Esmaspäev, 1. september 2008

Üks elulugu

......

...

Pilvi sündis 80 a tagasi ühes väikeses kalurikülas. Tema isa oli seal koolmeistriks, ema lihtne külatüdruk, kes abiellumisel sai kooliõpetaja-prouaks. Isa oli rännanud ringi erinevates riikides, saanud korraliku hariduse ja oskas mitut võõrkeelt. Kodus oli palju saksa- ja prantsuskeelseid raamatuid.

Peres oli 2 last, Pilvi ja tema vend. Kui Pilvi oli mõne kuune, haigestus isa. Haigus oli raske ja oma surivoodil palus ta, et tema raamatud läheksid Kuusalu raamatukogule. Ema pani seda imeks, sest kaks last ju endal kasvamas. Aga isa põhjendas seda nii – need lapsed ei saa mitte kunagi oskama võõrkeelseid raamatuid lugema. Isa ju nägi, milline vaesus ja vaimupimedus valitses külas, kui väikesed olid võimalused sellest keskkonnast välja murda. Inimesed rügasid teha tööd, olid harimatud ja mehed sageli viinalembesed.

1929. aasta 5. jaanuaril isa suri.

Ja ometi läks elu teistmoodi, kui seda isa oma surivoodil ette kujutas. Küllap tundis ema kohustust oma surnud mehe ees ja vastutust kasvavate laste ees, igatahes kolis ta mõne aasta pärast Tallinnasse. Pilvi hakkas õppima tolleaegses mainekas koolis.

Samal päeval, kui algas Teine Maailmasõda, sai Pilvi 11 aastaseks.

1944. aasta 9. märtsil, kui venelased Tallinna pommitasid, oli Pilvi linnas. Tabamuse sai ka nende kodu.

Sõda edenes omasoodu ja kui oli selge, et Eestis saavad võimu enda kätte venelased, otsustas ema võtta oma lapsed ja põgeneda koos oma õe, õemehe ja nende lastega Eestist ära. Kaluripaadis ja pimedal sügisööl see reis ette võeti. Nende paadil oli õnne, jõuti üle lahe Soome. Soomest läks ema oma kahe lapsega edasi Rootsi.

Elu võõras riigis polnud sugugi kerge. Keelt ei osatud, emal polnud ka mingit elukutset. Aga ta oli töökas ja tubli naine, õppis vähesel määral kohalikku keelt, leidis töö vabrikus ja kasvatas oma lapsed suureks. Poeg õppis kõrgkoolis bioloogiat ja temast sai ülikooli õppejõud.

Pilvi oli veidi üle 20, kui abiellus. Tema mees oli teeninud Saksa sõjaväes ja seetõttu sunnitud venelaste tulekul Eestist põgenema. Nad abiellusid 1952. aastal Stockholmis ja neil sündis kaks poega. Kui pojad olid juba suured ja käisid koolis, otsustas ka Pilvi minna õppima. Nii nad siis koos õppisid: pojad gümnaasiumis ja ema ülikoolis. Saanud vastava hariduse, läks Pilvi tööle. Ta õpetas Rootsi saabunud välismaalastele rootsi keelt – sest just nii hea oli tema rootsi keele oskus.

Nüüd on Pilvi pensionil ja tegeleb sellega, millega tegelevad Rootsi pensionärid. Ta loeb palju, käib teatris ja reisimas, võtab osa ühest inglise keele kursusest ja käib tantsimas line-tantsu.

Tal on 2 lapselast ja kaks lapselapselast. Õieti on lapselapsi kolm, 18 aastat tagasi lapsendas poja pere Kolombiast tumedanahalise väikese poisi.

Kui Pilvi Eesti külalisi vastu võtab, jooksutab ta neid mööda Stockholmi… ja vähe on neid, kes siis temaga tempot suudavad pidada.

Vahetult enne sünnipäeva käis Pilvi oma lastega Eestis. Üks eesmärk oli käia surnuaial isa haual. Isa, keda ta õieti näinudki pole, aga kes tema elus ometi nii oluline on olnud.

Täna on Pilvi sünnipäev.

...

Kommentaare ei ole: