igasugustel avalikel nääripidudel.
Jõuluvana, tema tuli ja tõi kingikoti ukse taha. Või saatis päkapikkudega. Kui juba suurem olin, tegin pisikestele sugulastele ise jõuluvana, vanaema punane hommikumantel seljas.
Aga ma ei mäleta, et ma oleks näärivanagi kartnud.

5. Parim jõulumälestus?
Ma arvan, et igas jõulus on olnud midagi erilist. Võib-olla ehk teistmoodi oli, kui võtsin oma suured poisid ja läksime kolmekesi minu isa juurde, mere äärde.
Jõululaupäeval tuli isegi lumeraas lõpuks maha ja tegi olemise helgeks.

6. Lemmik jõulutoit?
Hapukapsas… aga see läheb peale ka igal muul ajal.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Pole mingeid plaane. Mõned viimased aastad oleme kaasaga kahekesi (või koos nendega, kes koju tulnud) käinud küünlaid süütamas lähedaste kalmudel. Türil ja Tallinnas. Ja kui juba ratastel, siis astume sisse ka isa juurde.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kuusk, ja kingitused kuuse all ootamas, millal lapsed tulevad.

9. Sinu jõulukingisoov?
Mis kinki mulle niiväga vaja, peaasi, et pisikesed pudinad saaks kätte oma jõulurõõmu.
Meie kuuse all pole tavaliselt kunagi eriti hinnalisi kingitusi olnud, eelmisel aastal tegime loosipakid, st igaüks tõi ühe väikese paki (hind kokkuleppel) ja poetas kuuse alla, pärast läksid need loosimisele. Selline kink sobib mulle väga.
Pisikesed muidugi sellest mängust osa ei võtnud, neil oli kõigil oma nimeline kingikuhi.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Igas kingis on soojust, ei ole paremaid ega halvemaid kingitusi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ei jätaks kedagi ilma. Ehk leidub kõigi jaoks midagi, mis teda natuke paremaks muudab.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Tore, kui minu juurde satute.
Rõõmu ja rahu teie südamesse!
...
Tiia mõtles meemi välja. Sealt leiab ka reeglid!
Kui edasi pakkuda... kohustust ei tee, aga kui meenutada tahad, siis oled kutsutud osalema :)
osaline köögikata ... ja kolmandaks võib ennast lugeda igaüks, kes siia satub ;)
...

Reede, 3. detsember 2010

Lepatriinude eri... fotojaht täppidest

...
Üsna varsti, kui olin endale fotoka muretsenud, üritasin lepatriinut pildile saada.
Sattus olema püsimatu isend, nii et see, et täppe ei paista, ei tähenda, et täppe poleks olnud.

Minu esimene täpiline, näiliselt täpitu... ja pealtnäha kõike muud kui lepatriinu.
...
Teisega läks juba paremini...

Et oli olnud laulupeo-suvi, sai lepatriinu pildile koos laulukaarega.
Ja täppidega.
...
Need lepatriinud sai reisilt kaasa ostetud, sellised magusamaitselised. Ja vist ka iseloomuliku lõhnaga, miks muidu sookaaslane neid uudistama tuli.

Ja mis peamine, nemad ei siputanud üldse.
...
No ja see viimane lepatriinu on ühe armsa haldja looming, ka selline rahulik.

Rõõmsasti nõus poseerima, koos pisikese piigaga.
...
Teistsuguseid täppe ka :)
...
...
...
...