laupäev, 28. veebruar 2009

Fotojaht: läbi akna

...
Ikka läbi akna, kuidas siis teisiti...
...
teel ...
...
ja tööl ...
...
kodus...
...
ja puhkehetkel
...
Nagu teisedki, et pilk aknast välja.
...

kolmapäev, 25. veebruar 2009

Fotojaht mahajäänud jahiliselt

......
Maha magasin selle maagilise 22.02… see oleks nii hästi sobinud mu jahisaagi näitamiseks.
Aga oma ilusa numbri ma üles leidsin ja hilinemisega üles ka upitan.
22 see viimane taks, no ma ei tea, mis tõde see küll on.
Mu meelest 22 on täitsa laps.
Aga see 22 on oma elu juba ära elanud.
...

reede, 20. veebruar 2009

Mulle ka kingitus

...

...

“Veebruaris on neli mulle olulist kuupäeva: 12, 16, 20, 27. Lähedaste inimeste sünnipäevad… ja mitte niisama lähedased, nii öelda veresugulased kõik.

Sel aastal on kaks esimest saanud omamoodi sünnipäevakingituse… olümpialt kuldmedal on ikka tõesti midagi erilist.”

Nii kirjutasin 2006. aastal.

Sel aastal jõudsin ka mina kingituse ära oodata.

Olümpiakuld just mitte, aga täpselt sama väärtuslik. Isegi väärtuslikum, sest sedapuhku just minule sünnipäevaks.

...

reede, 13. veebruar 2009

Fotojaht: pehmemast pehmem

...Pehme ja karvane...
...

teisipäev, 10. veebruar 2009

Stalin Lenin pomogi

...
Kui mina kooli läksin, oli mul ilus kollane aabits. Aga see ei olnud mitte esimene aabits, mida ma lugesin. “Vennake”, must 7 aastat vanem, õppis hoopis teistsugusest. Seda ma lugesin ka. Mul on seegi aabits natukene meeles.
Seal oli pilt Stalinist, kes hoidis tüdrukukest süles. Olin juba päris suur piiga, kui teada sain, et see tüdruk seal pildil ei olegi mina.
Tegelikult ma juba sündisin Stalini valvsa pilgu all. Ema rääkis, kuidas vene naised, kes temaga koos sünnitamas olid, kisendasid kõva häälega… Stalin pomogi ja Stalin pomogi. Ju ta siis ikka kuskil läheduses pidi olema. Vähemasti tema vaim... ise oli ta selleks ajaks juba surnud.

Minu aabitsas enam Stalinit sees polnud, isegi Leninit ei olnud millegipärast. Aga meie olime Lenini lapsed, meie ikka rõõmsad lapsed, olime oktoobrilapsed.

Hiljem olime pioneerid ka.


Aga komsomoli ma ei jõudnudki, isa ei lubanud. Ütles, et oled juba suur inimene ja aru võiks juba peas olla.
...
Poja õppis küll koolis Leninit.
Ja oli oktoobrilaps.

Ja hiljem pidid terve klassiga pioneeriks astuma.
Tema astuski, mis ma lapsest ikka keelan. Aga poja pinginaaber oli kange ja teatas, et tema pole nõus. Selline arenenud maailmavaatega kodanik oli, metsavenna lapselaps. Ega nende õpetaja just väga rõõmus ja heatahtlik poisi otsuse üle ei olnud, aga paar aastat hiljem muutis ka tema oma maailmavaadet... ja astus parteist välja.
...
Pisema poja aabitsat ma millegipärast ei leidnud, korralikku pilti isegi netist mitte, ja nii ma ei teagi, kas tema sellel pöördelisel ajal õppis Leninit või mitte.
Ise ma tegin küll miskis haridusasutuses veel 90ndate algusaastal NLKP ajaloo eksamit.
...
Nii see eluke siis veereb. Kord on nokk kinni ja saba lahti, siis jälle saba kinni ja nokk lahti.

...
Aga aabitsad mulle meeldivad.
Isegi teatris käisin vaatamas.
Kivirähk kirjutas ja Tõnu Oja mängis.
See oli "Aabitsa kukk".
...

pühapäev, 8. veebruar 2009

Kontimööda külm tuba

...

...

Kui säästmisest rääkida, siis ühest küljest ma küll säästan. Kütma ikka enne ei hakka, kui külm nahavahele pole pugenud. Nii mõnigi puu metsas jääb küttepuuks tegemata.

Teisest küljest… majal pole neid soojapidavaid pakett-aknaid, järelikult olen jälle raiskaja. Võiks ju sooja kokku hoida. Ja aknad hankida.

Samas, nagunii ma ju tahan, et toas oleks värske õhk, isegi tihendid osadele akendele panemata. Ja uued aknad maksavad ka omajagu, mis neist vahetada, kui vanad veel ees püsivad. Et oleks nagu kokkuhoid.

Ja isiklikule ihule ka korralik polster korjatud.

Teisest küljest… mis säästmine see niiväga on, kui polstri kasvatamiseks söögikraami kulub.

Ja sooja hoidmiseks kõik neli 60-watist pirni toas põlevad.

Aga säästupirnide raha on jälle kokku hoitud. Ja puhurit pole vaja sisse lülitada, et kaitsev kraadike temperatuuri juurde saada.

Mis on omakorda jälle kokkuhoid.

Ja jahe tuba on tegelikult ka meeltmööda.

See, et ma külma ei pelga, see on sest, et karastunud läbi raskete aegade. Oma esimest kodu, mida mäletan, küll soojapidavaks ei saanud nimetada. Mõnel hommikul oli köögis ämbril jääkirme ikka peal. Ja hoidjatädi sundis jalgu külma veega pesema.

Teine kodu oli keskküttega, aga järgmine oli jälle jumalast külm korter. Mäletan neid hommikuid, kui ainus soe koht oli voodis teki all.

Eks ta siis nüüd ole sama.

Ainult et külma suhtes olen täiesti sallivaks muutunud. Villased sokid jalas ja retuusid ka, soe kampsun… kui nina hakkab külmetama, panen muidugi ahju küdema.

Õnneks teised kodakondsed ka ei nurise.

...
Miks nii pikk jutt?
No et nina hakkas külmetama...
...

Fotojaht: tervislik magustoit

...
Söögitegemisest ei saa minagi ümber ega üle, aga pildistamist väärivaid palasid eriti eksponeerida pole. Nii siis üks vana ja mujal näidatud toidutegemine.
...
Kõik algas sellest...
...
Kooritud ja tükeldatud...
...
Lõpuks kompott ja mahl. Ega kompott polegi oluline, aga mulle meeldib. Virsiku oma on sama hea.
...
Ööseks külmkappi.
...
Läheb jagamisele, jätkub ka homseks.
...
Päris hästi maitseb...

...

Idee on toodud kaasa Pilvi juurest... .
...
Teised ka teevad süüa...
...

laupäev, 7. veebruar 2009

Olulised asjad elus

...


...

Mingil mängulisel õppepäeval oli ülesanne: vali-siit-üks-ese-mis-sind-iseloomustab-ja-siis-anna-selgitus-miks-sa-just-selle-valisid.

Mulle meeldis üks valik (mis loomulikult polnud minu).

Et siis nagi. Selline tavaline, nõuka-aegne plastmassist jublakas.

… ja selgitus juurde...

Et juba selles eas, et olen end varna riputanud. Ei sega, ei sekku. Vaatan ja mõtlen. Kui mind on vaja, siis olen olemas. Mind võib võtta, olen alles täiesti kasutamiskõlblik.

Kukupai otsib sõbrakuul sõbralikke kohti blogimaailmas.

Mul on ka mõni selline, kus end kui võõras ent siiski võõrana ei tunne.

Täna ka, lugesin ja mõtlesin.

Elu mõte.

Sellised mõtted seal, mis haakusid.

Et igal perioodil muutub midagi oluliseks.

Ja kui sa oled selle olulise ka teadvustanud, siis on kergem hakkama saada. Kõik muu tundub kohe väheolulisem.

...

Tahaks ka osata end nagisse riputada. Ja osata teha vahet, mis on oluline ja mis mitte.

Liiga palju sekkun sellesse, mida muuta nagunii ei suuda. Ja ehk pole vajagi.

Annaks jumal arukust valida…

… et mida võtta, mida jätta ja kuhu on mõtet vahele segada.

...

reede, 6. veebruar 2009

Probleemid, mis vaevavad

......

Aitäh, osaline, kuid mis muret nüüd mul, probleemidest rääkimata.

Aga, kes otsib, see leiab...

...

Paar päeva tagasi tekkis kohalikku liinibussi kuulutus: buss peatub ainult peatustes.

Ega võõras probleemist aru ei saa, loogiline ju, et kui peatused olemas, kus siis veel.

Aga kui buss toob koju lasteaialapse, kes peatusest kilomeetri jagu mööda pimedat maanteed koduni peaks tatsuma.

Või vanuri, kes liigub tugikäruga ja kel bussipeatus samuti kaugel.

Õnneks, bussijuht on inimene, lapse laseb kodumaja juures maha, vanur oma raske toidukoti ja pangast võetud pensioniga saab oma teeotsa.

Et miks siis äkki probleem?

Bussides olevat nüüd varajamatud kaamerad, mis fikseerivad bussijuhi iga liigutuse. Ka selle, kui vales kohas peatub.

Rahvas räägib, et siis saab bussijuht trahvi. See on muidugi juba bussijuhi probleem.

Minu probleem on see, et tahaks ka ainult teeotsani…

...

Sügav mure… ränk diagnoos

Ostsin “seebikarbi”, et käin ja klõpsan. Palju mõttetuid klõpsatusi. Arvuti fotosid täis.

Nüüd siis harisin end blogimaailmas ja sealses kommentaariumis sain teada, et see on haigus.

Tõenäoliselt kaasa sündinud, sümptomid viitavad väikesele ajumahule.

Otsin probleemile lahendust.

...

Pseudoprobleem… kas on piisavalt raha

Et kui pere sissetulek ei küündi summani, mis riigikogulane kulutab kuus taksosõidule, siis milline on lahendus.

See on ainuke probleem, kus mul endal lahendus pakkuda.

… tuleb hakata taksoga sõitma. Jagub peaaegu kuuks ajaks.

...

neljapäev, 5. veebruar 2009

Aardejaht: oluline ehtevara

...

Kuna ma kukupaikese kolme eelnevat jahti kaasa tegin… siis temaga koos ka lõpuni. Selleks kohustavad mind jahieeskirjad:


Austa jahikaaslast

- käitu nõnda, et ühine jahiaeg oleks kõigile meeldiv;

- pea kinni jahikokkulepetest ning säästa ühist jahiaega;

- ära jäta ühiseid jahiülesandeid ühe või üksikute kanda;

- ära tungi teise varitsuspaika;

- jaga jahikaaslase heameelt täpse tabamuse korral;

niisiis… jahile...

Piirasin sisse oma ehtelaeka, veidi aega kulus kõige haruldasema isendi leidmiseks, eraldasin ta muust karjast… ja sihtisin. Juba esimene lask, tundus, et õnnestus. Kohe tegin teisegi, et kindel olla.

...

Jahisaak siis siin.

Kunagi oli see mu vanaema oma.

Ja siis ema oma.

Nüüd siis minu ehtelaekas.

Veel üks asi, miks ta oluline on. Mündi peal on selle verimimisaasta… 1929.

See on mu ühtlasi mu ema sünniaasta.

Ma ei teagi, kas see on juhuslik kokkusattumus.

...

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Aardejaht: oluline kirjavara

......
Need kaks raamatut kuuluvad mu oluliste asjade nimistusse. Välja andnud Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, Sweden.
Aastatel 1990 ja 1991.
Kingitus kaugelt.
Ühelt sugulaselt, kes suurema osa oma elust elas võõrsil.
...
Sama saatus ka kirjanikul.
Võõrsil elanud, kodu järgi igatsenud.
Bernard Kangro.
600 lehekülge kodutust, igatsust, ekslemisi.
Nende luuletuste juured on kodumullas, kuju vormitud sõnadesse eksiilis.

Ega ma osanud sealt midagi välja võtta.
Aga et ma täna nii palju olen mõelnud nende peale, keda enam ei ole, siis sai valitud see...

Pilvine õhtu

Kui mind ei ole, on kõik nagu praegu,
päike kaob pilvisse loojangu aegu.

Tundmatu teeline viimati tuleb,
hoolikalt viidakil värava suleb.

Kasteheinad, näe, kõrguvad tõmbluses!
Võõral on öömusta kuueõmbluses.

Võõral on hõlma all roostetand vikat.
Ah, küll need pilvised õhtud on pikad!
...

Läbi Soome Rootsi

...

1944. aastal läks minu vanavanaema (vanaema-Olga) läbi Soome Rootsi. Tema oli küll lihtne rannanaine, aga eluraskustes karastunud.

Lesk aastast 1918, 10 lapse ema.

Sündinud 1878. aastal, oli ta juba 65, kui tuli teha raske valik – kas jääda üksi kodutallu, tulevik tundmatu, või minna koos lastega, kes oma äraminekuotsuse olid teinud. Ainult minu vanaema, üks tema kuuest tütrest, jäi oma perega Eestisse.

Otsustada oli vanaema-Olgal ehk lihtsam, et ühe poja naine oma lastega elas Soomes (poeg ise surnud), teine poeg teadis ja tundis Soome olusid hästi… nagu paljud rannakülast, kes Soomega vaikselt (sala)kaubandust arendasid.


Ma ei tea, milline oli tema pass sõjakeerises Eestist lahkumisel, aga Soomes välja antud ajutisest dokumendist on mul koopia olemas.


Üleminemise korraldas poeg Volli, mindi nagu rannarahvas ikka läks, väikese kaluripaadiga, 1944. aasta veebruaris, pärast seda, kui rannaküla sõjapiirkonnaks oli kuulutatud.

Ma ei tea, kaua Soomes peatuti, sealgi ei olnud ohutu, sest osa Soome aladest olid venelaste kontrolli all. Ajutine dokument on välja antud aprillis, võimalik, et peale seda varsti sõidetigi Rootsi edasi. Soome korraldas põgenike saatmise rongiga.

Oma ülejäänud elu elas vanavanaema Rootsis tütar Hirlanda (Landa) peres.

Kui mõelda ütlemisele, et aastad üle 80, need on armust antud, siis sai vanaemake seda armu ligi 10 aasta jagu ja suri 1968. aasta jaanuaris, olles 89 aastane.

...

Mina oma vanavanaema ei näinud.

Uskumatu, et kunagi elasin riigis, mis oli ümbritsetud okastraadiga. Piirivalvega, kes kõndis 2 korda ööpäevas piki rannajoont ja kontrollis merepiiri ning valvas piiripunktides, kus kontrolliti passi ja nõuti sissesõiduluba, kui Saaremaale või Loksalt kaugemale sõitsin.

Välisreisile minekust ma tol ajal ei osanud isegi unistada.

...

Aga minu vanaema Tiiuke käis Rootsis, käis juba 1966. aastal, nii et tema kohtus oma emaga (minu vanavanaemaga) peale pikka, kaks aastakümmet kestnud ootamist ja igatsemist.


Vanaema oli siis 56 aastane ja tema ema 87. Vanaema oli Rootsis kokku 3 kuud.

Kui ta (jälle läbi Soome) tagasi tuli, siis oli pool suguvõsa sadamas vastas ja ülejäänud pool ootas juba kodus. Seda prouat siis, kes sealt laeva pealt maha tüüris, kübaras ja impordis, oli raske ära tunda. Pärast tuli välja, et osa riideid, mis tal ümber oli, kuulus perele jagamiseks. Polnud ju lubatud rohkem tuua, kui isiklikud riided ja siis loetud arv kingitusi. Tema tuli mitme suure kohvriga ja isa imestab senini, kuidas tema ämmal õnnestus tolli tähelepanematust ära kasutada ja enamik sumadane oma vastutulnud sugulastele kontrollimatult kätte sokutada.

...

Minu ema käis Rootsis omakseid vaatamas koos minuga, aastal 1989. Ema oli siis 60. Tema tädid, need, kes olid tema jaoks olemas tema lapsepõlve-aja ning hilisematel keelu-aastatel läbi kirjavahetuste, olid juba surnud, nii nagu tema vanaemagi.

Tädide lapsed ja nende pered võtsid meid vastu.

Meiegi läksime Rootsi läbi Soome. Ega oluliselt teistmoodi polnudki võimalik, vist Moskvast lennukiga oleks ka saanud.

Viisa hankimist ma mäletan, seda ongi võimatu unustada. Rootsi konsulaat asus Leningradis ja Moskvas. Kõigepealt tuli Tallinnas taotlus sisse anda, ja kui välispass käes, siis viisa muretseda. Võtsin vabad päevad ja sõitsin, õhtul istusin rongi, hommikul olin Leningradis. Konsulaadi ukse taga lookles järjekord, soovijaid üle kogu N Liidu. Kohe sai selgeks, et ühe päevaga hakkama ei saa. Teadjamad jagasid teavet, et Moskvas asi kiirem ja lihtsam. Egas midagi, õhtul jälle rongi ja hommikuks Moskvas. Seal ma need viisad passi sain - 06.10.1989, emale ja endale. Õhtul jälle rongi ja hommikuks olin tagasi Tallinnas. Viisad käes, 3 ööd rongis ja tiir mööda Venemaad tehtud.


Edasi tuli hankida transiitviisa Soome ja vahetada valuuta. Sellega tegeles juba ema Tallinnas. Näen, et viisa on saadud 10.10.1989.

Valuutavahetusjärjekorrad pangas olid üüratud, juba liikus jutt, et vahetuskurss muutumas. Meie olime need viimased, kes 200 rubla vastu 2000 Rootsi krooni valuutat saime. Meie Rootsis olemise ajal läks valuuta ostmine 10 korda kallimaks.

...

Arvestades majanduslikku olukorda Nõukogude Liidus ja elu Eestis, oli meie reis nagu teise maailma sattumine. Saime seda elu nautida kaks nädalat.

Aga see on juba hoopis uus jutt.

...