Reede, 25. november 2016

Jätkuvalt koos Lätiga

...
Täna kindlasti jõuan raamatuga lõpule.

Nii mõnigi lätlane sai tuttavamaks. Ma ju pole teadnud grammigi Läti kirjandusest.

Välja arvatud  Vilis Lācis ja "Kaluri poeg"... ma ei usu, et ma sedagi lugenud olen.

Nüüd siis mõned nimed siia.

Eduards Veidenbaums (1867—1892), siin temas pikem jutt.
Aasta õppis Tartu Ülikoolis, suri juba 24 aasta vanusena.
Ja tõlge tema ühest luuletusest.

Kus rikkad söövad uhkeldades,
Sa nende jalge ette lange
Ja mesikeelselt mehkeldades
Neid austama sa ole kange.
Kuid jumal hoidku, alamsooga
Et koos sind kunagi ei nähtaks.
Neid parem põrmu talla hooga,
Peab tark vaid enda olu tähtsaks.

Luuletuse leidsin siit.

Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.



 

...
Üks nimi veel.

Aspazija (õieti Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga)

1865 - 1943 

Luuletaja ja näitekirjanik.

Järva Teatajas on kirjutatud:
Aspazija – päikese ja armastuse laulik. Suure Läti naiskirjaniku surma puhul... 
november 1943



Foto siit.
...
Ja siis veel Rainis.
Aspazija abikaasa.

Rainis, õieti Jānis Pliekšāns (1865 – 1929), oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik. 

1929.aastal ta suri, 1929.aasta Loomingus on temast pikk artikkel.


 Foto siit.
...
Ja kõige lõpus raamat, mille lugemise võtan plaani.

Midagi kaasaegsemat.

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus".

Aga nüüd loen Contra raamatu läbi.
Veel selle päeva sees.
...

Kolmapäev, 23. november 2016

Mida ma Lätist ei teadnud

...
Lugesin läbi Contra raamatu, nüüd tean Läti kohta ikka oluliselt rohkem. 

Aga mul endal ka soe suhe lõunanaabriga, nii et kui õige võtaks kätte ja kirjutaks raamatu! See oleks siis "Meie Läti", sest erinevalt Contrast olen mina Lätis kõik korrad (mida on kokku 4) ikka seltskonnaga käinud, esimest korda julgelt 40+ aastat tagasi.

Mine tea, ehk ühel hetkel kirjutan ka :) 

Raamatu.

Vähemasti on see hea vastus neile, kes küsivad, kas ma tõesti pensionärina kavatsen koju jääda ja mida mul siin õieti teha on. 

Loomulikult on mul teha, mul on isegi siis palju tegemist, kui ma mitte midagi ei tee.

Aga lähen nüüd tagasi Contra raamatu juurde, sest tõesti, mul ka Läti suunas suht soojad tunded ja Contra raamat mulle nagu väike teatmeteos, et mõned Lätile iseloomulik faktid teada saada või meelde tuletada.

Näiteks need sininesed lehmad. 
Kõlab natuke kummaliselt, justkui miski muinasjutt. Aga mis ma loen: lätlastel ongi oma tõug, Läti sinine lehm! Lausa ohustatud tõug, iga lehma kohta saab aastas 200 eurot toetust. Nad võiksid sünnitoetuse ka sisse seada, et iive ikka tõuseks.
Lehmadel.

Aga muidu, vaatasin oma lätiteemalise fotovaramu pinnapealselt üle, ühtegi lehma pilti ma ei leidnud, kuigi Contra kinnitab, et kujusid leidub kõikjal.
Ju ma ei osanud märgata.

Mingi sarviline see küll on...


...
No ja siis see Karutapja. 

Tean küll, et neil on sellenimeline orden. 
Ja eepos.
Aga nüüd leidsin nimekirja eestlastest, kes kõik selle ordeniga autasustatud on.

Ja eeposesse on sisse kirjutatud ka Kalevipoeg, kes Karutapjale võitluses alla jääb. 

Mul on küll kahtlane tunne, et see seik on "Kalevipoega" sisse kirjutamata jäänud... või mine sa tea. Kui ikka lõpuks sõjakirves maha maeti, siis see ju oluline fakt.

Ega ma ei saa muidugi kiidelda, nagu oleks "Kalevipoeg" mul läbi loetud...

Aga kui ma oleks enne viimast Läti-reisi veidi kodutööd teinud (või Contra raamatut lugenud), oleks ikka ühe Karutapja õlle koju kaasa ostnud...

Lõpuks õppisin pisut ka läti keelt. Google tõlge ütleb, et kui eestlane ütleb: karu tuleb, siis lätlane on sõnade ja tähtedega hoopiski kokkuhoidlikum ja ütleb: jābūt.
Ega ma seda tõlget väga ei usalda, vähemasti multikas "Karu tuleb" jäi mul leidmata. 

Ja et abu labi, nagu Contra kinnitab, öeldakse sopsus meeste kohta, ehk siis mõttes parajad poisid.  Aga tegelikult tähendab mõlemad head, või nagu google tõlge ütleb: nii hea.
...
Ma ei jätnud jonni, multika leidsin ka üles.


Abu labi!
...

Ja lõpuks, need ju ainult mõned mõtted, mis raamatut lugedes infot otsima panid, tegelikult nuuskisin ikka veidi rohkem .
...

Kolmapäev, 16. november 2016

Koit ja Hämarik... rohkem ikka Hämarik

...
See, et ma ammu pole kirjutanud, ei tähenda seda, et polegi midagi kirjutada.
Lihtsalt pole lainel.

Aga kui  Meriti kohta uudist lugesin, siis mõtlesin, et panen märgi maha.

Kui ikka lähedane nii tähtsasse rolli kinnitati.

Lähedane ju ikka, minu vanaisa ja Meriti vana-vanaema olid õde ja vend.

Siin on Itty-tädi koos Meriti vanaemaga.


Ja siin on Evast pilt, kus ta ligilähedaselt sama vana kui Merit praegu.

 
Vahepealne lüli on Kaupo, aga sobivat pilti ma hetkel ei leidnud.

Tubli tüdruk, Merit. 
Päris kindel, et su Hämarik tuleb välja sama tõepärane kui su vanaemal kunagi indiaanlane Kernu metsades!
...